Nüüd ma tean...

Nüüd ma tean, mida Madonna "Hung up" (tänavune enimmüüdud singel maailmas) tähistab. See ütleb selgelt ja üheselt: "Look, bitches! I'm still alive!" Ja lisaks loob see samasuguse tunde kuulajas. Elagu aastalõpp! Eile esilinastunud "Libahundi needus" väärib vaatamist. Esmalt juba Eesti näitlejate plejaadi tõttu, kes filmist läbi astuvad. Teiseks hästi kirjutatud stsenaariumi pärast (Margus Kasterpalu, Ilmar Raag, Rainer Sarnet). Kolmandaks selle pärast, et filmis on oskuslikult kasutatud läänelikku (ei taha otseselt hollywoodilik öelda, sest neid nippe leiab ka teistest koolkondadest) filmiesteetikat - kui midagi peab juhtuma, siis on see öösel. Ja kui peategelane Liina (Katariina Lauk) surnuaeda siseneb, siis on heli- ja visuaalelemendid omal kohal: kriginaga avanev värav ning samal hetkel kõrgustes kraaksatav ronk, näiteks. Või Kersti Kreismanni kehastatud Endla "nõiduslikuks" mängimine. Stseen neetud käsikirjaga Liina korteris (krt, mul on tunne, et ma olen selles korteris olnud - pean paar kõnet tegema) on päris andekas. Humoorikas - seda kindlasti, ent ka oskuslikult lavastatud. Võib-olla tõesti on Endla tegelaskuju Kersti Kreismanni poolt pisut... ülepakutud ja küsitavusi on ka näitlejate valikus (valitud on ju ka neid, kes siiski Vanemuises leiba teenivad: see on teksti alus), kuid kokkuvõttes on see üks tubli tulemus, mille pärast filmiringkonnad ega vaatajad küll häbenema ei pea. Ja palju õnne, M!

Mis veider ülestähendus...

Juhtusin lugema, kuidas Detroit News usinalt sealsetele kohalikele uberseksuaalsete ja metroseksuaalsete meeste vahet selgitas. Et ikka kõik selge oleks. Ma kujutan ette, et detroitlased olid selle teabe üle väga õnnelikud. Noh, midagi sarjast "news you can use". :)

What are the differences?

Ubersexuals: "Men who are the most attractive (not just physically), most dynamic and most compelling men of their generations. They are supremely confident (without being obnoxious), masculine, stylish and committed to uncompromising quality in all areas of life."
Traits: Exudes confidence and leadership; passionate about business, politics and global affairs; respects and likes women, but prefers the company of men; concerned about the world around them; obsessed with quality and integrity.
Famous ubersexuals: NBA great Michael Jordan; actors Brad Pitt and Matthew McConaughey; music mogul and entrepreneur Diddy; and retired racing cyclist Lance Armstrong.

Metrosexuals: Men whose "behaviors and attitudes (were) less about vanity and pretense and more about having the strength to be true to oneself."
Traits: Cultured and esthetic; in touch with his feminine side; well-groomed and passionate about keeping up with the latest fashion and hairstyle trends; comfortable with women as best friends.
Famous metrosexuals: Soccer player David Beckham; actors Orlando Bloom, Adrien Brody, Jude Law, Leonardo DiCaprio; singers Sting and Ricky Martin; and "American Idol" host and radio personality Ryan Seacrest.

Selleks korraks siis sedapsi

Alive and kicking! :) Kuigi ma imestan alati, kuis on see nii väikese riigi nagu Eesti puhul ikkagi võimalik, et piisab sul vaid kakssada kilomeetrit põhja poole sõita ning kogu Winter Wonderland on kui peoga pühitud. Sula, löra ja Tallinna kohta harjumuspäratu vaikus on ainus, mis siin ringi huugab. Ning kogu jõulumuinasjutt tohutute lumehangede ja jumaliku vaikusega jääb kuhugi kaugele... Just nagu poleks olnudki, eks? Aga oli küll!

Jõulud käes!

Et siis jälle üks jõul on oma nina meie ellu pistnud. Ja hää meel on sellest küll. Noh, jõulud või mitte - igal juhul on see üks iga-aastane hullumaja - poodide rägastik, liiklusummikud, tigedad ja pahurad pereemad-isad vääksuvate lastega... -, ent igal juhul päädib see alati ühe toreda ja armsa olemisega koos Kallite ja Olulistega. Ihaste metsas olles ja aknast välja kiigates ei ole enam selget sihti nähagi: kõik on lumme mattunud. Ning seda sajab aina juurde... Ilus on. Ja hea on ka. Isegi, kui tänavu "arge varisege" tuur katoliku kirikus tegemata jäi (kõike ju ka korraga ei jõua, eks?), on mõnus olla. Sest viimaks ometi on ses tööderohkes painavas ajas üks hetk, kus lilhtsalt olla. Ja mõelda. Või siis ka mitte mõelda - võib ju ka nii. K saatis just ühe hää laulu sõnad. Mäletate?

jälle kuskil löövad kerkokellad
hobule leiba velled hellad
tuleb tasa sõita üle silla
karud ja rebased magavad

tuleb sõita läbi metsasihi
keset küla piduehtes on kirik
õpetaja täna peast kõik räägib
sest et käes jõulud ja sündinud ta

kodus päris kuusk ja kõik on kena
tiksub seinakell veel köögis on ema
igal aastal nõnda õhkab tema
tulevad tulevad jälle käes

uksest pistab nina jõuluvana
tore on et üks ja see ja sama
paitab habet naerdes lausub vana
tere jah tere näe jälle käes

Nüüd kaigub Saatpalu hääl kõrvus ja tuju on veelgi lumisem. Lahe! Ja ronweasley'likke pusasid on meil nüüd rohkem kui üks. Lisaks veel üks meeldiv-muhe meenutus sellest, kuidas isa ühtäkki uksest välja tormas ja siis koduste vahenditega jõuluvanaks maskeerununa tuppa tagasi tatsas. Jestas, viimati nägin ma sellist pilti ikka oma kakskümmend aastat tagasi. :) Okei, luuletusi meist eriti välja pigistada tal ei õnnestunud (nagu ka laulusalme), aga see-eest olime me muidu krapsid. Ja Donna andis meie kõigi eest käppa ja kummardas jõuluvanale. Nii pole imestada ema rõõmus ohe, et oh, kui hea, et viimaks ometi on üks jõuluvana, keda Donna ei karda ja kelle peale ta ei haugu... Smaugi igatsus tuli, aga meie kiisumirr on praegu nii kaugel-nii kaugel. Õhtuks oleme jälle tema juures. Ja see on hea. Pärast kuuseoksade ja päkapikumütsidega vehkimist vudis isa jälle minema, teatades, et jõuluvanasid ei ole olemas (ma sain pöördumatu trauma, arusaadav!) ning siis jätkus tants ja trall juba järgmiste söömakäikude man. Huvitav, kui palju sellesse väikesesse organismi (noh, endast ikka räägin) küll ära võiks mahtuda?

Ja tänaste Päris Jõuluimede hulka võib lugeda kogu perekonnaga Eismale vuramise. Sõime aga suppi ja tatsasime mööda võrratute vaadetega piltpostkaarte. Nagu näiteks jäässe mähkunud kivirahnud või jää poolt joonistatud rannajoon... Aga niisama ka lihtsalt lumi jalge all ja kaela sadamas. Liiatigi oli hästi tore sõita pimedas Tartu poole tagasi (okei, autojuht isal see vist eriti meeldiv polnud) - kahel pool teel kõikjal surnuaedade tulekuma saatjaks. Väiksemad jõuluimed hõlmavad laibastunud rotipoegade välja viskamist meie Põhjala maalapi lumemütsiga majakestest, ökopeldikut ning õe mütsikadu... Ah, pikk jutt! :)

As blurry as it gets!

Reedel juhtus Viljandimaal kaks liiklusõnnetust, mille tagajärjel ei saa kumbki Eesti Televisiooni Tartu operaator mõnda aega tööd teha, kirjutab Sakala.
Avariidest esimene juhtus kell 16.25 Viljandi—Imavere maanteel Võhma lähedal, kus libeduse tõttu põrkasid kokku 56-aastase Anne juhitud Volvo ja ETV Nissan Almera, mille roolis oli «Aktuaalse Kaamera» Tartu korrespondent Rein Joamets.
Joamets vajas esmaabi, kuid selle järel lubati ta haiglast koju. Korrespondendile ja temaga koos olnud «Aktuaalse Kaamera» operaatorile Maido Madissonile sõitis oma isikliku Audi 80-ga järele teine Tartu operaator Arvo Mägi, kuid tema sattus avariisse Tustis.
Viljandi kiirabiauto, mis oli koos Tartus uuringutel käinud patsiendiga tagasiteel, hakkas lumesahast mööda sõites vastassuunavööndis külg ees libisema ning põrkas kokku Audiga. Seda juhtinud Mägil murdus õnnetuses jalaluu ja ta viidi Viljandi haiglasse.
Kiirabiautos olnud patsient ja teda saatnud personal õnnetuses vigastada ei saanud.
Rein Joametsa sõnul läks Maido Madissonil, kellel algul vigastusi ei tuvastatud, järgmisel ööl käsi paiste ja see tuli kipsi panna. Nii on rivist väljas mõlemad rahvustelevisiooni Tartu operaatorid.
«Seetõttu siit kandist uudiseid mõnda aega ei tule, sest asendajaid pole kusagilt võtta,» nentis Joamets. «Suure hädaga tuleb reedene «Terevisioon» kuidagi ära teha.»

Tähendab, mis nüüd siis juhtus!? Ma olen kerges segaduses, aga mulle tundub, et Tartu teletöötajad on kui lendavad hollandlased, kelle tõttu ikka üht-teist juhtub. Väga müsterioosne lugu, igatahes. Ise olen just lumevahust läbi mässanud ja tööle jõudnud. Oh seda üle öö saabunud jõuluilma siin pealinnas. Kuigi tõtt-öelda kuuldub Tartust, et seal olla lumi juba mitu-setu aega maas olnud ja linnale jõululook'i andnud. Hmm... Vaid neli päeva on jõuludeni ja ma mõtlen ikka ja ainult veel töö peale. Masendav mees. Masendav elu. Aga see-eest olen oma tonnviiesajase autfitiga nagu mingi trendikas jõuluingel :S

Appi!

Esiteks EI tohi kordussaateid vaadata. Teiseks EI tohi rumalaid inimesi vaadata. Nagu näiteks "Rooside sõjas" mingisugused imbetsillid, kes ennast koorilaulikuteks nimetavad! Küsimus: nimeta Frank Sinatra laul! "Meie kiisul kriimud silmad," teatab noormees. Huumor? P***e. Appi, ma ei taha näha oma televiisoris idioote! Nii ma ei vaatagi enam. Tahan burgerit ja õnnelikuks. :) Sellised tagasihoidlikud soovid ongi. Ihihi. Eilne jõulupidu? Ei kommentaari.

Usaldustelefon kuuleb

"Tere, kas lugu ka saab, kui posil on naise rinnad?" "Kuidas palun?" "Noh, et kui 18-aastasel poisil on tüdruku rinnad. Mul on, noh!" "Ee, saatke e-kiri!" "Kas raha ka saab selle eest?" "Noh, saatke lugu, siis vaatame!" "A kas pilte ka võib saata?" "Ee, saatke-saatke." My God!

Hip-Hip!

Tasuta piletid Vibe sünnipäevale:) Hip-hip! Postimehe parim lisa Hip! annab tasuta ära nelho kaheinimese piletit Vibe'i 7. sünnipäeva üritusele "Vibe Discoball", kus lavale astub rohkem kuulsaid DJ-sid, kui sa eales teadnudki oled. Igatahes, selle aasta üks lahedamaid pidusid. Ühesõnaga, kui sul tekkis mõte, et vaataks peo üle, siis saada kiri e-aadressile hip@postimees.ee või helista lihtsalt Andrile. Ilmselt sa siiski ei tea Andri numbrit, nii et saada kiri. Neli esimest saavad piletid. Nii lihtne see ongi. Cool!

Õnne soovime sul!

Kallis Kats, palju õnne sulle! Ja vaata et Elistvere metsades vihisev tuul sind ära ei pühi. Seo end vintsidega maja külge, nagu ma soovitasin :)

Mis siis muud kui jälle hommik

"Kõik, mis sa teed, teed sa endale. Su ees on miljon teed..." Nii laulab Ines. Urrimalt ilusasti laulab. Kas see ka tuju heaks teeb? Ma ei tea. Pigem rebib rohkem hinge. Mäh. Ei tea, mis häda on... Aga võib-olla polegi kõik alati sõnadesse vaja panna. Eh?

ISEENDALE

Koos vaid tahan olla igal pool
Ei viitsi seigelda ja joosta seal, kus tulemust ei tea.
Pool jääb maha vedelema, pool jääb kasutamata,
kui kaod, siis pean taas iseseisvuma
Niimoodi pooleldi on hea,
niimoodi aega kinni ei pea
ei suuda teineteiseta – ometi tean

Kõik mis sa teed, teed kõik endale.
Su ees on miljon teed, vaid mõtle iseendale.
Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su sees on vastused su enda küsimustele.

Aeg on teha järeldusi, aeg on teha mõttetusi,
aeg on seal, kust tagasi ei saa.
Öö saab olulisemaks kui päev,
ei taha raisata sind; näen, et sa võid libiseda käest.
Sinuta pooleldi on hea, sinuta aega kinni ei pea.
Ei suuda teineteiseta – ometi tean

Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su ees on miljon teed, vaid mõtle iseendale.
Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su sees on vastused, su enda küsimustele.

Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su ees on miljon teed, vaid mõtle iseendale.
Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su sees on vastused, su enda küsimustele.

Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su ees on miljon teed, vaid mõtle iseendale.
Kõik mis sa teed, teed kõik endale,
su sees on vastused, su enda küsimustele.

Ma olen vist ikka päris lolliks läinud. Heh?

Taneli DVD-live

Minu sügav kummardus Tanel Padarile ja ansamblile The Sun, kelle DVD-esitlus (ja DVD ise samuti) olid lihtsalt ületamatult meeleolukad. Tõesti. Vähemalt tekitas mõnusa enese- ja lihtsalt hea-olemise-tunde. Ja muidugi Lenna, kes omapoolse vürtsi laivile lisas. Mmm...

Veel kord...

... Palju õnne, armas K :) Ühesõnaga, nüüd ma tean, mis mind selles masendavmuserdavalt kiires elus õnnelikuks teeb. Sõbrad. Kui elu on vaid kodu-töö, töö-kodu, kodu-töö, töö-kodu, siis täna, üle pika aja, õnnestus seda trajektoori lõhkuda. Selleks, et minna ja oma Heale Sõbrale õnne soovida, klaasike tõsta ja lihtsalt niisama heameelest hingata (nüüd tuli üks Matvere-Tätte laul meelde, heh!). Urrima vähe aega jääb selle kogu argijageluse kõrvalt aega Oluliste Inimeste jaoks, kas teile ei tundu? Ei miskit eksistentsialistlikku, ei miskit vinguvat - lihtsalt, ons me prioriteedid alati ikka paigas? Heh. Hea tuju on.

Kolmest tilgast veest sai kaks

Ahjaa, sarnasustest rääkides, siis täna lähikondsete nobedate näppude voorule esitlen teile siinkohal ühte võrdlust, millele oleks kommentaare raske lisada. Esimesel neist Katrin Sangla, teisel Madonna. Hmm...

Kolm tilka vett

Jeesusmariia, ma leidsin meie seast andeka ja haritud inimese, kes tõepoolest ei tea, kus kohas olid kangelasteks sellised veidrikud nagu Irmi, Armi ja Mustukene. Jutt algas lihtsalt fotost, kus olid kolmikud kui kolm tilka vett: saa sa siis nüüd aru, kes on kes. Võta või pseudonüümiks - Irmi-Armi Mustukene. Ja ise veel kirjanduslikust koolist :):):) Tulevaste põlvede tarkuseks talletan siinkohal "Kalevipoja" kaunimad read: "Oli neil kolm koerukesta; Üks oli Irmi, teine Armi, Kolmas murdja Mustukene."

You think the only people who are people
Are the people who look and think like you
But if you walk the footsteps of a stranger
You'll learn things you never knew you never knew

Ma olen miskipärast veendunud, et jõulud võrdub Disney. See on tõenäoliselt seotud kuidagi mind väga kauges lapsepõlves saatanud muusikavooga ja just sel perioodil tele-eetrist kuuldu-nähtuga. Eile hakkasid seega jõulud ametlikult pihta, kuna ma varustasin end ühe Disney järjekordse kollektsiooniga. :)

Di, Digi, Diminuendo

Müügilaused on lahedad. Iseasi, kas see ka turundusstrateegiat väljendab, ent lõbus on ju lugeda, kuidas Presshouse'i juht Janis Kaal lubab Arvutimaailma äraostmisel järgmist: "Tehing on osa kirjastuse lähiaastatele planeeritud agressiivsest laienemiskavast." Cool! Eesti ajakirjandusturgu ja iseloomu tundes paneb mind sõna 'agressiivne' veidi kukalt kratsima. Võib ju lõõpida, et ei tea, kas hakatakse konkurentidele nüüd lõuga andma pimedatel tänavatel või midagi, ent siiski: huvitav oleks kuulda analüütikute kommentaare aasta-aastalt kuumenenud trükiajakirjade turu kohta ja sellegi tõiga kohta, et häid (spetsialiseeritud, kogemustega) tegijaid on praegu lihtsalt harukordselt vähe. Kui just Presshouse ise koolitusega tegelema ei hakka. Minu arvates pole säärased täienduskoolitused veel väga vilja kandnud. Aga Presshouse'ile vihjeks - te võiksite oma Di-loogikat jätkata. Muusikasõprade ajakiri Diminuendo ja Disko ootavad tegemist, popkultuuri zhurnaal Di:p samuti. Sotsioloogilised uurimused saaksid kajastatud Diskussioonis või Diskursuses. Ja eks meesteajakirjade turul võib laineid lüüa ka veel ühe Di-ga algava vidinaga.

