City Life Is Beautiful

Ümberkaudne infoväli kihab, et üks oluline arendustegevus on käimas. Pean silma peal hoidma, muidu magan maha. Hmm. Jõudsin just läbi lumekirme tööle. Tänaval möödusin kahest noormehest, kellest üks teisele ütles: "Lähme ostame kusagilt Õhtulehe, seal pidid täna mingid shefid pildid olema...". Ja trammimutt oleks mu täna alla ajanud. Hmm... City Life Is Beautiful!

Aa, ja muidugi ei saa ma sellest üle ega ümber, et palju õnne mulle, nimepäeva puhul :)

Hommikuvalgus

Tallinna tänavatel on jälle mingi vesipüks plahvatanud. Väkk. See laga ja löra pole mulle üldse meeltmööda. Ent film "Down with love" oli küll. Lahe. Hommik.
...
Kurat, kui vaadata viimaseid sissekandeid, siis miskipärast kipuvad need kõik millegipärast varahommikused. Unetu. Mis seal salata. Eriti iroonilisena tundub mõne kolleegi naeruturtsatusega öeldud kommentaar, et tahad rikkaks saada või?`
...
Nädalavahetus oli eriti armas. Külalised kaugelt maalt, J ja J-ga pidustused linna peal, aga ka muusikalide juubelipidu pühapäeva õhtul. Trallallaa!

Aargh!

"Kus on su lapsed, võõras mees," kiiksatab Noorkuu. Aargh, nagu produtsent I äsja ütles - mis neil eestlastel nende mustade lagede ja kadunud lastega küll on... :) Omk!

Talv tuli!

Akna taga sajab laia lund - esimesi kordi sel aastal siin linnas. Lisaks lumele ja reedele mängib iBook'is Michael Buble. Mmmm... Dekadentlik pärastlõuna.

Ainult täna õhtul

Saabusin just Jazzkaare Jõulujazzi sellise pealkirjaga kontserdilt Rock Cafe'st. Just seesuguseid muusikalisi ristamisi olen taga igatsenud. Okei, mis nüüd taga igatsenud - eks neid siin-seal ikka ole -, aga ühe väsitava (tavalise) tööpäeva lõpetuseks sobis Henrik Sal-Saller koos Estonian Dream Big Bandiga lihtsalt suu-re-pä-ra-selt. Nii maitsekaid seadeid Smilersi lugudest nagu tegid Raul Sööt või Petteri Hasa annab ikka otsida. Tõesti. Maitsev muusikaelamus, hoolimata sellest, et pärast tööd tekib minus harva sood sattuda ootamatult keset sagivat rahvamassi... Ent see elamus oli seda väärt. Kuuldavasti tegid nad sama hea kontserdi eile ka Tartus Vanemuise kontserdimajas. Hehehe, Henrik oma kähesugereeriva häälega ütlemas: "Sa võid osta endale Hummeri, sa võid osta endale maja - tegelikult oled ikkagi seesama Kalamaja kauboi."

Huvitav, mis häda "Kahvli" rezhissööril Elol nende käte ja ülisuurte riidetükkide näitamisega on? On ta tõesti kusagilt saanud kätte (!) algaja kadreerija käsiraamatu, mis ütleb, et oi-oi, kui paha ja ebaeetiline on tegelikult extra close-up'e tele-eetris näidata, ning siis ta paneb näpu suhu ja mõtleb - mm, aga ma just teen niimoodi, sest ju see reeglite rikkumine on kämp ja lahe. Ei ole. Igav on. Selle asemel, et objektiivi inimesel hoida, näidatakse mulle ühtäkki tema värisevaid käsi. Jõle üllatus küll, et esmakordselt otsestuudio telekaamera ette sattuv mees käsi väristab. Seesugune esteetika on tõepoolest vananenud - aeg oleks üheksakümnendatest edasi liikuda. Pealegi jätab see niigi igavast intervjuust mulje, et ka tegijatel endal on igav. Mis te siis kutsute selliseid külalisi, kui endal ka neid igav vaadata.

