August: aasta aega hiljem

Pärast tänast surmväsitavat tööpäeva helistas M ootamatu kutsega teatrisse minna, et Draamateatris ära vaadata Priit Pedajase "August". Tõsi, ma võinuks ju teada, et seda lavastust otse mu nina all mängitakse ning et täna oli selle hooaja viimane etendus. (Tõsi, nii paljust muustki toimuvast võiks teada - kogemisest rääkimata -, et end kultuuris koduse ja kogenuna hoida, mitte vaid kultuurikorraldajana kultuurisündmuste kampaaniaid planeerida ja nende suhteid korraldada, aga selleks pole lihtsalt aega. Ja endisel ajakirjandustöötajal seda luksust juba ei ole, et sulle toimuvast teada antakse... Kutsumisest rääkimata:)).

Ent alguse juurde tagasi tulles - ma võinuks ju teada, et tegelikult oleme seda lavastust juba näinud. Enam-vähem täpselt aasta tagasi Music Boxi Theatre's Broadwayl, kuhu Juniori soovitusel piletid ostsime, teadmata tegelikult, mida Tracy Lettsi "August: Osage County" endast õigupoolest kujutab (kui jätta kõrvale tõsiasi, et 2008 oli tükile antud parima draamalavastuse Tony jt priisid).

Oma suureks rõõmuks avastasime, et tegu oli äärmiselt meeldivalt üllatava teatrielamusega, millesarnast polnud ma juba ammu kogenud. Eks omajagu meeldiv oli seegi, et Broadwayl, millele meie meedias tavatsetakse tihtipeale pelgalt muusikalipäitseid pähe tõmmata, võib kogeda ka sootuks muud - näiteks haaravalt lavastatud draamatükki, kus põhiliseks väljendusvahendeiks on siiski näitleja kõnekeel ja intonatsioon. Uskuge, Lettsi mahlakat, ent naelapea pihta lajatavat elulist künismi ja üdini musta huumorit on võõrkeeles põrgulikult raske jälgida.

Muidugi poleks Pedajase "Augustit" ja Anna Shapiro "Augustit" omavahel paslik võrrelda: lavastajate rõhuasetused ja (nii lavastajate, näitlejate, auditooriumi kui ka lavastusmaa) kultuurikontektst on erinev. Ent ühena vähestest on mul see võimalus olemas. Meie näitlejate töö oli vapustavalt nauditav - Ita Ever riiaka ja sõgeda kõiketeadja pereproua ning Ülle Kaljuste tema keskeale läheneva frusteerunud kontrollfriigist tütrena riisuvad tänu neile suunatud rambivalgusega kiituselt muidugi koore -, ent minu jaoks nappis seda siirust, mis oli Ameerikas, loo tegelikus tegevuspaigas, nii ilmeksimatult vaataja silme ees olemas.

Kas või juba ainuüksi seepärast, et ameeriklasel on ameeriklast ja oma maa rahva lugu lihtsam ja loomutruum mängida. Ning ameeriklasel on enda üle lihtsam ja loomutruum naerda, sest mitme põlvkonna traagika, seesama lõunaosariiklase kolkast pagemise soov unelmana tunduvasse New Yorki kui tšehhovlikku "Homme sõidame Moskvasse!" on näitlejais ja nende suguvõsade lugudes olemas. Seda ei pea konstrueerima.

Nii on ka tulemus loomutruum. Pedajase "Augusti" puhul nautisin ma pigem hiilgava trupi kokkumängu, näitlejameisterlikkust, kentsakate-kummaliste-karikatuursete karakterite kehastusi ja loomulikult Krista Kaera nutika täpsusega loodud tõlget, ent loost, sest mahajäetusest ja inimhingede üksildusest - olgugi need kui universaalsed tunded tahes - on selles kastmes, siin ja praegu raske sotti saada. Pedajase lavaloos oli mingit kunstlikult loodud ängi enam - rohkem, kui sõnadesse pandud oli; sellist tõdejaõiguslikku eestimaist ängi, mida ma USA lavastuses ei tundnud. Repliik: Tõsi, kui Broadway tipud "Tõde ja õigust" mängima panna, oleks tulemus ilmselgelt sama, s.t kultuurikonteksti tunnetuse puudumise tõttu nende kahjuks.

Ja ikkagi on mul hea meel, et selle lavastuse Draamateatris ära nägin. Seda enam, et olgu Broadway tipp, ülivaimustav Estelle Parsons nii hea kui tahes, sama kaalukategooria Eesti täht Ita Ever ei jää grammigi alla. Tnx!

Kevad on käes: soojemaks läheb...

Sel nädalal on küll hinges ilmeksimatu tunne - kevad on käes! Juba teist päeva järejst ei pea enam kartma, et rutakalt liiga kergelt riietudes võiks vilus tuul põue pugeda ning tervise viia. Ning see teeb tuju heaks.

Soojemaks läheb ka teistel radadel. Tänahommikuse seisuga jõudsime tööga nii kaugele, et julgeme 15. mail enestele häbenemata silma vaadata - kultuuripealinna programm (tõsi, kevadel siiski veel 75 protsenti kogu programmist) on valmis avalikkuse ette astuma ja end esitlema. 15. mai ettevalmistused on hoos, ent üks väga mahukas eeltöö sai täna hommikul tehtud. Ja see teeb taas tuju heaks.

