Uus kuu varsti käes... Näe, jõudsin veel sissekandeni. Tänane märgusõna on "ujumine". Edasi-tagasi ja hästi palju. Nii Kurepalus kui ka Emajões. Eilne vaikimine on tingitud pisukesest ekstsessist oma autoga (mõned peavad paremaks avariisid teha kui korralikult liigelda) ning Kaido lahkumispeost, mis päädis varahommikul Manastirskaya Izba kummutamisega Kalevipoja kuju ees. Uskumatu :) Tegelikult võimaldasid viimased päevad mul allpool esitet' friikmiksi täiendada (Kaido laenas isegi ühe oma kõrva!), aga tehnilistel põhjustel jääb see praegu ära. Kahjuks. Nüüd üritan pisut magada, aga raske saab see vist küll olema - palav on ju. Prantsuse Riviera ilma ookeani või Vahemereta on siia kolinud.

Vähemalt elus. Öösel (tegelikult küll varahommikul) maandusime Tartus ning ma magasin end lihtsalt soodaks. Aga võib-olla oli põhjus ka selles, et tänane päev oli vist selle suve üks palavamaid. Isegi praegu on väljas 30-kraadi ringis ja tuule puudumise tõttu pole enam midagi hingata ei õues ega ka toas. Oeh.

Oo, õudu, õõvas võõras... Elus, hoolimata sellest, et unekotile kell kaheksa jõudsin... Ai, aga natukene hea oli ikka ka. Ma arvan, et mul läeb paar päeva aega, et taas selgelt mõtlema ja end väljendama õppida....



Mina. Unine, ent prillidega.



Mäux läeb tants'ma.



Meie sõbranje Annika.



Oi, nüüd on neid juba mitu.



Festival voldib, kleebib, lõikab tänudiplomeid.



Ameerika, Ameerika - Elise kõhust saab hea lipu.



Mis on pildil? Õige vastus - põlved!



Vanadaamid Mäux ja Ülle õhtusel vastuvõtul.

Romeo ja Julian - us-ku-ma-tu!

Põhimõtteliselt on festivali viimane päev kätte jõudnud. See päeva algus tabas meid küll Tegelastest... eee, üpris segases meeleolus ja pidutujus :) Imelikud ettekandjad ja torupilli tutulutu varahommikuni. Täpsemalt, kella kuueni. Ja keskpäevane Viljandi kohvik - oo! mis rõõm, oo! mis toit... See väärib kiitust! Nüüd ka mõned pildid neist päevist...



Peeter-Eerik ja Arno mõtteisse vajununa.



Margit ja John. No comments!



Kukrite kontsert Kaevumäel oli popp. Mitte küll minu maitse, aga rahvale meeldis. Ja hoidis ärkvel ka.



Kaevumäe sheff turva - Tiit.



Siin sündis Real Video. Vott!



Mäux ja Ülle tantsuhoos.



Elis on nagu Madonna - sel on samasugunse särk ja prillid.



Tegelikult on see pilt juba ammu tehtud - aga ma ei tea, mida Meelika imestab...

Oo, Virre oli lihtsalt me-ga. Teate ju küll: kui õitseb sirel ja laulab ööbik... Nüüd räägib Anneli, kellega staapi jõudsime: nojah, nii pea, kui kohale jõudsin, sain aru, et siin ikka peab suvel käima... Nüüd ta jäi ootamatult vait ja hakkas oma varbaid plaasterdama. Miskipärast - isegi ei saa aru, miks :) Täna, muuseas, on kontrafolk ka - Jääboiler teeb oma protestikontserti, noh!

Väsinud ja näljane, aga mis seal teha - võiks hoopis mõnusad pildid üles panna, siis ei pea palju kirjutama :)



Sheff põnn, kes meenutas krõlli, aga keda tema isa tegelikult pildistada ei lubanud.



Anneli ja Maris tulid kontserdile. Nii lõbus.



Kelle varbad? Anneli!!!



Kelle käed? Anneli!!! Ja Andri.



