Täna öösel nägin unes, et olesklesime kusagil ühikas, ühes voodis teki sisse mähituna Celine Dion. Miskipärast ta laulis ka meile. Selline unine a capella. Ükski pilt, mille ma fotoaparaadiga tegin, muidugi välja ei tulnud, sest fotoka patareid olid tühjad. Sellest hoolimata oli Celine väga usin poseerija. Huvitav, kui sa oled inimest unes näinud, kas sa võid teda siis sinatada? Hmm. Tõesti huvitav.

Aga õues on sügis. Seda tunneb igast näkku pahvatavast tuulelõõsast ja õhu lõhnast. Teate ju küll seda sügisest kargust, millesse hakkab järk-järgult külge kerget lehtede kolletamist, looduse surma. Isegi kui sul on nohu, tajud sa õhku nuhutades, et aasta hakkab lõppema. Ja eile, oh õudu, nägin ma mööda Maakri tänavat Stockmanni poole vudivaid koolilapsi, ranitsad seljas ja kilekotid (tõenäoliselt koolikraamiga) käes. Jube, see oli kui õudusfilmis (noh, see äratundmine, et nüüd nad tõesti tulevad...). Naljakas, päkapikkude piilumist ja ringiluusimist on palju meeldiv oodata-vaadata, kui koolilaste oma. Sest esimesega meenub laul: "Jälle kordub see-ee, ma tean, et jälle kordub see-ee."

Mõni asi on lihtsalt nii jabur, et ma kohe pean selle enda (ja hääde inimeste) tarvis talletama. Ainult et uudise pealkirjas peaks verb siiski teine olema. Pakun "kohutas". Brr!

Reps lohutas õpetajaid

Haridusminister Mailis Reps kappas eilsel kohtumisel Tallinna koolijuhtidega oma sõnavõtus läbi kõik olulisemad haridusprobleemid ning pildus mahlakaid tsitaate nagu varrukast.
«Vahepeal me sõna otseses mõttes kohitsesime seda,» kom­menteeris minister hinda­misjuhendi uut, lühendatud varianti. «Mõte on, et püüame last hinnata tema teadmiste järgi, nagu nõukaajal.»
Õpetajad tundsid ka huvi, miks nende tööleping ja kohustuste täitmine iga viie aasta tagant ülevaatamist vajab, ja nõudsid ministrilt suuremat kindlust.
«Kui teist tahetakse lahti saada, saadakse teist lahti niikuinii,» rahustas minister koolijuhte.
Ühe uuendusena pikemas perspektiivis pakkus Reps välja ka vabalt valitavad täienduskursused õpetajatele. «Kui õpetaja tunneb, et näiteks enesekaitseõpetus annaks talle olulist täiendust töös, siis miks mitte anda selleks võimalus. Kuni massaažikursusteni välja,» jagas minister näpunäiteid.
Mitu korda tõusis üles ka pingeid tekitav hariduse rahastamise teema. Selgus, et ministeerium ei tea täpselt, kuhu raha jagama peaks.
«Tegelikult pole meil korralikku analüüsi ja argumente, mis on iga kooli tegelik vajadus ja kui palju maksab näiteks huviharidus,» põhjendas Reps.
Ka palgatõusule soovitas minister pedagoogidel mitte liiga suuri lootusi panna. «Mida teile ka ei lubata, saame reaalsuses rääkida vaid sellest, et palk tõuseks pidevalt,» nentis minister, viidates sellele, et loodetud 10–12-protsendiline palgatõus on veel küsimärgi all. (PM)

AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAPPPPPPPPPPPIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII ! :(

Tänane töötee viis Keilasse. Imeline ilm ja mõnus äraolemine - nii saab selle siseriikliku komandeeringu kokku võtta. Esimest korda tajusin teravalt kuidas intervjueerimine väsitab. Ei, küsimus pole intervjueeritavas, vaid sinu enda panusest intervjuusse. Millist tulemust sa tahad, sellest sõltub ka sinu enda pühendumus. Kahetunnine (eesmärgipärane) vestlus ei tähenda blaa-blaa-blaa'd nagu paljud arvata võiksid. Et mis see siis ära ei ole törts juttu puhuda, kohvi luristada ja siis räägitu kokku kribada. See tähendab keskendumist, inimese maailma sukeldumist, sellega kaasa voolamist, sellest aru saamist. Või vähemalt mõista püüdmist. Edasiandja roll ei saa olla pealiskaudne virrvarr, kus esmatähtsad on intervjueerija küsimused (oi, kui palju pean ma selliseid intervjuusid ajakirjandusest lugema!) ning see, mida inimene räägib, ei oma vaat et üldse tähtsust. Mind on õpetatud teisiti. Õnneks. Ent emotsionaalselt ja füüsiliselt on see kuratlikult kurnav. Pärast tahaks ainult magada, sest mõtted ja teise inimese elu kihutab peas ringiratast. See on oskus (soov ja püüd) teist inimest kuulata. Ja "esile kutsutud" voogavas infotulvas püsti jääda. Kui ka hiljem tulemusega rahule jään, võin enda üle uhke olla. Paljud seda ei suuda. Eh, isegi ei suuda seda alati.

