Küsitav kaubanduskoda Tallinna sadamas

Mul pole Tallinna sadamas asuvasse Sadamarketisse kunagi asja olnud. Pole põhjust - seda enam, et see polegi mulle (s.t linlasele) mõeldud, vaid sellega ahvatletakse soomlasi (tegelikult  muidugi kõiki kruiisituriste) oma veeringuid kaldale jätma. Et mul hiljuti sadamasse taas aga asja oli, otsustasin selle ebardliku nimekujuga paigaga (Sada-market? Sadama-rket? Sada-mark-et?) viimaks ise tutvust teha.

Kogetu kuulub kuhugi kultuurišoki, häbitunde, tülgastuse ja vuajerismi piirimaile. Lett leti järel haaras silm küütlevat-kiiskavat kassikulda, nõukogudeaegseid vidinavirnu, odavat ja maitsetut trikotaaži, slaavi suveniire, kahtlase päritoluga päikseprille ja kelli, kompveki-, vorsti- ja juustulaare. Kokku kuhjatud esemete väljanäitus palistas pikkade koridoride seinaäärseid ning küllaltki tülpinud ja tühja pilguga, ent endale kaela riputatud ehtekuhja all vapralt püsti püsivad vene aktsendiga müüjad hõikusid oma kehva soome keelega kliente ostma, katsuma, maitsma...

Nägin sarnast, ehkki "turistilikult maitsekalt" kujundatud basaari Istanbulis, mil leidsime mahti Grand Bazaarile sisse põigata. Ning mis seal salata, sellises kohas on säärane ninni-nänniga kaubitsemine normaalne. Või õigemini - mõistetav. Tõsi, prillid-teksad-rõivad on neis paikades enamjaolt vuhvel, ent kui sulle 200-kroonised Yves Saint-Laurent'id ei meeldi, siis müüakse sulle sealsamas ka korralikke vaipu, siidrätte ja salle või türgilikke läägmaiusi. Ühesõnaga, basaarile mul etteheiteid pole - see kas meeldib või ei, huvitav kogemus on igal juhul -, ent Tallinna südames ma seesugust kaubanduskultuuri eest ei ootaks.

Jaanipäeval rinnuni on rohi...

...Jaanipäeval rinnuni on rohi.
Sügis jõuab, jääb vaid kuluhein.
Ütle, kust küll rada teha tohin.
Igal pool on noor ja õitsev hein...

No see laul sai neil jaanidel küll nii ära kuulatud kui ka lauldud. Kitarride ja lustiga. :) Ehkki miskipärast olid meie überlõbusal road-trip'il "Naksitrallid - alati teel!" mööda Eestimaa erinevaid nurki autogrammofoni populaarsemateks valikuteks Urmas Oti "Diktori valss" ja Folkmilli "Madis Mäekalle". Ka nii võib. Kokkuvõttes sai palju nalja, ohtralt ja hommikuni laulda, saunas käia ja jaanitule paistel rohekonnade ja kaanidega asustatud tiigis kümmelda, päevitada, mööda rukkipõlde ukerdada, bensiinijaamas tantsu vihtuda, külasimmanit külastada, päikseloojangut imetleda, kallistada, pärast kerget ühepäevast pausi päevitamisega jätkata, turul käia, suvevärsket sööki valmistada, lõbusaid filme vaadata, isegi autoavariisse sattuda - aga mis peamine, heade ja teineteisest hoolivate sõpradega koos olla.

Need, kes meid ei tunne, võiks muidugi sõna "hooliv" mõnikord kahtluse alla seada, sest niisugust nörritamist, aasimist ja teineteise kallal võtmist kuuleb ju harva. Ju on meile lihtsalt niimoodi kombeks. Ju on see meie viis öelda, et armastame. Sest kes meist ikka tahaks pidevalt suhkruvatimägedes heljuda ja siirupikastmes kroolida. Või oleme lihtsalt elumeres kalestunud ja ninasarvikliku paksu nahaga kõigis ja kõiges kahtlejateks muutunud. Nii võib mõnikord juhtuda, et kõhklusist sündivast enesekindlusetusest puhkev küünilisus jääb heast sõnast kõvemini kõlama ning see võib tekitada vääritimõistmist. Eks neilgi jaanidel. Aga usu, minu armastus pole karvavõrdki vähenenud, hoopis vastupidi...

Paljugi võiks öelda veel...

No, tee mis tahad - paremagi tahtmise juures ei suuda viimasel paaril nädalal nähtut ja kogetut kirjasõnasse suruda. Tõenäoliselt peavad juuni algul Istanbulis kogetud emotsioonid, nii ülipositiivsed kui ka äärmiselt negatiivsed (pigem 'häirivad'), või Helsingis ellu viidud kultuuripealinna rahvusvaheline lansseerimine (huvitav, kas eesti keeles võiks kasutada mõistet "kapist välja tulek") jääma ootama aega, mil neist aastaist kord raamatu kirjutan. Noh siis, kui ma Lõuna-Itaalia mõnes päikseküllases soffitta's end sisse sean ja möödunule tagasi vaatan (pikk jutt, ehkki iseenesest tore).

Oluline on aga see, et Hagia Irenes ('Püha rahu', mitte ajakirjanduses miskipärast 'Püha Ireneks' ristitud kirik-muuseum-kontserdisaal) nähtud Arvo Pärdi "Aadama itk" ja selle maailma jõudmiseks nähtud vaev aitas mul Istanbuliga viimaks leppida. Võib-olla tõesti osalt ka seepärast, et kõik Pärdi kontserdiga ja kontserdi heaks toimunud rassimine end viimaks kuhjaga ära tasus. Muidugi, vaevalt saab sest Orhan Pamuki armastatud kultuuride ristteest iial mu lemmikpelgupaik laias maailmas, kuid enam ei pelga ma sinna naasta. Şerefe!

Ning oluline on seegi, et Helsingis veedetud nädalavahetus oli meie kultuuripealinnale üliedukas - mis siis, et meie edu pani muidu nii toredad kolleegid Turust meid kohati küllaltki mõrult silmitsema. No hard feelings, aga meie tiimi põhjalik ja päev läbi pakutud programm MIMi, nuku- ja noorsooteatri töötubadest kuni Trumm-It'i ja Malcolm Lincolni-kultuuripealinna segakoori ühise lõpulauluni (loomulikult "Siren") oli põhjalikum ja meeldis rahvale rohkem.

Ah. Nagu ma ütlesin, üks helge soffitta ootab!

Ja mis Tallinnal viga on?

Pärast eileõhtust (mulle taaskordset, Empsile esmakordset) "Eesti meeste laule" võtsime kahekesi lihtsalt mere ääres ringi jalutada. Eluaegse tartlasena polnud ta eales sattunud ei Noblessneri kvartalisse, Kalamaja parki, Lennusadamasse ega isegi Boheemi, kuhu meid jalad läbi lummavalt vaikse ja õhtupäikese käes mõnuleva Kalamaja justkui iseenesest viisid, ent kuhu me peatuma jääda ei saanud - see oli lihtsalt sõpruskondi ja lastega peresid puupüsti täis. Pärast hopsti! trammi peale ning loginal-kriginal linnahalli juurde, et siis linnahalli katusel tšillivaid kultuuripealinna Lokaalraadio-vandeseltslasi kiigata, Admiraliteedi basseini kerkinud jahisadamat uudistada ning tagasi koju jõuda. Imeline!

Ning see viis mind mõttele, et meil ongi olemas kaks Tallinna. Üks, kemplusest ja kukepoksist, vastastikkusest ärapanemisest ja käkikeeramisest, korruptsioonist, väiklusest ja onupojapoliitikast pakatav stagna-Tallinn, mida Eesti ajakirjandus hea meelega Tallinnana näitab, ning teine, avastamisväärt nurgataguste ja piltpostkaardilike (puu)majade, armsate, hoolivate ja lahkete inimeste ning karge mereõhuga arenev-Tallinn, kus mina elan ja elada tahan. Mida rohkem sellele mõtlesin, seda enam tundus mulle esimene, meedia poolt hommikust õhtuni kuvatud Tallinn pigem meediale endale omasest künismist ja ärapanemisest sündinud tahtliku konstruktsioonina ning teine kohana, kus inimesed päriselt elavad ning mida inimesed päriselt oma koduks peavad.

Tõsi, ega ma naiivitar ole, et ei mõistaks, et esimene, nn meediakonstruktsioon vastab samuti tõele ning kelmust ja alatust on meie ümber palju. Ent kuhu jääb siis representatiivsus, eritahkude märkamine ning nende kohtlemine kui mitte võrdse siis võrdelistena? Seda teist, eile taas kogetud hurmava sarmi ja pikkadele õhtustele jalutuskäikudele peibutavat Tallinna justkui polekski olemas. Või kui, siis kumab seda ainult boheemide ja puukallistajate sõnades. Ei saa end just viimaste hulka lugeda, ometi leian ma, et lisaks ülepolitiseeritud käsitlusile on Tallinn märksa enamat. Ja mulle meeldib siin.