Sellal, kui õues samm-sammult külmemaks läheb, koorivad kodumaised staarihakatised end vähehaaval üha enam riidest lahti. Mis teha, Playboy on toonud meie muldrikstaarikeste pähe suise aja. Klantsajakirjadele omaselt fotobotoksi (Photosop kui Botox) populaarsusest ei maksa vist üldse rääkida. :) Nüüd on siis ka Rahutu Tuhkatriinu koos Sietsega end paljaks koorinud ning koos teistega esikaantele roninud.
31.10.07
26.10.07
"Terevisiooni" hambutus Kesktelevisiooni intervjuus
Tagasi tulles avastasin, et Tallinna võimupoliitikutel eesotsas Mati Elistega on nüüd lisaks omaaegsetele linnalehekestele tekkinud idee käivitada oma digikanal. Aasivalt on seda juba Kesktelevisiooniks kutsumagi hakatud. Täna hommikul võtsid ETV "Terevisiooni" juhid Priit Kuusk ja Kaileen Mägi Elistet ka intervjueerida, et teada saada, millega tegu on, küsides muuhulgas ka päris lapsikult, et kas Edgar Savisaar ise ikka saadet juhtima hakkab ning kas Tallinna televisioon tähendab "päris televisiooni" suure maja, suurte stuudiote, tohutu inimhulga ja oma tehnikaga. Ning kas keegi seda ikka vaatab. (Kuuse mõttekatke "televisioon on viimasel ajal nii populaarseks saanud, Kruuda ja Kersnani välja" on eriti kummaline, see justkui annaks mõista, et igasugused tühikargajad siin ka kobisevad sellal, kui meie tähtsat televisiooni teeme.)
Esiteks teavad juba kõik, et "tohutu maja" ja "tohutu inimhulk" ei taga vaadatavust. Liiatigi on kahe kodumaise erakanali ruumid ja inimhulk üüratult väiksemad ning näe, ikka tehakse programmi ning ikka on tegu "päris televisiooniga". Teiseks hämmastas mind, kuivõrd tagasihoidlikuks jäid rahvuskanali saatejuhid oma ajakirjanduslikus intervjuus. Kas rahvas valib poliitikuid selleks, et see neile tädi Rutti ja Tipp-Täppi teeks ning aeg-ajalt "Reklaamiklubilikult" neile tsirkust ja leiba jagaks? Või ikkagi selleks, et oma häält ehk mandaati andes delegeerivad nad neile vastutuse (ja ka võimu) avalike asjade üle otsustamiseks. Poliitiku asi ei ole ajakirjandust teha - seda isegi mitte mängida -, vaid linna/riiki juhtida ehk rahva heaks töötada. Mul on kõrini juba terminitest "linnaisad" ja "riigiisad". Need pole muud kui meie endi poolt tööle pandud esindajad, mitte võimutäiust nautivad autokraatsed kuningakesed.
Ent teine varahommikune mõte samuti. Keegi võiks filmida varahommikust askeldamist näiteks Stockmanni parklas. Ei midagi kahtlast, lihtsalt kaup saabub. Kogu hoov on täis sinna-tänna sagivaid kaubikuid, kes üksteisele pidevalt ette jäävad, et oma nänn ikka kiiremini Stockmanni päratusse kõhtu lükata. Kaubanduskeskuse toitmine, et meiesugused selle kaubakõhu päeva jooksul ikka kärmelt tühjaks tõmbaks. :)
Esiteks teavad juba kõik, et "tohutu maja" ja "tohutu inimhulk" ei taga vaadatavust. Liiatigi on kahe kodumaise erakanali ruumid ja inimhulk üüratult väiksemad ning näe, ikka tehakse programmi ning ikka on tegu "päris televisiooniga". Teiseks hämmastas mind, kuivõrd tagasihoidlikuks jäid rahvuskanali saatejuhid oma ajakirjanduslikus intervjuus. Kas rahvas valib poliitikuid selleks, et see neile tädi Rutti ja Tipp-Täppi teeks ning aeg-ajalt "Reklaamiklubilikult" neile tsirkust ja leiba jagaks? Või ikkagi selleks, et oma häält ehk mandaati andes delegeerivad nad neile vastutuse (ja ka võimu) avalike asjade üle otsustamiseks. Poliitiku asi ei ole ajakirjandust teha - seda isegi mitte mängida -, vaid linna/riiki juhtida ehk rahva heaks töötada. Mul on kõrini juba terminitest "linnaisad" ja "riigiisad". Need pole muud kui meie endi poolt tööle pandud esindajad, mitte võimutäiust nautivad autokraatsed kuningakesed.
Ent teine varahommikune mõte samuti. Keegi võiks filmida varahommikust askeldamist näiteks Stockmanni parklas. Ei midagi kahtlast, lihtsalt kaup saabub. Kogu hoov on täis sinna-tänna sagivaid kaubikuid, kes üksteisele pidevalt ette jäävad, et oma nänn ikka kiiremini Stockmanni päratusse kõhtu lükata. Kaubanduskeskuse toitmine, et meiesugused selle kaubakõhu päeva jooksul ikka kärmelt tühjaks tõmbaks. :)
Labels:
meedia,
poliitika,
sotsiaalkriitika,
teeninduskultuur
24.10.07
Strasbourgi täiskogu on silmaringi avardav
Paar viimast päeva olen veetnud Strasbourgis, kus Euroopa Parlament oma järjekordset täiskogu istungit peab. Ehkki mu siinviibimise eesmärgid on küll pisut teised kui täiskogul toimuva jälgimine ja kajastamine, on vabadel hetkedel siinsetel pressikonverentsidel tõsiselt põnev käia.
Eile külastasime Manuel Barroso ja Franco Frattini pressikat, mis puudutas kolmandate riikide immigrantidele antavat "sinist kaarti" (vastukaaluks ameeriklaste rohelisele kaardile). Ent kui kõik olid viksilt ja varmalt rääkinud sellest, kuivõrd tore on see, kui Euroopa tööjõuturg avatakse näiteks Senegali kõrgelt haritud tohtritele, kes saavad oma pere kaasa võtta, siin töötada ning siis koju minna, et õpitut ka Senegalis rakendada (ning siis uuesti Euroopasse tagasi tulla), siis ei pidanud ma enam vastu. Esitasin Barrosole küsimusele, mis talle silmnähtavalt ei meeldinud. Nimelt tuli tal taas tunnistada kõigi ajakirjanike ees nn Esimese Euroopa ja Teise Euroopa olemasolu.
See tähendab, et ehkki me räägime juba tipptasemel kolmandate riikide tööjõust (ja automaatselt legaalsest immigratsioonist) Euroopa Liidus, jäävad uued euroliidu riigid ehk Ida-Euroopa liikmesriigid tööjõu vaba liikumise osas samale tasemele nagu praegu. Ehk teisisisõnu, enamikul euroliidu riikidel tekib õigus osta tööjõud sisse Senegalist ja Eestist samadel alustel. Sellega ei tohiks nüüd küll nõus olla, et meid võrdsetel alustel ei kohelda.
Hilisemal õhtusöögil tunnistas ka üks meie MEPe ja mõned euroametnikud, et nii see põhimõtteliselt ongi. Ning ega keegi sellel teemal väga peatuda tahagi - nii oli nende meelest loogiline, et Barroso ja Frattini Postimehe ajakirjanike küsimuste peale kergelt ärritusid.
Eile külastasime Manuel Barroso ja Franco Frattini pressikat, mis puudutas kolmandate riikide immigrantidele antavat "sinist kaarti" (vastukaaluks ameeriklaste rohelisele kaardile). Ent kui kõik olid viksilt ja varmalt rääkinud sellest, kuivõrd tore on see, kui Euroopa tööjõuturg avatakse näiteks Senegali kõrgelt haritud tohtritele, kes saavad oma pere kaasa võtta, siin töötada ning siis koju minna, et õpitut ka Senegalis rakendada (ning siis uuesti Euroopasse tagasi tulla), siis ei pidanud ma enam vastu. Esitasin Barrosole küsimusele, mis talle silmnähtavalt ei meeldinud. Nimelt tuli tal taas tunnistada kõigi ajakirjanike ees nn Esimese Euroopa ja Teise Euroopa olemasolu.
See tähendab, et ehkki me räägime juba tipptasemel kolmandate riikide tööjõust (ja automaatselt legaalsest immigratsioonist) Euroopa Liidus, jäävad uued euroliidu riigid ehk Ida-Euroopa liikmesriigid tööjõu vaba liikumise osas samale tasemele nagu praegu. Ehk teisisisõnu, enamikul euroliidu riikidel tekib õigus osta tööjõud sisse Senegalist ja Eestist samadel alustel. Sellega ei tohiks nüüd küll nõus olla, et meid võrdsetel alustel ei kohelda.
Hilisemal õhtusöögil tunnistas ka üks meie MEPe ja mõned euroametnikud, et nii see põhimõtteliselt ongi. Ning ega keegi sellel teemal väga peatuda tahagi - nii oli nende meelest loogiline, et Barroso ja Frattini Postimehe ajakirjanike küsimuste peale kergelt ärritusid.
15.10.07
Muu ei olegi oluline!
Pärast lõõgastavat ja üliarmsat nädalavahetust võiks ju kirjutada sellest, kuidas Tartusse rajatud (järjekordne) klubi Tallinn üritab üle oma varju hüpata ja pakub tudengilinnas mõttetut pseudoglämmi, aga niipea, kui postkasti poppavad nädalavahetusel kodus tehtud pildid, siis selgineb mõistus hetkega - muu ei ole lihtsalt oluline! On lihtsalt üks üliarmas õepoeg Mattias, kes on vahepeal mööda tuba ahvi kiirusel kihutama õppinud. (Et Donnat vaikima sundida, osteti talle muidugi piiksuv pall ning tulemuseks oli see, et kui Donna piiksatas, siis Mattias kilkas. Ee... Mõne aja pärast ajasid kõrvad juba vett välja. Aga see ei morjendanud üldse!)
10.10.07
Sügis läinud, ostke käpikuid!
Täna oli esimene hommik, mil looduskaunis linnaosas nina välja pistes polnud õhus enam sügist. Õhus hõnguv krõbedus ja külma konkreetsus andis mõista - talv on tulekul. Põhimõtteliselt olen ma siiski elus (ehkki sissekannete nappus viimasel ajal võiks viidata sellele, et ma seda enam pole). Lihtsalt kiire on olnud. Tavaliselt ma oma tööga blogisissekannete puudust ei vabanda. Nüüd aga teen seda.
(Kuulsin muide hiljutiselt meediakonverentsilt, et näiteks rahvusringhäälingu töötajad ei tohi üleüldse oma vaadetest blogida. Rääkigu vaid lilledest ja liblikatest, ent mitte sellest, mis neid ühiskondlikult käivitab, millised vaated neil on või mida nad Eesti elust arvavad. Ometi on just rahvusringhäälingu ajakirjanikel kui mõjusamatel, haritumatel ja (ühiskondlikult) aktiivsematel kodanikel õigus oma (v)aateid väljendada - arvestades, et meediumid ja nende eesmärgid ongi põhiolemuslikult erinevad. Arvaku Tarmu Tammerk, praegune ringhäälingunõukogu ajakirjanduseetika nõunik pealegi, mida tahab. Muidugi ei pea minagi õigeks, et uudisajakirjanikuna põhjendamatult (ükskõik milliseid kanaleid kasutades) kedagi põhjendamatult lahmima hakataks - professionaalne ajakirjanik ei tohigi seda kunagi teha. Aga siin on küsimus töötaja enda intelligentsis, valikutes ja tema analüüsivõimes, mitte selles, et mõne ametiposti järgne kodanik väljendusvabaduse statement'i korras ära keelab.)
Demokraatiast, Martin Saare "80ndatest" ja muust hiljem.