Ja K ja S läksid tagasi Belgiamaale. Kurat, üldse ei ole heade inimeste jaoks aega. Aga - ähvardan ma - me veel rokime! Ükskord. Siis, kui aega on. Hmm, milline paradoksaalne lubadus. Hea küll, ma jään nüüd vait ja soovin neile turvalist kojulendu.

Ohohoo. On olnud üks ütlemata meeldiv ja huvitav nädalavahetus. Eelmise nädala lõpp tuli ropu tööga (aga noh, see on ju tavaline - niipea, kui nina töökoha ukse vahelt sisse pistad, satud keerlevale karussellile, kust mahatulek pea võimatu...) ja autovuramisega mööda Eestimaa teid. Nimelt otsustasime laupäeva hommikul vurr-viuhh Lõuna-Eesti metsadesse põrutada. Obinitsa. Piusa koopad. Vastseliina. Eesmärk oli muidugi ilus - näha setude paastupäeva pühitsemist. Ent kohale jõudes selgus, et meie sadade kilomeetrite mahasõit oli üpris asjatu: programm algavat kell kuus õhtul. Ent sel ajal tuli meil juba Tartusse uhada, et Olku kontserti näha. Nii nautisime vanematega Lõuna-Eesti ääretut ilu ja tühjust ning peilisime sealseid söögikohti... Neid viimaseid me ei leidnudki. Nii tuli Vastseliina kaubanduskeskusest halvaad ja kohupiimarulli osta (Vana-Vastseliinas on muuseas jõle sheff kindlus... Okei, varemed. Sellegipoolest on sheff). Muidu oleks nälg silmanägemise lihtsalt ära võtnud. Piusast aga hakkas kahju. Pärast neljakilomeetrist kruusateed Obinitsast Piusale (uiui, mida need teehöövlid endast mõtlevad?) jõudsime kenale parkimisplatsile, kus kümneid autosid juba ees. Turismibussid, higised lätlased-soomlased metsas müttamas ja kohalikku meemüüjat-vanameest kõhklusega seiramas... Ma ei tea. Kümme aastat tagasi sinnakanti sattudes tundsin sellest metsarüppe peitunud koobastikust ja puhtast vaikusest rõõmu. Ja naudingut. Uusaja turismus nõuab aga oma, eks? Korralikud laudteed ja saunamajakesed, barjääritatud teerajad ja koopaõõnsused on viksid ja viisakad, aga siiski steriilsed ja vastikult muuseumilikud. Ei sobi mulle seesugune turism kohe kuidagi. Tahan metsaüksildust, pahuraid nahkhiiri ja kohmetuid öökulle. Tahan üksildast telkimist kasvõi meeletus paduvihmas, et seepeale hommikuhämaruses jaamaülema kamorkasse iidse raudahju najale soojendama pageda, ise samas ülimagusat raudteeteed rüübates ja elust-olust pajatades. Just nii see kant mulle omal ajal meelde jäi. Aga - selge on see, et rongid siin enam ei... ja loodus tuleb iga hinna eest rahaks teha. Ma tean seda. Aga ikka on kurb.

