Kuninganna Elizabeth II

Kuninganna Elizabeth II on nüüdseks Eestist lahkunud. Tänu saatkonna lahkel kutsele osalesin neljapäevaõhtusel vastuvõtul Kumus, kuulasin filharmoonia kammerkoori (hea küll, Toivo Tulevi vastuvõtu puhul kirjutatud "Rejoice, Rejoice, Rejoice" jäi muusikaliselt võib-olla tõepoolest pisut kaugeks - nagu keegi mainis, vaene kuninganna peab taluma sellist enda auks kirjutatud piina -, ent see-eest Arvo Pärdi "... which was the Son of ..." ja Cyrillius Kreegi "Õnnis on inimene" kõlasid imehästi) ning imestasin heade kolleegidega ühiselt selle üle, mida küll meie vastne presidendiproua Evelin Ilves endale (SL Õhtuleht via Postimees) selga (The Times) on tõmmanud. Samas, õhtu täht polnudki ju tema, vaid ikkagi Elizabeth II.

Ehkki Briti suursaadik Nigel Haywood instrueeris meid kõiki sellest, et vaevalt nüüd kuninganna külalistega jutustama tuleb, selgus hilisemal ülesrivistusel (meedia- ja kommunikatsioonitöötajate laud "J", grupijuht Toomas Sildam:)), et tema kõrgeausus tahab ikka kõik ükshaaval läbi kätelda. Saadiku saatel tutvus ta igaühega meist eraldi, uuris, mida üks või teine teeb (Ingridi juhitud Kroonika kohta teatas Haywood, et "This is the Estonian version of Hello! magazine but much more liberate"), pistis siis oma pisikese musta kindaga käe pihku ning päris minu eneseesitluse järel, et kas need teie Eesti noored ikka üldse loevad ajalehti.
Tõdesin, et eks internet ole muidugi märksa populaarsem, misjärel rõkkas kuninganna "Isn't this internet fascinating!" ja vudis järgmise laudkonna poole. Oo, mu kolmkümmend kuulsusesekundit! Enne seda tuuritas meie juurest läbi ka särasilmne briti välisminister Margaret Beckett, seejärel aga Edinburghi hertsog Philip.
Ütleme nii, et emotsionaalselt oli väga võimas kohtumiselamus - olgem ausad, millal ikka avaneb võimalus kätelda-jutelda - olgu see või smalltalk - Briti impeeriumi liidriga?

Pärast vastuvõttu tuli mul ja Ilmar Raagil veel kobarkinosse kihutada, sest filmi "Jade Warrior" esilinastuski tuli ära vaadata. Mnjah, jäägu see, kuidas me liiklussulgudest läbi saime, ajaloo hõlma, ent kinno jõudsime me siiski õigeaegselt.
"Jade Warrior" ise jäi mulle pisut segaseks. Hoolimata sellest, et olin Soome, Hiina, Hollandi, Eesti ühistöö stsenaariumiga kursis ja nautisin selles filmis ohtralt kasutatavaid eriefekte, pole see siiski selline mängufilm, mida ma ikka ja jälle uuesti vaadata tahaksin. Liiga aeglane. Liiga põhjamaine. Elle Kulli oli muidugi tore soome keeles rääkimas näha.
Filmijärgne vastuvõtt Domina hotellis sai mulle igatahes saatuslikuks. Ma arvan, et see oli see kala, mis mind järgmisel päeval voodisse naelutas ning vaid aeg-ajalt, kiirete sööstudega, tualetti sundis kimama. Brr!

Aitäh, "Terevisioon"!