Ja et ma ei unustaks, siis 2005. aasta F-W-hooaja (ehk praeguse) seisuga on maailma tippmodellide VIP-klubi loetelu selline (meeldetuletus tuleneb J röögatusest, et kuhu kõik tipud, sh Carmen Kass on kadunud - ehk, top50, mida reastab models.com, võtab arvesse siiski n-ö uudistooteid, mitte "vanasid kalasid", "celebrity'sid", tippusid. Kivi langes südamelt:))

1.Gisele (IMG) (FW 05: St John's, Gaultier, Victoria's Secret)
2.Kate Moss (IMG) (FW 05: Dior, Burberry, Rimmel)
3.Carolyn Murphy (IMG) (FW 05: Estee Lauder, Fendi)
4.Erin Wasson (IMG) (FW 05: Armani, Micheal Kors, Lagerfeld Gallery)
5. Karen Elson (DNA) (FW 05: Escada )
6.Carmen Kass (Women) (FW 05: Calvin)
7. Amber Valetta (DNA) (FW 05: David Yurman)
8.Natalia Vodionova (DNA) (FW 05: Calvin Klein Collection/Underwear/Jeans/Fragrance)
9.Liya Kebede (IMG) (FW 05: Estee Lauder, Escada)
10.Angela Lindvall (1 Mgmt)
11.Linda Evangelista (DNA)
12.Claudia Schiffer (UTA) (L'Oreal, Ebel)
13.Naomi Campbell (1 Mgmt)
14.Christy Turlington (UTA) (FW 05: Bottega Veneta)
15.Karolina Kurkova (DNA) (FW 05: Jones New York)

Halloo? Estonia jah? No, on nõme nimi…

Vaeva pead sa nägema, laulurahvas!

Äsja saabunud pressiteade, mis tuletab meelde X noorte laulu- ja tantsupeo saabumist ja registreerimise algust, paneb kõigile südamele: "Laulu- ja tantsupidu ei ole pelgalt tantsuetendus, kontsert või rongkäik. See tähendab töörohkeid aastaid nii lauljatele-tantsijatele kui korraldajatele. Laulu- ja tantsupeo näol on tegemist väga suure ja mitmetahulise protsessiga, mis kujundab kümnete tuhandete noorte tantsijate ja lauljate järgmised poolteist aastat ja veel enamgi." Brr, kuidas ma võisin seda kõike omal ajal mänguliselt ja tõeliselt lahe-muheda meelelahutusena võtta. Mõtle, sõidad klassi- ja koolikaaslastega Õismäe tiigi äärde ööbima, lõunasöögiks saad burgereid, seljanakt ja Mehukatti-jooki ning laulad nii ööl kui päeval ja tunned elust rõõmu. Unustage ära - on XXI sajand ja tööd pead sa tegema, vaeva pead sa nägema. Lullilööjaid ei sallita ka laulukaare all!

Appi, varjutab!

Ettevaatust, varjutus! Meil siin vähemalt töövarjutab, ma ei tea, kuidas teil läheb. :)

Tänu empsile vahendan huvitava mõtte, mis eestlaste mainekujundust puudutab. Nimelt olla ühe Ukrainast pärit noore essees kirjas lause, mille eestlased kõrva taha võiksid panna: "Eesti on ju tuntud kui "the land of milk and honey"," kirjutab see ukrainlane. Tunduvalt positiivsem kui mingi transformeerumine, muteerumine ja nii edasi. Kahju, et ühiskonnas nii vähe neid leidub, kes viitsiksid ja tahaksid mõelda, mida riigi brändimine tähendab - eelkõige aga, mida tähistab.

Ei saa mitte vaiki olla...