Olku kontserdist jäävad omakorda vaid head mälestused. Mis sellest, et kõiki (või vähemalt enamikku) neist lauludest olen sadu kordi kuulnud ja paljud neist pääluu sisse kinni kulunud. Ikka on hea ja soe kuulata "Nukitsamehe", "Thijl Ulenspiegeli" või "Karoliine Hõbelõnga" lugusid. Seda kõike elavas esituses (Tartu Noortekoor, Vanemuise sümfoonikud, Tõnis Mägi, "Kaotajate" ja "Burattino" näitetrupp, Kiigelaulukuuik ja Tõnis Mägi), siin samas ja just praegu. Mina, kes ma neli nädalat sotsiaalüritusist teadlikult eemale olen hoidnud, tundsin end esiti üpris kohmetuna, sest tuttavaid nägusid on seesugusel üritusel (ja veel Tartus) tuhandeid. Noh, ja pärast seisis ees veel päeva lõppsõit, tagasi Tallinnasse. Oli see vast paraad, mis pealinna poole pärast kontserti sõitis. Heh. Aga nii oil 20. august, see taasiseseisvumispäev (masendav, katsuge sellist sõna näiteks raadioeetris öelda!), tõeliselt meeleolukas ja hingele hea. Ja ilm oli lihtsalt suurepärane! Kui eelmise nädala keskel tundus, et suvi on jäädavalt läinud - ausõna, õhus oli sügisene kargus, mis sillutab teed talve jäisele ohkele, ning kõik viitas sellele, et suvi on tänavuseks lahkunud -, siis korraks suutis suvepalavus end taas ilmutada. Ja õigesti tegi, sest ega siis kopsuhaiged saa suve nautida!

Ja veel üks kultuurielamus. Reede õhtul. "Sõpruses". Filmi "9 laulu" esilinastus. See võttis nõutuks. Kui aus olla, siis ega väga palju küsimusi see film ei tekitanudki. Vaid üks küsimus kerkis - miks. Filmi ülesehitus on lihtsamast lihtsam - kahe noore üheaastasest kooselust räägitakse vaid läbi muusika (rokiklassika parimad palad live-esituses) ja räige kepi. Leian, et ilustamist pole ka tekstis vaja, sest film ise ei ilustanud midagi: kunstilisel eesmärgil (?) lendas sperma, suures plaanis võbelesid mees- ja naisgenitaalid ja seksi oli rohkem kui näiteks Playboy Late Night'is näha võib. Aga miks-küsimus jääb sellest hoolimata. Filmi lõppedes sai aasta ümber ja noorpaar kolis taas laiali. Ja kõik olnu vajus unustustehõlma. Kas rezhissööri eesmärk oli küsida, miks häbeneme vaadata alasti kehade ilustamata ühet, kui kõik meist seda niikuinii teevad? Või rõhuti inimlike tunnete (muusika) ja loomalike instinktide (seks) sümbioosile? Mina küll ei tea. Aga alati võib looja öelda, et ka nii võib. Sedapuhku on Michael Winterbottom siis sellise filmi teinud. Ja ütleb koduleheküljel seksi-osa kohta "Kuidas sa näed armastust?" ning muusika-teema kohta "Kust sa leiad armastuse?" Hmm... Veider triviaalsus. Et siis armastuse ideaalseim väljund on füüsiline paratamatus, paaritumisiha? Ehk seks ilma tunneteta ei tule Winterbottomi arvates kõne allagi...?
Nüüd aga üritan mõningaid ... hmm... eakamaid kolleege seda vaatama utsitada. Ihihi :)

Muuseas, siin on see, mida Mailis Reps väga häbeneda vist võiks :)

Euroopas tuntud teletäht Margarita Drozd avaldab oma saladuse! Margarita Drozd ei riskiks (ju ometi) oma hea kuulsusega näitlejana, andes lubadusi oma meetodi kohta, kui ta ei oleks täielikult veendunud, et teil õnnestub kõhnuda. Drozd garanteerib, et kaotate 3-5 kg nädalas esimese nelja nädala jooksul. Margarita Drozd on osalenud näitlejannana kahes Cannes'i filmifestival auhinnatud mängufilmis.

MA SUREN! :)

We came from the far North
summered in Crimea
deserted the armed forces
had to disappear
made it to the free West
on a chartered flight
so we could see what
we trained to fight

We were in London
Lets do it - lets break the law!
We were in London
Tell it like it is
We were in London
Tell it like it is

Looking for hard work
or credit card fraud
What do you expect from us?
We come from abroad
to get ourselves a new job
on a building-site
They work you so hard
but we trained to fight

We were in London
Lets do it - lets break the law!
We were in London
Tell it like it is
We were in London
Lets do it - lets break the law!
We were in London
Tell it like it is

My father fought in Afghanistan
His widows pension aint worth a damn
My mother works and goes home to cry
I want to live before I die

We were in London
Lets do it - lets break the law!
We were in London
Tell it like it is
We were in London
Tell it like it is

Aargh! Oh, neid hommikusi ärkamisi küll. Päike juba kõrges, niisamuti ka mina. Okei, tegelikult on mul küll tunne, et ma veel magan, aga ... Ehk petab ära :) Tere hommikust! Ja jätku tööle, väike Andri.

