Päike on küll kõrgel, aga uni on silmas ikka mee-le-tu. No, ma ei tea - peavad need pulmad siis nii pikad olema ja peab siis ikka pärast pulmi kohe raadioeetris olema. Hehehe. Tegelikult olid ääretult armsad pulmad. Ausõna. Pilte on jälle sadu miljoneid, mida töödelda. Uiui. Kas kuidagi automaatsemalt ei saaks, et noh, mina teen pildi ja aparaat kohe analüüsib, töötleb, toonib, pöörab... See oleks palju mugavam. Aargh.

On kuskil pulmapäev, ma nii-ii kuu-uule-en! Igatahes oleme me siinpool peaaegu et paraadmundris ja valmistume Tartusse sõitma. Et ikkagi õe nii tähtsal päeval tema kõrval seista. Palju õnne ja kraaps! :)

Oo, ja ma ei saa kuidagi unustada ära me pühapäeva, mil mina, L ja P otsustasime Dnepril ühe dekadentliku pärastlõuna veeta. Et me põlgasime ära Euroklubi lähedal asuva restorani "Dekadents" (te ei kujuta ette, millised hinnad meid seal tervitasid), siis võtsime poolteise tunnise lavareisi jõel ning rüüpasime Sevastoopolis villitud shampanjat ja pugisime oliive. Olime kui või sees. Ümberringi krõbistasid oma võileibade ja viinaklaasidega kohalikud, kes olid pühapäevasele jõepiknikule kaasa rabanud nii vanaemad-vanaisad kui ka lapsed-lapselapsed. Oli väga meeleolukas reis. Ja Dnepr on lihtsalt võrratu. See meenus lihtsalt. Nii valisime me mõnusa jalutuskäigu-puhkepäeva, selle asemel, et Kreshtsatikule rahvamassi pressida, et siis lavalt iga hinna eest eurolaulikud (sh meie endi omi) kaeda. Hiljem, õhtul, kui McDonaldsi ees shampanjarüübet jätkasime, pani mind imestama nägupidi lilleklumbis magav vanahärra. Ja kui ma siis lillemüüja käest pärisin, et ei tea kas see on elus, viskas ta lihtsalt ühe üleoleva "ah, kto jevo znajet!" See muidugi oli pisut ropum, aga hakkad sa siis siia nüüd igasugusi nilbusi kirja panema. :)

On esmaspäev, on Eesti. On Tallinn. Väljas sumiseb soe suveõhtu, kohe hakkab sadama. Ise istun taas tööpostil, üritades toimunut seedida, reastada, meenutada. Pildid aitavad. Neid on lihtsalt sadu. Töötlen neid ja muudkui aga itsitan omaette. Ent ühe mõtte ma siiski siia paneksin. Enne vaid ühe sissekande 21. mai õhtust, mil Palats Sportus Eurovisiooni finaalkontsert toimus. Ja siis teien. Kirjutasin selle ühel varahommikul hotellis.

22.10. Pikk sissejuhatus on õnneks selja taga ja lauljad peal. Ungarlased on ikka mõnusad laval. Mulle meeldis P röögatus, et jesver, mida see mees seal laval ikka teeb – nii ei suuda keegi tantsida. Esimest aastat on kogu Eesti delegatsioon kõik ühes kohas. Kolm rida. Või midagi sellist. Istume täpselt Jushtshenko vastas ja kaifime oma lippe. Noh, okei, koos Shveitsi omadega. Aga ikka on lõbus. Ja kuidagi „oma“ tunne. Tra-tra-ta-ta-taa.

...

