...Seest on kuidagi tühi... Ei teagi, miks. I'm not myself and I don't know how, don't know why I believe. Jesus Christ, will you look at me, don't know who I supposed to be... I don't know who I am.

Tööpost-tööpost, siin ma olen... Mida ma siin küll teen, ei tea... Aga suvi läheneb sellegipoolest! Tänane hommiku-lõuna-õhtusöök koosnes viiest pontshikust. 9 krooni ja 10 senti. Vott! Ei ole siin midagi kiidelda, kuulõpp tabab kõiki ühtemoodi. Proovi siis üht või teistmoodi...:)

Ei-ei-ei, ma olen ikka elus. Noh, kui keegi juhuslikult muretsema hakkas. Jah, pühapäevane päev - oo, mis mainekas aaftepaati, põgus uni ning tagasisõit töömeeleolus - ei olnud kiita... ega ka eilne ..., aga täna tunnen juba, et Tartu õhk on mulle abiks olnud: öine äike ja meeletum vihmasaju on kuidagi... tervistavalt mõjunud. Vist. :)

Nii et sedapuhku siis Türki, Sertab Ereneri kodumaale. Juba kuulutati välja, et toimumispaigaks valitakse Istanbul. Oo, ja t.A.T.u. on pire. Manager Ivan Shapovalov samuti. Ja mul on suisa rõõmus meel. Saaks selle veniva pressika nüüd ka kaelast, siis võiks juba end a) pidulisena tunda või b) magama minna...

Ja ühte ütlen veel - euronädal a n n a b pidutsemisele absoluutselt teise tähenduse... tatuud esinesid ikka nõrgalt, ma vaatan... muidugi, rezhissöör oli ka intelligentne - kolmkümmend viis sekundit oli ainus hetk, mil jelena ja katjake suutnuks midagi ära vusserdada või pealtvaatajad õhku ahmima panna... aga teatud hetkel, siis, kui nad lavakaarel maha istusid, neid lihtsalt telepilt ei näidanudki. :)

Põhimõtteliselt võin ennast vist elus olevaks lugeda. Hetkel mürtsub pressikeskuses kolmelt ekraanilt viimane võistleja, nananananaa Sloveeniast. See, mida hetk tagasi Tatuumuch tibid siin keskuses korraldasid, oli muidugi taas laineid murdev. Tõsised marketingipoisid on neil tööl: lava tagant keskusesse saabuti täpselt hetkel, mil laulma hakkas Ukraina, venelaste suurim konkurent. Us-ku-ma-tu. Esimese päeva sahin üle pressikeskuse, kui tibid kapsarulle sööma tõttasid, oli selle kõrval muidugi nohu. Nüüd lahkusid kõik kaameratega varustatud postidelt ja tõttasid neidiseid püüdma. Söögisaali ja tualetipiirkonna vaheline sein lõhuti rüseluses tükkideks.... Kreisi. Totaalselt kreisi. Nüüd ongi laulud vaadatud, Renars ja Marie on taas ekraanil. Marie on väga armas, meenusid mulle siinkohal ööklubis veedetud õhtud... või varahommikud? Hmm... Oo, ja ega eestlased muidugi tatuutibidele alla ei jäänud: suutsime fännide ja ajakirjanikega välispressi tähelepanu endale suunata, kui keskusesse jõudis pilt Ruffuse esinemisest. Keskpõrandale tantsuplatsile ikka, mis muud :D Aga hetkel on kuidagi hõredaks jäänud - osad istuvad presssikonverentsi saalis, osad lamisevad viimaste õllede kallal (Cesu õllega oli tegu!), kuna uunikumaparaat lohistatakse nüüd aaftepaati majja. Tore, et ma nüüd teada sain, et ujumisriided oleks pidanud kaasa võtma, kuna pärastpidu on basseini ääres. Jee.

Kiire on olnud. Ja huvitav pisut ka. Näiteks F.L.Y. eilne vastuvõtt Raekoja platsil Mustpeade majas. Nad olid oma plaadiesitlusele kutsunud enamuse toredaid eurolaulikuid, kes ka üles astusid. Täna tundub, et Türgil on menu... Miks mitte, soojale maale võib alati reisida. Täna on ka üks esimesi asisemaid päevi - algasid teised pressikonverentsid ja teised proovid. Laupäev läheneb, pidude arv ja sagedus tiheneb... hommikuste peavalutablettide hulk kahaneb... :) Ei, tegelikult ega nii nüüd ka ei ole, ent siiski. Selliste asjade peale tuleb mõelda. Tegime täna Egertiga lihtsalt pika hommiku ja keeldusime Aigi ja Meelisega kella seitsmest Skontosse vudimast. Vot, ei tahtnud. Nüüd on segadus eestlaste promoüritusega - on's see siis nüüd kell kaks või kell neli. Ja kohe algab türklaste pressikonverents. Nad on mulle meeldima hakanud.