Mina, keda paljude kibestunud blogijate arvates küll olemas ei ole, sain siis nüüd vanaks. Juba kakskümmend kuus aastat pole mind vist olemas olnud. Palju õnne mulle :)

Milline hall, külm ja masendav päev, kui pidada silmas keskpäeval Tallinna lahel toimunud kopteriõnnetust. Brr. Mind paneb küll imestama telejaamade suutlikkus teha operatiivseid telesaateid, ent seda enam hämmastab mind nende oskus mõjuda üpris saamatult. Pean siin silmas eelkõige Eesti Televisiooni, kellelt võiks ju oodata kiirust ja ajakirjanduslikku pädevust. Ometi tegi kõige emotsionaalsema teleloo Kanal 2, kõige enam infot pakkuvam oli aga TV 3. Ma ei mõista, mis sel ETV-l selle infovooga küll häda on. Eriti siis, kui siseministeerium on teatanud eeldatatavate hukkunute nimekirja, on ETV otsustanud nimed maha vaikida. See ei ole ajakirjanduslikult ja toimetuslikult pädev otsus. Eestlasi lihtsalt pole nii palju, et toimetused võiksid käsitleda oma rahvuse esindajate hukkumist justkui midagi suvalist ja asjasse puutumatut. Sama küsimus tekkis mul eile õhtul, mil Lennart Meri büroo oli ametlikult teatanud presidendi ajutsüsti opertatsioonist, ent riigikanal selle millegipärast maha vaikis. Täiesti arusaamatu käitumine. Või samas, "Aktuaalse Kaamera" puhul tõenäoliselt igapäevane juhtum. Egas info sellepärast saamata ei jää, et üks meedium vaikida otsustab. See aga seab kahtluse alla kanali usaldusväärsuse mitmekesise info vahendamisel.

Ise olen oma vanaks saamise eelõhtul igatahes jätkuvalt kopsupõletikus. Nämma. Või nagu röntgenoloog kirjutas: "Vajalik dün. jälgimine. Vajadusel konsult. ftisiaatriga" Ma ei teadnud, kes see ftisiaater on, aga kui wap-otsing üksnes tuberkuloosiloendeid ekraanile pritsis, haaras mind kerge paanika. Armas perearst teatas seepeale, et tuberkuloositohtriga tuleks konsulteerida siis, kui antibiootikumid kohe kuidagi ei aita. Brr. Seniks usaldame Alexander Flemingu avastust ja Glaxo Smith Kline'i edasiarendust :)

Aga üks lugu sarjast "Inimesed on imelikud". Tartu kaubamaja parkla on teatavasti tasuline. Pärast ühte tundi tasuta parkimist. Läksin siis kviitungit sebima, ent kurb aparaat teatas vaid: "Aparaat on rikkis. Parkimine ajutiselt tasuta. Vabandame." Minu ees või? Et ma ei pea kohalikele parkimiskontrolöridele raha andma? See on küll kena vabandus. Minu arvates võiks "vabandame" silt seista aparaadil siis, kui see alive and kicking on ning kodanike tengelpungasid ühekroonistest müntidest tühjendab. Imelik.

Teine lugu sarjast "Inimesed on imelikud". Perearstikeskused on lõbusad asutused. Seal kohtad sa kõikvõimalikke inimesi oma äärmiselt erinevate hädadega. Noh, peaasjalikult istuvad koridori nahkpingikestel siiski eakad mutikesed, kes ühe või teise paberi järgi tulnud või tohtrile oma tervisehädasid kurtma saabunud. Aga üks pealt kuuldud kõnelus pani mind hoopis inimsoo kelkimistele mõtlema. Millega me kõik ei kelgi... Puberteedieas kehalise kasvatuse tunni järel riietusruumis riista pikkuse või suurema muskliga, hiljem muidugi ilusama tüdruku või shefima seksikogemusega. Täiskasvanumaks saades rõhume välimusele. Ostame auto? Maja? Veel ilusama auto? Käime shikaarselt riides, kimume kuuba sigareid ja külastame vaid peenemaid kõrtse? Aga millega küll vanuigi kelkida? Mille muu kui tervisega muidugi. Et kes ikka elumere lainel tervemaks jäänud ... võib-olla hoopis, kes haigemaks jäänud. Ei ma tea. Igal juhul oli naljakas kuulata, kuidas eakad sõbrad-sõbrannad tohtrikabineti ukse taga kokku said ja üle koridori kaikus ühe moori sõitleva vanahärra tige lause: "Ei, kusejuhadega on mul küll kõik korras, mis sa ajad siin nüüd teistele puru silma...!" Vaat nii, kallid sõbrad. Palju õnne, ma saan kohe kakskümmend kuus. Huvitav, millega ma siis nüüd kelkima peaks kukkuma, peale selle, et parem kops rögiseb samuti kui kuus aastat tagasi, mil K-ga elu eest (igas mõttes) Londonisse otsustasime kimada, et Hyde Parkis end siruli visata ja pea sajaprotsendiliselt varjuvat päikest kiigata. Imelik. Imelik on see elu.