Kui nüüd väga aus olla, on kell 4.40. Jõudsin just koju (noh, okei, Kreshtshatiku ääres kõrguv hotell Ukraina – kunagise nimega oli vist Turist – ongi kui kodu neil päevadel), aga und üldse ei ole. Nii kõbistasin trepikotta, et L ikka magada saaks. Saabusin just ülimainekast ööklubist „Androgin“, mis torkas silma väga veidra muusikalise erisusega: ühes saalis möllas kaasaegsete diskotümakate ülimodernne (ja sageli väga odav ja maitsetu) töötlus, teises saalis aga vene uus- ja vanahittide paremik. Hmm, paremik on liiga hästi öeldud. Keskmik. See on parem sõna. Ei, ma ikka ei suuda nii palju vene muusikat ka kuulata.
Natuke on hästi. Aga seda kõike oli seal liiga palju. Valisin tümakate tümakatöötlused. Eriti lahe oli see, et kahele suurele ekraanile kuvati mingit ühte õnnetut Viva-kanali salvestust ning nii võis vähemalt kümme korda selle õhtu jooksul näha vanilje-tüdrukute „Tough Enough‘i“. Päris pentsik tegelikult. Hoolimata kõigest muust (baarijärjekord ei vähenenud kunagi!) oli shõuprogramm viimase peal. Peaks seda mõnele Eesti ööklubile küll soovitama. Mõnele sellisele, kes seni on „programmiks“ vaid ühte-kahte etteastet pidanud. Vaat, need olid alles diivad! Täitsa sõnatuks võttis.
Ja siinsest taksondusest ei saa ma üldse aru. Tähendab, ise olen loll, et täna saabunud mee-le-tus paduvihmas J-ga suvalise takso valisin ja see ootamatult „õigeks“ osutus. Kogu linn on taksosid täis, ent vahet teha, mis „õige“ ja mis „vale“, pole lihtsalt võimalik. Kui me siis sada viiskümmend miljonit kilomeetrit maha sõitsime ja meilt pelgalt 25 grivnat küsiti, siis oli veider saabuda linna tagasi sootuks mitmekordse hulga grivnade eest.
Aga need, kes mu mullusest Istanbuli-reisist miskit teavad, saavad aru, et ma ei viitsi, ei suuda, ei taha tingida ja kaubelda. Väkk. Ma olen ehk nõmevalge inimene, aga ma lihtsalt ei viitsi jageleda mingi teenindajaga sellepärast, et tema pole ära otsustanud, kui palju ta nüüd sellelt võõramaalaselt peaks seljast ja rahakotist koorima. P…e! Rääkimata sellest, et siis, kui ükskõik kus tšekki küsida, vahivad nad kui joobnud ega saa aru, millest ma räägin. Mõni võtab siis oma plokknoodist paberilehe ja kribab sellele midagi. Hmm…
Veider on see ka, et nüüd, mil kell on juba 4.53, ei viitsi ma üleüldse magama minna. Peaks ikka L-i üles peksma ja hommikust sööma minema. Ei tea, kas nii vara saab? Oh, seda ma ju ei maininudki, et meil on ikka dezhurnaja ka. Korravalvur-koristaja võiks tema ametijuhendis vist seista. Tal on oma kapptuba, kus ta niikaua põõnutab, kui kaelakaartidega vehklevad võõramaalased saabuvad. Siis ronib ta välja, teeb uniselt „aljoo“ ja kui mina talle reipalt naeratan ja lehvitan ja „spakoinoi notshi“ (ärge irisege mu vene keele kallal: ma isegi räägin seda endale üllatuseks päris mõistetavalt… ee, arusaadavalt), siis viipab ta unise naeratusega vastu ja kobib koikule tagasi. Sõbralik viibe tähendab – ei pea võtit andma, sest toauks on lahti. See on küll üks ütlemata armas tava, mida meil ei kohta. Võib-olla ühiselamutes… Ei, vaevalt sealgi.
Aga ilm on meil siin eriti jabur. Sada aastat päikest… Ja täna saabusid sellised pilve-Pilled ja saju-Saaled, et ma mõtlesin, et suren siin samas. Terve taevas sadas korraga kaela. Ja nii pidin ma Palats Sportu juurde sõitvale shuttle-bus’i juhile ülbelt teatama, et pöörake nüüd ots ikka ringi ja sõitke Euroclub’i juurde: ega härrad ei saa märjaks saada ometi. Noh, tulemus oli see, et sain ikka. Brr. Eriti armas oli see, et olin kell 00.00 hotellist väljuvas bussis ainus proovireisija ja pidin sestap kogu bussijuhi maitse järgi seatud raadiokanali sisu ära kuulama. Okei, Horvaatia loo talusin ära, sest sellega meenus mulle Tuutu ja tema kitsekese tantsunumbrid. Pikk jutt.
Aga olgu siinkohal meelde jäetud, et ristisin kogu siinse Eesti trükiajakirjanduse, ennast muidugi kaasa arvates, tuntud sopanäppudeks. Kõlab ju kaunilt?
Kurk on valus. Ja tuhatoosi ei ole. Need on mu ainsad mured praegu. Aga ühe puhul aitab ferveks-teeb-terveks ja teise puhul… Hmm. Mittesuitsetamine vist. As if! Kui suudaksin oma peas kobrutava mölapidamatuse vaiki sundida, siis teeksin seda ja läheksin magama. No, aga ei saa ju! Kes siis päikesetõusu vaatab? Oi, kurat. Päike ongi tõusnud. Ei, kell 5.08 võiks silma siiski peeveeaaga kinni liimida ja magama jääda. Ta-daa, Tinki-Vinki. :S

Ja ühe mõtte lisan veel. Tahan ja lisan. Sest nüüd ma tean, et ka õhust võib täiuslik naeratus sündida. Some things just happen. Kevad on käes.

No ma tõesti palun vabandust, et pole oma lubadust suutnud pidada ega midagi kirjutada: käed-jalad ometi tööd täis ju... Täna on siis selline selginemise-toibumise-kainenemise päev. Pealegi on vaja väga palju kirjutada. Ui-ui-ui.
Eilne öö oli muidugi suurepärane. Sest kõik läks täpselt nii nagu ma tahtsin. Noh, võib-olla võinuks neid serbovärke vähem olla, aga elab üle: finaal tuleb võimas, sest proffe on palju ja show-offe mitte. Siinkohal pean silmas Portugali ja rõvedat Agurbashi-Valgevenet, kelle pushimiseks ikka meeletut raha magama pandi. Pheh! :) Praegu käivad finaaliproovid ja eks siis peagi hakka nägema, kas minu senised ennustused on õigeks osutunud. See, et liigub ära Balkanisse see lauluvõistlus ja et tippu tulevad Rumeenia, Shveits, Norra, Malta, Kreeka. Ei julge väga siin midagi tegelikult ennustada, aga need on ka üpris loogilised võidumaad.
Siinkohal panen kirja selle, mida eile seal Palats Sportu otse-eetri eufoorias kirjutasin. Noh, siis on teil ka natukene kohaloleku tunnet. Muuseas, praegu laulab taas Rumeenia (proovis, noh!). Kurat, nad võidavad... :)

19. mai, niisiis.

Sissekanne kell 22.46. Istume Palats Sportus ja kirume seda kuradi komsüsteemiga riiki. Ei, linn on lahe, inimesedki toredad, aga kui ikka keset ülekannet ei suudeta tagada elementaarne telepilt saalis istujatele ja selle asemel tuleb vaid kauguses vehklevaid kujukesi jõllitada, siis pole küll nende piletite hind õigustatud. Liiatigi oskab see kuradi NTV ainult mingit saasta toota. Mis vahe on tehnikal, kui seda kasutada ei osata. Praegu näiteks kõmahtas Hollandi loo ajal mingi mürts, mis meenutas mikrofonide ees ümber kukkuvat trummikomplekti. No, mida perset! Rääkimata sellest, et sissepääsemiseks tuli piletikontsu kolmele juhmile kontrolörile näidata, kes teevad vaid, mida neile öeldakse: mis siis, et saate alguseni on minut aega. Ja-bu-rad!

22.51. Eesti saabub! Naeratage, tuleb neile karjuda. Muidu nad unustavad veel ära. Aga ei, täitsa tublid olid. Noh, nüüd, kus tibid on endast parima andnud, loodame, et kamookamoon-Norra neid ära ei nulli. Raske ülesanne vist … See mittenullimine vist. Noh, Ukraina poolehoid on saavutatud juba mikrofoni ümber keeratud oranži lindiga… Ukrainalsed on üldse mingid lindi-salli-räti-keti hullud. Eile öösel tutvusime Kreshtshatikul paguljaitades Jushtshenko mingi noortetiivaga ja need jagasid rõõmsalt samuti muste linte kollase kirjaga „Öö valvurid“. Päris naljakas. Ui-ui, norra rokib seal ikka täiega: saal on sisuliselt hullumas. Well, Norra lippe pole ainult näha. See-eest vehivad tüübid meie kõrval NATO ja EL-i lippudega. Kahekesi koos nagu mingi nupsikorganisatsioonid ?

22.59. Rumeenia. Möll-lahedad! See naine ise on ka jummalast sheff. Vaatame siis nüüd.

23.25. Horvaatia. Ja M krapsab kohe oma kitsekese ja hundi allikaveeloo peale püsti. No, ma ei tea. Teate, see fännamine on üks aega- ja vaevanõudev töö. Vanilla Ninja oli just hetkede eest ja – no, kuulge! Need on ju ühed võidutibid! Vähemalt saalis olid kõik jälle segaduses: mis kuradi Eesti-Eesti! siin üks tiib karjub. Ihihi! Mulle meeldib inimesi segadusse ajada. Ja P ajas ühe ilusa iirlase minema. Kurat, kuhu nii kõlbab!? Noh, tegelikult ta läks niisama oma sõprade juurde, aga see tundus nii, nagu P oleks vehkinud ta Horvaatia loo ajal rida allapoole. Lorrein juu aar mai vein, mai rein, mai beib… Nii laulab üks bulgaarlane. Aga, hmm, tegelikult on ta ikkagi tore ka. Ja kui siin üks diplomaatiline tegelane kohe pildistamist ei lõpeta, ma tead… Ah, nüüd tuli lavale Linnar Priimägi. Me M-ga leidsime teatava sarnasuse iiri laulja näos… ?

23.44 Noh, Poola. Näita neile nüüd, et mustlased on shefid. Mis siis, et laulja on venelane ja muusika meenutab Kusturicat… Assa, kurat, kui mõnus on selle järgi hüpelda :D Teate, süda ei pea üldse vastu, kui kogu aeg hüpata…

No, tere tibukesed! :) Ma siis nüüd õnnelikult (?) jõudnud Kiievisse, et alustada oma esimest täispäeva siin päikesekuumas linnas. Oeh. Eilne Borispoli lennuväljale saamine ja sealt ära saamine oli muidugi tõeline hiina piin (huvitav, milline see üldse on...) Esiteks hilines lennuk Prahast, mistap tuli meil veerand tundi lihtsalt linna kohal tiirutada ja oodata oma slot'i. Öäk, mul oli tõepoolest tunne, et sealt me nüüd üheskoos kõik piduliklt alla sajame - lennuk oli lihtsalt kreenis, tiirles ringi ja vahepeal tegi õhkusööste ja siis jälle laskumisi. Rõõõveee. Ja Borispolis võttis meid vastu kari oranzhe lapsi, kes toppisid kätte paberid a la hakake nüüd täitma. Ma olen viimase ööpäeva jooksul ikka päris pahur olnud nende kuradi nõukaaegsete bumaagade täitmise pärast. No, mida idiootsust - võta arvutist materjal välja ja prindi endale kasvõi kolmesajas eksemplaris, kui tahad. Aga noh, vene värk, mis teha.

