Hommikust-hommikust! Nagu ikka, pole ma jätkuvalt normaalne. Juba kella neljast üleval ja nii reibas, nii reibas. Okei, see oli tegelikult huumor. Pole ma midagi reibas - seda enam, et esimest korda suutsin ma täna sisse magada... Brr! Ei, ega aru saanud sest keegi, sest ma jõudsin stuudiosse täpselt kell 5.30, mil päeva äratas hümn. Ausalt öeldes olen ma tükk aega mõelnud, et millal on siis minu kord sisse magada. Igaühel, kes hommikut teeb, on kunagi esimene kord. Vat-vat. Ah, ei maksagi elu maha magada. Teeme parem tööd.

Mmm... Meil lõppes hetk tagasi suur vaarikatest. Igatahes meenutasid kõik helge sõnaga pelmeeni-, burgeri- ja jäätisetesti ning leidsid, et pelmeene uuesti ei prooviks. Vaarikad olid aga head... Alguses... Seejärel läksid läägeks. Ja kuigi osad niutsusid piima taga, käis sillerdav vaadivesi ka väga hästi. Oh, mis lõbus neljapäev. Palju õnne, Marko.

Ehkki Just! on küll lõbus (mis peaasi, konkurentsivõimeline) klantszhurnaal, on neil vaja endale veel küljendusreegleid selgeks teha. Lugejahuvi ja harjumusi silmas pidades ei ole võimalik fotoga artiklit "lõigata", tekitades nii kaks veergu ja sundides lugejat artikli mõistmiseks pidevalt üle pildi hüppama. Aga samas, võib-olla oli see nende siiras soov ja tahtmine, mistap on Annely Peebo lugu nende esitluses selline (nurksulgudes lisan soovitavad puuduolevad kirjavahemärgid):


Viini Rahvusooperi metso-Peebo, kes elab juba mõnda aega [,] ootab väidetavalt last [,] kinnisnimega Sasha (pildil). Paari lähedalt sõnul on Annely kolmandat kuud [.] Just! helistas ja uuris [:] ooperidiidused vastavad tõele. Peebo ehmus [-] tuks, kuid mõnda aega end kogunud, suguseid kuuldusi ei maksa ka tõe siiski ei lükanud armastatud laulpäris ümber: "Ma ei ütle, et see pole pole kindlasti teema, millest ma ta ajakirjale rääkida."

Muahaha!

Heh, ma avastasin, et Celine Dioni "Je lui dirai" on väga mõnus hommikuärataja. Okei, natuke võib-olla The Corrsi moodi, aga ikkagi. Ise ma seda täna küll mängida ei saa - noh, et hilisöises pleilistist juba oli, siis kaua need lood ikka korduvad :) (minu isiklik väike huumor. naeran. haa-haa-haa.) Hommikust!

Krt, kui veel eile oli mul meeles mitmeid sõnu ja sõnapaare, millega meie kaunist emakeelt rikastada (õigemini, millega see juba ka rikastunud on), siis nüüd on kõik kui peoga pühitud. Nii teen kiirelt ühe ülestähenduse tänasest Nädalast, kus Vahur Kersna räägib mõistest "unistuste ootelist". Jabur kombinatsioon. :)

Aga kõik-kõik-on-uus-septembrikuus jääb tänavu ütlemata, sest ega siin millegi uuega hõisata küll pole. Töö, töö, töö. Inna Zhivotnikov (okei, nüüdse nimega Roos) on muidugi nädala beib, siin pole midagi öelda. Lapsesuu ajab leheveerul sellist p...a suust välja, et lausa valus hakkab. Ma ei olnud ainus, kes soovis teatud tsitaadi lugemisel oma näitlejaist sõpradele helistada ja küsida, noh, kuidas teil siis seal läheb - ehk toetan natuke rahaga või midagi. Mõelda, mind pole ka keegi kunagi Status Clubi enda pekke siluma saatnud, selle kinni maksmisest rääkimata. Aga ikka olen miskipärast rõõmus. "Kas ta juba mingeid rohtusid võtab," küsis kolleeg K äsja, ise artiklit lugedes ja naerust puksudes.