Kurb on. Sellepärast, et puhkuseks tehtud plaanid köh-köh ja palaviku pärast tõvevoodis tuleb ära kustutada. Sellepärast, et tädi Ruth läks ja jäigi igavikku.

Ja sellepärast, et suvega näib kodune ilmaelu täiest lolliks läinud olevat. Et kaasaegne ja avardunud meediaruum on võimaldanud kohalike valimiste eel aktiveerunud poliitikutel sisuliste küsimuste asemel asunud tegelema teemaga "kel üldse on õigus meid kontrollida".
Selle asemel, et selgitada, mille kuradi pärast peaksin ma kohalikel valimistel ühe või teise poliitiku poolt hääletama (ja miks ma ÜLDSE peaksin valima minema), peksavad poliitikud oma ajaveebides ajakirjandust, tekitades sellega ajakirjanduses mõttetu vastureaktsiooni ega viies arutelu lõppude lõpuks mitte kuhugi.

Miks? Esiteks on kontrolli termin kaasaegses demokraatias niikuinii iganenud, (õigemini, tegu on terminiga pisut iganenud leksikast) teiseks teab igaüks, et demokraatias kuulub õigus enamusele. Ja selleks, et (seni veel täiesti adumatu) enamus välja selgitada, tehtagu uuringud. Miks ei räägita mõõdetavatest suurustest, vaid sellest, et "mulle tundub...", "minu sõbrad arvavad et..." jne. Kolmandaks (ja olulisimaks!) hädaks on avaliku sektori default-veendumus, et kogu rahvale läheb korda see, mida nemad millesti arvavad. Nii nagu ei lähe minu arvamus paljudele korda, ei lähe paljude teiste arvamus mulle ka korda. Ja mis see tulemus siis on? Anarhia? Nii palju siis ühisest (rahvuslikust) asjaajamisest.

Ehk et kogu minu üpris segase mõtteavalduse mõte on see, et kas keegi viitsib selgitada, kuhu mingisuguste vastastikkuste mudaloopimistega jõuda tahetakse. Et trükiajakirjandus lõpetaks ilmumise, raadio vaikiks ja teler samuti? Et ainsaks infoallikaks oleksid poliitikute ja "mõttehiiglaste" ajaveebid (jutumärke kasutan seetõttu, et tihtipeale ei suuda paljud ajaveebijad isegi eesti keele reegleid järgida, mistap annab see juba aimu nende pädevusest sõnu ritta seada), sest nemad ju väidetavalt teavad, kuidas tegelikult on.
Mis siis, et klassikalisest ajakirjandusest pole enamusel aimugi. Poliitikute teave on tavaliselt lihtsalt ühe allika keskne (lähtudes sellest, et "meie idee on ainuõige") ning paljud ajaveebijad ei pääse ühelegi allikale ligi selleks, et oma mõttelendudes mingitki objektiivsust või transparentsust saavutada. Nii jäävad nad oma ideede avaldamisel paraku pelkadeks refereerijateks - correction, meediaruumis levivate ideede subjektiivseteks refereerijateks.

Ma ei usu ideede ainuõigsusse. See saab toimida autokraatlikus rezhiimis või sootsiumis, mis on üheliikmeline. Kas argument, et saan ennast täie õigusega Eesti üheks vanemaks ajaveebijaks pidada, võiks anda mulle pädevuse kutsuda inimesi üles arutelule, mille kuradi pärast me/te blogite ja mida me üldse laieneva meediaruumi tingimustes peetavast diskussioonist saada tahame? Õigust pole niikuinii kummalgi poolel, ehk on kompromiss võimalik? Või - hüvasti faktipõhine ajakirjandus ja tere tulemast hinnanguline veebianarhia?