(Kuulsin muide hiljutiselt meediakonverentsilt, et näiteks rahvusringhäälingu töötajad ei tohi üleüldse oma vaadetest blogida. Rääkigu vaid lilledest ja liblikatest, ent mitte sellest, mis neid ühiskondlikult käivitab, millised vaated neil on või mida nad Eesti elust arvavad. Ometi on just rahvusringhäälingu ajakirjanikel kui mõjusamatel, haritumatel ja (ühiskondlikult) aktiivsematel kodanikel õigus oma (v)aateid väljendada - arvestades, et meediumid ja nende eesmärgid ongi põhiolemuslikult erinevad. Arvaku Tarmu Tammerk, praegune ringhäälingunõukogu ajakirjanduseetika nõunik pealegi, mida tahab. Muidugi ei pea minagi õigeks, et uudisajakirjanikuna põhjendamatult (ükskõik milliseid kanaleid kasutades) kedagi põhjendamatult lahmima hakataks - professionaalne ajakirjanik ei tohigi seda kunagi teha. Aga siin on küsimus töötaja enda intelligentsis, valikutes ja tema analüüsivõimes, mitte selles, et mõne ametiposti järgne kodanik väljendusvabaduse statement'i korras ära keelab.)
Demokraatiast, Martin Saare "80ndatest" ja muust hiljem.
1.10.07
Päästke Rutja rand!
Ma väga sageli sotsiaalsete aktsioonidega kaasa ei lähe. Aga võib-olla tuleneb see sellest, et kõik lihtsalt ei saa puudutada, mind kõnetada. Aga ranna kaitsmine Eisma ja Rutja all Põhja-Eestis on küll minu mure. Kas te olete seal käinud? Kas te olete lugenud ühtegi kaitseväe selgitust, miks peaks rikkuma umbes kaks korda aastas merre kõmmutamise nimel looduskauni ranna, mis on lisaks ilule ja puhtusele ka koduks sadadele linnuperedele?
Nädalavahetusel põgenesin tormilise pealinna eest just sinna. Puhkama. Mere- ja metsaõhku hingama. Rahunema. See on võrratu kant, mille andmine Eesti kaitseväe kasutusse oleks üks lühinägelikumaid ja keskkonda reostavamaid samme. Meenutagem: 50 aasta jooksul on kogu rannik olnud eestlastele suletud tsoon. Nüüd, mil merepiir on taas meie oma, võiks rannarahvas viimaks ometi Oma Elu elada saada. Ilma pideva püssitärina või Rutja metsalennuväljal maanduvate lennukiteta. Selle asemel tahab nüüd kodumaine sõjavägi oma killavooriga rannikut sulgema tulla. Arulage!
Mulle meeldib, et kolme küla - Eisma, Rutja ja Karepa - elanikud on valmis seesugusele tembule vastu astuma. Parem leidku kaitsevägi ja kaitseministeerium mõni kant, kus loodust, loomi ja seal rahus elavaid inimesi ei kimbutata.
Ja pühapäeval külastasime Eleviniga PERHi, et seal peesitavale Katsile vabakäiguvangidelt tervitusi viia. Heh! Igatahes oli preilna juba väga kõbus ning reageeris üleskutsele minna meeste palatitesse sehvti tegema väga positiivselt. :) Tervitused ja paranemissoovid lähevad teele!
Nädalavahetusel põgenesin tormilise pealinna eest just sinna. Puhkama. Mere- ja metsaõhku hingama. Rahunema. See on võrratu kant, mille andmine Eesti kaitseväe kasutusse oleks üks lühinägelikumaid ja keskkonda reostavamaid samme. Meenutagem: 50 aasta jooksul on kogu rannik olnud eestlastele suletud tsoon. Nüüd, mil merepiir on taas meie oma, võiks rannarahvas viimaks ometi Oma Elu elada saada. Ilma pideva püssitärina või Rutja metsalennuväljal maanduvate lennukiteta. Selle asemel tahab nüüd kodumaine sõjavägi oma killavooriga rannikut sulgema tulla. Arulage!
Mulle meeldib, et kolme küla - Eisma, Rutja ja Karepa - elanikud on valmis seesugusele tembule vastu astuma. Parem leidku kaitsevägi ja kaitseministeerium mõni kant, kus loodust, loomi ja seal rahus elavaid inimesi ei kimbutata.
Ja pühapäeval külastasime Eleviniga PERHi, et seal peesitavale Katsile vabakäiguvangidelt tervitusi viia. Heh! Igatahes oli preilna juba väga kõbus ning reageeris üleskutsele minna meeste palatitesse sehvti tegema väga positiivselt. :) Tervitused ja paranemissoovid lähevad teele!
Subscribe to:
Posts (Atom)