Ma tavaliselt ei viitsi SLÕhtulehe Stella-rubriiki vaadata, aga suitsunurgas see tillerdas, asi mul siis sinna pilk heita, eks. Huvitav, kas see on naljarubriik või mitte. Igatahes on kirjad "vinged": "Sain isa käest eile peksa, jalad on rihmajälgi täis. Ma ei saa homme isegi kehalise kasvatuse tundi minna. Mis õigus on lapsevanemal oma last peksta. Isegi siis, kui tegin sigaduse, ei saa last sellepärast maha lüüa. Kui tema joob kogu raha maha, siis pole see ju kuritegu, kui ma tema taskust 500 krooni võtan. Vihkan oma isa, võiksin ta vangi saata. R." Või siis teine kiri, kus murelik Irene räägib oma mehe 44-aastasest naisest, kel kliimaks ukse ees - tema unistus on lasta end nimelt steriliseerida. Olgu selle kirjaga, kuidas on, aga ma kujutasin juba ette seda Kliimaksit, kes ukse taga nõudlikult kella laseb, endal Halloweeni kummimask ees ja odava õudusfilmi Surma hilp üll, ning nõuab sisse laskmist. Klõbistab ja kolistab ja ära ei lähe. Kohe päris kõhe hakkas. Kulla naised, enne magamaminekut vaadake alati korteri või magamistoa ukse taha? Kui on, visake Kliimaksile tulist vett kaela ja tehke suitseva kolli kohal ristimärk. Palju parem kohe uinuda. Aitäh, Stella, et mõtted teele viid.

Meeleheitel naljapilt

Kas pole mitte vahva töö? Mul pole küll aimu, kes sellise nutika lahendusega lagedale tuli, ent vaimukas on see igav. Taustaks toksib Sugababes. "Push the batton". Cool! Mul on tunne, et mõni mõjub mu muusikamaitsele ikka väga... :*

Väärt kommentaar

Tänases Eesti Päevalehes kirjutab semitootik Priit Põhjala supermõnusa loo päevaajakirjanduse arusaamatust kombest kurikaelu heroiseerida. Oleks nii teraseid kommentaare meie meediaruumis rohkem: "Antud juhul on diskursiivne praktika nihkes, luues enesele märkamatult hälbelisi väärtushinnanguid. See võib sobida kollasele ajakirjandusele, mis müüb seest õõnsat vormi, mitte läbimõeldud sisu, kuid ei ole kohane kvaliteetajakirjandusele." Mind paneb vaid imestama, et Põhjala-sugust terase keelekasutuse ja nupukate tähelepanekutega inimest pelgalt keeletoimetajana palgal hoitakse. EPL võiks ammu oma arvamustoimetust reformida. Igatahes, bravo!
...
"Kole nagu kelder," röögatas hea kolleeg, kui võttis kätte päeva magusaima meediapala, Kroonika "paljastava" artikli Andreas Eelmäe ja Missi-Laura lörris suhetest. Aga vaat just seesuguste laste käest pead sa tõde kuulma. Iseasi, mis selle aboridloetelu, emale tehtud telefonikõnede ettelugemise ja nende voodinippide teada saamisega küll peale peaks hakkama. Brr. Õues on lahe ilm, muuseas! Talv mis talv. Krõbe ja näpistav. Ning kergelt puuküttesuitsune. Lapsepõlv lumeunises Karlovas tuleb meelde.

Lapsed, ärge seda kodus proovige!

Masendav. Vaatan just VH1 saadet "I Want A Famous Face" ja lihtsalt olen keeletu. Unustage ära kõikvõimalikud "Totaalsed muutumised", kus inimesi kannustab soov näha välja lihtsalt natuke parem - okei, olgu see nende otsustada, kas väiksemad kõrvad või kõrgem kulmukaar nende enesehinnangule kaasa aitab -, ent see saade on ikka total disaster! Mida teeb üks 18-aastane latiino Martin? Tahab välja näha nagu Ricky Martin ja kobib lõikusele. Uskuge mind, teid EI lõigataks elades superstaariks, kes "Livin' La Vida Locaga" meeletu müügirekordi tegi. Aga noh, tuleb välja, et mida mina ka tean. Martin ja tema eriti supportiveema on kõigega igati nõus ja tulemusega rahul - mis siis, et sarnasus puudub -, nii et ma peaksin vait olema, eks? Aga ikka ajab mind öökima, kui mulle näidatakse äsja operatsioonisaalist saabunud noorukit, kes joob kõrrega puljongit ja nutab, et miks ma seda küll tegin, äkki see ei parane kunagi ära... Palun, jätke endale need "Naistevahetused" ja "Malaisiad" vms, aga ärge nüüd seda küll kunagi spondeerima hakake, et 15-aastane Anniki end näiteks Piret Järviseks lõikaks või 18-aastane Margus ootamatult Tanel Padari nina-kõrvu-kulme taga nõudma hakkaks. See on masendav.

