Sel nädalal on tulnud mul oma möödunud kümnendile tõsiselt otsa vaadata - mis ja kes kaasa, mis ja kes prügimäele.
Küll võib meil ikka aastatega kraami koguneda. Ega nad asjata ütle, et kolimine on hea - aitab saastast kõige efektiivsemalt vabaneda. Viisin just viimase laari kola prügikasti ning kohtusin oma räsitud pilku nokatsi varju peitva Järelnoppijaga.
Tegin juttu ja palusin, et ta vaid sodi laiali ei loobiks. Minu üllatuseks järgnes siiras ood korraliku prügikastiinimese viisakusest ja puhtusest. "Käis siin üks tatarlane ja loopis nii et vähe polnud. Ma klobisin ta läbi - nii ei tehta! Ma olen teda varem ka luuranud, tõmbasin kapuutsi voh nii peale, ta mind ära ei tundnud ja jäigi vahele," seletas mees. Ütles veel, et tuleb viimasele ringile kella poole üheteistkümne paiku, kui segamini on, siis koristab ära.
Ega ma muud soovida osanudki kui edu. Mees tänas, haaras taskust väitsa ja asus õhinaga mu äsja ära visatud juhtmerägastikku nüsima. "Mul ju vaske vaja," tõi ta täiesti lihtsa selgituse. Rumal mina, et ei oska nii ilmselge vastuse peale ise tulla. Vähemalt on mu üheksa elutegevuse aasta jääke kellelegi millekski vaja. Lõbus ja kurb ühteaegu. Elu selline.
28.3.12
22.3.12
Kevad südames
Viimaks ometi - kevad näib olevat osanud õiges jaamas maha astuda ning siin end sisse seada. Põnev märts hakkab lõppema, homme on viimane koolipäev (tõsi, minu esitlus oli juba täna!) ning ühtlasi saabub homme kauaoodatud lepingupäev. Mis nad selle kohta ütlesidki - ahjaa, tere tulemast keskklassi? :) Liiatigi saabuvad uuel nädalal uued ettevõtlikud väljakutsed, nii et... Kevad o-n südames. Kokkuvõte? See aasta on alanud just täpselt nii nagu olen soovinud - härjal sarvist haaravalt. Mulle meeldib. Kurb on vaid pisut seepärast, et need, kellega seda õhinat jagada sooviks, kolistavad mööda ilmaruumi ringi.
14.3.12
Ta lihtsalt armus ümber
Mul on väga hea meel, et emakeele päeva ilusaks lõpetuseks J mind teatrisse tiris. Uku Uusbergi "Kuni inglid sekkuvad" Draamateatris oli kaasaelamist ja -mõtlemist väärt. Tõsi, jutuvestmisviis, narratiiv võinuks olla ehk enam pöördeid ja arenguid pakkuvam - kusagilt algav ja kuhugi jõudev, mitte vaid teises vaatuses Martin Veinmanni kehastatud Harri teistest ülesõitvasse monoloogi kinnituv -, ent võib-olla viinuks see heal meelel pigem tegevusele keskenduva vaataja tähelepanu kõrvale kõlava sõna mõtte jõult.
Nüüd tahaks, et jää tänavatelt kiiremini sulaks. Ahjaa, suhtekorraldusauhinda kultuuripealinna projektile ei tulnud, aga mind see ei morjenda. Töö tervik ongi klassikalise kampaania mõistes hoomamatu ning erinevaid suhtekorralduspraktikaid siduv - seda polegi võimalik ühe "oh-tegime-kampaania-ja-lehed-kirjutasid-ka" slaidiga kokku võtta. Ning meie töö kaalust on tegelikult kõik teadlikud - pärga sa seda siis või ei. :)
Ja südamlikud tervitused teisele poole maakera - ja et ma kuuleks seda tangot oma koduaknassegi!
