"Marutaud toob kutsu silmadesse sära" ja "Rong lõikas kaalujägijalt liigsed kilod" meenus siinkohal Aigile, kuidas alustada klassikalist uudist. Just sellega me siin Laine võõrastemajas viimased tunnide tegeleme. Tuju on meeliülendav igal juhul. Mõni ime, Eurovisioon juba käega patsutada...

Ja Siim - ma ei liigita sind koolinoore hulka. Pärkalt ka (eestikas, ää!).

Läti. Riia. Skolas iela. Hotell Laine. Oma tuba. Akna taga puistab jääkarmi lund, nii et kõrvad ähvardavad ära kukkuda. Ninast rääkimata. Aga Egert fotograafina on tõepoolest ületamatu - teha Läti BDG boss-daamile selgeks, et punane nina ajalehes ongi märksa "huvitavam" kui miski muu, on päris lõbus. Saabusime kolmekesi (Aigi ikka ka) äsja eurolauliku Marie N-i intervjuult. Päevad olnud töised, ööd olnud ... lühikesed. Aga töö ajab tööd taga - niipea, kui lood valmis kribime, valmistume õhtuseks vastuvõtuks Kipsalas, et Dave Bentonil sünnipäeva puhul õnne soovida ja tema lauleldus nautida. Homme keskpäeval Ventspilsi: kes veel tuleb? Seda te ju ikka teate, et Riia on väga hea linn. Rääkimata võimsast telemajast Jäneste saarel ning uh-uhkest Lidost, veski ja kitshipõtradega. Ja mis saab ühele ajakirjanikule enam meelt mööda olla, kui diskussioon teemal, kas mõni lugu oli halb, hea, keskpärane, nõme, üldine vms. That is my job. Kraaps:)

Homme on mul au Eesti ajakirjanduses esmakordselt me ühist virtuaal-reaalmaailma tutvustada. Pealkirjareklaami võin ära teha: "Minu avalik päevaraamat". Analüüsiks ei jagu paraku leheruumi, kuid esimene artikkel on ju märk omaette (ma siin nüüd kiidan-kiidan ennast, teate küll!)

Ja midagi lõbusat ka. Täna saabus toimetusse kiri:

Tere. Mul on üks ettepanek ja küsimus. Kas Te olete huvitatud avaldama oma ajalehes artikleid järgnevatel teemadel:
1. Energiavarad, nende plussid ja miinused.
2. Renessansi ja baroki võrdlus.
Mul on küllalt õppematerjali, et avaldada kord nädalas hariv ja meeldetuletav artikkel Teie ajalehes. Ootan vastus. Lugupidamisega: Artur.

Mõneks ajaks oli toimetusel suu muigvel. Ei teagi, miks.

Oh, seda pidu ja pillerkaari, mis sel ööl toimus. Põhjus oli tegelikult tagasihoidlik, PM Online kutsus kolleege bowlingut mängima. Ehkki meie toimetuse meeskond küll võistkondlikus arvestuses teisele kohale tuli (jee!), pean möönma, et bowlingu-kätt mul, paraku, väga ei ole - isiklik mark jäi koondtabeli lõpuossa. Aga selles pole midagi, isikliku margi kompenseerisin Mon Amis kella varahommikuni rockides. Oh-oh-oo. Ja täna sõlmisin uue üürilepingu nii et - alates veebruarist, niisiis, ootan kõiki uude suurde korterisse külla. Vot.

Eilne holokausti ohvrite mälestuspäev jättis muidugi kurbliku kriipe hinge. "Oli vist mingi massimõrv...," torkab keegi Mari-Liis tänases SLÕhtulehes. "Aga keda tapeti, seda ma ei tea," kehitab ta õlgu. Siit algab kriibe. Ei, mitte õnnetute põhikooli õpilaste aadressil, kelle vanavanaema ehk Siberis suri, kuid kel juutide, põletusahjude, hukkamistega mingit pistmist pole. Pigem võiks kõrvale vaadata eilset "Pehmeid ja karvaseid", milles Siim korduvalt rõhutab: "Meile pole seda päeva keegi peale surunud, me ise tahtsime." Mida siis, lõppkokkuvõttes? Ehk et muidu me NATO-sse ei saa või? Või EL-i? Kas, näiteks, USA või mõni teine riik tähistab eestlaste ja/või teiste idaeurooplaste küüditamisi - jah, esmakordselt tõi USA suursaadik Eestis küüditatute mälestusmärgile Tallinnas eelmisel aastal isegi pärja, tunnistades: "Me oleme mõtteis alati teiega olnud". Siinkohal vilksab mõttetegevus veelgi rohkem ida poole, sinna üpris Pärsia lahe kanti. Milline silmakirjalikkus, mõtled. Ehk et inimelu väärtusetus rahvusvahelistes suhetes on suhteliselt ilmselgelt tõestatult tühine. Milleks siis selline näitemäng, kui ühtesid ajaloolisi sündmusi mäletatakse ja palutakse teistelgi mäle(s)tada, teisi nagu mitte? Vaatame veelgi ida poole, sinna nii Iisraeli kanti, ja mõtleme rahvus- ja piirikonfliktide tekke peale, selle ja-Jumal-ütles-et- siia-saagu-te-riik-poliitika peale, mida USA aastakümnete eest viljeles... Siis varsti ei julge enam mõelda.

Naljakas, aga eelmine aasta meenus ootamatult. Hilistalv, varakevad. Eurovisiooni lähenemine. Televaatajana olnuks vist ükskõik. Oodanuks ja vaadanuks ära, kehitanud tulemuse peale õlgu ja tunnustanud tegijaid. Aga ise selles virr-varris viibides, karussellil tantsu lastes ning varahommikuni shampust tulistades mõtled teisiti. Tuletad meelde päikeselõõsaseid maipäevi ja ülimenukat euronädalat, kui fotograaf väsinud ajakirjanikud, üks ühel ja teine teisel käel, toimetusse lohistas ja küljendusse tööpostile vajutas. Või lõputud tunnid telklinnakus, siidriautomaadi ja eurokoride hämaruses? Veel enam meenub aga sellele kõigele eelnenud rabelemine. Eriväljaanded, eriküljed - mäletate, 30 päeva enne, 29 päeva enne... Ka eriväljaande produtseerimine. Miks see meenus? Uus on lähistel, mis seal muud. Enne veel, kui nädal läbi, kiman Lätti ja tutvun samasuguselt käivituva vurrkanniga. Seni, tundub, pole lätlased hooratast käima saanud. Aga ehk õlitavadki põhjalikumalt?

Ütleme nii, et uus korter, siit ma tulen! Veebruarist oodatud kõik soolaleivaviinahuvilised juba uuel aadressil, nii üsna-üsna kesklinnas, tuntud äri- ja toitlustusregioonis. Kas kellelgi on kaubikut, millega voodit lohistada? Oleks vä-äga abiks.

"Oh, siin te olete - kirjutate ehk ka nüüd alla," poetab Arnold. "Kule, sae pekki, ää," röögatab Juhan. "Näri muru," viiksatab Mart. "Kuule, laku lokki, Arnold - oilii-oilaa-oilal-lal-laa," hõiskab Kristiina. Pehmed ja karvased, neh :)

Käisin just Kentmanni tänaval pontshikubaaris. Tõsiselt kämp koht on see - selline viimistletud hooneks ja korrashoitud taluõueks maalitud sisekujundusega, mõnusad pitskardinad akende ees ja äärmiselt lahedad värvid seintel, ustel, aknaraamidel - mõnusinine, puhasvalge, kauniskollane, mururoheline ja puupruun. Ilus. Pole midagi öelda. Ja tagasitulek oli veelgi ilusam - "kevad!", nuhutasin oma nohuse ninaga. Linnud võtsid isekeskis noka otsast juba varajast mitmehäälsust, Päike pillas porisele sulalumele sädelevaid kiiri ning nii mitmeski kohas oli määrdunud maapind heleroheliste rohulappidega asendunud. Ma loodan, et loodusel kõik väga sassi ei lähe, sest veebruar on ju alles veel ees (võdin-võdin, kui sellele mõtlen).

Käisin just Kentmanni tänaval pontshikubaaris. Tõsiselt kämp koht on see - selline viimistletud hooneks ja korrashoitud taluõueks maalitud sisekujundusega, mõnusad pitskardinad akende ees ja äärmiselt lahedad värvid seintel, ustel, aknaraamidel - mõnusinine, puhasvalge, kauniskollane, mururoheline ja puupruun. Ilus. Pole midagi öelda. Ja tagasitulek oli veelgi ilusam - "kevad!", nuhutasin oma nohuse ninaga. Linnud võtsid isekeskis noka otsast juba varajast mitmehäälsust, Päike pillas porisele sulalumele sädelevaid kiiri ning nii mitmeski kohas oli määrdunud maapind heleroheliste rohulappidega asendunud. Ma loodan, et loodusel kõik väga sassi ei lähe, sest veebruar on ju alles veel ees (võdin-võdin, kui sellele mõtlen).

Tänu Konnale meenus mulle aadress, millel tore mõistuülesanne on üles tähendatud. Selle kohta võiks öelda good oldies. Vaadake seda pilti hoolikalt ning selgitage välja, mis on valesti... Kes teavad, need teavad. Aga kes ei tea, need uurigu piltpostkaarti põhjalikult. Korralikult töötab vaid helikaardiga arvutitel, teate küll! :)

Kui kellelgi on raske hommik, sinine esmaspäev või lihtsalt kurb tuju, siis, läbi huumoriprisma, võite mõelda suitsetamise kahjulikkusele. Mis siis on meie vabandus? Mina vabandan oma unisust sellega, et vaat'sin eile, pärast Urmase uue korteri külastamist, filmi "Entrapment". Sean Connery ja Catherine Zeta-Jones olid jõlehead, tegelikult. Ja siis ei tulnud uni üldse peale, kuigi olnuks nagu juba ammu aeg...

Imede ime. Lätlased on hüva nõu kuulda võtnud ning oma eurovisioonilise kodulehekülje ümber kujundanud. Nii on juba palju parem, ehkki puugravüüri või graafilise lehe virtuaalimmitatsioon avaleheküljel jätab veel sellise metsataguse maigu juurde... Kurb on, et inglisekeelse portaaliga pole nad veel uues kujunduses välja suutnud tulla, nii et kui te just näiteks lausest "Eirodziesma 2003" - kada tad isiti ta bus?" aru ei saa, siis peate veel ootama...