No, on alles imelik keel see läti keel. Aga tore on see, et ma suutsin klaviatuuri siin ümber konfigureerida (muidugi ei andesta lätlased seda mulle, aga noh, mis teha!) ja võin rahulikult õuna ja õhtu tähte teha. :) "Press-conference with Norway starts in twelve minutes," kostub üle pressikeskuse üpris loid naishääl. Ja vihmasadu on puanse õlleauto ümbert kõik ajakirjanikud eemale peletanud, üksnes hispaania võttegrupi habemik-päss lürpsab vihmapiiskade krabina saatel varjualuse all õlut. Ma pean selle õlle nime välja otsima ja meelde jätma. Ehk et ega ta nüüd parim küll ei ole, aga tarbitav siiski (heeh, mina vana konjakiinimene arvustan õllesid, lõbus!)

Kindlasti külastage ka lätlaste enda tehtud kodulehekülge - nad on selle nii löbusalt lilleliseks mukkinud. Lilled näivad olevat läbivaks jooneks, isegi ametlikus väljaandes (see, mida mina eelmisel aastal eestlastele tegin) on lauljad lillede sisse topitud. Löbus. Ja nüüd - tööle! Ei, enne veel suitsetama. Mhmh. :D

Tere, kena keskpäeva (ma vihkan seda klaviatuuri, sest selleks, et manada esile täpitähti, pean tuletama meelde kunagi omandatud oskust alt-gr'iga neid teha...) "Mulle nii meeldib, et kui sa üritad keskenduda ja sul lihtsalt ei lubata seda teha," tödes Aigi. (Huvitav, kuidas see öuna ja öhtu täht käib...) Oleme, niisiis, jöudnud, küll eriaegadel Skontosse. Eesti jorsid viibivad hetkel köik Jurmalas videoklippi tegemas, kuhu me lihtsalt ei näinud mötet minna. Tore on, et t.A.T.u. tibid saabusid Moskvast täna hommikul rongiga. Heeh, olete ju näinud seda kreisiraadio sketshi, kus Potsataja krokule kobiseb: "Paidjom, Gena - djeti zhdut..." Umbes samamoodi oli ka Moskva-Riia rongist saabunud superstaaridega :)
Voodoo Euroklubi on kitsas, madal ja pime. Eile see avati, noh, eks tantsujalga saab Latvia all ikka vihtuda, ehkki eriti reibastav see pole. Ja linnapea vastuvötul sai süüa. See oli ka hea asi, sest kaua sa ikka siin vee ja leiva peal oled... vöi ölle ja juustu, öigemini. Hetkel käivad mingid önnetud pressikonverentsid ja hallis samal ajal proovid. Tatuutibide proovi läen küll vaatama. Silmapiiril paistab üksnes Marko Reikop, kes önnetult tödes, et tal pole midagi teha. Mina tegevusetuse all ei kurda - tööd on jöletumalt palju...

"Eha Komissarov ütleks selle kohta vist postmodernism," tödes hetkel mu körval istuv Meelis, kui jutt Poola laulu "Keine Grenzen" peale läks. Üpris masendav lugu on see igatahes küll - mis siis, et keegi vöiks sealt pisut Verdit, pisut pisaraid ja pisut Tom Waitsi välja lugeda... :) Oleme lürbanud paar topsi kohalikku öllekest, mida ajakirjanikele imelikust londiga varustatud punasest uunikumist väljastatakse. Ja kui pildiallkirja valmis saan, töttame ajakirjanikega ühiselt Riia linnapea vastuvötule. Kusiganes see ka ei oleks... mingi social house vöi midagi sellist. Köik on siiamaani sujunud. "Mina küll ei ütleks, et midagi halvasti on," kommenteeris Reikop korraldust. Noo, näis-näis. Oo, ja muidugi käisime juba ähiselt Eesti delegatsioonil vastu.... üsna löbus... ja kohmetu :)

Oo, ja meie vörratu NB Hotel asub kusagil ... ma ei tea, Ventspilsis vähemalt. Selline tunne on küll. Ehk et Slokas iela asub vist küll Riias, aga oi, kui kaugel keskusest. Tuleb keskenduda pressikeskuses tasuta jagatavale öllele. Kell 11 öhtul algab Euroklubi avamine, reklaamivad valjuhääldid. Sedapuhku siis hotell "Latvia" ööklubi Voodoo.

