Jõuad sa siis kõike jälle kirja panna. Seda enam, kui tuhat sõna jäävad alati õnnetumalt hüüdjaks hääleks kõrbes kui üks pilt. Viimaseid näeb igaüks (peagi) seal, kuhu võõra ja võika silm ei ulatu. Aga videopilt räägib ju veel rohkem ning sellepärast siis see lugu ... :)
Alexile väikese hilinemisega hiphiphurraa! Ja aitäh sulle, sõpradele, Moet&Chandonile ja puhvetirahvale selle hiljutise ja tormiliselt toreda nädalavahetuse eest (olgu, viimase aja vaidlusaluste institutsioonide jäätunudlibedast treppidest ehk ei peaks kallite inimeste suurpeol alla padisema, aga mis teha!). Võib-olla aitas London ka kaasa, aga ega ma niisama heast peast ja ilma sõbraliku toeta poleks vist reedeshampanjast smokingutuuri kunagi ette võtnud. Lahe! Oh oleks sääraseid pidusid siinmail rohkem, siis hakkaks isegi mõtlema, et miks mitte endale viimaks täisvormi soetada. Ning miks mitte endale viimaks aru anda, et meediast võib nii mõnigi tee edasi viia. Hea on, et hea on.
Hea on, et hea on sellestki hoolimata, et pühapäevasel purgaapäeval sai taksopuudust trotsides mööda tormist pealinna ringi jalutatud. Küll ühes, küll teises suunas - mitte midagi nähes ja pelgalt mõni väljas oldud sekund hiljem ühtegi kuiva hilpu mitte omades - ning ennastületavalt end isegi linnahalli liumäest üles veetud. Tjah, nii ekstreemset muusikaliteatrielamust polegi kümne aasta jooksul ette tulnud. Palju õnne! Vähemalt oli üdini lõbus - Tallinna kesklinnas hästi elavate inimeste luksus, eksole! :) Kuigi, oleme ausad, merest möödumine oli sel õhtupoolikul üpris ohtlik: olin veendunud, et igal järgmisel hetkel pühib mind ilmavana tige luud Admiraliteedi basseini, kus ma siis koos muu olmeprügiga lihtsalt eufoorilist ja tormist kistud loksumist oleks jätkanud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment