On sõbrapäev tore päev, tore päev...

Tegelikult ma eriline sõbrapäevade pidaja muidugi ei ole. Aga kui see annab põhjuse tordisõda pidada, siis - miks mitte! Ja sõpradele saab ikkagi head soovida. Kas või iga päev. Niisiis - head päeva, kallid sõbrad! Ja kui tahate mõista, mis tuju meil seda väikest kreemisõda pidades oli, siis pange endale taustaks Mika lugu "Grace Kelly". Saate kohe aru. :) Tordi eest aitäh Klisterile ja piltide eest aitäh Liisule.

Ah see oli see lugu!

Mulle on see lugu alati meeldinud. Selles on mingi võlu, mingi maagia. Aga ma tõesti ei viinud ühte-ja-ühte kokku, et nemad ongi Dixie Chicks. Ja et nemad ongi need Bushi-vastased jonnijad. Seda enam kiitust väärib nende Grammydega ülekuldamine. :)

Mis valimistest siin rääkida, kui popiidoleilgi on pohlad

Ohohoo, jälle neljapäev! Pole midagi teha, aga mulle tundub, et kõige rohkem paneb mind viimasel ajal ajusid ragistama just "Kahvlis" nähtu-kuuldu. Sedapuhku kuulasin Gerli Padari intervjuud. Pole saladus, et olen ajakirjanikuna jälginud Gerli arengut tähelepanelikult ning ma tõepoolest imetlen ja austan tema karjääri. Väga tubli ja andekas tüduk!
Praegu oli ent kurb kuulda, et küsimusele, kas sa valima lähed, vastas ta lõbusalt lõkerdades, et ei tea, pole aega. Selline vastus teeb nõutuks. Koduses mastaabis tippartist peaks olema teadlik oma sõna jõust ning sellestki, et ta on tahes-tahtmata eeskuju. Paljudele. Emori andmed noorte valimisosalusest on pehmelt öeldes p****s:

2003 Riigikogu: kõigist valijatest 27 protsenti olid alla 35-aastased, 30 protsenti olid 35-50-aastased ja 43 protsenti üle 50-aastased; 2005 KOV: kõigist valijatest olid 20 protsenti alla 35-aastased, 29 protsenti 35-50-aastased ja 51 protsenti üle 50-aastased.

Kedagi ei huvita, kedagi ei koti. Kõik kehitavad õlgu ja ütlevad, ah mis mul sellest, minust niikuinii midagi ei sõltu. Sellises olukorras ei ole arvamusliidrid mingid vanad poliitvarjud, kes rahakoti suuruse võidu valimiste-eelsel ajal igast torust poliitpropagandat pasundavad, vaid noored elujõulised tegelased - seda ükskõik mis elualal.
Leian, et niikaua, kui riik - tõenäoliselt siis vabariigi valimiskomisjon - sellest aru ei saa, seisab meie poliitkultuur paigal. Värsket verd ei tule ja need, kes on harjunud sahkerdama, teevad seda edasi. Kuni surmani.

Siit ettepanek VVK-le: õppige ära kaasaegsed turundusvõtted, mõelge välja oma sihtgrupp (või sihtgrupid) ja suunake oma reklaamirusikas (rusikad) õigete kanalite kaudu nendeni. Kasutage MTVd, buzz-marketing'i, iPode, mobiiltelefone või ööklubisid. Rääkige muusikute, näitlejate, promootorite või teiste noorte jaoks arvamusliidritega. Nähke vaeva, mitte ärge nentige pärast, et oi noored ei taha üldse valimas käia.

Vaat sellised mõtted ühest väikesest nii muuseas pillatud repliigist. Aga muidu veetsime tänase õhtu ooperikultuuriliselt. Sellest pisut hiljem.
Foto: Marina Pushkar / Postimees

Alari Koel võiks enne mõelda, siis öelda

TV 3 poissreporter Alari Koel võib olla küll nädalavahetustel usin mikrofoniga ringituiskaja, kuid on äärmiselt näotu, kui ta Salme kultuurikeskuses Anna Raudkatsi aastat lõpetaval Tuljaku-konkursil käib ning diktoritekstina vaatajatele hoopis kellestki Anna Raudkastist räägib. Seesugust harimatust on piinlik kuulata.