Hetkel tunnen muidugi kurbust selle üle, et pole mobiilkaamerat, nagu Henrikul. See vöimaldaks teile näidata, mis Riias Skonto hallis ja selle ümbruses teoksil. Löpetasime just einestamise pressikeskuses - muuseas, märksa enam on siin ajakirjanike toitlustamise peale möeldud, kui Eestis. Teenindav personal, tundub, pole aga veel end käima jooksnud - turvameeste keeleoskus jätab soovida ja rohelistes Eurovisiooni-särkides tütarlaste pädevus ka. Aga nuriseda pole siiski mötet, peaasi, et varahommikul alanud tripp kenasti löppes ning ma endale Moschino prillid ostsin. Mis siis, et Riia bussijaama taguselt turult ning mis siis, et need feigid olid. Nüüd on meil käes ka linnapea tänaöhtuse vastuvötu kutsed ning me vöime rahumeeli hotell "Latviasse" kihutada, et Eesti delegatsioonile tere öelda. Löbus on vaadata enda ümber askeldavaid sadu ajakirjanikke, kes peenutsevalt internetti toksivad vöi oma kirjakasti saabunud teatisi nöuavad. Ja toredad inimesed on samuti kohal. Masendav, keegi host üritab Portugali pressikonverentsi alustada, aga tema inglise keel - oioioi! - jätab pi-i-sut soovida.

Tormilisel nädalavahetusel peetud enesekeskne vaidlus teemal "kas viin auto ära ja hakkan alkoholi tarbima või ei vii autot ära ja olen kaine" lõppes siiski minu kahjuks. Auto läks koju ja mina jäin pidusse... Oli ... tore ... vist. Tegelikult. Laupäev oli imeliselt sombune ning tänane Lõunakeskus röövis kogu mu vara. Aga see-eest olen ma nüüd jälle riides. Millest kõigest inimesed tänapäeval rõõmu ei tunne - uutest papudest või toredatest tunkedest. Mina alati:) Nüüd siis on aeg PM-ist (juba Tallinnas, noh!) lahkuda ja varahommikul Riiga kimada. Stay tuned for some action. Loodan, et välisvabariik mind neljaks ei rebi ja et mul aega ikka interneti külge end pluugida... :D

Pärnu Uue Kunsti Muuseum ja Chaplin AS on hämmelduses: Ööl vastu laupäeva, 17. mail 2003, kell 04:27 katsid tundmatud isikud kinni AS Falck Lääne poolt Esplanaadi 10 paraadukse ette paigaldatud välise turvakaamera ning viisid ära kolm ja pool tonni kaaluva pronksist skulptuuri "Hüvasti XX sajand". Chaplin AS'i öövaht Kuno Kiviselg nägi skulptuuri eemaldaval kraanaauto uksel kirja Laarmann & Co. Öövalvur tunnistab, et teiste askeldajate hulgas oli ära tunda Pärnu abilinnapea Eino-Jüri Laarmann. Linnavalitsus oli 14. mail teavitanud AS Chaplinit oma korraldusest viia ära skulptuur "Hüvasti XX sajand", kuna linn vajavat hoone Esplanaadi 10 ees üht täiendavat parkimiskohta. Samas korralduses teatati, et otsust on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul halduskohtus. AS Chaplin andis halduskohtusse vastukaebuse sisse reedel, 16. mail ning ootab hetkel kohtulahendit. Samas palume kõiki, kes on näinud ilma peata ja käeta Lenini pronkskuju, teavitada sellest viivitamatult Pärnu Uue Kunsti Muuseumi või Pärnu Politseiprefektuuri. E-J.Laarmanni tundemärgid: umbes 1m 85cm pikk, halli peaga ja 67 aastane, sirgete näojoontega mees. Juhtunust oleme teavitanud Pärnu Politseiprefektuuri.

Siim vihjas masinakirja testile. Minu 288 lööki/minutis andis tulemuseks "Tubli saavutus. Olete vist masinakirja õppinud." Olen ma jee. Töö sellinee:) Heeh, see on nagu mingi väike egomootor - muudkui aga testin ja toksin ja ongi tulemuseks 385 lööki/minutis ning kohe mõtled, et oled mingi hull tegija. Phäh, sisu on ju tähtis, mitte kiirus...