Siim-Siim, kuhu su vabalt plõksimine on kadunud? Bloog jupsib ja lase end lugeda... Oh, nüüd, aegu hiljem vaatan, et juba korras:) Mis puutub Eurovisiooni viisijubinatesse, siis kutsun kõiki oma meelekindlusega kihlveole. Niisama. Et lõbusam oleks. Aga pakun, et publiku lemmiku tiitli napsab tänavugi Sven Lõhmus lauluga "Club "Kung Fu"" - noh, see kus nahad-needid-hieroglüüfid tibisid ja poisse lämmatavad ja liikumine päris lustakas on... mis siis, et neidiste lauluhealed ehk toimuvat välja ei vea - ning vennasvabariigi pealinna Riiga kimab perekond Rahula koos Lena ja Dagmariga. Et laulda slobodanrive huilutavat "What a Day". Ma olen selles veendunud, võib? Aga see tähendab, et keegi paneb gürkeleeithakamaria laulma ning ta liikuma ja välja nägema õpetatakse. Aega ju veel on :D

Käes on jälle pühapäev. Unisevõitu ju pisut, nagu alati, sest eilne LTJ Bukem suutis tundideks lava ette naelutada. Hoolimata õhupuudusest ja kondenseerunud veest laes tolknevatel torudel, kust aeg-ajalt märjukest kaelagi sadas... Eilne öö oli seda imelisem, et ma seltskonnale kaine autojuht olin. Ja politsiereidil kõik mundrimehed eemale puhusin. :) Ehk nagu Marko ütles: "Oo, mis siis nüüd lahti on - sina ja kaine!" Heeh. Aga paar päeva noortekoori vilistlaskooriga veeta... see on samuti kiiduväärt. Sest Riho Leppoja on vaieldamatult parim killuvend, keda ühe koori ette on lastud. "Näete, senjo märk tuli ette - kes näeb, kus on teine märk, kuhu me siit nüüd läheme... [--] Oi, vaadake jälle senjo!" Kuidagi hea, soe ja lapsepõlveline hakkas... Muidugi, kõh-kõh-põh-põh-tõh-tõh laululugude alguses võttis ootamatust sisemisest ventilatsioonist pea ikka päris korralikult ringi käima..."Oh, take me back to the Stars...," laulab Coldplay teises toas. Ja jälle on kõik hästi.

Oh, mis kena talvepäev - päike paistab, lumi kiiskab. Muidugi, kui sa paned varahommikuse konverentsi jaoks jalga üüpris libedad kingad, siis võid trolli poole komberdades üsna sageli viiihhh! libiseda või käpank! ühe jalaga tasakaalu hoides teisega tänava konardustel komistada. Nii ma seal siis jalutasingi, viihhh! käpank! Nõnna, kas te siis vaatasite eile surematut sopasaadet "Täna õhtul Aaleks Lepajõee" ? Ehk et minu meeldejäävam elamus, mis täitis saate 20 lõpuminutit, oli tsitaat: "Oh, ei, juba 2001. aastal võeti mult grupp ära" See oli siis va Arnold, kes kinnitas, et tal puuet tõesti pole. Sellest oli muidugi raske aru saada ses kaunis tele-eetris, milles Urmas Liivi ja Joel Steinfeldti genitaalide pikkust arutati, Kammistet pornuuhhasse mängima kutsuti ja muid keskealisi ilatilklusi korda saadeti. Palju õnne, argipäevaks:)

Vaevalt, et sellisest laulust midagi ilusamat leiduda võiks... "Tere. Olen sinu tänane tuju", laulab ta. Kes, mõtlen ma küll... Aga kutsub tasakesi nimepidi. Niuts.

Miks ma peaksin üksinda spämmide küüsis vabaduse poole orienteeruma, ah? Lugege ka - kolleeg Küllike ei jäta mind nii kaua rahule, kuni ma selle hordidele edasi olen saatnud. Aga ma säästan teie sotsiaalset närvi ja ekirjakasti sisu: Avaldan saladuse kuidas vabaneda pohmakast: Pane taburett keset tuba. Roni selle peale ja hüppa alla. Roni uuesti peale ja hüppa. Kolmas kord roni tabureti peale ja tee petteliigutus. Pohmell hüppab maha, ise jääd aga õnnelikult tabureti peale. Oledki pohmellist lahti nagu lind sitast. Nüüd võib kohe sammud poodi seada ja keldri õlut täis tassida. NB! Korduval kasutamisel ei pruugi aidata. (pohmell õpib)

Ma ei saa midagi parata, et tööaegses unisuses teiste kodukatele kipun kakerdama. Ja Pärtel, avastasin, kirjutab täpselt sellest, millest mõtlesin ühel hommikul, kui Kaarli puiesteel liiklusummikuses Tallinnas kusagil jõle kaugel silmapiiril kõrguvasse Postimehesse jalutasin. Ilgelt lögavesine ning nohune oli olla, silmad olid unelohulisest padjast veel poolvidukil ning hambapasta maitse oli suus segunenud tee ja varahommikuse äratussuitsu mekiga... Ja inimesed mu ümber kadusid üksteise järel augulistel tänavatel laiutavatesse lumeporilompidesse. Nagu kümme väikest neegrit, mõtlesin. Aga tekst ise on jõlehea. Kes klikata ei viitsi, lugegu siinkohal:

kui suureks kasvan, siis tahan saada trollijuhiks. ma tahaks hakata trolliliinil sõitma numbriga 3. minu spetsialiteediks oleks trolliga nõksutamine. veel meeldib mulle see iuuuuuuuuuuuu hääl, mida troll kiirendades teeb. alati kui ma trollipeale lähen, siis vaatan, et miks need inimesed, kes trollist välja tulevad on imeliku näoga. silmad krõllis ja näost kollased. siis kui troll sõitma hakkab, siis tuleb meelde. saan aru. nõka-nõka-iuuuuuuuuuuuuu. kui keegi tahab piletit osta, siis ei müü ma seda talle enne, kui ma järgmises peatuses olen, kus võtan ohkega raha, küsin kümme korda üle, et millist piletit ta tahab, kuigi mulle on antud viiekroonine, mis on nagu kõige odavam pilet (!) ja siis vajutan aeglaselt oma töntsi sõrmega nuppu ja annan pileti sellest plekisest tilkuvast luugist, kuhu suure pakasega sõrmed kinni külmuvad, pobisen natuke oma raske elu üle ja hakkan peatusest välja sõitma. nõka-nõka-iuuuuuuuuuu. teiste trollijuhtidega võistlen sellepeale, kes kõige rohkem päeva jooksul sarvi maha sõidab. seal kaarli puiesteel sarvede mahasõitmine annab kõige rohkem punkte, sest see paneb terve liikluse natukeseks kinni. viskan oma oraanzi vesti selga ja kombin aeglaselt, paar korda libastudes ja kukkudes trolli taha, kus avastan, et ma jätsin oma kindad kabiini. käin kinnaste järel ja asun sarvi uuesti püsti ajama. üritan mitu korda sarvede ja liinide kokkupõrget võimalikult efektselt teha, et ta sädemeid pilluks. see eriti ei õnnestu. proovin ikkagi. kui see mind ära tüütab, siis komberdan kabiini ja annan gaasi. nõka-nõka-iuuuuuuuuuu...

Tänasida uudiseida ära viska homse varna: "Jultunud sõber varastas sõbra arvelt 200.000 krooni". Eesti Ekspress. Sõbrud, kellel on nii palju arvel - ma natukene ka varastaksin siis...? :)

Miks on vanglas parem kui tööl !?
Vanglas on iga retsi peale ette nähtud 6 m2.
Tööl on sul kirjutuslaua taga vaba ruumi vähem kui 1 m2.
Vangis olles söödetakse sind tasuta kolm korda päevas.
Tööl viibides on sul ainult üks lõuna ja see ka enda kulul.
Türmis lühendatakse hea käitumise eest karistustähtaega.
Tööl käies saad selle eest lisatööd juurde.
Vanglas käib valvur su järel ja sulgeb uksi.
Tööl olles pead sa ise jändama magnetkaardi või võtmetega.
Kambris viibides võid mängida kaarte ja rääkida anekdoote.
Proovi seda teha tööl olles.
Vanglas võivad sind külastada sõbrad ja sugulased.
Tööl pole seda kunagi ette nähtud.
Türmis on hulgaliselt perverte ja sadiste.
Töö juures kutsutakse aga neid hellitavalt ülemusteks.

Tore on, kui ninatark-tohtrid, kellega eile kohtusin, nendivad, et oh, teie ajakirjanikud küll rahulikult ei sure, teid laseb maffia enne maha. Hmm... Hakka või mõtlema elu kaduvuse ainetel.

...palun õnnelikuks...ja reipaks...

Täna valitsuses: "Valitsus kiitis heaks veiserümpade kvaliteediklasside nõuded ning nõuetekohasuse määramise meetodid ja korra."Freaky! Ja muidugi tean ma, et viirus ei ole bakter ja vastupidi. Meie hallid hiirekesed keeletoimetusest ei pruugi seda teada. Nii on. Aga luuletus, mille üllas lugeja saatis, oli ka muhe:
Kass on koera naine,
hobune on lehma mees.
Ekstrapoleerides,
Viirus on bakteri naine.

Sergei Bodrovi eilne "Õed" oli suurepärane. Nägite? Kaapasin võrgust pisut lisainfot, sest asi on seda väärt. Lisaks tegelesin ka soundtrack'iks olnud vene progerock-bändide "Kino" ja "Agatha Christie" maha laadimisega. Üks hea lugu on "Kukushka". Aga neid on seal tegelikult ohtralt...

Eurovisioon alustas oma koduleheküljega. Siinkohal räägime rahvuslikust koduleheküljest, sest Läti kevadist lõppkontserti promov portaal ei kannata kriitikat. Paraku. Ma arvan, et slaavi showbiz'il oleks ühtteist oma naabritelt õppida. Ei, mitte isegi Eesti. See võib olla ju ka Rootsi. Või mõni Lääne-Euroopa web-disain, kui meilt abi küsida paljuks peetakse. Aga plassid värvitoonid ja üpris algeline html-keel ei jäta nüüd küll usaldusväärset muljet.

Uus mood päeva alustuseks: Tartu Noortekoori "Laudate Dominum". Salvestusaasta 1992. Aga annab päevale, eriti veel sellisele europäevale, mahlaka maitse...:)

Heh, mida arvate teie: täna toimus Harjumaal liiklusõnnetus. Neli tundi hiljem teatas Põhja-Eesti Regionaalhaigla, et osad patsiendid on "intensiivis", üks veel "vastuvõtus". Vaene PM Online läks hüsteeriasse ja päris aru. Hmm, üritasin minagi ette kujutada, kuidas nende kujutluses õnnetuse ohvrid registratuurikaardikesega tunde toolidel jalga kõigutasid ja op-ile pääsemist ootasid. Ehkki tean, et on olemas erakorralise meditsiini vastuvõtuosakond, mis tegeleb siiski õnnetusohvritega koheselt...

Esmaspäeva on alati hea alustada Madonna looga "Nobody's Perfect". Et siis sujuvalt Elektrooniku seikluste soundtrack'ile üle minna ... :)

Heh. Mõnda aega olen suutnud, niisiis, vait olla. Isegi :) Tormlev nädalavahetus on oma agressiivsuses mu näkku karmid vaod vedanud, sompus ja hallus Tallinna kohal lisab samuti oma jao... Ega tegelikult nii hull ei ole, kui ma siin nüüd kirjeldasin. Meeletult lõõgastav oli nädalavahetusel Tartus viibida, vanu-tuttavaid-paiku-ja-semusid kohata, poole päevani magada ja, oo, teatriski käia. Sadamateatris oli "Teatrirüütel". Jüri Lumiste monotükk. Ja päris mõnus, pole midagi öelda... Eriti tore oli, muidugi, et vaheajal kõik rahvas kohvikusse ümber "Kes tahab saada miljonäriks" kogunesid. Eilses saates oli ju see va õnnetu härra, kes poolest miljonist kroonist kurvastuseks ilma jäi. Noh, vastas valesti ja kaotas oioioi-kui-palju... Tuleb kordust vaadata. Igal juhul.

Päeva juhtmõte: pal-ga-päev:) Aga kasu pole sest niikuinii midagi, sest - elu on vaid maksud ja maksude maksmine...

Ma mõtlesin, et tänasel unisel ja sombusel päeval oma mõtteid maailma ei paiskagi. Aga ülikoolist saabunud pressiteade oli lihtsalt nii jabur, et ma pean selle siinkohal edastama:
"Vastu tulles tudengitele on raamatukogu lahti 5 päeval 5 tundi kauem. Algatus "Ära maga, tule õpi!" tuli TÜ Üliõpilasesinduselt ja pakub eksamieelses palavikus tudengitele lisatöötunde. [--] Kes poleks kogenud, et alati jääb eksamile minnes puudu tund või paar. Selle üliõpilaste seas kroonilise häda leevendamiseks ongi see ettevõtmine ellu kutsutud. [--] TÜ Raamatukogu direktor Toomas Liivamägi: "Minu raamatukogus töötamise ajal on kõiki üliõpilasesindusi ühendanud üks soov - et raamatukogu oleks vähemalt sessi ajal öö läbi lahti. Seekord saabki see teoks."

Oo õudu, õõvas võõras!

Vaatan välja - juba öö käes. Lumine, tuisune ja kõle... Taustaks tõmbasin endale (jaa-jaa, enda taustaks!) kaks ülihead plaati, Soundscapes ning Night Collection '97. "Eklektiline" näib olevat saamas mu lemmiksõnaks, kui neid plaate iseloomustada püüaksinn... Aga siin pildi peal on maailma kõige lõbusam vanamammi ja vanapapi, kelle ma vanadekodust leidsin :)

Kujutage ette lihtinimese rõõmu - soe eilne sulatas torud üles ja nüüd tuleb vannitoast suisa sooja vett. No, mis rõõmu veel tahta võiks... :)
Esmaspäevane filmivalik on Eesti telekanalitel kõike muud kui igav. Kuidas ma küll saan vaadata kolme filmi, kui teleekraane on ainult üks!? Äh. Igatahes jätsin Kafka ainetel vändatud Lossi kõrvale, vaat'sin esmalt muhedat komöödiat "Kasutatud inimesed" (megahea näitlejakamp eesotsas Marcello Mastroianniga) ning siis ka uusimat Dracula käsitlust, mis oli lihtsalt vä-ga hea. Rezhissööriks mees, kes ka MacGuyveri, Highlanderi ja dr Who filmidega mässanud, Patrick Lussier I. Esmakordselt, rääkimata heast muusikast ning rezhiist, nägin käsitlust, milles Dracula olemususe otsingutes jõutakse Juudas Iskariotini. Ehk on see vana ja kulunud käsitlus, ent ma tõesti polnud seesugusest versioonist varem kuulnud. Põhjenduseks tema kartus/põlgus hõbeda (seeklid), ristide (Jeesus), kiriku (no-comments) suhtes...

Hmm, mis lugu. Autorikandidaadid Kivisildnikust Sanderini.

Aga eriti meeleolukas oli, ilusast ja päikeselisest soojast ilmast rääkimata, eilne päev koos isaga veeta. Leicester Square'il lõunat süüa, Clarence'i pubis õlut rüüpsida ja St. James Parkis jalutada. Huvitav, tekkis meil küsimus, kuidas nad seda Pall Mall-i ikkagi hääldavad... Ja printsess Diana matkarada me üles ei leidnudki. Tüüpiline arrogantne viitadekultuur, mis suunab sind lähedal asuvatesse põõsastesse ja soovitab vist sinna jäädagi.

Vaikus bloogis oli tingitud sellest, et laupäeva varahommikul sai Londonisse starditud. Et siis eile hilisööl tagasi kodumaale jõuda. Kes Londonis käinud, teab, et sõnu polegi vaja raisata, ütlemaks, kuivõrd healinnaga on tegu :) "Umoja", mida taanlased meid West Endi New London Theatre'sse (muusikali "Cats" kauaaegne koduteater) vaatama viisid, paraku, nii positiivset heakskiitu ei saanud. Aga kui väga tahetakse välja teha, siis võib suurlinna tuledes nädalavahetust veeta küll. Arlanda lennuvälja ma igatahes enam ei salli. No, mis mõte on tormata SAS-ilt Estonian Airi lennukile (mis asusid kõrvuti), joostes kõigepealt kilomeetrite kaugusele lennujaama teise otsa, kirjutada end riiki sisse, et siis paari minuti pärast uuesti välja kirjutada (ja veenda turvameest, et arvutist pole vaja suurt midagi otsida, ma ei ole jõudnud paari riigis oldud minuti jooksul mõnd kuritegu sooritada), jõuda läbi iksteede bussini, mis sind siis tagasi SAS-i (elik Estonian Airi) lennuki juurde sõidutab. Jesus Christ!

O what a day... Nüüd siis Kalle juubelivein ja siis veel mõned mõtted ja ... ma parem vaikin.

Oo, aitähh, Siim, teavitamast, et 22.märtsil on suur TNK juubelikontsert: "Esimesed vilistlaskoori proovid on 25. ja 26. jaanuaril Lille Majas; täpne info nüüd, ja kui täpsustub edasine plaan, ka edaspidi, www.tartunoortekoor.ee."

Reformierakonna laul

Kui sa tunned, et sa oled valmis
Kaitsma õigusi, mis on sulle kallid
ja sa tead, et sind ei takista vallid,
siis peatu hetkeks sa.
Tegijate seltsi ootame sind me
Luua tulevik, kus puuduksid pinged.
Tule meile ja pane maksa oma tahe vaid.

Vajame sind Reformierakonda,
Vajame sind, et teha Eesti korda.
Vajame sind, et oleks tulevik meil kindel nagu kalju -
Koos on teha meil nii palju.

Kui sa tahad miskit korda saata
ja tunned armastad sa oma maad ka
Siis tea, et meil ei peeta mokalaata.
Siin tegusid sa näed.
Siin sa tajud, et me hoolime Eestist
Saad uusi sõpru, kes on sinuga mestis.

Enda jaoks loo võimalus sa meie kaudu nüüd!

"Me vajame sind Reformierakonda," laulab tundmatu päritolu nooruk. Täna saabus toimetusse ülirõõmus ülemkond, lauluviis suus. Ehkki just eile kuulsin üht seukest versiooni. Sulo? Kalle igatahes on veendunud, et see on Sulo. Heeh, ja siis veel üks väljavõte täna hommikul aseritelt saabunud kirjast: Lp.hr.Kalle Mului! Õnnitlaeme Teid süünipäeva puhul! Ihihi! Tegelikult tuleb välja, et see on mingi reformikate müügimeeste koolitaja Ekke Lainsalu. Ooo!

Eilne päev tõi kiired ajad, polnud mahti isegi bloogimas käia. Nii see kord juba on... Aga nüüd niriseb vähemalt köögikraanist sooja vett. Vannitoa peale laiutas töömees käsi ja lubas täna tagasi tulla. Noh, eks siis paista... Tänane järjekordne ravimipäev tuleb seega üle elada ja homme varahommikul Londonisse. Noh, Covent Garden näitab aafriklaste traibtäntsu, see tuleb üle vaadata ja siis tagasi tulla. Mulle sobib :)

...aasta alguse märksõna: pres-si-preem-iad...

Hommik! Kui vett ei ole, tuleb abi leida mujalt. Nii käisime seltskonnaga Tabasalus ujumas. Ja, oo, pesemas ka! Ainult et mullivanni ma kloorivett siiski ei paneks, see oli liiast. Tütarlaps basseinikaldal, kes õhtuti vees hüplevaid tibisid aeroobitses, oli päris lõbus vaatepilt. Ja Osman Kebab, kus sisenedes su riided aegunud õlist ja sigaretisuitsust sekundiga läbi imbuvad... Hiljem väike vein Henriku juures ja ootamatud arveavaldused. Selline õhtu siis sedapuhku!

Valmistuge pikemaks lugemiseks... selgub, et tegu on Maalehe aastaga:)

Kas saab veel üldsõnalisemalt, eeteevee?:
"Pooletunnine analüütiline publitsistikasaade koosneb kolmest osast, mille seob tervikuks saatejuht. Esimene saateosa on vestlusring üldhuvitaval teemal, teine osa keskendub olemusloole ning kolmandas jaos meenutatakse ajalooliselt huvitavat ning olulist sündmust või isikut."

See, mis siin vabariigis toimub, on kõike muud kui normaalne - teed ja torud ja majad jäätuvad, inimestest rääkimata. Tartus leiti mingeid jäätunud jäsemetega inimesi ja laipu ja... saate ju aru, et see ei ole ikka normaalne. Seesugust talve ma nagu tõepoolest ei mäletagi... Vett mul enam ammu (jälle?!) ei ole, elektriarvele ei taha samuti mõelda. Köha, mis selle karmi pakasega on peale karanud, võtab hingetuks. Või nagu mu ema kirjutas: "Elu hangub". Autod ja laevad ei käivitu või on lihtsalt kinni jäätunud ning ilma asjata nina kodust välja toppida pole mõtet.

Aitab jamast. Raha küll ei ole, aga juuksurisse tuleb ikka minna. Sinna ma nüüd sammud sean ... :)

Lõbusat lugemist veelgi. Sedapuhku ETA ilma-arhiivist, mille mitmenädalasi pealkirju lugedes võib saada lustaka ülevaata ilmateatajate tänamatust tööst (üks pealkiri päeva kohta, algus 24.12.02):
Külm ilm püsib nädala lõpuni. Külm ilm kestab. Nädala lõpus hakkab tuiskama. Ilmajaam lubab aasta lõpuni lumesadu. Aastavahetus tuleb külm ja tuisune. Uus aasta tuleb külma ja tuisuga. Ilmajaam lubab aasta viimaseks päevaks tuisku. Uus aasta algab pakasega. Pakane kestab nädala lõpuni. Pakane ei anna järele. Nädalalõpul võib tulla kuni 30 kraadi külma. Uus nädal toob kaasa paukuva pakase. Ilmajaam hoiatab kuni -33kraadise pakase eest. Alanud nädal toob kaasa lumesaju ja tuisu..."