Vanadaamid kaevu äärel...:)

Festivalilainel muutumatu... Pidu jätkub hoolimata tormist ja sellest, et mu lava heleda leegiga süttis (tuul lükkas riidekaunistused prozhedesse...ihihi!). Nunuhh! Ja Siniallikal käisime u-ju-mas. Suts! sisse ja suts! välja. Sest nii kiire oli. Aga et Anneli saabus, siis läks eriti lõbusaks, noh! Esimesed pildid on eilsest ööst, mil Vägilased mega kontserdi andsid (esiplaanil Meelika, taamal Cätlin) ning viimane pilt toob esile vanadaamid Elizaveta ja Anette, kes täna lava tagant vihmavarju tulid otsima...

Pildid-pildid-tänasest päevast... :)

Hommik on õhtust targem. Tavaliselt. Ja mul on isegi hea ja niivõrd-kuivõrd tore olla. Aga nii mõnigi vaarub mööda seinaääri ja otsib kohta kus ta saab... end maha toetada. Heeh, siin teile särasilmne Sandra, kes tegelikult nii väga ei säragi, sest unustas varahommikul vaat' et koduteegi ära... :)

Meeleolu on jätkuvalt ülev. Siit ka mõningad muljed - Jeberi-jee eile õhtul ning poseeriv Värttinä. Ihihi. Tulin just Flandria-tüüpide manageerimiselt. Jõle shefid olid ikka küll. Ja viimane pilt on prügipealikust Maritist. Vott!

Palavus tahab ära tappa, ma olen selles enam kui kindel. Vähem kui tunni aja pärast algab tänavune festar pihta (jesver, mitmes see üldse on...) ja mul tuleb Kaevumäe lavalt kaadervärk maha hõigata. Vot-vot. Hetkel pilte saata ei saa, sest aku on tühi, aga VPMF-i avamist saate kõik jälgida festari koduleheküljelt. Reaalajas ja puha.

"Tuld sekretariaadi diktatuurile!" Sellise hüüuga võib vist festivali avatuks lugeda.

Tund ja veerand sõitu Eestimaa keskpaiga poole ja juba see va Viljandi paistiski. Elusalt ja tervelt kohal, pole miskit muret meil... Peale tühja kõhu ja pisukese närvilise õhkkonna. Ehk on see tavaline... Aga tavaliselt pole ma seda üldse täheldanud. Ah, aga mida mina ikka tean :) Meeleolukas oli, et astudes raamatupidamisruumi, kuulen tuttavat templiplõginat piletitevirnal ja vaatan - Kalmeero isiklikult tambib pääsmeid. See tegi tuju kohe heaks. Vott.

Aga täna on hoopis uued märksõnad - Jareki sünnipäev ning algav Viljandi Pärimusmuusikafestival. Jeberijee, ilmajaam - ärge laske sel vihmal enam sadada :)

Soomest, niisiis, elusalt ja tervelt tagasi. Ja elusalt ja tervelt tagasi isegi auto tehnoülevaatuselt ning Võsu rannast ujumast. Meeleolukas on see, et keegi kohalik Loksa liiklusjoobar pidas tarvilikuks mind "rajalt maha võtta" ja teha mulle trahv - vahtkustutita sõitmise eest. See oli niivõrd jabur, et ma lihtsalt naersin õhtu otsa. sada kaheksakümmend krooni vahtkustuti puudumise eest, sellal, kui roolijoodikud rattureid rammivad. Hmm... :)

Ma ei jõua tegelikult enam halada, et palav on. Muidugi on. Mu selg mitte lihtsalt ei tulita, vaid on ka igati puutumiskõlbmatu. Aga lõbu on jätkunud ohtralt - eile tutvusime Sabine'ga, rootsi-soome ajakirjanikuga. Lahe mutt, kellega Bourbon Street'il aega veeta, ülisooja õlut juua või siis jällegi punaveini rüübata. Jay Kay intervjuu tuli kohe ära unustada. Pildistamine ka. Polnud piisavalt mainekast väljaandest siinsele fotopeerule. Noh, mis seal's ikka. See-eest sattusime back-stage'i siis, kui J.K. tualetti tormas. Imelik, mida paparazzod kõike pildistama ei pea. Tegin küll pildi, aga vaat' seda ametit küll endale ei taha :) Tänu Jamiroquaile voolasid linnatänavaile ka nooremad inimesed, kes õhtul-öösel peopiirkonnas jämmisid - Voodoo Club'is ja mujal. Aga - päikesest põlenuna tuli uni siiski ruttu... nii umbes nelja paiku. Niisiis, viimane festivalipäev, mida peaks väärikalt tähistama. Ometi tahan kõige enam oma voodisse, mille pind ei ole vastavalt maapinnale siit hüplik ja sealt kaldus... Ja tahan oma dushi alla minna. Mitte telklarahvaga 40 minutit järjekorras oodata, et siis avastada, et keegi jobu on niisama naljaviluks sildi "Occupied" ukse ette tõstnud. Urr! Ja vesi oli loomulikult jääkülm. Okei, kosutav-karastav ja mõningal määral siiski puhastav samuti. Hetkel jämmib paarikümne meetri kaugusel asuval pealaval The Roots, millest ma miskipärast oodanuks enamat. Mitte mustade hiphoplik jou-jou-jou, miksituna kitarrisoolodest ja pongopõrinast.

Nüüd olen ma tuttav burgerikoeraga. Istub siin, pealava taga pressibussi juures, ning närib omaniku burgerit. Väga huvitav, igatahes. Ja äsja lõppes ka toidusõda kaelakaardi omanike tiigile kogunenud pardipere ja kajakaarmaada vahel. Muhe. Paarikümne minuti pärast on oodata lavale Jamiroquai'd. Kui ta just rambipalavikku ei saanud. Aga pressibuss on hea mõte - seda võiks meilgi rakendada suuremate ürituste toimumiskohtade vahetus läheduses: operatiivne ja ajakirjanikele definately mugav. Peabki ju olema. Muuseas, mis puutub tänasesse kaunisse suvepäeva, siis kiskus pügal suisa 36 kraadi peale. Ai. Oi. Ai. Meri oli ainus koht, kus kuumendavale kehale kosutust leidis ja kus sõpradega vesikoera ja kõike muud mängida... Yyteris on lõbus rand - kui kuumaks läheb, vurab düünide vahelt väja jäätise müüja oma väikese trakatsiga, peatab selle kõige rahvarohkemas kohas ja röögatab: Jäätelö!!! Mõnus. Nii, aga nüüd kontserdile. Kohal on üle 20 000 inimese, mistõttu on ainus mõistlik paik ajakirjanike territooriumil, mitte lava ees. Sest seal pole liht-salt õhku. Ruumist rääkimata.

Eilne märksõna on: Sam Moore. Ning Big Bad Voodoo Daddy. Ning Bourbon Streeti ööklubi, punane vein jõe ääres ning roosa vein hilisöisel pealaval. Kus valitses tühjus ja tehnikat valvavate turvameeste võim.

Michael Learns To Rock. Ehk Andri Learns To Jazz. Asi susiseb. Sõna otseses mõttes, sest iga päevaga läeb lihtsalt palavamaks. Praegune temperatuur näitab 33 kraadi. Ja on alles armas keskpäev... Oleme hommikueinestanud, une silmnäost lükanud (no, peaaegu) ja nüüd taas merre. Ilma selleta pole lihtsalt võimalik olla - eile, näiteks, olime Henriku ja Enoga vees ei rohkem ega vähem kui tund aega. Ohohoo. Öäk.

Väljavõte Pireti artiklist, kus jõe nimi ja kõik selle ümbruses toimuvast kirjas: "Kokemäki jõe kaldal asuv [saare]park peidab endas vabaõhulava Kirjurinlouto, mitmeid suuri kontsertpaiku ja Jazztänavat. See on ööelu keskus oma turgude, restoranide, plaadi- ja riidekraamipoodide ning väikeste intiimsete jazzbaaridega. Jazztänaval asuvad Cafe Jazz, Getz Club ja Getz Garden. Kontserte on ka Pori kirikus, teatris ja Promenaadisaalis." Pisut on ta oma kirjelduses küll geograafiliste näitajate eksinud (et kus on saar, kus on park ja kuhu jääb Jazztänav), aga ülevaate saate, ehk, sellegipoolest. Päike hakkab lõpuks ometi vähem kütma... Üritan nüd pildid kaamera seest kätte saada...

Ma olen pruun, ma olen pruun, ma olen superpruun. Nüüd ruttu Big Bad Voodoo Daddy't kuulama. Juhhussussuuu! Tegelikult me tegime Enoga pressikeskuse külmikus lihtsalt rõõmsat reha, sest ajakirjanike toitlustamine käib siin asja juurde. Normaalne. Kebabi-pizzat hinge alla ja nüüd saarele veini rüüpama. Siin on üks mõnus jõgi, mille nime ma mainin hiljem, mille keskel mahe saar. Koos pealavaga. Jummy!

Lisaks Pori-uudistele midagi ka Los Angelesest. Konnalt.
"siin on paras hullumaja lahti. 3 tundi tagasi s6itis mingi hull yhel laadal autoga rahva sekka. umbes 50 inimest on vigastatud ja 10 surnud ja taevas on helikoptereid t2is ja kogu aeg s6idab m6ni kiirabi huilates m00da. sest see juhtus meist ainult m6ne km kaugusel ja t2pselt seal, kus ma tavaliselt ise oma p2evakesi veedan. ma olen ausalt 0eldes r66mus, et ma t2na hommikul sinna laadale ei viitsinud minna. ja see autojuht olevat kuulu j2rgi 81-aastane ja s6itis 80-90 km tunnis. uskumatu."

Igasugu imelikke tüüpe luusib ikka ringi. See tuletab mulle meelde öö, mil Carmen Kass oma filmi salvestas. Kui Aleksandraga võttepaigale lähenesime, saabus Põhjaväila mingisugune hull dzhiip, kes neid väila kurve sõna otseses mõttes kahel rattal võttis, siis täispöörde tegi ja liikluse oma ristirästi olekuga lihtsalt kinni pani.

Niisiis, tagasihoidlikud küpsised, kohv ja internet. Mis muud, sa hing, ihata oskad, kui päike lõõskab lagipähe (tunne, nagu Prantsuse Rivieras) ning jazz-muusika paitab ööläbi, telgis magades, kõrvu. See ongi see Pori Jazz, millest nad kõik nii palju räägivad. Kohe läheme mere äärde, sest tänased kontserdid algavad alles kella nelja paiku. James Brown... teate, see, kes laulis ai-fiil-guud ja itis-ä-mäns-vööld... Tema on tõesti vanaks jäänud. Aga mitte Ibrahim Ferrer. Tema oma latiinohõhnguliste, bossa- ja bluusitaustaliste kuuba rahvalaulutöötlustega on lihtsalt us-ku-ma-tult super. Vau-vau-vau. Tegi tuju heaks ja oli nii mõnus, et suutsime oma esimesesl festivalipäeval isegi ilma alkoholita telkidesse heita. Oo, elame ju anonüümsete alkohoolikute õuel, 5 eurot öö. Need ei luba ju "silmhnähtavate ebakainusmärkidega" üldse telklasse ilmuda. Ihihi. Aga ega me ei ilmunud ka. Et siin on tõesti-tõesti palav, siis ostsin eile pori jazzu nokkmütsi. Kuigi need kunagi mulle ei sobi ja ma näen välja nagu kõrvits mütsi all, on see tüüp päis mõistlik. Aga nüüd, kahtlemata, vette.... Yyterisse.

Appi-appi, eurovastased saabusid majja. Mina ei taha, et Aarne Otter minu laua peale prantsatab ja mulle ohtralt eurovastast propagandat puistab. Hetkel käib selja taga arutelu, kas Postimees on valitsuse häälekandja või mitte. Huvitav, valitsus ütleb jällegi, et me oleme mingi muu huvigrupi häälekandja. Mine sa siis nüüd võta kinni, kellelt ma pistist saan ja kelle häält ma vahendan. Mul on nüüd identiteedikriis:)

Ehk siis eilne öö...

Kui eile öösel tööd tegema pidin minema, urisesin pisut enda peale küll. Aga kui lisaväärtuseks oli meie ainsa supermodelliga tutvumine, temaga vestlemine ning intervjuugi, siis polnudki asi ju lõppkokkuvõttes nii hull. Tegelikult oli ikkagi väga tore, sest, ajakirjandusliku küünikuna omame ju kõik eelarvamusi: uhked ja ülbed on need maailma moelavadelt saabujad. Jah, uhked ja ülbed küll, ent samas väga soojad ja arenenud empaatiavõimega. Ja humoorikas. Siiralt. Midagi nii positiivset pole tööalaselt vaat' et tükk aega juhtunud. ... Ja diktofoni mahapillamisel polnud midagi pistmist Kassi kohalolekuga, vaid minu kobakäplusega. Või siis sellega, et laua juurde saabusid härra peatoimetaja ja härra kultuuriminister, ihihi.

"Eile õhtul Las Vegasest koju sõites istusime 3 tundi liiklusummikus. Ja liikusime selle 3 tunni jooksul vist alla 10 miili. Normaalselt sõites võtaks selle maa läbimine aega mõned minutid. Omamoodi päris huvitav kogemus, kõrvalautode inimesed hakkasid juba tuttavatena tunduma, kõik naeratasid üksteisele ja igas autos mängis oma muuusika. Mingi neegritüübiga võistles mu ema, et kes suudab oma laulukest kõvemini kuulata - temal oli mingi neegriräp ja meil umbes Marju Kuudi "raagus sõnad' vms"

Konn on ikka armas. See lugu meenutab mulle meie nädalavahetust, kui Henrikuga Muhumaale komandeerusime, "Juu jääb" festivalil käisime (kas te kujutate ette, kui tore on Muhu saar!? Ja kui meeliülendavalt romantiline on Pädaste mõis? Mina ei kujutanud, ent nüüd tean.) ja laupäeval Postimehe suvepäevadele Käsu vurasime. See oli küll viga, ent mitte sellest ei tahtnud ma nii väga rääkida. Vaid sellest, et kui Võsu teel meile üks Audi A6-ga blondiin ette keeras ning meie ees niiviisi oma pool tundi vuras, hakkasime meiegi mõtlema temaga sõbrunemise peale. Mõelge, kui vahva - inimesed sõidavad mõnikord isegi tunde ¨hes kolonnis või ühes suunas, näib nagu tunneksid sa seda rekkajuhti, Audi-naist, Lada-tädi juba aastaid, aga tegelikult ei tea temast ju midagi. Mis muusikat ta kuulab? Kust tuleb, kuhu sõidab? Peaks seadma sisse liini end übritsevate sõidukitega suhtlemiseks. Ja siis, kui teed lahku lähevad, võetakse kusagil teeristi-kohvikus üks kohv ja vahetatakse visiitkaarte. Vaat', see oleks alles liikluskultuur.

"Kas keegi teab, kust saab Paide kaarti," päris kolleeg. "Koda-migra kodukalt," hõiskas teine kolleeg. "Ei, mida, mitte Pa-iidee-kaarti, vaid linnaplaani," kõlas tagasihoidlik naer... :) On tore, et sompus keskiviikkot soojendavad Gloria Gaynor ja Dmitri from Paris. Jee-jee-jee. Ja nüüd viskame näppe, kes suitsu järele läheb. "Kuule, viska nüüd, noh, viska, noh!" "Ah, viska parem varvast". Tööl on huvitav.

Mulle meeldib, et Rahvusooper saadab hoiatav-hirmutava pressiteate pealkirjaga "Rahvusooperi ümbruses tuleb olla ettevaatlik". Lugu räägib sellest, et teetööd takistavad liiklemist ja põhjustavad ummikuid. Aitähh, armas Ooper, et meist hoolid ja meid hoiatad.

"Tallinna Linnapea Edger Savisaar leidis aega emmata ka Õllesummeri peakorraladaja Marje Hansari." Uskuge või mitte, aga see on ajaleht Postimees, mitte mingi koolileht. Mul igatahes on piinlik. Nädalavahetus on kõik tilgatumaks muutnud. Genialistide projekt reedel lauluväljakul tõi õnne, milles tasub kinni hoida. Päriselt. Laupäev ... ohohoo ... tõi Õllesummeri öölaulupeo, aga mingil põhjusel ma seda ei näinudki. Jõudsime vist ikkagi liiga hilja platsile. Heli Lääts ja Gloria Gaynor hoidsid Kalamajas kinni, mis seal salata. Aga kui on valida benji ja piizikese hobukarusselli vahel, siis valin viimase. Ja näen välja nagu mõni ülearenenud põnn, kes kipshobuseid ruunab... :) Tagantjärele õnnitlused ka Enele, kelle ohtra söögiga täidetud pidustused Lahemaal (Muuksimäel!) eile päikese loojuma panid...