Oo, mis unine laupäev... Õnn on vaid see, et Tartu, erinevalt Tallinnast, suisa lokkab rohelusest... ja ehkki vihma kallab, mis kole, on õhk kevadiselt niiskevärske ja tuju, hoolimata meeletust unest, on ... kodune. Tere tulemast tagasi. Eile mõtlesin küll hetkeks, et ei jõua elusalt kodukesse, sest Reno otsustas Aleksandrale autorooli õppida anda. Peaaegu tubli, võiks ju tagantjärele õhata, aga mingil hetkel (siis, kui tagarattad asfaldi asemel kruusast teeperve kaapasid) oli küll tunne, et kas a) lahkun autost, ükskõik, kus me ka ei oleks või b) lükkan laia liigutusega kõik häirivad elemendid autoroolist ja haaran ohjad... Aga lõppheakõikhea. Kahju, et ükski ajaleht ei võta eilsest Glehni lossi üritusest kirjutada. Tahaks ikka teada, kuidas show läks. Ihihi.
Kurb on vaid see, et tulin Tartusse ja arvasin, et kohtun ka head inimestega, toredate sõpradega, aga kõik on linnast lahkunud. Noh, tegelikult võib ülikooli lõpetamiseelseid sõpru ka linnast lahkunuks lugeda, sest vähemasti nende vaim on lahkunud - kel Hispaanias, kel riigiametites... :)

Ja et mul praegu pisut aega on, siis heastan Henriku ees ka selle, et tema päikest pole siiamaani üles riputanud. Mul tuli siin aegu tagasi üks soov päikese järele. Suure ja hästi rõõmsa. Noh, ma tegelikult leidsin ise ka ühe netiavarustest, töötlesin seda pisut ja jäin ausalt öeldes vaiksel moel rahule... Peaaegu. Aga siis saatis sõber Henrik veelgi lõbusama. Ma kujutan elavalt ette, kuidas ta hiirt piinas ja kollaseid jooni mööda oma lap-top'i ekraani ringi lohistas. Nii tore. Aitähh!

Ja siin on pilt mõne päeva eest Nokus veedetud õhtust. Kui keegi saab aru, et see on kaheksa sentiliitrit viina sidruniga pealtvaates, siis saate auhinnaks "Elva filatelisti" aastatellimuse. Või "Titanicu" nokkumütsi. Oo, Päikeseraadio kuldsed ajad tulid meelde...

Valmistasin siin just nn euroarterit ette (Eurovisiooni almost-eri, noh) ja tutvusin esinejate cv-dega. No, küll
on ikka rumalust lasknud inimest enda kohta kirjutada: seosed on nii haiged, et mõtled, et lähen vist puude-eurole, kus arnoldoksmaad kõik ilusti rivis. No, mida tähendab lause, et ta elab oma vanematega Pariisi lähedal, aga on muusikakoolis juba lõpusirgel. Kus kurat see loogika on? On üritatud lihtsalt aga-de, ega-de, ning-ide ja muudega erinevad mõtted kokku lükkida, kuid tulemuseks on lihtsalt ... võõrkeelne ilus väljend: bullshit. Tundub nagu tegu oleks tõesti ajukääbikutega.
Huvitav fenomen on ka see, et kõigi cv-d on nii ülioptimistlikult rõõmsad ja väidavad, et kõik, kes vähegi tänavu eurovissile ronivad, on vähemalt kodumaal ja selle naaberriikides nii populaarsed, et jube kohe. Kurb, et ma midagi nendest kuulnud ei ole... võib-olla on see mingi kuulsuse eriliik - hittpopp tegelane, aga vaikset viisi... oma tagasihoidlikus karjusekülas.
Ja veel - kui järgneb loetelu, kellega ta kõik koostööd teinud on, siis kuku või pikali või löö end või maha - no, lihtsalt ei tea, kes need johnid ja mariad on. Mulle ei ütle midagi lause, et ta on teinud koostööd selliste kuulsustega nagu "a la kuuse-indrek" vms.. Noh, hea küll, liialdan. Aga mõttest ei tagane.

t.A.T.u laulab. hea on. ei teagi, kas sellepärast, et t.A.T.u või et reede? Kell neli on "Novo" esilinastus.

Nii tore - Ruffuse eurolaul kõlab prantsusekeelsena "Les années 80 reviennent". Nii kaunis:)

"Kodukass on nelja jalaga neljajalgne, jalad on tavaliselt nurkade peal. Seda nimetatakse mõnikord taltsaks loomaks, kuigi see sööb iiri ja rööv linde. Kassi värvid on triibulised, ta ei hammusta, aga hingab läbi nina mite läbi suu. Kassid näuguvad ka, mida te kõik olete kuulnud. Kassidel on üheksa elu, mida on selel maal kristluse pärast harva tarvis. Kassid söövad liha ja enamasti kõike seda, mida sul pole raha osta. See on kasside kohta kõik."Koolipoisi kirjandist, 1903

Meil on toimetuses oranzh kassike. Küllike üritab seda maha parseldada tartlastele. See meenus sellepärast, et garfieldilik jõmm ärkas praegu üles ja hakkas kaeblikult piiksuma, endal piimatass nina ees. "Laps karjub jälle jah," küsib onlaintoimetus. "Kus on laps," tuleb ka kolleeg Toomas oma putkast välja... jaaa läks kiisu (1 kuu, 2 nädalat) jälle rändama... Hea vorstike ikka küll. Smaug tuleb meelde.

Päeva lause: "Vabandage, aga kui ikka 35selt ei oska lugu teha, siis võiks valida teise elukutse." - Arno.

Olen võtnud enda pühaks kohuseks veenda teid selles, et kõrgete reitingutega Euroopa telesaade ikkagi toimub. Hoolimata sellest, kas te seda vaatate või mitte: "Swedish Television has arrived! There are a variety of OB-vans, sound trucks and cameras outside and inside there is equipment all over the place." Ehk et... teleülekande mõttes on vist korraldajatele suurpäev.

Saksamaa on kuus. Austria on viis. Rumeenia on neli. Venemaa on kolmas, Tatuu nohh. Belgia on teine! Ja Eesti eesiimeenee. Vat selline tipp oli meie armsas seltskonnas. Rummjakokakoola on süüdi, nagu ikka. Meie "päristulemused" selguvad tegelikult hommikuks, kui Arno suudab aru saada, et üheksat punkti anda ei saa sellel võistlusel ja tuleb punktid uuesti kokku kirjutada...arvutada. "Ma kutsun endale telefoni ja jätan takso siia maja kõrvale magama," mõtiskles Kerttu. Ja luges oma telefoninumbri püüdlikult dishpetser-kiisule ette... Ja tegelikud tulemused selguvad hoopiski järgmiseks laupäevaks. "Mina olen Kadi Kuus, kandikuus." Ja siis rõkatab veel, et oi, millega ma selle tänase õhtu küll veetsin. dzhiisös, eurovisiooniga!

Ja ülekaalukas võitja on - Eesti! Teisel kohal on... kohe Arno ütleb ja te teate, kuidas möödus Eurovisiooni lauluhääletus zhüriis Kerttu, John, Monika (ühe oo!-ga), Arno, Henrik, Andri. Ja Smaug, kes tormas ringi ja "kelle süda läks pahaks ning me Tivolisse temaga ei lähe", nagu teatas Henrik... Te ei taha teada tagumisi punkte, sest see on nii lõbus: "Seda tegi ... Kerttu!" karjuti, kui selgus tagumiste maade suvaline kohtt... :) "Ähh, hea mees," karjus keegi kui ei meeldinud, mis punktilugemisel kuuldus.

Seda, et... on tore viibida oma haitekk sõbraga (Henrik-Henrik, oled sina jah!) ja veel teiste toredamate mittehaitekksõpradega Nokus, näppida haitekksõbra tehnoloogiat (jaajaa, pilditelefon, mis haitekksõbra kodukat täidab, ning tema ülimenukas läpptopp on õhtu naelad). Henrikul on üks probleem - kõik ilusad pildid kuulutab ta udusteks ja kustutab "aastatepikkusetoimetamisetöö tulemusena" kõik head asjad ära. Ja ise on nii õnnelik. "Mina maksan," rõkkas ta nüüd ja loopis krediitkaardi välja. Teate, nüüd ma tean - haitekksõbral on veel üks hea omadus, mis teeb ta kõigist kõige sheffimaks - tal on hästi palju raha ja ta teeb alati välja! Helistage talle mobiiliilee ja siis teeb ta teile ka välja, mhmh! Ja kuna meie igapäevased napsu on otsas (nemad siin proovisid uut kokteilitüüpi, longailandtiid, muuseas), siis krapsame püsti, lehvitame Maianile nurgas, ning läheme Aedvilja Strassele eurolaulusid hindama. Vott selline kolmapäev on.

Leidsin omamoodi fotobloogi, milles spektratüübid näitavad, kuidas sünnib Eurovisiooni lauluvõistluse lava. Üpris lahe. Tutvugem!

Piitsh Paati. Meenus siinkohal.

Põhimõtteliselt võiks alustada päeva taas liinuksiteemaliste nutujorudega, aga mul pole, hoolimata sombust ja silmiprügistavast tuulest, seks äkki mingit tuju. Istun siin naabri laua taga, ees pisike sülearvuti ja tunnen, ka kõhukorinatest hoolimata, end suurepäraselt. Uniselt, ent suurepäraselt. Eile tutvusin Henriku ja Silviaga Narva maanteel avatud Sushi-restoraniga. Oli muhe, mõnus ja ettekandjannad, päritolult vene rahvusest, oli jõleülipüüdlikud. Lahkumisel avas üks ukse ja teine oli juba trepi peal ära saatmas. Henrik mainis, et nad alati seda mitte ei tee. Ju siis eile oli eriline. Kinno minna ei saanud, sest tööinimestele pole kokakoolaplaasa vist üldse mõelnud - kõik filmid teevad oma viimase ringi üheksa ja kümne vahel õhtul ning jätavad mu seetõttu kõigest heast paremast ilma. Ja huvitav, kas ma olen teile juba kiitnud "Kolme näoga meest", mille leiab Tallinna vanalinnas üksnes roomates, sest selle sissepääs asub tõenäoliselt allpool mere pinda :) Vist olen... kuidagi kahtlaselt tuttav tuleb ette. Igatahes otsustasin heade veinide nimesid üles kirjutama. Silvia seevastu üles pildistama. Väike erinevus - mina olen ülestähenduse ära kustutanud... ja Silvia pildid diliitis Henrik. Ihihi.

Appi, nüüd hakkas mul piinlik.

Täna tundub olevat jälle parim päev hädaldamiseks ja halamiseks: ving-ving-ving, teeb hing. Mõistus, mis siis, et tõrgub, töötab omal rezhiimil, viis artiklit korraga. Aga tööaia pole üldse kurnav - see on normaalne. Pigem ajab häda härja kaevu palju isiklikemal põhjusil. Elu juba kord on selline, eks...

Oo, miks vaikin ma nii kaua!? Põhjuseks vist ülipikk ja rõveväsitav Läti-tuur, mis päädis kriminaalpolitsei külastamisega (13. jaanuari tänaval?), Eurovisiooni telgitagustega tutvumisega ning BrainStormi kohalikkeelsel plaadipresentatsioonil viibimisega. Näed siis, kõigest 24 tundi jalul ja juba jõudiski laupäeva varastel hommikutundidel oma voodisse tagasi...

Ja - öelge palun, miks ma nägin unes, et Tartu kesklinnas lendas kolm liinibussi õhku? Tegelikult oli see üks buss, mida nägin plasku eest taevast alla sadamas, aga ta suutis end risti kahele teisele bussile peale lennutada ja põlema süttida. Seejärel tõttasin ma EÜS-i, et nendega mingi artiklite leping sõlmida (kusjuures leping algas sõnadega: "Käesolevaga lepime kokku, et EÜS ei kommenteeri midagi") ning helistasin Inga Raitarile, et ta mind bussikese peale ootaks - pidime kohe Soome sõitma hakkama. Huvitav, kas pole? Freud, kus sa oled!?

Homme varahommikul (kell viis!) tuleb Lätti sõita. Läbi Tartu, üle Valga, mööda Riia maanteed... (laulda viisil "Sõida ruttu saanikene"). Kui laupäeva hommikuks elus olen, siis on hästi...

Kui talvel sahistavad sussi sees ringi päkapikud, siis korralike it-meeste taskutest piiluvad välja bäkkappikud. Nad käivad ja päästavad kaduma läinud töid. Vott! Tänane mõttetera siis sedapuhku selline.

MA VIHKAN LIINUKSIT! VASTIK-VASTIK-VASTIK (taon jänese kombel kõrvu vastu lauda!) Näiteks, kui salvestad teksti, siis tema arvab, et see on restart. Okkeij! Siis asub omatahtsi mu kirju kustutama. Rasmus näiteks sai endale ootamatult inboksi 14872 uut kirja. Vanim neist on aastast 1999. Vaene inimene - kuna ta ei tea, millised olid tal olulised vanemadkirjad, tuleb tal kogu innpoks läbi lugeda. Ja itimehed kehitavad õlgu ning ütlevad, et oh, elektrikatkestused ei mõjugi sellele süsteemile hästi. Fakk!

Reno: "Partner pole kapp, küll ta ennast nihutab..." :D

Röövisin nahhaalselt Siimu kodukalt. Aga see on liiga muhe selleks, et seda ainult seal hoida, eksju-eksju:)

1. First of all, pick the number of times a week that you would like to have dinner out. (try for more than once but less than 10)
2. Multiply this number by 2 (Just to be bold)
3. Add 5. (for Sunday)
4. Multiply it by 50 - I'll wait while you get the calculator...
5. If you have already had your birthday this year add 1753... If you haven't, add 1752...
6.. Now subtract the four digit year that you were born. You should have a three digit number . The first digit of this was your original number (I.e., how many times you want to have eat out each week.)
The next two numbers are...
YOUR AGE! (Oh YES, it IS!!!!!)
This is the only year (2003) it will ever work.

"Poiss tunnistas mulle, et kui on ametlik küsimus, miks ta selle kirjutas, siis ütleb, et kui linna vahel tüdrukutele külge lööb, et siis keegi ei küsiks, mis ta nimi on." Raamatu nimi on Margot (Pildikesi päälinna intelligendi elust). Ärge küsige, kes ei tea. Ega ma isegi ei oskaks seda kõike seletada. Kõiges on süüdi Kohila. Lõkkesuits preerias, Printer Bob (on alles kassil nimi, ah!), läpptopid köögilaual, segi tomatite ja kanakoibadega... ja see kuramuse hommik, kuis sa tead, et sul on maailma-kõige-kiirem ja sa oled täiesti ihuüksi... koos tühermaal keerutavas tuules liugleva kilekotiga. Oh.

Hea rahvaspordisõber!

Tule naudi laupäeval kevadet ja õpi tundma uut ning põnevat harrastust - keppidega kõndimist.
Eesti Euroopa Liikumise/Liikumise Jah Euroopa Liidule ja Maiklubi/Liikumine Rahvasportlased Jah Euroopa Liidule eestvedamisel toimub sellel laupäeval 10.mail, algusega kl 12 Pirita velotrekil Maikõnd, kus kõik soovijad saavad ise järgi proovida, mis asi see keppidega käimine on.

Põhjamaadest alguse saanud ja seal ka suure populaarsuse võitnud harrastus (nordic walking) on algselt loodud liikumisvaegusest põhjustatud tervisehädade leevendamiseks, kuid levinud edasi massidesse. Keppidega käimise eeliseid võrreldes tavalise käimise või jooksmisega on mitmeid. Nii on haaratud rohkem lihasgruppe, keppidega käimine suurendab näiteks õla- ja rinna- ning käelihaste vastupidavust, samas ei koorma põlvi ega liigeseid.
Rääkimata üldise vormi parandamisest.

U-s-k-u-m-a-t-u!

Suvetuuline ilm toob nii kurbliku uudise: Kui Hiina Rahvavabariik ei leia kesksuveks raha, et viia ajaloolisele kodumaale Tallinna loomaaialt kingiks saadud davidi hirvede ehk miilude kari, tuleb enamik haruldastest loomadest ilmselt loomaaia tiigritele sööta. Postimees kirjutab pikemalt.

Oo, täna on ikkagi ajakirjanike päev. Näed siis, kui sümboolne kõik on... ps. Aitähh, Henrik, selle ülirõõmsa Päikese-joonistuse eest, mille sa mulle saatsid, aga kuna mul on liinuks, siis pole mul võimalus seda praegu väiksemaks toimetada, et kodukale üles panna...:)

Kui ma saaksin, siis joonistaksin siia maailma kõige suurema Päikese maailma suurima naeratusega.

Ohoo!: 30. apr. - 4. mai toimunud rahvusvahelisel laste- ja noortekooride konkursil Vilniuses võitis Tartu Noortekoor (dirigendid Kadri ja Riho Leppoja) Grand Prix noortekooride kategoorias. Konkursil osales 16 koori Lätist, Leedust, Eestist, Valgevenest ja Poolast. Noortekooride grupi osavõtjad olid peamiselt muusikakoolidest ja muusikakõrgkoolidest, sh. Vilniuse Konservatooriumi naiskoor, Gediminase Ülikooli segakoor, Utena Muusikakooli kammerkoor. Ühinen õnnitlustega!