ETA-st, paraku, veelgi - neile, kes lootsid, et pääsevad jamast: "Eesti seadused ei keela pakasega õues töötada. Pakasega väljas töötamise peavad kokku leppima tööandja ja töövõtja, sest Eesti seadustes pole kirjas, milliste külmakraadideni on õues töötamine lubatud. Tööinspektsiooni avalike suhete nõunik Tõnu Vare ütles ETAle, et seadus määratleb küll väga täpselt, millised tingimused peavad tööl olema siseruumides. Lubatud miinimum- ja maksimumtemperatuurid olenevad sellest, kas töötaja liigub, teeb füüsilist tööd või istub kogu aeg laua taga, rääkis ETAle. Õues töötamise kohta on pisut öeldud vaid ehituse kohta käivates töötervishoiu- ja tööohutuse nõuetes. Seal on kirjas, et töötajaid tuleb kaitsta ilmastikumõjude eest, mis võivad töötajaid ohustada või nende tervist kahjustada. Millise temperatuuriga tohib ehitaja õues töötada, pole siiski määratletud, lausus Vare. Näiteks kaheksa tundi õues töötaval turvamehel polegi toetuda ühelegi seadusele, ta saab loota vaid kokkuleppele tööandjaga, et võimaldataks teatud aja järel näiteks kuuma teed juua."

Ma pean teid teavitama toredatest uudistest. Need on nii jaburad:
"Püsivate suurte külmadega pole mõtet ennast külmetada, vaid tuleb kapipõhjast unarusse jäetud maavillane kampsun ja sokid välja otsida ja selga panna, rääkis Postimees Online'ile Mustamäe Polikliiniku Perearstikeskuse juhataja Anna Kreis."

"Nõmme alaealiste komisjoni otsusega võivad eksimuse teinud, kuid sellest aru saanud ja oma käitumist parandanud alaealised saada tasuta ujula pääsme Nõmme ujulasse. Nõmme linnaosavanema Urmas Paeti sõnul aitab õiguskorda rikkunud alaealisel oma teost aru saada ja seda enam mitte korrata positiivne eeskuju." Eeskuju ja stiimul missugune :)

Oo, Henrik sai endale homseks aja maailma kõige ilusama arsti juurde. Veab mõnel...

Uudised perekonnaseisuametis: "Kõige vanem peig oli [eelmisel aastal] 91-aastane ja kõige vanem pruut 84-aastane. Noorim pruut oli 15-aastane."

... külm ... külm ... külm ...
laevad jäätuvad, veetorud jäätuvad, koolid on kinni ning lumehanged on taevani ... mis toimub!? "Nagu neljakümne esimesel aastal, kui isa lumelabidaga teed vabaks murdis," meenutab Rasmus:)

Kuradi torustik, ma-i-või! Jälle on midagi umbes ja mida külmunud...köögikraanist tuleb vaid külma vett, vannitoakraanidest ei tule mitte midagi. Lund ja jääpurikaid, ehk. Äärmiselt meeldiv on talve niimoodi üle elada, kui köha ja nohu niikuinii kallal on ja elektriküttega soojustamine tõhusaks pole osutunud... Tere hommikust! Nädalavahetus oli a) piduline, b) unine, c) külaskäiguline veeprotseduuride eesmärgil.

Appi, informatsioon limnoloogiajaamast!

Järvede ummuksilejäämisest.

Karmidel lumerikastel talvedel jäävad paljud järved ummuksile. Inimene märkab seda eelkõige kalade suremise kaudu. Ka praegusel talvel on hapnik hakanud kaduma juba mitme järve veest, kus teda sügisel veel piisavalt leidus. Sellist olukorda soodustasid suhteliselt varajane jäätumine, madal veetase järvede jäätumise ajal, paks jää- ja lumikate ning aastakümnete jooksul järvede setetesse talletunud orgaaniline aine. Ohtlikumas olukorras on rohketoitelised, aeglase veevahetusega madalad järved. Kõige vastupidavamad on suured ja sügavad järved. Tuntumatest võib ohustatuteks pidada näiteks enamust Vooremaa järvi, Maardu, Tamula, Mäeküla, Ermistu, Tõhela, Harku ja Veisjärve. Liigtoitelised sügavad järved on samuti ohus, kuid need on enamasti väikesed ja vaid kohaliku tähtsusega. Võrtsjärve praegune olukord meenutab 1995/1996 a. talve, kui märtsis hukkus hulgaliselt angerjaid. Praeguste ilmaolude jätkumisel võib ummuksilejäämine ohustada väga paljusid järvi.

Te peate kindlasti lugema soomlaste energiakriisist, mille põhjustab nende igatalvine saunanali. Ihihi! Ja veelgi - kelle Hansapanga paroolid on iganenud, uuendagu neid kindlasti, palun, sel leheküljel, mis kirjutab muuhulgas:

Ligupeetud kilent!
Ganzapank kaotama kõik kõik kõik oma paroolid ja kasutajanimed ja andmed (väga kurb kurb!!), sest kontoris läks kafe vesi hiire kantrjolleri topeltkliki peale ja emaplaadi data-juhtme bänner roteerus läbi Microsoft Wordi otse Recycle Binnushkasse. Vot tak.
Palun palun saatke teper meile järgnenenevad andmed, et me saaks Teid ka edaspidi õnnelikuks teha (muidu saad nuga).

Opjat lugupeetusega,
Ganzaneti kliendipeedistus

"Ligikaudu 4 % kogu maailma õistaimedest koosnevad põhiliselt veest. Näiteks palavvöötmes elavad turdtaimed ehk sukulendid peavad toime tulema väga vähese niiskusega. Mõned nendest on väikesed ja armsad, mõned suured ja veidrad. Kus seda vett hoitakse? Kuidas oma veevarusid kaitstakse ja mida sellest kõigest õppida? Talvine tutvus turdtaimedega Tallinna Botaanikaaias 7.-19. jaanuarini..." Heeh!

Pisut ülevaatekirjandust ja analüüse perioodi kohta, mis mind alati paelunud on: "Tomorrow Never Knows: Rock and Psychedelics in the 1960s". Ja kas te teatsite seesugust asja, et Chiquita banaanivabriku Panama divisjon tahetakse sulgeda. Sealt piirkonnast saabusid meile juba kaugel nõuka-ajal pühad banaanid (kui saabusid), nagu Marokost apelsinid... oh, olid ajad!

Oo, küll on võrratu u-uni; oo, küll on võrratu pä-äev... Täna on verepäev, aga mul ei ole võimalust seda kuidagi loovutada: tingimustes seisab, et terve, söönud ja puhanud inimene. Ajakirjanikud ei kuulu mitte ühessegi kategooriasse. Noh, võib-olla "söönud" saaks minu kohta isegi öelda. Aga see on ka kõik. :)

Elus ja kodus. Isegi. Eilne päev venis lumevangi, bensiini vähesuse, tühja kõhu ja liiga kaine olemise tõttu vä-ga pikaks. Esmalt oli vaja ööga sadanud lumekuhilaid trotsides automobiilid talust kätte saada. Eeriku auto sõitis, tundub, ainult hea õnne peale, kuna bensiinipaak oli juba ammu tühjaks imetud (kõige kriitilisemal hetkel hüppas Bipu Jaanuse eeslohisevast autost välja ja kukkus loodust pildistama, nii et shansid bensiinijaamani jõuda kahanesid veelgi). Viljandis sai süüa. See on oluline. Ist'sime "Tegelaste toas" ja tundsime end hästi. Tartusse-sõit oli muidugi kõike muud kui meeldiv: tuisud ja lumevallid sundisid autot nii mõnigi kord tee ääres seisatama. Või olid need siis muud vajadused, mida Kati tungivalt nõudis... Kahetsesin juba, et end kergel meelel autorooli olin lubanud lükata. Aga pärast Wildes venitlemist, Elise ja Anneliga aastavahetust meenutades ja kaemist, kuidas Peeter Eerik ettekandjaneiu üha enam segadusse ajas oma tellimiste keerukusastme tõusuga... siis oli juba päris hea Tallinnasse edasi kimada. Öö tuli ruttu ja tänane silmnägemine ... ee ... võiks olemata olla. Tööpäev samuti :) Head uut aastat, ikkagi!

Jaanus oma hirmsate kampsunite ja soovidega autoga mööda taluõue paarutada saabus hetkeks siia, käratades "Mis see siis nüüd olgu - pange kohe see käest ära, muidu lähen sõidan vastu posti!" Hmm... :) Arno ja Monika läksid just ära, kuigi nad ise ka ei teadnud, miks nad ära läksid. Seda enam, et ega öösel pole ju turvaline sõita. Oeh. Crying at the discoteque...

Ja muuseas, aasta (nii möödunud kui ka alanud) parim ajastus on see, et südaöösel (äpunktuaalselt!) saabus Kapu sussi sahisedes, kes 22.04 lahkus Tallinnast Shelli bensiinijaamast. "Ma arvan, et see oli päris hea tulek, arvestades seda, et ma jõudsin juua tshampuse, käia vannis, jõuda kaineneda ja Viltshu saabuda...," ütles ta. Me-ga.

"Kuule, kas siin on mingi igavate inimeste festival vä," vigises Peeter Eeter. Ta lihtsalt ei leia asu uues aastas. See on see luuletus: "The men that don't fit in" (pikem jutt, kunagi tõlgin ja kirjutan päris teksti). Uus aasta, see va kahe tuhande kolmas on tagasi. Ei, käes, ma mõtlesin. Ja - h e a d u u t a a s t a t. Sõrendatud tekst, nendib Henrik. Nüüd ongi tema kord. Ma käin vahepeal eemal...
Pakkumus kahele veinile on öö jooksul tõusnud pakkumuseks kolmele väga heale veinile. Aga mitte enne kui mõne päeva pärast, sest...sest...2003. aasta jõudis vahepeal kätte omale omasel moel. Huvitav, kas on üldse põhjendatud igasugu tagasivaated, et mis eelmine aasta tõi ja mis järgmine aasta toob? See on ju mingi inimeste asi, ega loodus ei tea ju, et 2002. aastal oli juba nii ja nii palju maavärinaid ja üleujutusi ning tänavuseks nüüd aitab, säästame järgmiseks aastaks ka. Või noh, samamoodi saatus ju ka ei tea, et mina ja sina arvame aega mingite tükkide kaupa, et oleks kergem seedida. Ja meie oleme hullult rahul, kui räägime, et "eelmine aasta oli hirmus tore" ning et "loodan järgmiselt aastalt kõike head".

"Ma ei usu oma silmi," ütles praegu MSNi loginud sõber. Mina ka ei usu. Mida ma siin teen üldse? Ah? Vestlen kujutlematute kaaslastega keset uusaastaööd. Aga samas ma ju olengi igavate inimeste festivali peaesineja ja ühtlasi ka peakorraldaja. Obey me.