Võiks ju natuke Berk Vaheri hiljuti Eesti Päevalehes avaldatud veidrast Eurovisiooni-kriitkast ka kirjutada, aga lihtsalt ei viitsi. Kuid miks vaevub end mingisuguseks kultuurimonopolistiks pidav poliitik üleüldse sellest kirjutama - sellest ei saa ma ammugi aru. Vähemalt on teistel lõbus, sest õnnetute ja sapiste inimeste halenaljakaid iitsatusi on alati huvitav lugeda.

Mihkel Raud lubab endale molli anda

Taas on neljapäev ja taas on "Kahvel". Blogisid täna küll ei kingita, aga selle asemel istuvad stuudios nõrkemiseni eelhaibitud Superstaari-saate täna paika pandud zhürii - Heidy Purga, Rein Rannap ja Mihkel Raud. Ja kui Võrno uuris, kas nad hakkavad nüüd kurjaks ja ülbeks, sest sellist zhüriid ju sellelt saatelt oodatakse, teatas Raud, et ega staarihakatised ei pea meiega ju nõus olema; meiega võib füüsilisse kontakti ka astuda. Asun kohe huviga ootama, kuidas mõni staariks pürgiv ullike zhürii peale nii vihastab, et läheb ja annab tänitajale vastu lõugu.
Muide, eriti lõbus oli täna lugeda TV 3st välja saadetud pressiteksti, kus teatati, et Heidy on suisa Eesti Raadio ja Raadio 2 direktor. Vaene Margus Allikmaa, täiesti märkamatult on talt toolt alt tõmmatud.

Ja keset lumevälju olid ühtäkki roosid...

Originally uploaded by Andri Maimets.

Olgu nii kas või muinasjutus - aga nii lihtsalt juhtus ühel maagilisel ööl vastu pühapäeva, mil saabus empsi juubelihommik. Voila! :) (Samas proovisin ma, kuidas on Flickr'ist otsepostitusi teha. Igav.)

Poliitisa Edgar kinkis Kahvlile blogi

Nalja kui palju - Eedik võttis vaevaks ja mätserdas "Kahvli" otsesaates kiiresti ühe uue blogi valmis. Ma saan aru, et palava prozhektorivihu all polnud mahti paika panna Eestis kehtivat ajavööndi, kuid kui Savisaar uhkelt teatas, et tema on praegu selle blogi ainumoderaator, siis ma ei saa küll aru, kuidas ta jõudis televaatajate küsimustele vastamise ajal kommentaare modima kukkuda. Kiire pilk esimestele kommentaarivirnadele ja me näeme, et väga paljudes kohtades on pelgalt mõni hetk pärast esimese sissekande tegemist jõutud kommentaare eemaldada: Comment deleted / This post has been removed by the author / January 25, 2007 12:33 PM. Võimas vana, kas pole? :)

Ent veel - kui pisut veel blogosfääris ringi nuuskida, siis näeme üllatusega, et pelgalt mõni minut enne aadressile hannesjakiur.blogspot.com esimese sissekande tegemist on keegi sopanäpp jõudnud proovisissekande teha ka teisele sarnasele aadressile nimega hanneskiur.blogspot.com. Selle sissekanne on muidugi üpris seosetu.

Näete - ehkki Savisaar teatas rõõmuga intervjuu lõpus: "Vaadake, valite ükskõik millise erakonna, ikka saate Savisaare", siis mulle tundub pigem, et kui valime Savisaare, siis valguvad veidrad ja küsimärke tekitavad teod ja tehingud ka internetiavarustesse :) Ehk tõsisemalt rääkides tõestas Keskerakonna esimees muuhulgas ühe näpuliigutusega, kuivõrd lihtne ja karistamatu on identiteedivargus internetis:

Palju õnne, argipäevaks!

"Naerupall" on ikka klassika!