- "Postmodernse maailma narratiiv on maiandus."Olen oma blogis varem kiitnud Draamateatri "Augustikuud", ent juhtinud siis tähelepanu sellele, et tõlketekst ja sellega siinsesse kultuurikeskkonda tõlgitud kontekst ei oma omakeelse algupärandiga kunagi võrdset jõudu (mul oli tulemust hea võrrelda ameeriklaste originaaliga). Nüüd ei tulnud mul, hea eesti keele austajal ja keelemängude armastajal, pettuda - Uusberg valdab oskuslikult sõnakunsti ning ühes meisterliku näitlejaansambliga oli tulemus nauditav. Kirsiks tordil oli tõdemus, et üle pika aja näen head klassikalist teatrit, millele ei pidanud pingsalt juurde mõtlema, et (kasutan siinkohal K kunagist võrdlust) teksapükstes pappkastist välja hüppavad punkarid kujutavad tõenäoliselt jumalate väljumist Valhallast. See oli ehe teater.
- "Ta armus ümber."
- "Muinasjuttudest on saanud ühiskonnakriitika ja klounidest ettevõtjad."
- 'aeg'-'ajalik', 'ime'-'imelik' (inimene on "ajalik" ja "imelik")
Foto: Eesti Draamateater
Nüüd tahaks, et jää tänavatelt kiiremini sulaks. Ahjaa, suhtekorraldusauhinda kultuuripealinna projektile ei tulnud, aga mind see ei morjenda. Töö tervik ongi klassikalise kampaania mõistes hoomamatu ning erinevaid suhtekorralduspraktikaid siduv - seda polegi võimalik ühe "oh-tegime-kampaania-ja-lehed-kirjutasid-ka" slaidiga kokku võtta. Ning meie töö kaalust on tegelikult kõik teadlikud - pärga sa seda siis või ei. :)
Ja südamlikud tervitused teisele poole maakera - ja et ma kuuleks seda tangot oma koduaknassegi!
11.3.12
No aga mis sina siis arvasid...
Üks ütlemata hea nädalavahetus, koos saabuvale kevadele nii ainuomaselt tilkuvate räästaste ja algelisi trillerdusi katsetavate lindudega, kallite inimeste ning pidupäevalõhnade ja maitsetega (eileõhtusel hingetantsuplatsil kohtusid vietnami ja jaapani köök, kohtunikuks Saksamaalt tellitud (hehe!) ameeriklaste Beringer ja värskeist mündilehtedest villitud tee) on selja taga. Ehkki ma peaksin praegu üliusin olema ja üht kõnekat pauerpoint-presentatsiooni kokku panema, eelistan mõnusat äraolemist ja mõttemõlgutusi, taustaks Kanal 2-st tiksuv "Da Vinci kood". (Veider, sama hästi võiksin selle filmi oma DVD-riiulilt võtta, aga miskipärast on nii huvitavam - saab jälle reklaamipauside peale pahandada ja sellal hoopis millegi muuga tegeleda). Mul on hea meel, et saime täna viimaks mahti Empsiga lähituleviku olulisi otsuseid arutada. Muidu aina paugun ja pahandan endamisi, kuna tunnen, et ehk ei tea ise alati õigeid vastuseid. :)
Ahjaa, lubatud koolisöögi loetelu samuti:
Ahjaa, lubatud koolisöögi loetelu samuti:
- hakklihakaste tatraga
- ühepajatoit keedukartuliga
- maksakaste riisiga
- kapsa-hakklihahautis
- kotlet pennega
- kanakints keedukartuliga
- risottolaadne amps
- Kurzeme strooganov tatraga
- penne hakklihaga
- sardellid keedukartuliga
9.3.12
4.3.12
Väike kevadhetk
On pühapäev tore päev, tore päev :) Nüüd edasi kunstinäitusele Salme kultuurikeskusesse. Ja siis F-Hoonesse. Ja siis kinno "Hugo't" vaatama.
29.2.12
Koolisöögist samuti
Lisaks sellele, et meid kõiki on tabanud unustamatu appi-see-on-nagu-põhikoolis-tunne, millele annavad hoogu põhjuseta puudumiste märkimised või tunni ajal kõrvaliste tegevustega tegelemise ja tagapingis jutuajamise keelamine, ei puudu loomulikult ka koolisöök ajahamba poolt puretud, ent siiski eluterves Tiigrikäpas. Toitev, samas mitte eriti suur ega ammugi mitte apetiitse väljanägemisega lurr. Koolisöök, ühesõnaga - mis siin ikka jonnida! Esmaspäeval maandus toidulaual hakklihakaste tatrapudruga. Ja sidrunivesi koos musta leivaga. Teisipäeval kostitasid prouad ühepajatoiduga. Ja sidrunivesi koos musta leivaga. Täna, palun väga, saabus maksakaste keeduriisiga. Ja sidrunivesi koos musta leivaga. Tean juba, et homme tuleb mul toit kas söömata jätta, see iiksudes alla neelata või oma roog kaasa võtta. Sest homme on neljapäev - ka-la-päev, pane tähele. :) Ma kavatsen koolimenüü ülestähendamist jätkata. Sest see on nii naljakas.