Oma blogis pani mind mõtteid mõlgutama aga üks äsja lõppenud kohtumine. Nimelt tõdemus, kuivõrd raske on inimestega silmast silma kohtumata ja põlevil silmil selgitamata mõista anda, mis see Euroopa kultuuripealinn ikkagi on. Inimeste pealiskaudsus või ajanappuses teemasse süvenematus, pigem selle hoomamatus on liikumise taga soovinud näha vaid üksikute isikute paraadi, kelle töö väljundiks, täpsemalt tööriistaks on sellenimeline sihtasutus.

Nii võetakse kultuuripealinna programmi üle arutledes pigem kaitsepositsioon: te ärge tulge mulle seda, teist või kolmandat pähe määrima. Kui teemat enam on mõistetud, saadakse aga ühtäkki aru, et tegu ei olegi ühe institutsioonikeskse kultuurikavaga a la mõne omavalitsuse kultuuriosakonna aastaplaan või mõne üritusturundusettevõtte järjekordne firmapidu, vaid et selle müütilise "kultuuriprogrammi" moodustavadki tõelised meie riigi ja linna loomeinimesed - nii kodumaised kultuuritipud kui ka rahvakultuuri (edasi)kandjad.

Tõsi, kultuur ei ole ühtne tervik, mis ümmarguse, ilma väiksemate-suuremate okasteta kerana kõigile meeldib (a la Jaan Toomik ja tema kuulus junniinstallatsioon versus tipphelilooja Arvo Pärdi teosed), aga see on meie Eesti kultuur. Ning kultuurile ei saa alati läheneda pigem uudisajakirjandusele omaselt skeptilisel moel ("no, mida te nüüd korda olete saatnud; mis kräpp see on, mis niikuinii uudiskünnist ei ületa"), vaid pigem kultuuriajakirjandusele omaselt avatud, mängleval, diskuteerival ja kaasa mõtleval moel ("aga mis oleks, kui...").

Alles siis, inimestega vesteldes, oma tööd tutvustades ja selgitades näed nende nägudel ühel hetkel ootamatut äratundmisrõõmu, mis peegeldub kas või heldinult naeratades öeldud "oo, tema kontserdile läheksin mina alati hea meelega!" (personaalne ja mitte institutsionaalne kontakt) või siis ka mõistmist, et kultuuris - erinevalt institutsionaliseeritud käsitlusest - pole lõplikke lahendusi. On vaid vähem ja rohkem teostamist võimaldavad ideed. Ja see tegi taas tuju heaks.

Käed jalad tööd täis ehk On alles elu siin tuhapilvede all

Nagu näha ei ole ma oma blogi taasavamises eriti järjekindel... No olgem ausad, kui inimene on enda virtuaalelu Facebooki kolinud, siis on sealt ikka kuradima raske välja saada... Või väljas käia. Kõige parema meelega näeksin vidinat, mis minu Facebooki postitused siin toimuvaga ühtlustaks. :)
Aga mis ma ikka soiun - aeg on olnud ütlemata toimekas. Kultuuripealinn on saanud lennuki, nüüd tõttame palehigis selle suunas, et 15. mail kolmveerandi programmiga avalikkuse ette tulla; et 7. juunil Istanbulis edukas Arvo Pärdi kontsert korraldada ning et 11.-13. juunini Helsingis Senaatintoril end põhjanaabreile tutvustada. Mõnikord on küll tunne, et oleme kui üliinimesed, kes kuuel käel ja ühel häälel peavad maakera paigast nihutama. Lennuki puhul oli küll nii - kolm nädalat ei saanud korralikult und...

Ning kui vulkaanist Eivõibollaküll (või Ei-jah-jälle-öökull, mis on einarkraudilikule hääldusõpetusele "eija·fjaDla·jöökhüDhL" kõige lähemal) tingitud tuhapilv lennuliikluse seiskas ning nii mõnegi olulise objekti Eestisse jõudmise küsimärgi alla seadis, siis... Siis oli küll tunne väga sant. Aga näe, kõik läks imeliselt. Ehk nagu kõlab see filmis "Shakespeare in Love":

Philip Henslowe: Mr. Fennyman, allow me to explain about the theatre business. The natural condition is one of insurmountable obstacles on the road to imminent disaster.
Hugh Fennyman: So what do we do?
Philip Henslowe: Nothing. Strangely enough, it all turns out well.
Hugh Fennyman: How?
Philip Henslowe: I don't know. It's a mystery.

Ja nii läkski. Ma muidugi ei tohiks oma asjade pärast hädaldada - neid, kes tuhast ja ärajäänud lendude pärast tegelikult kannatasid (ja tänini kannatavad), oli ikka meeletult. Kas või president, kes ühe kummalise, Istanbulist Tallinna väldanud roadtripi osaliseks sai.

No aga vaadake seda Oskarit - päris nunnu teine... :)

Aga nüüd võime endale lubada klaasi šampanjat - kaktuste sünnipäeva puhul! :)