Hotell on meil lahe - kõrgub monument Nezalezhnosti kohal ja kiiskab kui kuld. See ausammas ise on samuti lahe, otse Kreschatiku ääres. Te ei kujuta ette, kui palju on siin hiidõites kastaneid. Kogu Kreschatikut palistav alle on kastaniküünalde lõhna täis... mmm... Sekka muidugi ka mingeid kohalikke bulotshkaid ja shashlõkki. Kui teil peaks kunagi olema plaanis päikseprille osta, tulge siia: mul on tunne, et muud nad ei müügi, kui kokakoolat ja päikseprille :) Oh, mäkburgerit muidugi ka: see asub suisa palees.

Eile õhtu päädis Sloveenia, Rumeenia ja Valgevene peoga. Üksteise järel, tip-tip-tip. Kui rumeenlased trallisid Basejna tänaval kõrguva Arena-nimelise ööklubideringi sisehoovis, siis valgevenelaste mänekas Filip Kirkorov (öäk ta ikka on!) oli oma Agurbashi jaoks terve ühe klubikorruse kinni pannud. Ja sellesse sissepääs oli kui odavmüügiga peibutavate ostukeskuste avamine. Ime, et ellu jäime. Masendav: mullu trallis valgevenelaste peol vaid kümmekond fänni (meie kõik kaasa arvatud), tänavu oli see aga üks shikaarsemaid ja popimaid. I wonder why! Okei, Kirkorov lööb ikka oma vanu laineid ja Agurbash hiilgab oma guki-kleitide kollektsiooniga, aga ikkagi. Guki tuleb Guccist, et te teaks.

Ja nüüd vaatame, kas saame kontserdisaalist selle lollaka Türgi välja peksta ja siis läeme linna peale mäurama. :)

Uni-uni-uni... Istume L-iga lennujaamas ja astume kohe Tshehhi õhule. Noh, et võtaks siis selle reisi sedapuhku taas ette. Appi, ma olen ikka väga unine. :) Ma LOODAN, et mu asjad on ikka pakkunud (sõnast pakkima, ausõna!), sest parema meelega olime eile koos empsi ja J-ga ikkagi Sultani restoranis - see on ikka jõle sheff koht, briti purjakil poissmehed välja arvatud, muidugi - ja mekkisime head-paremat. Nämm-nämm. Eilne päev möödus pärastraadiose unisuspohmelliga ja shoppinguga. Kurat, Eesti riik pole mõeldud normaalsete riiete ostuks. Lihtsalt ei ole, noh. Sel aastal ilmestab Reserved'i kaubanduskeskust elevandimood: justkui ma peaksin peale maksma, et saaksin värvikireva telgi endale selga tõmmata ja siis, tuult alla võttes, lendu tõusta. Krt! Ma siis nüüd jään vait ja komberdan poolvidukil silmega lennukile. Peagi kuuleb, eks.

Viimasel ajal kummitab üha sagedamini laul "buum-buum-sooda-sooda-buum-buum". Ja ma saan täiesti aru, miks see mul peaks tiksub. Sest just selline ma olengi :S Kui ikka kell veerand viis luugid lahti lüüa ja praegusel kellaajal veel jätkuvalt oma kümmet asja teha, siis võtab lolliks küll. Ühelt poolt on ju hea, suudab eluvee peal püsida, aga mul on kergelt tunne, et närvidele tahab selline võhm küll mõjuda. No, aga uotuduu, uotuduu... (See oli kusagilt multifilmist; huvitav, miks ma tahaks öelda "Lõvikuningas", kuigi see ju ei olnud sealt... Hmm. Ma vist ikkagi pean end Selverisse, ei, kurat, Seevaldisse sisse kirjutama. :) Homme Manchesteri.

Za rodinu, ütleb kiri tankil, mis end Punasele väljakule üles vinnanud. Ja Allotshka, oo Allotshka - tema ei puudu ka nii tähtsalt praasdnikult. Oi, aga see mutt on ikka lahe :) Ta on juba mingi miljon aastat vana, aga särab kui väike päike. Ja kogu rahvamass on lihtsalt hullumas. Väkk, kui vaid nelke vähem oleks :) Jaa... tuli ära "Denj Pobedõ!" Ma ikka imestan, kuis Moskva suudab seda va imperialismivaimu välja pritsida, pursata, hõisata, röökida. Mul on tunne, et iga Moskva tänavakivitükike röögib täna: "Meie võõõit!" Ja Kremli torni punanurgad noogutavad mõistvalt: nemad ju mäletavad... :) Vähemalt tasub ülekanne igal juhul vaatamist, sest nii kämpi show'd nähti viimati oi-kui-ammu.

