Näed nüüd - varsti ma juba paarkümmend päeva 31-aastane, aga pole hetkekski mahti leidnud, et korra siin peatuda ja pisut mõtteid mõlgutada. Põhjus ilmselt suuresti ka selles, et Facebook tundub oma ringiuitavate mõttekildude, neid saatvate videolugude ja muidugi värvi andvate fotode jaoks nii mugav keskkond olevat.
Alles hiljuti, läinud nädalavahetusel, tuli Facebooki ja sotsiaalvõrgustike üle pisut arutleda, kui Maire oma saatesse kutsus ning sel teemal sõna võtta palus. Heh, olime Merlega kahekesi ühtäkki kui sotsiaalvõrgustike maa peale laskunud kaitsepühakud, kes pealtnäha kriitilisema meelega vanemale generatsiooni ees uue meedia võlusid kaitsta võttis. Saate edenedes jõudude vahekord tasapisi küll muutus ning lõppkokkuvõttes mõistis igaüks, et targa või oma tegevust mõtestava meediatarbija jaoks pole ükski uus meedium ületamatu takistus või "hirmuäratav koll toanurgas". Oluline on neisse mitte uppuda ja meeles pidada, et meedium on siiski jätkuvalt vahend, mitte eesmärk.
Kuid uue eluaasta esimesed paarkümmend päeva on kulgenud küll põnevalt, ergastavalt, väljakutsuvalt ja nauditavalt. Sest mis viga töölt koju jõudes eneselegi tunnistada, et taas on möödunud üks huvitav koolipäev (õppeaine on ilmselt tööõpetus, pidades eelkõige silmas peatükki "Terase karastamine"). Või mis viga nädalavahetuselt naasta ning eneselegi tunnistada, et taas on möödunud üks avastusi, üllatusi ja lõõgastust pakkunud kvaliteetaeg.
Luban endale, et sirvin pisut oma paarikümne päeva jooksul tehtud Facebooki sissekandeid ning tõstan mõned eredamad hetked ka siin esile.
3.8.10
Tööl tagasi - kas puhkus oli uni?
Sellest nädalast tööl tagasi ning kaks nädalat puhkust tundub nüüd, teise tööpäeva õhtul tõepoolest kui unenägu. Ent see-eest üks ilusamaid unenägusid, mida ma viimasel ajal näinud olen. Tänu M-ile sain endale nädalaks "tiivad", mis mind mööda Eestit kandsid, ning lõpuks koju tagasi tõid.
Teise puhkusenädala märksõnaks oli muidugi imelise ilmaga rand - lisaks varem kogetule kindlasti Vääna-Jõesuu, kuhu õnneks suisa mitmel päeval sattusime. Sest polnud midagi, et väike torm oli merevee temperatuuri taas nullinud - jõgi elas ju ikka oma karastavat ja kirgastavat elu. Ning puhkuse viimasel päeval oli merigi mõistliku soojuse saavutanud. Luksus!
Ning mu teine sellesuvine puhkusepärl oli laupäevane Eestimaa-avastus täis vanu sildu, mõnusalt korda tehtud mõisaid, ajahambast puretud kolhoolsikeskusi, rahu ja vaikusega ahvatlevaid turbaväljasid, põnevat Lavassaare raudteemuuseumi kogemust ning üliarmast muulikõndi Pärnus. Ega ma vist oskagi selle imelise tripi eest piisavalt oma tänu väljendada, aga see oli tõepoolest mu suve üks hingepaitavamaid päevi.
Huvitav, kas siinkohal oleks paslik öelda "nüüd siis Päris Elus tagasi"? Tegelikult tahaks just möödunud kahe nädala kohta öelda Päris Elu, sest see oli just selline, milline üks elu olla võiks. Põnev, seikluslik, põrgulärmine ja äikesetormine, tantsu- ja laulurohke, šampanjapudeleid paugutav ja maitsvat toitu vitsutav, samas rahustav, hingepaitav, kindlustunnet sisendav, Oma Inimstega olla võimaldav ja enne magamaminekut väsinult, ent rõõmsalt "mulle meeldib see kõik" õhkama panev... :)
Teise puhkusenädala märksõnaks oli muidugi imelise ilmaga rand - lisaks varem kogetule kindlasti Vääna-Jõesuu, kuhu õnneks suisa mitmel päeval sattusime. Sest polnud midagi, et väike torm oli merevee temperatuuri taas nullinud - jõgi elas ju ikka oma karastavat ja kirgastavat elu. Ning puhkuse viimasel päeval oli merigi mõistliku soojuse saavutanud. Luksus!
Ning mu teine sellesuvine puhkusepärl oli laupäevane Eestimaa-avastus täis vanu sildu, mõnusalt korda tehtud mõisaid, ajahambast puretud kolhoolsikeskusi, rahu ja vaikusega ahvatlevaid turbaväljasid, põnevat Lavassaare raudteemuuseumi kogemust ning üliarmast muulikõndi Pärnus. Ega ma vist oskagi selle imelise tripi eest piisavalt oma tänu väljendada, aga see oli tõepoolest mu suve üks hingepaitavamaid päevi.
Huvitav, kas siinkohal oleks paslik öelda "nüüd siis Päris Elus tagasi"? Tegelikult tahaks just möödunud kahe nädala kohta öelda Päris Elu, sest see oli just selline, milline üks elu olla võiks. Põnev, seikluslik, põrgulärmine ja äikesetormine, tantsu- ja laulurohke, šampanjapudeleid paugutav ja maitsvat toitu vitsutav, samas rahustav, hingepaitav, kindlustunnet sisendav, Oma Inimstega olla võimaldav ja enne magamaminekut väsinult, ent rõõmsalt "mulle meeldib see kõik" õhkama panev... :)
Subscribe to:
Posts (Atom)