"Ma olen kindel, et see uus promenaad aitab iivet tõsta," teatas Saaremaal uue jalgrattapromenaadi eest vastutav mees. Cool! Aitäh, "Terevisioon", nii toredate uudiste eest varasel hommikutunnil. :)

Lennukas nädalavahetus

Nädalavahetus justkui lendas. Kõigepealt lendasin Vikerraadio hommikuprogrammist Tartusse (intervjuust Juhan Ulfsakiga võiks rääkida nii mõndagi - näiteks sellest, kuidas Von Krahli alarahastatuse tingimustes leidis intervjueeritav, et teatripoliitikat juhivad Eestis tropid), rabasin rindu ema tehtud kukeseenekastme (superhea, arvestades seda, et mul on juba viimased nädal aega käinud neelud seente järele :)) ning seejärel jõudsin austet Miina Härma 100. juubelisünnipäevale. Jutt käib siis Miina Härma Gümnaasiumi, vanima eestikeelse keskhariduse andja juubelipeost Vanemuise kontserdimajas.
Lust ja lillepidu, ehkki nii mõnigi kortsutas kulmi ja päris, mida ma küll selle võõra kooli peol teen. Mis siin ikka pikalt seletada, peaasi, et paljud õpetajad on jätkuvalt veendunud, et ma 1997. aastal just MHG lõpetasin. No, tegelikult see ju nii oligi. (Ma jäin selle versiooni juurde, et lõpetasin D klassi individuaalõppes. :)) Ehk, nagu ütles Silja: "Andri, kus mujal sa tänasel õhtul olema peaksidki!" Stiilipunktid sellise vastuse eest. Tervitan kõiki, kelle patriotism kooli vastu nad spetsiaalselt selleks õhtuks Tartusse tõi. Eriti austust väärib Kersto samm - tema tuli pelgalt selleks peoks korra kodumaale käima. Vinge! Kokkuvõtteks:

"Vilistlaste valss" Heli Läätse (Andri klassiõde) esituses on muidugi alati liigutav, aga kahjuks mõned rääkisid nii kõva häälega samal ajal uuematest ilutoodetest, et "Tuljak" jäi kuulmata. Alati kui ma arvasin teadvat, et mis salm on, tuli kohe välja, et ei olnud see salm.
Jaak Aaviksoo mainis oma kõnes, et tema esimene märkus tuli selle eest, et ta "viskas tahvlilapi raadio peale"...
President olla Beethoveni ajal nihelenud, aga selle anname andeks.
Kalmer tegi tanstupõrandal indiapäraseid liigutusi. Eriti õlgade töö.
Lokol on ilmunud uus raamat "Kommunistina kuningriigis".
Vilistlasbändid rokkisid ja vilistlastest DJ-de disko samuti. Saalipõrandal võis näha nii mitmeidki paare jalast võetud moekaid kingi, mis selliseks tantsuvihtumiseks lihtsalt sobilikud polnud.

Lubatud Kuldtrumm

Avaldan siinkohal Mark Tungate'i ettekande, mille ta pidas reklaamifestivalil Golden Drum 2. oktoober kell 14.30 MEDIA MEETING PROGRAM'i raames Portorozhis. Tänavuse meediaprogrammi teemaks oli intuitsioon: tunne, et see, mida sa teed, on õige. Kõrva taha on siin nii mõnelgi üht-teist panna. Ning mõelge, kuis on lood Eesti areneva 'blogosfääriga' ja siinsete 'trenditabajatega'. :)

The Anatomy Of Cool: Using the media to create trends
Mark Tungate, Ajakirja Campaign Euroopa korrespondent

Kaasaja reklaamitööstuses on olulisel kohal mõisted:

• Trendspotting
• Waffling chancers

Miks brändid kasutavad neid?

• Ebalojaalsed tarbijad: nad muudavad oma harjumusi liiga kiiresti
• Tarbimistsükli lühenemine
• Mood, „see, mis on moes“ ei liigu enam suunal ülevalt alla („meie ütleme neile“)
• To „stay ahead of the curve“
• Et luua tooteid, mida me (veel) ei tea, kas me ikka tahame; kas see on kasulik
• Et mõista ja manipuleerida „buzz’i“ (ehk „kumu“; seda, millest räägitakse)

Identifying ‚cool‘ = adding value to the product

Kes need trendspotterid siis on?