Ehkki 9. mai sunniks natukene rohkem mõtlema ajalookäsitluste erisusele - selleks annavad põhjuse ka tänastes päevalehtedes avaldatud esseed ja arvamusartiklid, millest esiletõstmist väärib enam Paul Goble'i artikkel EPL-is -, murran mina oma pead hoopis eile (taas) nähtud filmi "Üheksas värav" üle. Ei, loomulikult mõjus ka äsja lõppenud paraadiülekanne Moskvast. Ja Putini üpris veider pidupäevakõne (djen pobedõ!), mis maailma erinevate riikide juhtide hiljutiste avalduste valguses suhteliselt näotuks ja maotuks jäi. Pealegi pani paraadile pitseri arenev (?) kapitalism Venemaa pealinnas ja tõik, et Maneezhi väljaku alune on nüüd shopping-mall'ide käsutuses, mistap tuli tankid koju jätta. Nii ei saadudki selle armee tõelist võimsust näidata (ihihi).
Aga Roman Polanski "Üheksas värav" mõjus ikkagi rohkem. Tänu projektori projitseeritud kodukinole oli ka elamus märksa võimsam kui pelgalt teleekraanilt vaadatuna. Ja mis seal salata, öö hakul sukeldusin internetti ja uurisin, kuidas on Polanski ise oma filmi ja eelkõige selle lõppu käsitlenud. Ega saanudki päris täpselt aru - käsitlusi ja tõlgendusi oli nii palju ning ükski neist ei tundunud päris vale olevat. Aga kogu see okultismi-värk pani ajud küll ragisema. Kahju, et kogu sest valdkonnast nii vähe tean, mistap ei saa üldse võtta seisukohta, milline tõlgendus tõesem oli. Kas see, kus Deppis saatanat ja tema saatjannas saatana õpilast nähti? Ning mis oli siis üheksas värav? Kindlus? Naine ise? Teate, täitsa põnev kohe. Ja-jaa, ma tean, et film on kuus aastat vana, aga nüüd suutsin ma selle esimest korda lõpuni vaadata.

Mul oli täiest meelest läinud, et 5. mai oli ajakirjanduspäev. Oleks võinud seda Gretega ometigi ju hommikukeetris meenutada. Hmm... Noh, siis jääb enda teada lihtsalt. Taas tööpostil. Ja ilm on lihtsalt imeline. Tuleks töö kiirelt valmis vehkida ja Kadriorgu jalutama minna. Täiesti paslik päev on seks. :)

Ja jumalikku emadepäeva.

Ja tädile palju õnne! Hip-hip, ma kordan. :)

Hip-hip-hurraa! Noh, et nüüd lõpuks ometi on see lehebeebi ilmavalgust näinud. Eks näis, kuidas minema hakkab ja milline tagasiside on, ent tehtud see temp ikkagi sai. Eilset päeva küll väga sageli korrata ei tahaks... Urr. Ent ometi lõppes see kõik suurema paanikata ja närvirakkegi VÄGA (ma rõhutan veel sõna VÄGA) palju ei kulunud. Pisut aga siiski. Noh, kui näiteks ööhakul avastatakse, et just selle tootega on trükikojas mingi kala. :) Sellised leheneegrite argimured, noh. Aga öö oli väga meeleolukas. Vähemalt sai lapsuke vääriliselt sisse õnnistet. Tantsusaali ja konjakiga. Nämm-nämm.

Ja nüüd on meie kodust saanud välikino - H tõi hiiglasliku projektori, mistap võisime televiisori sootuks magamistuppa lükata. Kogu sein on ootamatult kinoekraaniks muutunud. Ihihi. Oh, seda kaasaegset tehnikat küll. Ja blender on meil nüüd ka. Noh, mis siis,k et eesmärgiks oli osta see jääpurustamiseks ja sellega ta väga toime ei tule... Ikkkagi on hea, et saab jäätisekokteile teha. Võimidagisellist. Aargh, haigutus.

Tahaks Tallinna vanalinna endale korterit. Täna jalutasime J-ga läbi linna ja leidsime ülilahedaid väikeseid sisehoove ja pisikesi majasid. Nagu kusagil Lõuna-Itaalias... Sellega meenub, et sain täna ka vanemate Itaaliast saadetud postkaardi. Kadedaks teeb, ma ütlen, kui MÕNEL on õues kakskümmend seitse kraadi sooja. Noh, eks ma leian ka mõne sooja koha. Kunagi. Kusagilt. Vat-vat.

Täna võis Eestis sündida poisslaps, kelle isikukood on 50505050505.

Kõigil 21. sajandil sündinud Eesti kodanikest poisslaste isikukood algab numbriga 5 ja tütarlaste isikukood numbriga 6. Eelmisel, 20. sajandil algas meeste isikukood numbriga 3 ja naiste isikukood numbriga 4. Seega on täna sündinud Eesti kodanikest poiste isikukood 5050505XXXX. (Muutuvad neli viimast XXXX tähistatud numbrit).
Pole välistatud, et täna sündis poisslaps, kelle isikukood on 50505050505. On väga kahetsusväärne, kui isikukood 50505050505 jääb välja andmata. Ainsaks eelduseks on, et täna sündis või veel sünnib vähemalt üks Eesti kodanikust poisslaps.
Järgmise, 2006 aasta kuuendal juulil sündivate tütarlaste isikukoodid on 6060606XXXX, tõenäoliselt sünnib ka tütarlaps, kelle isikukoodiks saab 60606060606. Eeldavasti sünnib 6. juunil järgmisel aastal Eestis palju tüdrukuid.

Oleks väga kahetsusväärne, kui mul oleks selline uudis saamata jäänud. Eeldatavasti jõuab see pressiteade paljude peagi-lapsi-tegema-hakkavate-noorteni.

"It's a new dawn, it's a new day..." Oeh ja juba pikemat aega, mul on tunne. Litsmetsa on üks hull nimi, see lihtsalt ajab naerma, kui seda näiteks otse-eetrisse peaks ütlema :)

Eesti Televisioon noolib uue telesarja jaoks raha. 15 miljonit krooni, kui ma nüüd ei eksi. Ja näiteks TV 3 menusarja tegijad ohhetavad arusaamatusest: selliste numbritega laamendada ei tuleks neil näiteks mõttessegi. Noh, midaiganes, eks see ole kanalite enda asi. Seda enam, et ETV tahab sarja sisse tuua sotsiaalsed probleemid, mured ja hädad, meie argielu ja argiasjad. Nii pakun siinkohal ETV-le välja nende uue sarja nime, mis end avalik-õiguslikkuse aspektist ikka õigustaks: "Kodutu keset linna" on suurepärane nimi, mis kätkeb endas kõike, millega kultruurikomisjon pahviks lüüa.

Selline hilisöine surfamine Eesti bloogimaailmas on suisa sheff. Esmalt juhtusin lingile, mis tõi mitte ammuse mineviku taas olevikku. Ja üüratumatult hea ja soe hakkas. Uhh! Aga teiseks: noh, tüübid, kui paljud teised saavad ennast deitbäkkida 2002. aasta suvve, ah? On üpris kõrvuliigutav see teadmine, et olime toona esimesed, kes ajaveebid käima lükkasid, mõtlemata, mida see meedium üleüldse endast kujutab või kuhu areneb. Näed siis.