Aitäh!
Aitäh!
Ma läksin kooli :)
Tegin oma tänavukevadise esimese otsustava sammu teoks (või esimese otsustava teosammu?) - läksin kooli. Läbisin Euroopa sotsiaalfondi toel ellu kutsutud ettevõtluskoolituse tiheda konkursisõela ning olen nüüd, sel põneval kuupäeval, koos 40 minusugusega juba kolmandat päeva BCS Koolituse õpilane. Ja kuidas on tuju?
Tänaseks imehea. Esiteks teeb nüüd, mil olen üle saanud esimesest hirmust (ja esmaspäevaõhtusest masendushoost) 160 (!) akadeemilise tunni tarvis kokku pandud koolitusmaterjalide ees, heameelt see, et läheme tundides süvitsi ainetega, millega olen praktikas palju kokku puutunud ja seda kõrvalt jälginud... Ning aina imestanud, miks see mõnel kesk- või tippastme juhil lihtsalt välja ei tule. Sest nad paraku ei tea midagi (või lihtsalt ei mäleta?) personali ja finantside juhtimisest, raamatupidamisest, organisatsioonikäitumisest, suhtlemis- ja kriisipsühholoogiast, läbipõlemissündroomi ja konfliktide ennetusest, äriplaani koostamisest koos risikianalüüsi ja tegevusstrateegiate loomisega. Ja nii aina edasi. Ja ehkki olen mõne ainega põhjalikult juba ülikooliaastail tegelenud, on aeg muutunud. Liiatigi võimaldab selline seminarilaadne rühmaõppevorm intensiivselt tegelda eelkõige nende teemadega, mis ennast enim huvitab.
Meie kahekümneliikmeline seltskond on ägedalt kirju ning paneb mu ajakirjanikusüdame (oma olemusest, elukestvast uudishimust ja soovist kõigi meeltega ümbritsevat jälgida, analüüsida ja seda edasi jutustada, ei saa ma kunagi lahti) rõõmust rõkkama. Nad on kõik tavalised toredad Eesti inimesed oma värvide ja vigadega, keda ühendab üks ühine huvi - õppida, teada saada ning oma ettevõtlusideed katsetada.
Üks silmapaistvamaid tegelasi on näiteks ühest Eesti väikelinnast pärit hilistes neljakümnendates või varastes viiekümnendates pikajuukseline härra, kes oma elus ilmselt kõigega tegelenud, ikka ja jälle kõrbenud või pankrotti läinud, seejärel pisut (ka haiglaravil) hinganud ning seejärel pilgu millegi uue poole pööranud. Panen talle nimeks Härra Küll-kuidagi-hakkama-saab. Ah, olengi selline pohhuist, ütleb ta ise lõbusalt, kerge elukibeduse noot siiski hääles. Ta on muretu suhtleja ning õhust ja elust sündinud ideid tal jagub - isegi kui ta lähedased need esimese hooga maha teevad. Teine põnev tegelane on Proua Romaani keeled - eelpoolkirjeldatuga samas eas lõbusate naerupahvakutega naine, kelle enda elust toodud näited on lapselikult armsad ja südamlikult siirad, täis meenutusi ja mälestusi. Mul on nii palju mõtteid ja hobisid, aga eks ma pean siis ühel hetkel otsustama, millega tegeleda tahan, tunnistab ta avatud meelel. Ning on valmis oma mõtteil pikemalt vadistades peatuma ka siis, kui loengupidaja enesetutvustuseks pelgalt minuti kingib - ise samal ajal oma läpakasse kiigates, kas pangaülekanne ikka on läbi läinud. Grupis on üks nutikas gümnaasiumilõpetanu, kelle uudsest ideest - olen kindel - kuulevad peagi paljud; noormees, kes pärast aastat aega tööd Hawaiil O'ahu saarel on otsustanud end taas kodus proovile panna; usinad raamatupidajad-prouad ja paljud teised. No ja siis mina...
Mulle meeldib. Eriti tore on konspektis seisvaid ääremärkusi lugeda. Näiteks kohtades, kus on toodud kirjeldused, kuidas EI tohiks midagi teha, sest sinna ilmub ikka ja jälle mõne eluteel kohatud juhilaadse moodustise nimi. :)
Ja palju õnne preili Filmile ja Lavastajannale - teilegi löödi täna hingekella. Pole hullu, nüüd kõik alles algab. Põrkasime täna avatud uues Mac'i-salongis Valge Klaar (hehe!) kokku ja juttu jagus kauemaks. Nagu alati. Selle üle ongi mul suurim rõõm - kui palju häid, andekaid, nutikaid, loovaid inimesi ma tunnen ja tean.
Vahepeal suutsin kurvastada, et mul pole oma õhinat kellegagi jagada; kellegagi, kes kuulaks ja samal moel mu lugudest vaimustuks. Smaug soovib ju ainult süüa ja magada. Ent siis meenus, et mul on mu blogi.
Tänaseks imehea. Esiteks teeb nüüd, mil olen üle saanud esimesest hirmust (ja esmaspäevaõhtusest masendushoost) 160 (!) akadeemilise tunni tarvis kokku pandud koolitusmaterjalide ees, heameelt see, et läheme tundides süvitsi ainetega, millega olen praktikas palju kokku puutunud ja seda kõrvalt jälginud... Ning aina imestanud, miks see mõnel kesk- või tippastme juhil lihtsalt välja ei tule. Sest nad paraku ei tea midagi (või lihtsalt ei mäleta?) personali ja finantside juhtimisest, raamatupidamisest, organisatsioonikäitumisest, suhtlemis- ja kriisipsühholoogiast, läbipõlemissündroomi ja konfliktide ennetusest, äriplaani koostamisest koos risikianalüüsi ja tegevusstrateegiate loomisega. Ja nii aina edasi. Ja ehkki olen mõne ainega põhjalikult juba ülikooliaastail tegelenud, on aeg muutunud. Liiatigi võimaldab selline seminarilaadne rühmaõppevorm intensiivselt tegelda eelkõige nende teemadega, mis ennast enim huvitab.
Meie kahekümneliikmeline seltskond on ägedalt kirju ning paneb mu ajakirjanikusüdame (oma olemusest, elukestvast uudishimust ja soovist kõigi meeltega ümbritsevat jälgida, analüüsida ja seda edasi jutustada, ei saa ma kunagi lahti) rõõmust rõkkama. Nad on kõik tavalised toredad Eesti inimesed oma värvide ja vigadega, keda ühendab üks ühine huvi - õppida, teada saada ning oma ettevõtlusideed katsetada.
Üks silmapaistvamaid tegelasi on näiteks ühest Eesti väikelinnast pärit hilistes neljakümnendates või varastes viiekümnendates pikajuukseline härra, kes oma elus ilmselt kõigega tegelenud, ikka ja jälle kõrbenud või pankrotti läinud, seejärel pisut (ka haiglaravil) hinganud ning seejärel pilgu millegi uue poole pööranud. Panen talle nimeks Härra Küll-kuidagi-hakkama-saab. Ah, olengi selline pohhuist, ütleb ta ise lõbusalt, kerge elukibeduse noot siiski hääles. Ta on muretu suhtleja ning õhust ja elust sündinud ideid tal jagub - isegi kui ta lähedased need esimese hooga maha teevad. Teine põnev tegelane on Proua Romaani keeled - eelpoolkirjeldatuga samas eas lõbusate naerupahvakutega naine, kelle enda elust toodud näited on lapselikult armsad ja südamlikult siirad, täis meenutusi ja mälestusi. Mul on nii palju mõtteid ja hobisid, aga eks ma pean siis ühel hetkel otsustama, millega tegeleda tahan, tunnistab ta avatud meelel. Ning on valmis oma mõtteil pikemalt vadistades peatuma ka siis, kui loengupidaja enesetutvustuseks pelgalt minuti kingib - ise samal ajal oma läpakasse kiigates, kas pangaülekanne ikka on läbi läinud. Grupis on üks nutikas gümnaasiumilõpetanu, kelle uudsest ideest - olen kindel - kuulevad peagi paljud; noormees, kes pärast aastat aega tööd Hawaiil O'ahu saarel on otsustanud end taas kodus proovile panna; usinad raamatupidajad-prouad ja paljud teised. No ja siis mina...
Mulle meeldib. Eriti tore on konspektis seisvaid ääremärkusi lugeda. Näiteks kohtades, kus on toodud kirjeldused, kuidas EI tohiks midagi teha, sest sinna ilmub ikka ja jälle mõne eluteel kohatud juhilaadse moodustise nimi. :)
Ja palju õnne preili Filmile ja Lavastajannale - teilegi löödi täna hingekella. Pole hullu, nüüd kõik alles algab. Põrkasime täna avatud uues Mac'i-salongis Valge Klaar (hehe!) kokku ja juttu jagus kauemaks. Nagu alati. Selle üle ongi mul suurim rõõm - kui palju häid, andekaid, nutikaid, loovaid inimesi ma tunnen ja tean.
Vahepeal suutsin kurvastada, et mul pole oma õhinat kellegagi jagada; kellegagi, kes kuulaks ja samal moel mu lugudest vaimustuks. Smaug soovib ju ainult süüa ja magada. Ent siis meenus, et mul on mu blogi.
23.2.12
Väikesed asjad, väikesed rõõmud
Kultuuripealinna kogemus on nüüdseks möödanik. Tõsi, tegusate ja ägedate kolleegide, sh minu lahkumine - õigemini, lahkumise korraldamine - polnud säärane nagu meile aastate eest töölevõtu hetkel maaliti. Aga las see näkkusülitamise üleelamine siinkohal jääda, keegi meist pole suhkruvatt, et kukuks väikeste inimeste väikluse ees sulama. Eks neilgi, kes end sest sissekandest puudutatuna võiks tunda, seisa kord ees oma valus tõehetk. :) Organisatoorsest võhiklikkust kõrvale heites tunnen heameelt, et esitasime Marise ja Olgaga oma kätetöö aasta suhtekorraldusauhindade konkursile. Nüüd tuleb lihtsalt oodata.
Ent rutuga sülle heidetud vabadus on mulle hästi mõjunud. Stressivabalt ning ainult heade ja veelgi toredamate inimestega aega veetes. Liiatigi uusi, väga põnevaid väljakutseid teele veeretades. Tegelikult polegi mul ju eriti mahti olnud end "töötuna" tunda. Tegevusi on lihtsalt nii palju. Eelmisel nädalal avastasin küll ühel hetkel endas ammu kadunud teen-mis-tahan-tunde. Läksin ujuma. Väike trenn ja mõnusvesine lõõgastus. Seejärel pilgutasin taevalaotuses ühtäkki särama löönud päikesele silma ning astusin solaariumist läbi. Et "miks mitte", onju? :) Ma vist ei mäletagi aega, mil sellisesse asutusse sattusin - aga et keegi minuga hetkel ühelegi kreisile puhkusreisile tulla tahtnud / saanud, siis sobis selline lõõgastus ülihästi.
Ning rõõm on sellestki, et üks peatükk siin pealinnaelus jõuab oma loomuliku ja ammu oodatud lõpuni. Et korraga avada suisa kaks uut peatükki - uue kodu ja kooli... Mõnus, tõesti. Peagi-peagi pikemalt.
Kõige suurem heameel on aga sellest, et nende tundmuste kõrval suudab riigis vohavat lauslollust, kaitsepolitseiniku järjekordset riigireetmist, elust ja inimestest võõrdunud ja seeläbi aina ebasümpaatsemaks muutuva peaministri seemnesöömis- ja fooliumimütsitraktaati, nimekate tegelaste kõrvalhüppeid oma perekonna kõrvalt või muud seesugust märksa rahulikumalt võtta. Ei jõuagi kõigi ja kõige pärast pidevalt südant valutada.
Ent rutuga sülle heidetud vabadus on mulle hästi mõjunud. Stressivabalt ning ainult heade ja veelgi toredamate inimestega aega veetes. Liiatigi uusi, väga põnevaid väljakutseid teele veeretades. Tegelikult polegi mul ju eriti mahti olnud end "töötuna" tunda. Tegevusi on lihtsalt nii palju. Eelmisel nädalal avastasin küll ühel hetkel endas ammu kadunud teen-mis-tahan-tunde. Läksin ujuma. Väike trenn ja mõnusvesine lõõgastus. Seejärel pilgutasin taevalaotuses ühtäkki särama löönud päikesele silma ning astusin solaariumist läbi. Et "miks mitte", onju? :) Ma vist ei mäletagi aega, mil sellisesse asutusse sattusin - aga et keegi minuga hetkel ühelegi kreisile puhkusreisile tulla tahtnud / saanud, siis sobis selline lõõgastus ülihästi.
Ning rõõm on sellestki, et üks peatükk siin pealinnaelus jõuab oma loomuliku ja ammu oodatud lõpuni. Et korraga avada suisa kaks uut peatükki - uue kodu ja kooli... Mõnus, tõesti. Peagi-peagi pikemalt.
Kõige suurem heameel on aga sellest, et nende tundmuste kõrval suudab riigis vohavat lauslollust, kaitsepolitseiniku järjekordset riigireetmist, elust ja inimestest võõrdunud ja seeläbi aina ebasümpaatsemaks muutuva peaministri seemnesöömis- ja fooliumimütsitraktaati, nimekate tegelaste kõrvalhüppeid oma perekonna kõrvalt või muud seesugust märksa rahulikumalt võtta. Ei jõuagi kõigi ja kõige pärast pidevalt südant valutada.
2.1.12
Leibkond peab põllumajandusloomi, -linde või mesilasi?
On aeg end kitsetalle kombel üle lugeda. Tõsi, aasta esimene tööpäev polnud ju vaid mul - tõenäoliselt istusid kõik kontorikangelased pingsalt arvuti ees ning üritasid end ja oma lähedasi üle, ümber ja jälle kokku lugeda. Et see seetõttu nii vaevaliseks osutus, otsustasin pausi teha ja õhtuni oodata. Nüüd ei pääse loomulikult süsteemi sisse. Aga aega on - ega siis ühe korraga jõuagi oma tohutut leibkonda ja üüratuid valdusi (mina, kass, külmkapp ja hambahari) kokku lugeda ning riigile kõik südamelt ära rääkida. Homme on uus päev! :) Mulle meenub üks nädalavahetusel kuuldud vestlus teemal, kes ja kui palju riigile parasjagu küsimustikku täites vassis - kui üldse. Suurimaks põhjenduseks toodi "ah, ma ei viitsi nii pikalt selgitada ja mingeid pabereid otsida". Siiani olen vist ikkagi aus olnud.
Õhtul vallutasime S-iga Solarise ja vaatasime filmi "Sherlock Holmes: Varjude mäng" (oh, kui marjuläniklik - kahjuks temal filmi nimilugu siiski laulda ei palutud) ära. Tundub, et Madonnast lahkuminek on Guy Ritchiele hästi mõjunud. Film oli hoogne, humoorikas ja vaatemängulisust silmas pidades suurele linale loodud. Soovitan.
Aga nüüd olen vä-si-nud. Ega siis aasta esimesel argipäeval saa end ära väsitada. Ootan juba nädalavahetust. Senikaua otsin seda Ühte ja Õiget. Aga sadade seast on see nii raske...
Õhtul vallutasime S-iga Solarise ja vaatasime filmi "Sherlock Holmes: Varjude mäng" (oh, kui marjuläniklik - kahjuks temal filmi nimilugu siiski laulda ei palutud) ära. Tundub, et Madonnast lahkuminek on Guy Ritchiele hästi mõjunud. Film oli hoogne, humoorikas ja vaatemängulisust silmas pidades suurele linale loodud. Soovitan.
Aga nüüd olen vä-si-nud. Ega siis aasta esimesel argipäeval saa end ära väsitada. Ootan juba nädalavahetust. Senikaua otsin seda Ühte ja Õiget. Aga sadade seast on see nii raske...
Subscribe to:
Posts (Atom)