• Style bureaux nagu Nelly Rodi (nellyrodi.fr) or Peclers (peclersparis.com)
• Uudiskirjad nagu Cool Hunting (coolhunting.com) (nad teavad midagi, mida sina ei tea; sa vaatad neile alt üles)
• Blogijad nagu The Sartorialist (thesartorialist.blogspot.com) (See on bloog, kuhu üks kutt postitab pilte inimestest tänaval. Style.com ja Vogue kasutavad tema pilte, sest ta on rohkem tänaval ja inimeste, tänavamoega kontaktis)
• Võrgustikud nagu Trend Watching Agency in Amsterdam (trendwatching.com). Neil on üle 7000 üleilmse informaatori, trenspotteri.
• WGSN (wgsn.com) jt veebiküljed – Fashion Trends, tema raamat. (140 milj naela – eBay ostis endale WGSN-i)

Eesmärk suurendada sidet mainstream-meedia, blogijate ja trendspotterite vahel (head näited Style.com ja the Condé Nast website (condenast.com)

Reklaamiagentuurid on trendtrack’erite tõenäolised kliendid

• WGSN oli kohal Cannes’i reklaamifestivalil
• Marian Salzman, uute buzzword’ide ehk kumusõnade autor, executive vice president of JWT
• DDB ja Lowe on loonud endale trendiüksuse (trend units). Näiteks DDB-l on 13 000 töötajat üle maailma ning nende kliendid kõikjal ilmas saadavad neile „märke“, „kultuurilisi jm näiteid enda regioonist“

Trende on võimalik luua. Moetööstus on teinud seda juba aastaid. Üks autentseid stiilibüroosid Nelly Rodi Pariisis loodi just selleks – et luua trende. Alguse sai see 1960ndail, mil esimesed moebrändid tahtsid oma kaubast lahti saada. Nii nad otsustasid oma teavet jagama-vahetama hakata.
Nad kutsuvad kord aastas kokku tekstiilitööstuse eliidi koos disainerite, sotsioloogide ja tarbijatrendide uurijatega. Räägivad tehnoloogilisest innovatsioonist, vaatavad üle kunstinäitused ja populaarsed filmid, räägivad popkultuurist ja tänavariietest. Nad uurivad tänavafotograafiat kõikjal maailmas.
Selle tulemusena ilmuvad põhjalikud trendiraamatud (trend books). Need maksavad mitu tuhat eurot ja neid ostavad moemüüjad (fashion retailers) ja disainerid. Lisaks ostavad sisustuskunstnikud, auto- ja mobiilikomapniid. Neil kõigil on vaja neid trendinõu andvaid raamatuid.
Trendinõustajad jagavad samal ajal ühte nõu kõigile. See tähendab, et eri valdkondade disainerid töötavad ühes samas „ruumis“, inspiratsiooniallikas on neil ühine (share same inspirational source). Sellepärast ongi nii, et poodides on samad lõiked ja värvid. Nii hajutub moetööstuse risk, sest kõikjal on see „moes“.

Blogijad on trendimanipulaatoritele tõeliseks kingituseks. Nad on intelligentsed, tehnikateadlikud (‚technosavvy‘) ja oma lugejate ja kaasblogijate poolt hinnatud. Nad on arvamuse loojad (‚opinion formers‘). Nende vaated loovadki internetis kumu (‚buzz‘). Brandid seovad ennast blogijate võimuga. Näiteks andis Nokia ühele blogijale tasuta uue telefoni, öeldes – lihtsalt ütle, mis sa arvad; ütle, mis sa tahad; kirjuta midagigi. Kasutage neid nippe: tasuda mobiiltelefonid, kutsed pidudele?

Igaüks võib saada trendspotter'iks. See pole mingi kristallkuuli pealt ennustamine. See on pidev jälgimine ja arusaamine asjadest, mis on juba juhtunud (‚understanding things that are already happening‘). Säästa raha sellega, et hakka ise trende taga ajama (‚trend tracking‘). Looge ise uusi kumusõnu ja avaldage sellega klientidele mõju.

Näpunäiteid trendspotting’uks

• Loo e-võrgustik oma informaatoritest: kolleegid, lapsed, sõbrad, pere
• Mõtle vanuse, soo ja klasside üleselt
• Loe erinevaid ajalehti iga päev
• Loe iga päev ühte uut blogi
• Osta ajakirju, mida sa kunagi varem ostnud pole: avasta uusi valdkondi
• Lõika/trüki välja kõik see, mis su pilku püüab, silma jääb; hoia alles, kogu infot
• Kanna märkmikku alati kaasas

Seejärel

• Reasta materjal regulaarselt parima/kasulikuma teabe järgi
• Loo kolleegidele, klientidele, ajakirjanikele iganädalane e-uudiskiri oma avastustest
• Tee see visuaalselt ahvatlevaks, kuid oma avastused toestage numbrite, faktidega
• Kui tuju tuleb, proovi uute kumusõnade loomist.

Tungate ise pakub kahte enda välja mõeldud kumusõna ehk buzzword’i:
Hiderotherapy: checking into a monastery or retreat to escape from stress
Textosterone: excitement, that comes from receiveing a sexy SMS

Jah, see võib olla naljakas, aga võtke või Marian Salzmani* [update:**] loodud ‚übersexual‘ (EURO RSCG) Selleks, et teha oma agentuur tuntuks, hakka juba täna trenspottijaks.

* Väljavõte Salzmani koduleheküljelt:
POPULIZER OF BUZZ WORDS. Named among the top five futurists in the world by publisher VNU (youngest by more than a decade), Salzman identified such trends as wiggers, "It’s America Online!," millennium blue, metrosexuality, globesity, and most recently, brand sluts and ubersexuality.

[** Pikemalt sel teemal avaldatus tuhnides ei saa siiski mööda briti esseistist, Morrissey biograafist Mark Simpsonist, kes rõhutab, et just tema oli see, kes termini "metroseksuaalsus" välja mõtles ning see originaalis sootuks muud tähendas:

"In my original, early Nineties definition the metrosexual was a young, probably single man living in or within easy reach of the metropolis, “because that’s where all the best shops, hairdressers and gyms are, who might be gay, might be straight, might be bisexual, but this is utterly immaterial as he has taken himself as his own love-object”. But he can live anywhere now. Because the metropolis has swallowed everything with cable TV and satellite and the Internet and mail-order brochures. Even where I live now, to some degree. I don’t know if there ever was such a thing as “real masculinity”, but there sure isn’t any more. [--] An American marketing woman ‘picked it up and put her own spin on it’." Intervjuu siin.]

Ja pea meeles:
Three of anything is a trend!

Appi! Miks näitab rahvustelevisioon mingit jubedat Energiakeskuse meest ja Kaileen Mägi videomikroskoobi taga peki ja singi lõikumiskohti uurimas. Seejärel lätserdavad juustuga, loobivad seda põrandale ja ohivad kui poisikesed, et oo, vaata, see on palju ilusam pilt kui minu hallitama läinud hommikusöök. Ja siis selline dialoog: - "Kuule, kas ma võin pasteeti vaadata?" - "Noh, muidugi vaata pasteeti! Meil on ju pasteeti!" Ja pärast mõningast tillerdamist teatab saatejuht: "Pasteedi kuulutame ebahuvitavaks!"
Esiteks ei soovi ma hommikuti telerist (hommikusöögi kõrvale) mingit suurendatud hallitusröga vaadata. Teisalt on piinlik, et ETV toiduga mängib. Huvitav, kui paljud inimesed mõtlevad, et saaks midagi hamba alla - pole ammu näiteks sinki söönud - ning siis lükkavad "Terevisiooni" käima, et näha, kuidas mingid idioodid toitu mikroskoobi alla topivad. Nõmedad!

Väike tripp Rooma

Hea küll! Ma otsustasin, et ma ei pläkuta pikalt oma ülilahedast reisist Rooma. Selle asemel otsustasin hoopis oma fotograafiannet presenteerida. Suur tänu Markole, tänu kellele ma üle pika aja ühe korraliku aparaadiga ringi trampida sain. See linn oli iga kaadrit väärt. Mh, ma tahaksin tagasi. Et mul aga Rooma jaoks lihtsalt aega polnud, siis tormasin esmalt esimesse raamatupoodi ja ostsin oma lemmiksarja "Lonely Planet'isse" kuuluva raamatu. Ning lõin lahti esimese ekskursiooni. Raamatu järgi kestab Centro Storicos bailamine kaks tundi. Ja just nii see oligi. Tüüpiline turist - kui tund aega oli maha vantsitud, soovitas raamatuke ühes ülipopis tänavakohvikus kohvi rüübata (parim linnas, teatas raamat. Yeah, right!) ning loomulikult seda ma tegingi, ise cappucinot rüübates enda lihtsameelsuse üle naerdes. Muahaha! Aga vaat lahe oli! Nii et - lay back and enjoy...

See Piazza della Repubblical asuv kirik kannab nime Chiesa di Santa Maria degli Angeli.

Ehkki praegu veel renoveerimisel, näeb Via Nazionale ääres kõrguv Palazzo delle Espozioni ikka suursugune välja.

Teel vanalinna poole. Ma lihtsalt pidin neid armsaid punaseid postkaste pildistama.

Vanad kiviastmed. Seda treppi mööda pääseb Via del Quirinalele, et siis Palazzo del Quirinaleni jõuda. Viimane oli paavstide suveresidents, nüüd aga presidendiloss.

Kus mul alles vedas! Iga päev kell 15 hakkab Quirinale palee ees vahtkonnavahetus. Ning ega see pole mingi niisama trilla-trulla, vaid ikka korralik mitmesalgaline paraad. Ja Itaalia hümni... Oo, seda kuulis küll palju! :)

Juba Quirinale ees hakkab silma Egiptusest röövitud obelisk, millega kogu linn ühtlaselt kaetud on. Kes "Ingleid ja deemone" lugenud, see teab, kuidas Dan Brown obeliskid ja kuulsa arhitekti Bernini ühendas. Berninit kohtasin sellel Centro Storico turneel ohtralt.

Fratelli d'Italia, l'Italia s' desta / dell'elmo di Scipio s' cinta la testa / dov' la vittoria? Le porga la chioma: / ch schiava di Roma Iddio la cre.

Tip-tip-tip, lossi juurest alla ning otse ees ongi Trevi purskkaev. Popkultuuri ajalukku on see fontään läinud muidugi tänu Marcello Mastroiannile ja Anita Ekbergile ("La Dolce Vita"). Tegelikult filmiti see stseen muidugi Cinecitta stuudiotes, aga kes siis seda enam mäletab.

Rooma suurim purskkaev ehitat 1732. aastal ning väidetavalt viskavad turistid sinna iga kuu ligikaudu 54 000 eurot. Väärt saak päevavarastele. :)

See hoone siin on püsinud juba üle 2000 aasta. Pantheoni ehitas nimelt imperaator Hadrianus aastal 120. Võimas!

Pantheoni võlvlae diameeter on identne ruumi kõrgusega - 43,3 meetrit. Avause laes ehk oculus'e diameeter on aga 9 meetrit. Ja sisse sadav vihmavesi kaob põrandasse raiutud 22 augu kaudu. Neid auke peaaegu et ei märkagi.

Kui Pantheonist edasi kakerdada, jõuab Piazza della Minervale, mille ette on Bernini ühe obeliski elevandi selga toppinud. Väljakuäärses kirikus, Chiesa di Santa Maria Sopra Minervas on aga Michelangelo skulptuur risti kandvast Jeesusest. Kirikus aga laulis üks lõbus turist-segakoor kirikulaule ja kohalikud prouad heldisid. Miskipärast meenusid mulle meie Noortekoori reisid. Hea küll, nende kõhetu dirigendipreili Kadri Leppoja küll ei meenutanud, ent kuidagi helge hakkas ikkagi.

Pärast kohustuslikku kohvijoomist jõudsin samuti "Inglitest ja deemonitest" tuntud Piazza Navonale, kuhu Bernini taas aastasadu varem (1651) ette oli jõudnud. Nüüd oli obelisk sokutatud "Nelja jõe purskkaevu" ehk Fontana dei Quattro Fiumi sisse. Mingisugustest veelahingutest ei saanud praegu aga juttugi olla, sest purskkaev oli remondis ja taraga ümbritsetud. Ent tuvi obeliski tipus oli omal kohal.

Need "neli jõge" on Niilus, Ganges, Doonau ja Plata, mis tähistavad toona tuntud nelja kontinenti. Piazzat ennast kasutati aga antiikroomlaste rahvamängudeks. 15. sajandil sai sellest linna populaarseim turuplats.

Jättes Navono selja taha, jõuan mööda imekitsast passaazhi edasi jalutades kuju Pasquino juurde. Tegu on "rääkiva monumendiga", mida iseenesest mõistetavalt ka Bernini väga hindas. Et 16. sajandil levis lihtrahva hulgas kirikuvastaseid ideid, ent neid loomulikult publitseerida ei tohtinud, otsustas üks Pasquino-nimeline Vatikani rätsep hakata selliste kujukeste alla oma kriitilisi avaldusi jätma. Peagi sai sellest väga populaarne liikumine. Tegevus ise sai ajaloos tuntuks paskvinaadi nime all.

Ega ma muidugi aru ei saanud, mida need tekstid ütlesid, ent mõte on ikkagi selge.

Centro Storico jalutuskäik lõppeb Michelangelo valmis ehitatud Palazzo Farnese ees. Selles renessansipalees asub nüüd Prantsuse saatkond. Samanimelisel väljakul on aga kaks hiiglaslikku purskkaevu, mis pärinevad tegelikult Caracalla termidest. Seal kasutati neid muidugi vannide-basseinidena. :)

Taas üks "Inglite ja deemonite" verstapost, Sant' Angelo kindlus. Selle eest avaneb mõjus vaade Vatikanile, Tiberi jõele ja Sant' Angelo sillale.

Tiber. Koos tiibu sabistava linnuga.

Väike eelvaade Vatikanile ja Peetruse katedraalile. Nagu näete, paistab Peetruse väljakulgi üks järjekordne obelisk. No, ime, et mõni obelisk üldse Egiptusesse jäi. Selle siin lohistas koju kaasa Caligula ja Bernini oli jälle väga õnnelik. :)

Purkkaev väljaku keskosas, taamal pühakute kolonnaad.

Muide, see väljak on üks maailma suuremaid avalikke kogunemiskohti.

Tigedad Shveitsi kaardiväelased. Tigedad sellepärast, et nad pidid pidevalt neid pildistama tulnud turiste eemale peletama. Hmm, kas ikka pidid?

Vatikanil on oma pank (ja raha) ja muuhulgas ka oma postkontor.

Usklikke ootavad tühjad toolivirnad.

Muide, Vatikan sai iseseisvaks 1929. aastal, mil säärase kokkuleppe, Laterano lepingu, sõlmisid paavst Pius XI ja Mussolini.

Piazza del Popolo rajati 1538. aastal kolme suurtee ristumiskohta. Väljakule viiva värava ehitas muidugi Bernini ise (et tähistada Rootsi kuninganna Christina katoliiklaseks hakkamist), väljaku keskel tervitab taevasse kõõritavat turisti taas üks obelisk. Sedapuhku lohistas selle Egiptusest Heliopolisest ära Augustus.

Siin me kõik oleme. Need, kes Rooma sisse peitunud "Roomat" oma silmaga näha võisid.

Cinecitta ehk Kino linn, Euroopa suurim filmistuudiote kompleks, mis laiub 40 hektaril. Filmistuudio nr 5 oli aga kõikide Fellini filmide sünnipaigaks. Siin on valminud näiteks ka "Ben Hur", "Spartacus", "Cleopatra" ning kaasaaegsed "Andekas härra Ripley", "New Yorgi jõugud" (selle dekoratsioon on jätkuvalt üleval) ja "Kristuse kannatus".

Meie lõbus seltskond Rooma öös. Ees on Hispaania trepid.

Hotell Impero siseõu. Ehkki asukoht on soodne - keskjaama Termini lähedal -, ei taha ma selles hotellis enam olla. Toit oli jube, toas puudus vannitoalambil elektripirn ja nii edasi.

Meil ikka õnnestub: viimasel päeval otsustasid transporditöölised streigi korraldada. Sõitsid vaid rongid ja taksod. Ülejäänud liiklus seisis ja linn oli hullumas. Sedapuhku oli raudteejaama lähedal asuv ööbimispaik muidugi luksus. :)

Koju...

Piran

Sellises hotellis me peatusimegi. 4-tärnine Histrion on üks kolmest Bernardini hotellist.

Piran pole sugugi kaugel - üksnes paariminutilise tee kaugusel mööda mõnusat rannapromenaadi. Nagu näha, pääseb üliromantilisse linnakesse üksnes teemaksu tasudes.

Selline vaade siis Piranile. Hing lausa hõiskas...

Nüüd oleme jõudnud juba Pirani tillukesse lahesoppi, kus loksusid jahid ja kalapaadid.

Kuidagi ei ütleks, et see võiks Sloveenia olla. Midagi Vahemere-laadset, midagi itaaliapärast. Väike tuhnimine ajaloos paljastab, et see praegune Sloveenia kuulsaim ja populaarseim turismilinn kuuluski minevikus Rooma impeeriumile.

Vaade Pirani keskväljakule, Tartini väljakule. Väljaku keskel kõrgub siin sündinud viiuldaja Giuseppe Tartini (1692-1770) ausammas.

Muuseas, kui Pirani lahte ja selleäärset poolsaart kaardilt vaadata, siis see meenutab kuju poolest Aafrikat. Tartini väljakul avati esmaspäeva õhtul aga ka kogu festival ja suur näitus.

Linnakese lõpust, päris kalda äärest leidsime restorani Pavel&Pavel. Nämm-nämm!

Ljubljana Aerodroom

Varahommikused tervitused Ljubljana Aerodroomilt. Et saabusin siia teiste eestlastega ühise transfeeriga (huvitav, kas sellele on eestikeelne vaste ka? Hmm, mõtlen sellele hiljem), ent et Prahasse sõitmise asemel teen kohaliku lennufirma Adria Airways'iga põike Rooma, siis tuleb mul siin omajagu passida. Marika ja Brillianti-kutid (ei olnud neil eileõhtusel esimesel auhinnatseremoonial edu) tuhisevad juba Praha poole, aga minu kohalik aeroplaan lahkub siit alles kell 10. Kui mul iBook'i kaasas ei oleks, istuksin end siin vist küll lolliks.

Siinne lennujaam on küll üks nuhtlus. Ta on jõle pisike, vana, väsinud ja ühe pisikese maksuvaba-kaupluse ja kohvikuga. Ehkki siinsamas suitsunurgas hooletult (aga võib-olla just hoolikalt) laialipillutatud rohelistest reklaambroshüüridest võib lugeda lennujaama direktori Vinko Mozhe õnnist lugu sellest, kuidas nad 2005. aastaks ikka lennujaama kaasaegseimaks ehitasid. Eriti lõbus lause on see: "Airports are no longer just transit stations. Air travel has become a way of life, and airports that wish to play a prominent role in the future must also adapt to this through suitable arrangements and additional services." Mnjah, tulgu seda rääkima mulle, kes ma oma silmad kell 3.45 lahti lõin ning Portorozhist siia loksudes suurt sõba silmale ei saanud. Minu elustiiliga kohalik aerodroom küll kokku ei käi.

