Uudissõna: mustne

Äsja lõppenud Valter Ojakääru sünnipäevalt Eesti Raadio esimesest stuudiost jäi lisaks tema loomingu üliheale esitusele (Linnateatri trupp jt) kõrva maestro soovitus lõpetada arutelu selle ümber, kuidas nimetada mustanahalisi või neegreid. Mees, kes toonud eesti keelde sõnad "levimuusika" ja "süvamuusika" teatas nüüd, endal nali silmanurgas, et võiks kasutusele võtta ju sõna "mustne" - eesti keeles olevat värvide nimetused enamasti ikka sellised - punane, kollane, roheline, sinine. Lahe! Kui nomenklatuuri nahkne kõnevõtujoru kõrvale jätta, siis oli üks ütlemata armas õhtu.

Ja mõnest inimesest ei saa ma vist kunagi aru saama.

Kurat, kuues märts ja linn on lumme uppunud!

Nii ei saa ju rallit sõita! Täna hommikul tööle tulles avastasin lifti oodates, et nägin välja kui üks mütakas lumehang. Tõesti tore, kui mõelda sellele, et normaalsetel talvekuudel ei viitsinud pakane üldse paukuda. Ja nüüd siis! Phäh! :)

Eile läks G.-ga jutt filmide tsenseerimisele. Ning ta juhtis mu tähelepanu pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seadusele, kust leiame järgmise definitsiooni:

P 1.2.3. pornograafia - selline kujutamisviis, mis teisi inimlikke seoseid kõrvale või tahaplaanile jättes seksuaalsed toimingud labaselt ja pealetükkivalt esiplaanile toob;

Nii väga kui ma ka ei pinguta, ei mõista ma 1997. aasta definitsioonis sõnastatud inimlike seoste mõistet. Igatahes oli sel teemal väga lustakas spekuleerida. Ja ukse taga oli käinud veinipäkapikk.

Seitse aastat, can you believe it!

Seitse aastat sessinateses väljaandes... Endal on ka juba lõbus!

Ega tali taeva jää, ütles kolleeg...

... Ja kui mina jõudsin halama hakata, et talvest on kõrini, tuletas T mulle meelde, et ma ise ju tahtsin lund ja talve. Pidin talle siis selgitama, et jaanuaris - jah, veebruaris - jah. Aga m ä r t s jäetagu rahule. Kaua võib ses lumes sumada!

Ehkki eile, kui olime M-iga end soomlastest pungil Controventos pakutud huvitavatest roogadest täis puginud, oli läbi lumesajuse vanalinna päris armas kodu poole kõndida. Seda isegi hoolimata sellest, et mu kingad olid Toompea nõlvade jaoks liiga libedad ning mul oli tunne, et kohe-kohe prantsatan ma siiasamma lumehange siruli.

Ning viitena olgu toodud nii Meriti lugu kui ka kontekst, mis loo sisu hävitab. Nii on. Pigem lisan fotomeenutusi nädalavahetusest Tartus, mille kohta käis üks järgmine sms:

Matused. Siis sünnipäev. Teine veel. Nüüd joon pubis. Siis külla. I'm riding on an emotional rollercoaster. :S

Aga pildid siis sellised (ja lugege Mattiase blogi ka, seal on väga toredaid mõtteavaldusi):

Mattias-poiss on just Kristoferi mängutorni ümber löönud. Jee! :)

Sünnipäevalaps Maarit.

Plirts-plärts, käes on märts!

Ega mul suurt midagi öelda ei ole, aga neljapäevaõhtusel Noortebänd 2008 eelvõistlusel, kus zhüriitöös osalesin, noomis Kristiina mind selle eest, et ma üldse enam ei blogi. Ja tõtt-öelda on tal õigus. Mitte et ei oleks aega, vaid et ei ole tihtipeale midagi eluliselt olulist öelda. Võib-olla on põhjus ka selles, et eestikeelses blogosfääris on seda möla ja kamarajura piisavalt palju - vaja siis mul ka kobiseda. Muidugi, siis kui hing täis saab (kes mind tunnevad, need teavad, mille või kelle aadressil eelkõige), kavatsen ikka köhida. Teisalt on enda elu väljaspool arvutit palju põnevam - ei mul pole aega pidevalt läpaka ees passida ja iriseda-viriseda, kui ümberringi nii toredaid asju sünnib ja kui eluteel nii toreda inimesed mu ümber on... Näiteks üks vahva üritus oli Rolfi eilne plaadiesitlus, mida sõbrad juba aastaid oodanud olid. Oli täitsa vahva. Ja isegi plaat on selline, mis tuju rõõmsaks teeb. Aitab sest löraajast, kevad tuleb! Taas! Ning isegi varahommikusest eetrist tingitud unisus ei tee tuju pahaks. Nüüd Tartusse. Mnjah...

Põhimõtteliselt kuulsin et pean nädalavahetusel aastapäeva tähistama. "Aastakene möödus õige ruttu...," rääkis üks ammune rahvalaulusalm. Jee-jee-jee!

Palju õnne meile kõigile meie kõigi poolt! :)

Vabariigi 90. sünnipäev on nüüdseks selja taga. Just nii vaikselt ja vaguralt mööduski - kana wokitades, vahuveini kokku lüües ning telerist jälgides (aitäh, G!), kuidas ETV ülekanderezhissöör ei suutnud kuidagi pöörata kaameramehe pilku oma dekolteega kimpus olevalt Evelin Ilveselt. Nalja peab ju ka saama, eks ole! Eilset silmas pidades soovin tagantjärele juubelisünnipäevaõnne Maianile (ja aitäh imearmsa kontserdi eest eile õhtul) ning Tuulile, kel oli eile nimepäev. Vaat nii!

Ent et viimastel päevadel hoogustunud tsensuur ei muutuks lämmatavaks, lisan siinkohal lingi eelmise reede Sirbis ilmunud Kaarel Tarandi loole kommertsmeediast. Muidugi, teab ka Tarand väga hästi, et lugu on äärest ääreni täis demagoogilisi võtteid, alustades sellest, et "meedia" mõiste all pannakse ühte patta nii kaasaegne elektrooniline (anonüümne) meedia kui ka traditsiooniline (personifitseeritud) pabermeedia, kuid - jumal temaga. Igaühel on talle kuuluvas / tema kontrollitavas meediumis sõna võtta.

Estri suust pead sa tõde kuulma...

- Jõudsin päris hilja õhtul tagasi Põlvasse. Võtsin oma postkastist ajalehed ja neid mugavas tugitoolis sirvides mõtlesin endamisi, et tegelikult peab kõiki töid austama. Pole vahet, kas oled lihtne kirjakandja, poemüüja, ajakirjanik või poliitik. Kõik tööd nõuavad pühendumist ja hoolikat tegemist.

Ester Tuiksoo intervjuus elu24.ee-le.

Vaat, palju õnne! Isegi ajakirjanikud on salmi sisse saanud. Muud ei oskagi öelda. A võiblat ei taha ka, liiga palju idioote hulgub neil päevil ringi. :)

Miks me joome? Enesekaitseks!

Selline tähtis dialoog meenus. See läks tegelikult edasi (tulenes "Superstaarist"), aga olulisim sai sellega öeldud. :) Nädalavahetuse rokkstaar on aga Heili, kes suutis ennastunustavalt väikeste televaatajate südametesse tantsida. Müts maha! Ja - aitäh, sõbrad, ülitoreda nädalavahetuse eest!


Teise uudise peale tahaksin vaid öelda, et taas on uudis olematust asjast tehtud. Aga elu-selles-va-kahekümneneljas müübki tühjus.


Ja kui korraks meeleoluka nädalavahetuse juurde naasta, siis kõlagu siinkohal üks Sofia Rotaru lugu. Mua-ha-haa! :)

Nüüd siis Eurovisioonist ja vaenu õhutamisest

Mõtlesin, et ei hakka Eurovisiooni teemal oma veebi ristustama, ent täna hetkeks maha võetud aeg ja pisuke ringi vaatamine veebiavarustes pani teisiti mõtlema.

Nimelt võib nii venekeelsest Delfist, lauluvõistluse fännisaitidelt kui ka muudest kommentaariumidest lugeda üha suuremat viha ja rusikate pihkusurumist Kreisiraadio "Leto sveti", kaudselt eestlaste aadressil. Ja see võiks nii mõnegi kodaniku mõtlema panna.

Hea küll, "Leto svet" on nali, "mõnus" meiemehe-huumor, Eesti rahva tahe ja nii edasi. Mõttetu on öelda, et mass on loll ning et ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes hääletas selle loo poolt: mis sest ikka muutub. Jääme selle juurde, et on nali.

Nüüd loeme, mida arvavad serblased. Nad leiavad, et see on nende keele mõnitamine - seda enam, et väljaöeldu pole ei grammatiliselt ega ka häälduselt korrektne.

Olgu siinkohal öeldud, et "Leto svet" ei tähenda "Suvevalgus", vaid hoopis "Suvi Maailm", mis tähendab, et ka eestikeelne tagasitõlge on pehmelt öeldes jama.

Korrektsuse nimel pole isegi pingutatud, sest milleks - see on ju naljakas, hõrk huumor, mida mõistavad ja tunnustavad kõik rahvad. Ja need Eesti, Saksa ja Soome lipud ka on jõle andekad.

Veel üks remark. Mõne aja eest käis külas üks poolakast sõber. Seltskond pani "Kõige suurema sõbra" laulud peale ja üürgas "Nõuniku laulu" ja teiste omaaegsete lastelavastuste lugudega kaasa, naeru lagistamisest rääkimata. Poolakas vaatas meid nagu kohtlaseid ja ütles pead vangutades: "What a perverse childhood you had". Niisamuti pole seni tabanud isegi lääneeurooplastest tuttavad "Siin me oleme" või "Mehed ei nuta" huumorit. Tõlkes kaduma läinud...

"Leto sveti" huumoriloogikast ja Juhan Paadami tugeva identiteedi loogikast (Postimees, 4.02) lähtuvalt on siis järjelikult normaalne ja iseenesest mõistetav, kui serblane, venelane või kes tahes muu slaavlane üksnes oma huumorimeelele viidates meie õuele hüplema tuleb lauldes "siinu jeema on tjuura, anna hljeeba ja voodkat". Ning lehvitab natuke taustaks meie lipuga. Või siis äkki põletab? Võib-olla tõesti on mõnel mehel naljakas. Samast loogikast lähtuvalt pidanuks olema iseenest mõistetav, et tugeva (usu)identiteediga moslemid üksnes itsitanuks tunnustavalt taanlaste avaldatud Muhamedi karikatuuride peale. Aga näe, ei itsitanud. Panid hoopis saatkonnad põlema.

Okei, tont tondiks, ütleme endiselt, et on nali; et meil on demokraatia ja et kõik on ikkagi lubatud; et Eurovisioon on mäng, palagan ja nii edasi. Nüüd naaseme korraks venekeelse Delfi juurde, kus kommentaatorid lubavad Kreisiraadio kuttidel näo üles peksta, sest peavad nende laulu serblaste, sealt edasi aga kogu slaavi ühiskonna, keele ja kultuuri häbiväärseks mõnitamiseks. Venekeelsest Delfist pole palju maad Vene riigimeediani ja provokatiivse populismini (vrd aprillirahutused).

Palju õnne, aga enam ei ole naljakas. Seda enam, et selle lauluga justkui ei tahetudki midagi öelda. Et sõnumit ei olegi. Et olla lihtsalt pullitegemine.

Tegelikult on sõnum tugevam kui mõelda osati. Seni on vaid Iisrael oma mulluse "Push the Buttoniga" läinud nii kaugele, et võiks hakata rääkima vaenu õhutamisest. Kuid seegi lugu jätab viited õhku ega tee seda laulusõnas elik ei lähe kellelegi "näpuga näitama", võõrsümboolikat kasutama - omamaisest sümboolikast rääkimata - ja rahvuskuuluvuse alust, keelt, lörtsima.

Jätame Rolfi laulu kõrvale, tuleme selle sama tähelepanu pälvinud homo- või sõpruse lipu teema juurde ning tuletame hoopis meelde Paadami sõnu: mis tahes manifest pole lubatud (Postimees, 23.01). Näib, et rahu manifesteerimine (selleks tegelikult ette nähtud kohas) on asendatud/asendunud rahvaste vahelise vaenu manifesteerimisega.

Tuba nimega Kuluaarid telemajas

Haa-haa, Mari-Leen Albers kirjutab SL Õhtulehe veebis järgmist:

Eile õhtul toimus ETV-s Eesti "Eurolaulu" finaal, kus favoriitidena olid juba nädalaid Kreisiraadio, Iiris Vesik ja Birgit Õigemeel. SL Õhtuleht oli kohal nii green-roomis kui mujal telemaja kuluaarides.

Mul hakkas jälle väike muuvi peas ringi käima - et SL Õhtulehe noorreporter jalutas mööda koridore ja paotas pidevalt uksi, ustelt viksilt silte lugedes: JUHATUSE ESIMEES, NAISTE WC, SUITSURUUM, ESIMENE STUUDIO, KULUAARID. Viimases toas istuvad näost end tuhkhalliks suitsetanud teletöötajad ja muudkui aga räägivad... :)

Eurolaulust ei viitsi midagi rääkida. Piisavalt juba sõnu tehtud. Parem panen siia lõbusa pildi, mille autoriks André Altjõe.