2008. aasta, nii ilus, valus või kummaline kui see ka ei olnud, hakkab lõppema. Ajalehtede kokkuvõtteid vaadates läheb süda tõtt-öelda pahaks: igalt leheküljelt vaatab vastu häda, valu ja viletsus. Õnnetused. Pseudokangelased. Müüdid. Ning poliitikute oi-kui-igapäevaseks saanud vastastikkune ärapanemine, et enda ego upitada ja oma jätkuvat juhirolli õigustada, üritades ennast endiselt veenda, et teavad, mis suunas seda riiki kõige paremini juhtida. Ära on tüüdanud. Sestap teen hoopis enda kokkuvõtte.
Jaanuari algul kirjutasin: "Loodetavasti tuleb see aasta meile kõigile parem, hingeliselt tasakaalukam ja igas mõttes väljakutsuvam." Päris selliselt see vist välja ei kukkunud. Aga võib-olla nurisen ma liialt - võib-olla peaks majandustõmblusist tulenenud infotööstuse koondamislainet tõepoolest väljakutsena mõistma ja mõtestama. Üks elukümnend on ju lõppemas, ehk tulekski korraks pidurit tõmmata ja uusi sihte seada, mitte jääda kurtma selle üle, et esimese koondusringiga end, reporterist toimetuse juhatajaks ülestöötanut ühtäkki "tänavalt" leidsin.
Uued töised väljakutsed ei lasknud end kaua oodata. Kuid võib-olla oli seegi hüpe liiga rutakas. Juba seepärast, et sõnapaari "intelligentne meelelahutus" definitsioon on alati subjektiivne. Ning kui paari kuuga avastad, et sinu aju võiks mõnes tuleviku lindude välimäärajas juba puhtesulestikus lesiva tombuna kujutada ning sinust üritatakse teha mingit tühisuse maskotti, oleks aeg enda vastu ausaks jääda ja "aitab!" öelda.
Seda enam, et Postimehest lahkumine meenutas mulle ühe kulunud, ent unustatud tõe - töö külge ei pea klammerduma, sest töö ei ole elu mõte. Töö ja töö tegemine on vahend enda elatamiseks, oma elu elamiseks. Muidugi, katsu sa öelda seda neile, kellel julmalt ja kahetsuseta palka vähendati ning soovitati hoopis rõõmu tunda, et seegi töökoht alles jääb. Ja kaasa tunnen ka neile, kel tool ettehoiatamata alt tõmmati ning tema töökoht teise inimesega täideti.
Pealegi võimaldas 2008. aasta mul viimaks ometi panna end proovile meelelahutusäris ning vaadata, kas pakkumiste mõttes ülekuumenenud, ent rahalises mõttes alajahtunud sisekontsertide turul on võimalik ellu jääda. Tegime ära Rolfi ja Nele-Liisi jõulutuuri.
Kokkuvõte? Ellu jääb küll, kuid riskida ei tasuks 2008-2009 kellelgi. Juba detsember on näidanud, et oma investeeringutega riskimine on enesetapp. Pealegi on majandusraskustes tõmblevate tuhandete perede meelelahutustarbimise ennustamine väga raske.
Ent väljakutsed jätkuvad: järge ootab üks uus raamat, jätkub koolitustegevus ning ees ootab midagi, millest veel suure suuga ei pajata. Aga kui kõik õnnestub, küll siis räägin juba lähemalt. Nii vaatan paari päeva pärast algavasse uude aastasse vägagi lootusrikkalt.
Loodetavasti jääb ka viimastel kuudel hoogustunud negatiivsete uudiste laviin 2008. aastasse. Kuritegevust ja alatust oli mu lähedal ja lähedastel tänavu palju. Nii murti sisse mu autosse ning kui politseile avalduse tegin, sain loomulikult ise sõimata - mida ma endast õigupoolest mõtlen, majandusraskuste ajal on autovargused täiesti "normaalne nähe" ning mingit lahendust ei tasu teil küll oodata. Mõne kuu pärast murti autosse uuesti sisse. Mis siis, et sealt enam suurt miskit peale uksenuppude enam võtta polnud. Nii müüsin ma oma auto viimaks maha. Ostjaks üks ääretult tore tshikk, kes teadis autodest ilmselgelt mäekõrguselt minust enam, mistap loodan siiralt, et Suusi kohe varuosadeks ei veetud.