Ja linn on valgeid põlvikuid, juuksetutte, lillesülemeid ja tordikarpe kandvaid nublusid täis. Ei tea, sel päeval tahaks ma alati olla Tartus. Mitte nublude pärast, vaid seetõttu, et näha, kuidas armas kodulinn kui paugust taas elama lööb. See on sheff. Tartlased teavad. Sest vaid selles linnas näeb niisugust "loodusnähtust" nagu mitmekümnete tuhandete noorte üheaegne kesklinnas ringisibamine, vanade tuttavate nähes rõõmust lakke hüppamine või siis Marksu-maja nurgal häbelikult võõraid uudistavate rebaste silmavaade. Jah, eks igaüks jää oma sünnilinna patrioodiks, aga ärgu aetagu mulle möla, et sellist asja juhtub 1. septembril kõikjal Eestis. Tunnen häämeelt, et olen tartlane. (See oli siis minu uhkusest-paisub-mu-rind-minut.)

Nüüd siis asiste tegude juurde tagasi siin ümberkaudsest ehitustolmust lehkavas pealinnas. Mis on lihtsalt mu ma-olen-sellega-harjunud-ja-rahul-kodulinn. :)

Sügis!

Täna öösel nägin unes, et olesklesime kusagil ühikas, ühes voodis teki sisse mähituna Celine Dion. Miskipärast ta laulis ka meile. Selline unine a capella. Ükski pilt, mille ma fotoaparaadiga tegin, muidugi välja ei tulnud, sest fotoka patareid olid tühjad. Sellest hoolimata oli Celine väga usin poseerija. Huvitav, kui sa oled inimest unes näinud, kas sa võid teda siis sinatada? Hmm. Tõesti huvitav.

Aga õues on sügis. Seda tunneb igast näkku pahvatavast tuulelõõsast ja õhu lõhnast. Teate ju küll seda sügisest kargust, millesse hakkab järk-järgult külge kerget lehtede kolletamist, looduse surma. Isegi kui sul on nohu, tajud sa õhku nuhutades, et aasta hakkab lõppema. Ja eile, oh õudu, nägin ma mööda Maakri tänavat Stockmanni poole vudivaid koolilapsi, ranitsad seljas ja kilekotid (tõenäoliselt koolikraamiga) käes. Jube, see oli kui õudusfilmis (noh, see äratundmine, et nüüd nad tõesti tulevad...). Naljakas, päkapikkude piilumist ja ringiluusimist on palju meeldiv oodata-vaadata, kui koolilaste oma. Sest esimesega meenub laul: "Jälle kordub see-ee, ma tean, et jälle kordub see-ee."

Mõni asi on lihtsalt nii jabur, et ma kohe pean selle enda (ja hääde inimeste) tarvis talletama. Ainult et uudise pealkirjas peaks verb siiski teine olema. Pakun "kohutas". Brr!

Reps lohutas õpetajaid

Haridusminister Mailis Reps kappas eilsel kohtumisel Tallinna koolijuhtidega oma sõnavõtus läbi kõik olulisemad haridusprobleemid ning pildus mahlakaid tsitaate nagu varrukast.
«Vahepeal me sõna otseses mõttes kohitsesime seda,» kom­menteeris minister hinda­misjuhendi uut, lühendatud varianti. «Mõte on, et püüame last hinnata tema teadmiste järgi, nagu nõukaajal.»
Õpetajad tundsid ka huvi, miks nende tööleping ja kohustuste täitmine iga viie aasta tagant ülevaatamist vajab, ja nõudsid ministrilt suuremat kindlust.
«Kui teist tahetakse lahti saada, saadakse teist lahti niikuinii,» rahustas minister koolijuhte.
Ühe uuendusena pikemas perspektiivis pakkus Reps välja ka vabalt valitavad täienduskursused õpetajatele. «Kui õpetaja tunneb, et näiteks enesekaitseõpetus annaks talle olulist täiendust töös, siis miks mitte anda selleks võimalus. Kuni massaažikursusteni välja,» jagas minister näpunäiteid.
Mitu korda tõusis üles ka pingeid tekitav hariduse rahastamise teema. Selgus, et ministeerium ei tea täpselt, kuhu raha jagama peaks.
«Tegelikult pole meil korralikku analüüsi ja argumente, mis on iga kooli tegelik vajadus ja kui palju maksab näiteks huviharidus,» põhjendas Reps.
Ka palgatõusule soovitas minister pedagoogidel mitte liiga suuri lootusi panna. «Mida teile ka ei lubata, saame reaalsuses rääkida vaid sellest, et palk tõuseks pidevalt,» nentis minister, viidates sellele, et loodetud 10–12-protsendiline palgatõus on veel küsimärgi all. (PM)

AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAPPPPPPPPPPPIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII ! :(

Tänane töötee viis Keilasse. Imeline ilm ja mõnus äraolemine - nii saab selle siseriikliku komandeeringu kokku võtta. Esimest korda tajusin teravalt kuidas intervjueerimine väsitab. Ei, küsimus pole intervjueeritavas, vaid sinu enda panusest intervjuusse. Millist tulemust sa tahad, sellest sõltub ka sinu enda pühendumus. Kahetunnine (eesmärgipärane) vestlus ei tähenda blaa-blaa-blaa'd nagu paljud arvata võiksid. Et mis see siis ära ei ole törts juttu puhuda, kohvi luristada ja siis räägitu kokku kribada. See tähendab keskendumist, inimese maailma sukeldumist, sellega kaasa voolamist, sellest aru saamist. Või vähemalt mõista püüdmist. Edasiandja roll ei saa olla pealiskaudne virrvarr, kus esmatähtsad on intervjueerija küsimused (oi, kui palju pean ma selliseid intervjuusid ajakirjandusest lugema!) ning see, mida inimene räägib, ei oma vaat et üldse tähtsust. Mind on õpetatud teisiti. Õnneks. Ent emotsionaalselt ja füüsiliselt on see kuratlikult kurnav. Pärast tahaks ainult magada, sest mõtted ja teise inimese elu kihutab peas ringiratast. See on oskus (soov ja püüd) teist inimest kuulata. Ja "esile kutsutud" voogavas infotulvas püsti jääda. Kui ka hiljem tulemusega rahule jään, võin enda üle uhke olla. Paljud seda ei suuda. Eh, isegi ei suuda seda alati.

Ja K ja S läksid tagasi Belgiamaale. Kurat, üldse ei ole heade inimeste jaoks aega. Aga - ähvardan ma - me veel rokime! Ükskord. Siis, kui aega on. Hmm, milline paradoksaalne lubadus. Hea küll, ma jään nüüd vait ja soovin neile turvalist kojulendu.

Ohohoo. On olnud üks ütlemata meeldiv ja huvitav nädalavahetus. Eelmise nädala lõpp tuli ropu tööga (aga noh, see on ju tavaline - niipea, kui nina töökoha ukse vahelt sisse pistad, satud keerlevale karussellile, kust mahatulek pea võimatu...) ja autovuramisega mööda Eestimaa teid. Nimelt otsustasime laupäeva hommikul vurr-viuhh Lõuna-Eesti metsadesse põrutada. Obinitsa. Piusa koopad. Vastseliina. Eesmärk oli muidugi ilus - näha setude paastupäeva pühitsemist. Ent kohale jõudes selgus, et meie sadade kilomeetrite mahasõit oli üpris asjatu: programm algavat kell kuus õhtul. Ent sel ajal tuli meil juba Tartusse uhada, et Olku kontserti näha. Nii nautisime vanematega Lõuna-Eesti ääretut ilu ja tühjust ning peilisime sealseid söögikohti... Neid viimaseid me ei leidnudki. Nii tuli Vastseliina kaubanduskeskusest halvaad ja kohupiimarulli osta (Vana-Vastseliinas on muuseas jõle sheff kindlus... Okei, varemed. Sellegipoolest on sheff). Muidu oleks nälg silmanägemise lihtsalt ära võtnud. Piusast aga hakkas kahju. Pärast neljakilomeetrist kruusateed Obinitsast Piusale (uiui, mida need teehöövlid endast mõtlevad?) jõudsime kenale parkimisplatsile, kus kümneid autosid juba ees. Turismibussid, higised lätlased-soomlased metsas müttamas ja kohalikku meemüüjat-vanameest kõhklusega seiramas... Ma ei tea. Kümme aastat tagasi sinnakanti sattudes tundsin sellest metsarüppe peitunud koobastikust ja puhtast vaikusest rõõmu. Ja naudingut. Uusaja turismus nõuab aga oma, eks? Korralikud laudteed ja saunamajakesed, barjääritatud teerajad ja koopaõõnsused on viksid ja viisakad, aga siiski steriilsed ja vastikult muuseumilikud. Ei sobi mulle seesugune turism kohe kuidagi. Tahan metsaüksildust, pahuraid nahkhiiri ja kohmetuid öökulle. Tahan üksildast telkimist kasvõi meeletus paduvihmas, et seepeale hommikuhämaruses jaamaülema kamorkasse iidse raudahju najale soojendama pageda, ise samas ülimagusat raudteeteed rüübates ja elust-olust pajatades. Just nii see kant mulle omal ajal meelde jäi. Aga - selge on see, et rongid siin enam ei... ja loodus tuleb iga hinna eest rahaks teha. Ma tean seda. Aga ikka on kurb.

Olku kontserdist jäävad omakorda vaid head mälestused. Mis sellest, et kõiki (või vähemalt enamikku) neist lauludest olen sadu kordi kuulnud ja paljud neist pääluu sisse kinni kulunud. Ikka on hea ja soe kuulata "Nukitsamehe", "Thijl Ulenspiegeli" või "Karoliine Hõbelõnga" lugusid. Seda kõike elavas esituses (Tartu Noortekoor, Vanemuise sümfoonikud, Tõnis Mägi, "Kaotajate" ja "Burattino" näitetrupp, Kiigelaulukuuik ja Tõnis Mägi), siin samas ja just praegu. Mina, kes ma neli nädalat sotsiaalüritusist teadlikult eemale olen hoidnud, tundsin end esiti üpris kohmetuna, sest tuttavaid nägusid on seesugusel üritusel (ja veel Tartus) tuhandeid. Noh, ja pärast seisis ees veel päeva lõppsõit, tagasi Tallinnasse. Oli see vast paraad, mis pealinna poole pärast kontserti sõitis. Heh. Aga nii oil 20. august, see taasiseseisvumispäev (masendav, katsuge sellist sõna näiteks raadioeetris öelda!), tõeliselt meeleolukas ja hingele hea. Ja ilm oli lihtsalt suurepärane! Kui eelmise nädala keskel tundus, et suvi on jäädavalt läinud - ausõna, õhus oli sügisene kargus, mis sillutab teed talve jäisele ohkele, ning kõik viitas sellele, et suvi on tänavuseks lahkunud -, siis korraks suutis suvepalavus end taas ilmutada. Ja õigesti tegi, sest ega siis kopsuhaiged saa suve nautida!

Ja veel üks kultuurielamus. Reede õhtul. "Sõpruses". Filmi "9 laulu" esilinastus. See võttis nõutuks. Kui aus olla, siis ega väga palju küsimusi see film ei tekitanudki. Vaid üks küsimus kerkis - miks. Filmi ülesehitus on lihtsamast lihtsam - kahe noore üheaastasest kooselust räägitakse vaid läbi muusika (rokiklassika parimad palad live-esituses) ja räige kepi. Leian, et ilustamist pole ka tekstis vaja, sest film ise ei ilustanud midagi: kunstilisel eesmärgil (?) lendas sperma, suures plaanis võbelesid mees- ja naisgenitaalid ja seksi oli rohkem kui näiteks Playboy Late Night'is näha võib. Aga miks-küsimus jääb sellest hoolimata. Filmi lõppedes sai aasta ümber ja noorpaar kolis taas laiali. Ja kõik olnu vajus unustustehõlma. Kas rezhissööri eesmärk oli küsida, miks häbeneme vaadata alasti kehade ilustamata ühet, kui kõik meist seda niikuinii teevad? Või rõhuti inimlike tunnete (muusika) ja loomalike instinktide (seks) sümbioosile? Mina küll ei tea. Aga alati võib looja öelda, et ka nii võib. Sedapuhku on Michael Winterbottom siis sellise filmi teinud. Ja ütleb koduleheküljel seksi-osa kohta "Kuidas sa näed armastust?" ning muusika-teema kohta "Kust sa leiad armastuse?" Hmm... Veider triviaalsus. Et siis armastuse ideaalseim väljund on füüsiline paratamatus, paaritumisiha? Ehk seks ilma tunneteta ei tule Winterbottomi arvates kõne allagi...?
Nüüd aga üritan mõningaid ... hmm... eakamaid kolleege seda vaatama utsitada. Ihihi :)