"Kuu aega oleme elanud mere-elu ja eile jõudsime Skagenisse. Meile on see tähtis sadam, sest siitpeale liigume ikka-ikka lõuna poole. Skagen on ristmik, kust läheb piir kahe mere vahel: lõunapoole jääb Kattegat, põhjapoole Skagerak, e. ühele poole Ida/Läänemeri, teisele poole Põhjameri." See on kirjas siin. Aga hetkel tundub, et räägib kui minu elust. Naljakas, kas pole. Ihihi.

...come what may...

Kas teilgi on vahel tunne, et ütled: oi, kui tore! oi, kui lahe... Ja siis, justkui kainenedes, mõtled järgmisel hetkel - aga milleks see kõk. Just selline tunne mul ongi. Eile õhtul oli "oi, kui tore! oi, kui lahe". Ja ikkagi on s...maitse suus. Nii võiks ennast kirjeldada vist inimene, kes aastale tagasi vaatab ja nendib, et oi, kui katki võib ta olla. 2002. aasta neljandal juulil, ameeriklaste iseseisvuspäeval kirjutasin ma: "Nii vihmast päeva ma sel aastal ei mäletagi. Sestap on kõikse parem arvuti taga istuda ja oodata..." Aastaring on täis ja asjaolud, miks bloog kunagi käima sai lükatud, on ammuilma muutunud. Imelik, kas pole. Eks tähistangi oma ajaraamatu üheaastast sünnipäeva ning tean - eks niikuinii kirjutame ju kõik ikkagi endale -, et mõistlik oleks pood kinni panna. Ikka ju tullakse ja minnakse. Aga, samas leian, et tahaks siiski tulla, et jääda. Vähemalt mõnigi aeg veel end veebiavaruisse tühjaks valada. Sest, ehkki autorid on aasta jooksul hakanud personifitseeruma, oleme suurelt jaolt jätkuvalt anonüümsed. Ja parm ongi, kes siis ikka tahab endast halvasti kirjutada, ah? Ja oma tegelikku mina maailma röökida. Mina mitte. Palju õnne, mõtlik mees. Ära nüüd masendusse lange...

Ja veel - kümne minuti pärast on siis selle va kõõmliku suveürituse, Õllesummeri avamine. Tordisõda ja kõik muu selline... ja lasteala, kus ka väikelapsed saavad õllejoomises võistelda. Mõelda vaid, tehakse võistlus, kus kategooriaiks näiteks 0-4, 5-10, 11-16, 17-21... Noh, viimased kaanivad niikuinii isade-emade varruka varjus kusagil laululava avarustes... Aga, eks siis läheme ka mekkima :)

Otsustasin täna pisut kukrut kergitada ja võrgust kvaliteetset muusikat alla tõmbama asuda. Et ei pea nagu plaate ostma, vaid saan väga head mp3-d ja saan ise plaadi kirjutada. Mul vahet ei ole. Ja loodan, et sellest tasust midagi ikka siis ka autorikaitse kaudu artistidele tilgub. Kuigi, vaevalt. Või midagi... Igatahes, koosolek, mille lõppu pingsalt ootan, on vist loobunud end kunagi sulgemast. Nii need inimesed istuvadki ja pläravad, keeldudes kommentaaridest enne, kui ... ma ei tea, mis asi aetud... :)

Kui kaua võib üks koosolek kesta, ma ei saa aru. Istun ja ootan, kas saab mingi tagasihoidliku nime kuulda või ei... Mõttetu-mõttetu. Oeh. Aga eilne õhtu oli armas - leidsime isa ja Kairega muheda kreeka restorani (ettekandja oli midugi jimjelikku jeesti kjeelt rjaakiv njäiu), pärast aga külastasime Chocolaterie'd. Mina ei teadnudki, et Tallinnas Vene tänavalt sellisesse kohta pääseb. Pärast tuli Arno ja ütles, et äh, see on seal juba kolm aastat olnud. Seepeale olin ma nii kurb, et tuli Henriku juurde veini jooma minna. Ja Muppet'ite uusi osi kaema. Põhjus-tagajärg seosed on mul muidugi suurepärased. Mhmh.

Üllatus-üllatus: Ede ja Sten saavad üheks pereks. Seaduslikuks. Ja see on äärmiselt tore uudis. Vott. Juba sel kuul. Minu õnnitlused, igatahes! Meile on külla saabunud hordid suvereportereid. Ja ehkki ilm on somp-somp-somp, hakkab hingetuju tasapisi paranema...