Kui hea on töötegemise taustaks nurgas konutavast telepurgist ühe silmaga 1984. aasta multifilmi "Naerupall" näha: see on lihtsalt nii jaburalt tore lugu. Ja et mu mitu kuud siruli olnud digikaamera taas tööle hakkas (ime on sündinud!), siis võtsin kätte ja tegin paar klõpsu. Nii naljakas kui see ka pole - need kaks mamslit, kes teineteist sajatades üritavad pesunööre paika saada, on mulle aegade algusest peale mu oma vanaemasid meenutanud. (Selle mõtte meenumise juures vajus suu kõrvuni:)) Aga tervis hakkab käest ära minema. Kurat, see see on, kui kolleegid punalipuordeni-südikusega ka haigest peast tööl käivad ja kolleege nakatavad.

"Shortbus" - vinge filmielamus

Ma olen kindel, et paljudele see film, John Cameron Mitchelli "Shortbus" (2006) ei meeldi. Liiga otsekohene. Liiga ava- ja vabameelne, näidates elu sellisena nagu see on. Aga mul õnnestus see eile ära näha ning tuleb tunnistada, et midagi nii head, intrigeerivat ja haaravat pole ma tükil ajal nägema juhtunud. Et millest see on? Lihtne oleks ju öelda, et seksist. Aga tegelikult pole seksi avalik presenteerimine filmis peamine. Film küsib, et ehkki pealtnäha võib paarisuhetes ju kõik hästi olla, siis kas inimesed on sisimas ikkagi õnnelikud; kas nad julgevad iseendalegi tunnistada, et nad tegelikult pole ning nad vajaksid hoopis muud. Siin on naine (Sook-Yin Lee), kes idealiseerib kooselu ja seksi oma abikaasaga (Raphael Barker), ent pole oma elus iial kogenunud orgasmi. Siin on mees (Paul Dawson), kes hoolimata pealtnäha ideaalsest ja viis aastat kestnud kooselust armastava elukaaslasega (PJ DeBoy), kavandab enesetappu, sest kardab, et ei suuda oma kallimat piisavalt õnnelikuks teha. Siin on tüduk (Lindsay Beamish), kes selle asemel, et endale tunnistada, kes ta tegelikult on, peidab oma allasurutud mina-pildi dominatrix'ikostüümi. Nad kõik kohtuvad ühel või teisel põhjusel klubis nimega Shortbus, mida peab drag-queen'ist Justin Bond (Justin Bond). Siin võib igaüks oma seksuaalfantaasiad välja elada. Küsimus on selles, kas nad julgevad viimaks endalegi tunnistada, mis nende "täiuslikust" elust tegelikult puudu on. Kõik kulmineerub ühe ootamatu sündmusega 2003. aasta suvel - siis, kui New York ootamatu elektrikatkestuse üle elab. Nagu on Justin Bond ühes intervjuus öelnud: "I was in New York for the blackout. John, PJ, Paul, my ex Sammy Jo (the Scissor Sister's DJ) and I were all in the club on that night Sammy did called The Slide. It was a fun night - people were running around the streets in their underwear and naked. The city was quiet; you could see the stars."

Lisaks suurepärasele kaamera- ja animaatori(!)tööle on filmil tõsihea soundtrack. Soovitan. Huvitav, kas sellist filmi julgeks mõni Eesti kino või telekanal ka näidata? Okei, jätame Pöffi kõrvale - seal linastus see niikuinii.

Viimaks on Robbie Williamsi "She's Madonna" YouTube'is

Nädal aega otsinguid on vilja kandnud - Tuuli, "She's Madonna" on YouTube'i viimaks üles riputatud. Enam ei pea mingit hägust preview'd vaatama. Jaiks! Kuulake loo lõpus olevat dialoogi, mis dräägi sisemonoloogiks üle läheb:

- "What kind of advice would you give Robbie Williams on stage persona to from you, right now?"
- "You're good guy, Robbie. You're Good guy. And sing louder. Little bit louder. You could drop "Millennium" - just drop it. Just sing "She's The One" and we can go home earlier... Good lad. You're good lad..."