Ma olen ikka hea jobu! Alles nüüd mõistsin, et sõna "kandelina" ei olegi midagi hirmjaburat ja kusagilt itaalia mägikülast pärit mõiste. :) Noh, see kandelina-värk on käinud juba pikka aega mööda pressiteateid ja muid teid pidi ning nüüd ma mõistan, et see pole mitte sõna rõhuga kandeli(i)na, vaid hoopiski eestikeelne kan(n)delina. Ma võin endale aasta imbetsilli preemia küll välja kirjutada. Muahaha! Ma kujutasin algul ette, et see on mingi tants või muusikainstrument. Huvitav, kuidas ma küll saaksin siinkohal oma häbenevat nägu näidata? Ööd.

Ka nii võib juhtuda. Aga nõrganärvilistel ei soovita seda musta huumoriga vürtsitatud filmikest vaadata :) Õues on ikka brr! ja ema-isa saadavad Toscanast Cordonast teateid, kuidas taas tuleb 27-kraadine ilmake ja kui ilus seal kõik on. Ui-ui-ui, ma tahan ju ka. Noh, aga mulle meeldibki kontoris istuda ja tööd teha. Elu aeg on meeldinud.

Ma suren! Juba mitmendat päeva kummitab mu peas laul "Maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis..." Pekki, vaadake aknast välja ja te näete, mis siin riigis toimub! Kus kevad on, ma küsin? Kas kevad ei kuulugi euroliidu juurde ja ta peab kusagil murjanitega viisasabas seisma, et siia maanurka ükskord ometi jõuda. Võeh! Igatahes, palju õnne eestlastele, kes vähemalt aastakese on ses rahvaste liidus ära jõudnud passida. Masendav oli see, et laupäevased lehed (nii maakondlikud kui üleriigilised) üritasid kõik kaeda, mis siis aastaga juhtunud on. No, mida siis nii väga peakski olema juhtunud, ma ei saa aru - jõed tagurpidi voolama hakanud ja maa seest sulakulda pritsima või? (Noh, Hansapangal - ei-ei-ei, ma ei taha siinkohal meenutada nende veidrat NPNK kampaaniat ja EPLi ajakirjaniku orki lendamist - igatahes voolab diivanitest juba naftat. Võib-olla see ongi see suur muutus, hmm).

Ühes olen ma kindel: volber kui seesugune jääb üksnes Tartu piiridesse. Sest mujal Eestis vajavad nolgid lihtsalt põhjust, et end täis juua. Nii olengi uhke oma Tartu-päritolu ja kunagiste ülikooli aegade pärast. No, krt - ei ole Tallinna tänavatel kakerdavatel tittedel aimu, mida see volbriöö endast tähendab. Jah, pole ehk minu asi siin moraalitsema kukkuda (justkui ma ise oleks mingi vooruseetalon), aga ma arvan, et paljud nõustuvad minuga, et neil, eile Tallinna kesklinnas kakerdavatel kakerdistel oli vaja lihtsalt nosu viltu tõmmata ja tänavale ülbama minna. Noh, et hea, et vähemalt keegi nende eest põhjusegi välja mõtles: ei pea ise muule mõtlema kui ainult sellele, millist marki kooreliksi täna lakkuda. Eile öösel tänasin tõesti esmakordselt mõttes Eesti politseid, keda Tallinnas kõik hoovid-tänavad-nurgatagused täis olid. Vastasel juhul oleks mul, H-l ja veel mõnel diplomaatilisel kodanikul üpris täbaralt läinud. Aga pätid pandi kongiautosse ja meie võisime rahulikult edasi jalutada. Väkk. Okei, ega ma nüüd nii pahur enam ka pole, kui 24 tundi tagasi, aga siiski! Volbriöö, my ass!

Aga ööpidu klubiruumes oli meeleolukalt meeleolukas. Kohe varaste hommikutundideni oli meeleolukalt meeleolukas. Hea, et täna pidi jälle tööd tegema (irr-irr-irooniat ka pisut enda suunas).

Niisiis, maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis.