Tegelikult on järgnev sissekanne kirjutatud 1. augustil Mustvee rannas.
Peeter Sauteril on õigus, kui ta tänases ajalehes kolleeg Kristit sarjata võtab: mis need kirjanikud siis tegema peaksid - krihvli ja tahvli või paberi-pastakaga oma loomingu jätkuvalt kirja panema või? Ei, mitte et see võimatu oleks - iga mõistusega inimolend suudab seda. Ent küsimus on kiiruses: mis hea pärast peaks aega raiskama, kui väljas on 21. sajand? Pealegi pole Kristi vist Keelenaise faksitekste ümber löönud. Ning kui kultuurkapital kirjanikke aitab - mis selles siis halba on? Kõikvõimalike kokkuhoiujuttudega ei saa ometi lolliks minna või arvata, et kõik peaks tänavuse riigieelarve planeerimatuse tõttu - teisisõnu, poliitikute lihtsameelsuse, koostöötahte puudumise ja põikpäisuse pärast - elu lõpuni käppa imema; et kõik peakski kiratsema.
Niikuinii ei saa enamik kultuurialasid praegusele kultuuripoliitikale loota, sest juba on kokkuhoiu nimel ähvardatud raamatukogude ja muuseumide varase sulgemise, ERRi eelarve külmutamise ja muuga, mida, hoolimata sellest, et Kultuuriminister kuulub peaministripartei ridadesse, pole kaitsta suudetud. [UPDATE! Kuulake viimast "Olukorras riigis" - nõustun Anvariga täiesti - nii pealiskaudse kajastusega kui Äripäevas või mujal kulkat ei paranda.]
Ent tagasi Sauteri ja Kristi juurde. Et mul on puhkus, otsustasin juba nädala eest oma sülearvutist mõneks ajaks loobuda. Et ma ometi kord kõige muu kui tööga tegeleksin. Sestap on siinkohal kirjapandu hoopis märkmikusse kritseldatud.
Puhkus on seni imehästi õnnestunud. Esmalt folgimelu tuules - pole vaja teid folgiideoloogiliste juttudega koormata -, seejärel Eloka ja Susaniga paariks päevaks Tartusse, et sealne "Saun" üle vaadata. Suhteliselt külmaks jättis ka ajalehes ilmunud kriitiline arvustus, sest etendus, tavaline südasuvine jant, millest kiirgas näitlejate endi mängulusti (olgu, Tõnu Oja karjus tõesti liiga palju), oli muhedaks vahepalaks. Sellele järgnes hingeminevalt armas õhtusöök Anneli, Cristiano ja kadunud nõbu Enriquega (oh, ärge küsige!), millele omakorda lisandus üks tore topeltpäev Tallinnas. Mitte et ma legendaarset vanameistrit aasida tahaks, aga üks jürikuuskemaalik tuur oli see küll. Mis sest, et teise päeva algul oli isehakanud professor (mina, noh!) uimane ning nii sai Anneli itsitada, miks nende giid tarkuseterade pillamise asemel Russalka monumendilt teksti maha loeb. Õhtuks olin tippvormis tagasi. Ausõna.
Tänane, küllaltki veriselt alanud päev on mind toonud aga Mustvee rannale, küllaltki unisesse kalurikülla Peipsi ääres. Eesmärgiks muidugi Vanaema iga-aastane sünnipäev. Siin soovisingi Sauter-Leppiku eksperimendi teoks teha - ja ausalt öeldes on käsi juba väsinud - mahakritseldustest ja vahele pikitud mõttekatkete ridadesse pistmisest rääkimata. Tõesti Kristi, proovi ka!
Ah et päev algas veriselt, ütlesin? Ei midagi erilist - üle pika aja oli tarvis hambahaldjaid külastada ning elust väsinud tarkusepurikas välja tõmmata. Olete te proovinud veremaigulist (tõesõna, nüüd enam mitte merevaigulist) mustikajogurtit? Ma praegu mekin. Jube! Aga tohtriproua iseenesest oli armas - ehkki ta nõudis, et peaksin kohe Metronidazole'i mõnukuuri alustama, lubas ta sellega siiski homseni oodata - Vanaema auks peab pitsikese paremat poeviina ju ikka võtma!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
5 comments:
Jaa, aga Sauter on lisaks kaheldavale kirjaniku-staatusele ka eluaegne kopiraiter, kes saanud kogu aeg suuremat palka kui suurem osa ajakirjanikke ... miks peaks kulka temale arvuti ostmiseks raha andma? PM nimekirjas oli teisigi väga kaheldavaid "kirjanikke" ...
Küsimus ei olegi Sauteris, vaid selles, et kultuuriinimesed ise otsustavad, kellele anda poliitilise kokkuleppega neile antavat hasartmängu- ja alkoaktsiisi raha. Muidugi võib aasida, et noo, see pole mingi kirjanik, pähh, või et see pole kunstnik (mu jumal, iga nüüdiskunstiku kohta või perfoomänsi-inimese kohta võiks seda keegi öelda), aga selline arutelu oleks suhteliselt mõttetu.
toetusraha võiksid saada ikka need, 1) kes seda vajavad, 2) kes on seda väärt. aga selge see, et arvamusi ja hinnanguid on erinevaid, mõlemas mõttes. eks erapoolikus ja onupojapoliitika ja korruptsioonivõimalus ole sellesse süsteemi juba ette sisse kodeeritud, paraku.
Sellega olen ma nõus, et onupojapoliitika ja erapoolikus on süsteemi kodeeritud. Pigem tasukski uurida, kes ja kellele igal jagamisel raha annavad. Tihtipeale on nii, et see raha jääb mingi teatava kliki kasutada ning teised, kes on a) noored või b) ei saa klikiga nii hästi läbi, jäävad tähelepanuta. Nii tasuks Kulka kallal uurimistööd teha küll, ent seda mitte teemal "näe on külakurnaja, sai kümme tuhhi läpaka jaoks". See on lapsik.
Õnneks see Kulka jagajate-ring ikka perioodiliselt vahetub ju.
Post a Comment