I got a lawyer and a manager
An agent and a chef
Three nannies, an assistant
And a driver and a jet
A trainer and a butler
And a bodyguard or five
A gardener and a stylist
Do you think I'm satisfied?
I'd like to express my extreme point of view
I'm not Christian and I'm not a Jew
I'm just living out the American dream
And I just realized that nothing
Is what it seems

Üks on selge - vasakule ei tähenda kuidagi moodi paremale. Nii ei ole võimalik lihtsalt lugeda. Kui legend ütleb, et "pöörata vasakule", siis me seda ka teeme. Ja eksisime kuhugi sohu. Aga selgus, et Pärnu lähedale sünnipäevalisteni jõudmiseks eksisid nii mõned teisedki mutta ära. Heeh! Pidu iseenesest oli vahva ja särav. Ning meele tegi murelik-rõõmsaks ka kolmesaja krooni eest 1986. aasta Opeli akuklemme puhastama tulnud autoabi, kes ütles vaid: "Äh, kodutöö on tegemata!", võttis raha ja kadus kollase vilkuri vilisedes :) Nüüd tuleb töölt ära minna. Modelleerima. Mida iganes see ka ei tähendaks.

"Teie aga pange oma bloogidesse, ajalehtedesse ja bänneritesse kirja, et henrik.kolhoos.ee on taas elus. Kohtume pildis!" Henrik, ausõna, ma ei vihka sind. Mul on lihtsalt nii kiire olnud :)

Ja - vaadake kindlasti tänast Garfieldi PM-ist. Üks armsamaid jälle...

Milline i-me-li-ne ilm. Concordia Ülikooli lõpuaktuseks lihtsalt sobiv :) Tegelikult oli päris kibemõrunaljakas üritus. Aga samas, lõpetanutel pole nüüd enam väga vahet, kas koolil oli jamasid või mitte. Asi on möödas. Good for them. Üritus ise oli väga ameerikalik ning seetõttu pisut võõras. Ah, peaasi, et nad ise rahule jäid.

Madonna. "American Life". Rohkem pole sõnu vajagi vist. Eks artistid ja nende muusika ole maitse asi, seetõttu võingi tsensuurita oma koduleheküljel hõisata, et siga-mega-hea on. Ei taha mingil juhul võrrelda eelmiste albumitega (dimensoonil halvem-parem), sest neid ei ole võimalik võrrelda. Madonna üllatab alati. Seksrevolutsiooni aeg on möödas, poliitiliste maailmaraputuste aeg aga mitte. Muusika on seks parim! Nimilugu on nüüdseks juba kõigile tuntud. Oma skandaalsuse poolest ehk. Aga X-static Process ja Hollywood ei jää alla. Hea, et ta nüüd angloameerika popkultuuri väärtushinnanguid raputab.

Kilpkonna ründavad kolm tigu. Politseis pärast küsitakse: "No kas tunnete need kurjategijad ära ka?" "Ei tunne, see käis kõik nii kähku." Tubli, Jaanus! :) Muuseas, mul algas "kõik enda jaoks" kuu. Egotsentrik, nagu ma olen.

Nii-nii. Praegu läks mul eriti hästi, kuna tore kohvik-restoran maja teisel korrusel ei teadnud isegi, mis toitu nad pakuvad. Nii müüdi mulle kalkunipallid. 30 krooni ports. Mekin ja mõtlen - ei tea, kas ma olen maitsenäsad ära joonud või on tõepoolest tegemist kalapallidega. Küsin järgi. Mulle teatatakse, et tegu on kalkuniga. Viga on ilmselt minus. Nooruke müüjanna küsib isegi köögist üle, mis pallidega on tegemist. Songin edasi... Minut hiljem tuhiseb köögist välja kokk ja piiksatab vabandavalt, et neil läks ise segi - need ON kalapallid. Saan täiesti tasuta uue toidu ning annan kalapallid kolleegile. Müüjanna sibab tahvlikese juurde ja nühib kriidiga kirjutet "kalkuni-" sujuvalt "kala-"ks. Kõik on rahul. Mul on jõledamal kombel naljakas:)

Rahvastikuregistri järgi elab 1. mai seisuga Tallinnas 382 552 inimest ning statistikaameti andmeil isegi 398 434. Inimesed, miks me kõik siia kolime?

Volber seks puhkus siis peetud. Näe, Tartus ei jõudnudki-märganudki sissekannet teha. Aega ei olnud. Aga võib-olla tulenes see kätevärinast, et klaviatuurile pihta ei saanud. Hmm... Aga kokkuvõtteks võttis volber ikka võhmale küll. Positiivses mõttes. Nii et eilne päev (alates kella üheksast hommikul, mil pea patja puudutas) sai maha vedeletud küll. Ja tänu Rasselile mõtlen ma nüüd iga kord, kui midagi poodi ostma lähen, et kas tegu võiks olla kingitusega iseendale või mitte. Tegelikult on ju toit ka kingitus. Eks.