Mõelge, kui Tom Hanksi krakozhialasest tegelasel Viktor Navorskil tulnuks filmis "The Terminal" New Yorgi JFK lennujaama asemel aastake hoopis Ljubljana Brniki (see on kohake umbes paarkümmend kilomeetrit linnast väljas - no, Tallinna mõistes oleks lennujaam kusagil Tuhala kandis:)) aerodroomil veeta. Ma küll ei usu, et ta oleks seda nautinud. Muahaha, mul läks peas film käima.

Pildid Portorozhist

Portorozh ongi tegelikult üks suur hotellikompleks. Okei, midagi on veel.

Hotelli rõdult alla kiigates leidsin ühe mammi peesitamas.

Hotelli Histrion siseõuel kõrguv tornike.

Vaade Aadria merele ehk Pirani lahele.

Kuldtrumm

Ehkki Sloveenia internetigeeniused teevad tõenäoliselt kõik selle nimel, et reklaamifestivali Golden Drum kohalik wifi pidevalt maas oleks, saan ma vähemalt teada anda, et oleme juba teist päeva siin, enam kui 20-kraadise päikese all Aadria mere rannikul kohal. Okei, hotell ja ilm on viimase peal ning enne eilset avapidu sain isegi mereveega täidetud hotelli basseini vupsata, ent siiski meenus mulle eile ülikooli esimene kursus, mil tuli pidevalt loengust loengusse vupsata, et ikka midagi kõrvust mööda ei läheks. Loengud kestsid kogu päeva. Pärast toimetamist ja kiirkirjutades pooleldi ingliskeelseks jäänud materjali eestikeelseks tõlkimist panen ettekannete kokkuvõtted siiagi üles.
Nagu mullugi, tõden ma jätkuvalt, et kui teil pole võimalust või tahtmist Cannes'i reklaamifestivalile sõita, siis mõelge vähemalt Portorozhile. Siinses märksa intiimsemas ja õdusamas õhustikus võid sa mõnel gurul lihtsalt nööbist kinni haarata ning temaga reklaami- ja turundusmaailma lahata. Mul õnnestub täna einestada koos alles kaks nädalat avatud olnud Berliini loovjuhtide kooli presidendi Michael Conradiga. Väga ei nurise.

Kohtumine läks suurepäraselt. Meie reklaamidirektoril Marikal oli sellal loodetavasti sama vahva kohtumine Gunn Report'i juhi Donald Gunniga. No selle mehe äriidee on küll vaimustav: võtta valikuliselt kokku võistlustel edukamad reklaamikampaaniad, nendele siis hinded anda ja selle põhjal oma raamat ehk Report välja anda. Ja raha muudkui tuleb. Geniaalne. :) Conrad andis aga ülevaate oma koolist, ideedest creativity-äris ja muud. Seltskond oli samuti vahva: üks kergelt dräägilik ninahäälega härra Pariisist ("I do this and that, and are also working in fa-a-shion," teatas ta.), üks proua Frankfurdist, lustakas ja aktiivne piiga Kiievist, teine samasugune Sloveeniast (linn ei jäänud meelde) ning kaks tagasihoidlikku tudengit Itaaliast. Täitsa tore. Kõht on ka täis.

Eestlasi on seni saatnud vähene edu. Shortlist'i pääses kindlasti Brilliant oma tee-endale-postmark-kampaaniaga. Kaali meteoriidi ja Saku kuldse reklaamid nii edukad pole olnud. Nagu ka Otepää golfiraja oma. Aga - elame-näeme.