Mandlikell kutsub voodisse!

Mandlikell, mandlikell, mandli kauge hääl... Jaiks, ma suren! Okei, ma luban endale, et võtan juba lähiajal plaani selle, et eemaldan need tüütud monstrumid oma kurgust. Eile läks juba film peas käima, kuidas ma vihahoos nad ise kurgust välja rebin ja nad vastikult vigisedes mulle rusikaid näitavad ja kombitsaid klõbistavad; seepeale vupsavad käest lahti ja põgenevad diivani alla, kust hakkavad tigedalt sajatama ja piiluma, kuni õhk puhas. Ning öösel tulevad sealtti omavahel sisistades välja kättemaksule. /--/ Ma vaatan vist liiga palju fantaasiafilme. Harry Potter või midagi. Öösel maksis see mulle tõepoolest kätte. Nägin unes, kuidas mingi olematu PÖFFi film tõeluseks sai ja mingid satikad linna vallutasid. Väkk! Ma ei tohi enam magama jääda.

Kaks päeva tõvevoodis on mõjunud hästi minu teadmistele USA popkultuurist ja meediast. Olen vaadanud lihtsalt vahetpidamata seriaali "Seks ja linn" osasid. Olen juba viienda (eelviimase) hooaja alguses. Seik, mis mulle meelde jäi, oli Vogue'i pakutud honorar rahahädas Carrie'le. Nimelt 4.50 dollarit sõna pealt. Ja temalt telliti 500-sõnaline artikkel, mis on enam-vähem 1 A4. Maht, mida meie vuhistame pea iga päev. Aga okei, tegu on Vogue'iga, eks. Tulemuseks on tasu 2250 dollarit. Okei, maksud maha. Ent ikkagi. Kui see Eesti rahasse arvutada, siis selline tasu loomulikult võrdlust ei kannataks (ca 29 000 krooni), ent ka 1:1 suhtes oleks siinses meediaruumis ennekuulmatu, et 500-sõnalise artikli eest kaks tuhhi saaks. Okei, saagem nüüd aru, tegu on Vogue'iga ja tõenäoliselt valiti stsenaariumisse ühe kõige nimekama Vogue'i kaasautori töötasu. Ent - on, kuhu areneda, eks? :)

Talv mis talv. Ja auto sussid on siiamaani vahetamata. Nii pidingi oma märatsevate mandlitega läbi talve tööle vuhisema. Väkk. Aga jänes, mis peas, kaitseb hästi.

Vilnius Nemunase kallastel

Meil oli tõepoolest raskusi välja mõtlemisega, millise jõe kallastel võiks Vilnius laiuda. Hea, et V minust ja M-ist tunduvalt targem on. Meie hakkasime oma peaga Daugavast minema ja jõudsime Doonaunini. Hmm. Natuke mööda, eks. Ühesõnaga - õigepea sukeldume Baltikumi uusima ja suurima kinoketi, Baltic Multiplex Ventures'ile kuuluva Cinamoni avamisüritustele Kaunases. Tõttöelda on mul siiralt kahju, et Tallinna linnavalitsus oma otsustusvõimetuses ei suutnud seesuguse kinoketi valmimise eest Eesti pealinnas seista. Kohe häda selle iidvana Sakalaga, eks. On ju selgemast selgem, et konkurentsi puudumine Eesti kinoturul on viinud ühe kompanii suva järgi piletihinnad adumatult kõrgeks, mistap oleks juba ammu aeg uue kobarkino avamiseks. Selle asemel on vaja ajada mingisugust mõttetut poliitmängu teemal "mina olen parem kui sina..." Nii loodan siiralt, et BMV plaanid õnnestuvad nii, et esimene Eesti kino avataks hoopis Tartus. Ja (Tartu) rahu majas. Igatahes on Vilniuses talv mis talv. Esimene detsember ometi, eksole.