Ega vargused siis sellega lõppenud. Nii otsustas üks harimatu ja vastutusvõimetu meeskodanik, kes end kunagi sõbraks julges nimetada, mu koju sisse murda ja minu tagant ligi 7000 krooni sularaha varastada. Seda loetud päevad pärast minu koondamist. Kõige halenaljakam oli selle juures muidugi tõsiasi, et ta keeras pintslisse ka kilo viinamarju ja tühjendas külmkapi. Hiljem tema tausta uurides sain teada, et see tänamatu jobu tegi rahast lagedaks ka oma endised kolleegid MTV Eestist, varastas samast firmast arvuti, seejärel tühjendas Plektrumi kontori ning röövis kamaluga veel oma lähedasi. Halenaljakusel pole piire - inimestel on kaduma läinud kingad, triikrauad, muusikakeskused... Kas tõesti usub mõni pätt, et sellised detailid jäävad märkamata?
Pole siis ime, et enamik on selle mehe lindpriiks kuulutanud ning nii mõnigi oma korteril lukud vahetanud. Kahjuks leidub piisavalt heausklikke, kes tema tempudest veel midagi kuulnud pole ning teda pimesi usaldavad. Loodetavasti jääb neid õige pea väheseks, kuni kaovad kõik ta ümbert. Head lugejad, vaevalt ma selle tegelase nime siinkohal kordama pean - nii tühiseid inimesi on parem lihtsalt mitte mäletada. Politseile pakuks noormehe elu kindlasti huvi.
Kurb ka, et 2008. aasta lõpp tõi raskeid haigusi, mitu ebaõiglast surma ja sellest tulenevalt võikaid konspiratsiooniteooriaid. Ei, roosiline see 2008. aasta kindlasti ei olnud... Ent teisalt - mina saan siiski tänulik olla, sest tervis on korras ja mõne mõttetu ja pigem varga enda elu ära rikkuva kuriteoga ei suuda keegi mulle ja mu lähedastele jäädavat kahju tekitada.
Oi, aga head oli ka! Palju head. Selle üle on küll siiralt hea meel, et aasta algul loodetud "hingeliselt tasakaalukam" on paika pidanud. Sellele on palju kaasa aidanud varem nii võimatuna näinud koosolemise aeg. Viimaks ometi saan enda üle uhke olla, et eraelu ja sõpradega koosolemise arvelt enam töötunde ei pikenda.
Milleks - homme on ju jälle tööpäev, mis mõtet on siis kontori(te)s passida ja arvata, et kui täna teed kaks korda rohkem, siis on homme kaks korda kergem. Ega töö hulk niikuinii vähene ega pangaarve sellest suurene. Oma elu libiseks aga vastasel juhul küll sõrmede vahelt. Nii meenutan siira rõõmuga kahte ülihead reisi, mis viisid meid Serbiasse ja Londonisse. Tõsi, New Yorgist leiame kevadel kindlasti parema öömaja kui meie viimasest peatuspaigast. Aga samas - lõbus oli ka! Nii meenutan iga koos oldud päeva, õhtut ja ööd, kui sõpradega veini- või mõne muu klaasi taga elust rääkisime, pubis või klubis maailma parandasime, kotlette, lasanjet või piparkooke tegime, autoga Lääne- või Põhja-Eesti lummavasse loodusesse sõitsime, vaidlesime või jagelesime ning elu, üksteise ja maailma üle hullunult naersime.
Sõprade üle on mul alati hea meel - eriti siis, kui nad tõepoolest otsustanud näiteks emaks-isaks saada, abielluda, maailma teise otsa kolida või siis, vastupidi, koju tagasi tulla. Ma tean, et mul on maailma parimad sõbrad. Ma tean, et mul on maailma parim perekond. Ma tean, et mul on maailma parim kallim. Ka siis, kui alati kõik kõige paremas korras pole, kui jonn peale tuleb ning kui trotsist või ajapuudusest üksteisele ei helistata või üksteist tähele ei panda. Lõpuks tuleb ikkagi päike välja. Aitäh teile selle eest!
Mida veel? Elamusi jagus aastasse meeletult. Järgnev loetelu paljudele suurt midagi ei ütle, aga mulle seevastu küll: Belgradi loomaaed, meeletu road-trip Hispaanias, Cannes'i rahvusvaheline reklaamifestival, sumedad sügisõhtud Leuvenis ja karged sügishommikud Berliinis, vihmamärg Oxford, muusikafilm "La Mome", draama "Lepitus", muusikalifilm "Mamma Mia!", ulmepõnevik "Videvik", Depeche Mode, Celine Dion, Timbaland, Kerli Kõiv, Jaak Joala, "Ken Lee", "Eesti meeste laulud", Öölaulupidu, Pädaste seenesaaga... Eks ma siis täiendan, kui jälle meelde tuleb.
Need olid minu 525 600 minutit aastas 2008.
0 comments:
Post a Comment