Ikonograafiline mäng Georgiga

Reedeõhtune "Georgi" esietendus oli mõtlemapanev. Suuresti viis see mu mõtted tegelikult lavastusest endast eemale, õigemini, lavastusest tõukudes vastuvõtjatele. Publikule. Mida vaatama mindi, mida ootama mindi? Üks on selge - nii laval kui ka publiku seas puudus homogeenne pildiedastus ja -vastuvõtt. Sest generatsioonid on erinevad. Ikonograafia kätkeb endas võimast jõudu, ent erinevus seisneb selles, kuidas teksti mõtestatakse. Ja need, kes on ikooniga ehk Georgi endaga kokku puutunud - laval, eraelus, teatrisaalis -, need mõtestavad teksti teisiti. Paratamatult. Mina olen kahjuks või õnneks selle müüdi painest prii, sest ma pole Georg Otsa laval kunagi näinud. Eakamad kolleegid, kes ummisjalu etendusele tõttasid, tunnistasid, et tahavad näha, mis sellest Georgist seal siis ikka tehtud on. "Vaatame, kas nad said hakkama - ehk oleks Georg ikka midagi muud väärinud," kommenteeris üks hallipäine kolleeg. No, ma ei tea. Mida siis ikka oodati? Kui seni pole Otsale tähelepanu (vääriliselt?) pööratud, siis ei maksa ju süüdistada neid, kes selle ikooni omast võtmest lähtuvalt n-ö rahaks teevad. Küüniline seisukoht, ent nii see lihtsalt on.
Nii ei ole mõtet analüüsis lähtuda sellest, kuivõrd perfektselt on Urmas Vadi või muusikaliproduktsioon Georg Otsa elu (ja surma) portreteerinud. See oli üks järjekordne lugu, mida saab ikkagi analüüsida üksnes (kohustuslike) zhanrielementide alusel, ent mil reaalsusega (nii väga kui seda ka ei tahetud näha) side puudub. Tants ja koreograafia, muusika ja laulmine, stsenaarne ülesehitus takkapihta. Vadi-ilm, nagu hea Kristel tavatses kirjutada, on tõepoolest keeruline, kummastav ja põnev, ent muusikalizhanris läks tulem kahtlase eesmärgiga virvarriks. Meenutagem "Kohtumist tundmatuga", mille stsenaarseks selginemiseks läks vaja n-ö teist versiooni, mis lõpuks kinno jõudis. 1. jaanuari televersioon oli veel must ja lõpuni toimetamata. Mulle tundub, et sedagi lugu võiks veel puhtamaks toimetada ja lihvida. Sest, nagu ütles üks hea tuttav, soovis igaüks laval end Oluliseks Tegeleaseks mängida. Nii oligi. Ja Georg käis ja uitas kui kuutõbine nende Oluliste Tegelaste vahel ja otsis oma spunki. Isegi kodanik K, see tumm (ja reeturlik) vestluspartner, kellele Georg oma mõtted usaldas, oli kohati Tähtsam kui peategelane. Mul läks loo põhiliin lihtsalt kaduma. Ehk et ühte väikesesse stsenaariumisse oli kohati liiga palju asju pikitud, ohtralt nostalgilis-ajaloolisi mõtteparalleele tõmmatud, millest aru saamist raskendas muidugi linnahalli jube-jube-jube akustika ja helitehnika. Ma ju tean küll, kuidas Marko Matvere laulab. Ja see on ääretult ilus ja võimas. Ent kui etenduse avahetkeil tundub, et peaosalisele on kui kott pähe tõmmatud, siis on midagi väga valesti. Pagana kahju, et meil ei ole korraliku akustika ja helitehnikaga mänguruumi: amfiteaterlik lava võiks ju jääda.
Stsenaariumi silmas pidades veel üks mõte. Kas teile ei tundu, et me oleme ses nõukaaja ja seitsmesaja-aastase orjapõlve pilamises jätkuvalt liiga kinni? Mulle tundus küll, et ma olen sellest juba väsinud. Nii meenutas "Georgi" algus paratamatult "Maleva" ja "Kohtumine tundmatuga" miksi. Ent samas leidsin, et ega eestlaste ajaloo muust perioodist väga muusikali kirjutada olekski. Vaevalt me viitsiks vaadata laulvaid-tantsivaid Tõnissone-Pätse-Laidonere või siis Koidulaid-Jannsene. Ee... (hmm, huvitav mõte!)... Ja muid perioode nagu ei tulegi pähe. Aga jälle see nali KGB, Furtseva, Hrustshovi, vene karukeste ja balalaikade, Tallinn-Moskva rongi jne üle. Pigem nautisin ma veealuse molluski Tähtsat Teksti 20. sajandi muusika antoloogia kirjutamise ja Otsa-diskursuse üle. "Algul mõtlesin, et koondan sinna vaid heliloojad ja dirigendid, aga nüüd tundub, et peaks lauljad ikka ka sisse kirjutama". See oli kämp! Võib-olla võikski huumori kirjutamises rohkem tänapäevasemaid "diskursusi" kasutama, kaasaegset retoorikat aasima? Või tundub teile, et me peaksime ikka veel oma huumoriarsenalis kandma 20-30 aasta tagust olustikku, pilama seda, mis oli toona paratamatus ja nüüd pelk olematus ning uute generatsioonide kasvades peagi üks hämar ja habras mälestus. Ühe rahvuse eneseteadvust arvestades ja harituse arenemisruumi silmas pidades on see naeruturtsatus kuidagi jõuetu: minevikku pilada on sama hea kui maaslamajat lüüa. See ei hammusta enam vastu, see laseb riismete ja suitsevate müüride peal muretult tantsu lüüa, kartmata, et kohe-kohe tuleb peremees tagasi ja virutab meile jalaga.
Tantsud olid shefid. Ja muusikavalik samuti. Mis seal salata. Ja Liisi Koiksonit näitlejana julgen ma kõigile soovitada: tegu on aasta-aastalt üha küpsema artistiga, kel on olemas oskus oma rolli lahendada. Ta on piisavalt traagiline, piisavalt koomiline. Ja selle üle on mul siiralt hea meel, sest just seda ma muusikaliteatris alati näha soovingi: arengut. Marko Matvere on hea, nagu kirjutavad kõik vanema generatsiooni kriitikud, aga ma tean seda. Mina ootasin üllatust. Ja sain selle Liisi osatäitmise näol. Aitäh!

Üks seik veel. Kõmupressiga seoses. Heh, see paneb mind alati muigama, kuidas kollane ajakirjandus on harjunud sellega, et võivad (sageli üpris valimatult) lahmida kelle kallal tahavad. Alati. Kirjutada, mida tahavad, arvata, mida tahavad. Lihtne on ju peituda lausete "rahvas tahab" või "me ei avalda (kuulujutu) allikat" või millegi muu säärase taha. Ent kui keegi võtab analüüsida nende endi ajakirjanduslikke keerdkäike ja küsib, mis on ühe või teise uudisloo mõte või käsitlemise põhjus, minnakse trotsi täis ja leitakse, et neile ollakse liiga tehtud. Ma olen teadlik sellest, et minu mõtted ja maailmanägemus ei pruugi paljudega ühtida, ent end seepärast õigustama hakata on pisut pentsik. Selline veider reaktsioon saabus lihtsalt minu kommentaari peale, mis puudutas tontide nägemist seal, kus seda pole. Tants ja trall eurolaulu ümber ON ülepaisutatud ja kõikvõimalike skandaalikeste leidmine/otsimine tüütuseni äraleierdatud. Võiks nagu liikuda järgmisele tasandile.

Ja üks asi veel: palju õnne madmoiselle Parikule (mul ei ole ju su telefoninumbrit!). Ning tohutu vabandus M, sinu ees, kes sa pidid minu suutmatuse peale silm õigel ajal lahti lüüa teatava rubriigi ise täis rääkima. Ko-hu-ta-valt piin-lik. Ausõna :( Kuidas korvata ma saan?

munandimaht???

Sotsialistide munandimaht on Inglismaal paar millimeetrit väiksem kui konservatiividel, teab Margus Punab Kahvlis. Ma suren! Eriti tore oli tema lause: "Eesti on Euroopa suurima munandimahuga riik." Palju ei puudu, et Kiur-Hannes kohe püksid rebadele lasevad ja hakkavad teineteise mahtu mõõtma. My god! Ja Hitleri fenomeni tuleb samuti läbi puuduva munandi analüüsida. Nüüd on kõik!

Nüüd siis ka pealkirjadega

Võib ju ka sedasi - saab kiiremini aru, mida ma üldse öelda tahan. Kui tahan. Igatahes olen teel selle poole, et oma bloogi veelgi isikustada. Heh, justkui olnuks ma kolm aastat keegi anonüümne kommija, kelle eksistentsist andis aimu üksnes prantsuskeelne lause "Väikesest printsist". Hehehe. Eile öösel käisime uisutamas. Pst, kõva häälega ei tasu vist öelda, et mõned purskkaevud on talveks kaetud, moodustades nüüd ilmatuma vahvad uisuväljad. :)

Ärkasin täna varahommikul, kell võis olla nii umbes viis ning magamistoa lahtisest uksest paistvast suure toa aknast hõõgus sisse hiiglaslik täiskuu. Ma jõllitasin seda juustupirukat mitu minutit ja ei saanud aru, mida ta minust tahab. Siis keerasin teise külje.
...
Aga hommikul oli eilne löga ja lobi kadunud. Päike siras ja õues oli ai-ma-näpistan-sind-külmavõitu. Mõnus tegelikult. Seadsin sammud tööle ja tundsin end peaaegu hästi.
...
Äsja helistas üks hea tuttav ja tõmbas mehe leidmise ja korteriostu vahele paralleeli. See kõlas umbes nii: "Mehe leidmine on nagu korteriost - esmalt pead pinna broneerima ja kätte saad siis, kui sissemakse on tehtud". Mul jooksis korraks juhe kokku. Jälle on põhjust minna kringlit sööma ja veini jooma.

Hetkel, mil Villu Veski vidistab iBook'idest ja iSaksofonidest imeviise välja, sobib sisestada kommentaar, mis puudutab Soomes lõppenud Põhjala regiooni arenguseminari. Nimelt nimetanud Soome president Tarja Halonen Baltikumi uueks Põhjalaks, mis iseenesest on ju tegelikult tore (pean seda silmas eelkõige riigibrändi seisukohalt), ent eriti meeldis mulle Halose tsiteerimist väärinud lause eestlaste kohta: ”Soovite te seda või mitte, aga me armastame teid ikkagi.” Okei, seda võib ju alati meelitusena võtta (ja ma olen kindel, et see seda ka oli), ent samas võib seesugust emotsioonitut tõlget (kust me teame, kuhu need sõnarõhud pandi) interpreteerida ka kuratliku ähvardusena. Hehe, nagu mingis õudusfilmis, et tee mis sa teed, ega sa meie invasioonist lahti ei saa, hoolimata sellest, et laevad mõnikord tormi tõttu käia ei taha - ikka tuleme teie õuele, tuuritame jommis peaga linna mainekamaid kõrtse pidi ja ehmatame kõiki teele jäävaid kodutuid kasse ja koeri. Spuuki!

Brr, milline oknotsember on akna taga. Imelikul kombel olen just tänaseks, kui ma ristmikel seistes niikuinii nagu üks Mary "F--ing" Poppins välja näen, leppinud endale ohtralt majaväliseid kohtumisi kokku. Kohe üldse ei tahtnud liikuda ja liigelda. Kolleeg B rääkis, et tema puhul ei suutnud tuul näiteks ära otsustada, kas tirida teda vihmavarjust ettepoole või tahapoole. Nii ta siis lennutas seda õblukest inimest. Jube. Naljakas ka. Nüüd oleme otsaga jõudnud aga pimedusse mattunud Kiili (mitte segamini ajada Kieliga), kus ainsaks valguseks on stuudios "XL" toimuv - Villu Veski esitleb oma uut projekti, mille ta koos IM Arvutitega "maale toob" - projekti nimeks iLife. Huvitav, kust see küll tuleb... :) Vinge on see stuudio siin küll. Ja mäkke rohkem kui üks. Ausõna :)

Eilsest unus mul sissekanne, mida kuulsin unise peaga varahommikusest "Terevisioonis". Järjekordne maakonnauudis rääkis tuttuuest lehmalaudast. Ja kui siis Ago Gashkov tulistama kukkus: "Praegu on lehmadel täielikust õnnest puudu vaid fotosilmaga seljasügamismasin :)" Ma surin. Kümme korda järjest. Ja peas möllas juba uus film. Oeh. Siinkohal tervitused tagantjärele M-ile, kellel oli kaheksandal sünnipäev (jäta see ükskord meelde, Andri), ning kõigile neile, kes IT Kolledzhis rahvuskeelsete bloogide marumüraraskest lapsepõlvest jutustab. Justkui polekski vaja tööd teha. :)

Ja siinkohal ka üks sissekanne, mis pärineb lasteajakirjast Spunk. Well, whatever that means! Igal juhul on tegu shefi siiliklutiga, kes, jalad taeva poole, elu naudib. Vaat selline siil tahaks küll olla. Põh-põh-põh. Elu on isegi ilus.

Koju? Isegi imestan. Ahjaa, Eesti Televisiooni juhiks valiti Ainar Ruussaar. Tõtt-öelda - kui nüüd seisukoht võtta - on see väga hea valik. As if olnuks kedagi teist üldse valida.

Aargh! Varsti võib oma kolleegidega nõustuda: milleks sulle isiklik elu, kui sul oleme meie!? :) Õhtu on sulnis - kusagil üürgab Louis Armstrong koos Ella Fitzgeraldiga ning müts-müts-müts-häälitsused, mis tulevad meie kontorisse üles pandud noolemängu nurgakese poolt. Tõeliselt sheff taustaheli küll (ei saa ju unustada ka üle Louis' ja Ella kostuvaid rõkatusi küljenduslikel teemadel...). Armas-kentsakas õhtu.

Appi! Ei tohi sisse magada! Okei, tegelikult ei tea seda keegi, aga minul pidi hingeldamise pärast süda seisma jääma... :)

Aga nädalavahetus? Nämma! Mis muud omadussõna ikka sa siia oskad öelda, kui lihtsalt tore oli. Kaardimäng ja väike vein... Ja puha.

"Miks sa need kõrvale lükkad," küsin ma, vaadates, kuidas ta toidust pärlsibulat välja nokib.
"Need on mingid tikrid siin," ütleb ta süüdlaslikult ja pakub neid lahkelt mulle.

Noku.

Reklaamteateid ka varahaommikul: kohuke "Black Mama nüüd ka viljalihaga". :) Andri. copy-paster-writer. Aga kõigile-kõigile, kel täna sünnipäev, ütlen ma vaid üht: p-a-l-j-u õ-n-n-e s-ü-n-n-i-p-ä-e-v-a-k-s! Hea küll, tegelikult pean ma siin silmas siiski Ühte Väga Olulist ja Kallist Tüdrukut (te ju mäletate printsi ja rebase lugu? kes taltsutas, kes vastutab?) ja lisaks veel Tähtsat Kolleegi. Ihihi! Oh neid varahommikuid raadiolaineil...

Niii-ii lahe! Minu hetkeemotsioon, eksole! Aga mõte on eelkõige selles, et MTV Music Awards Europe andis auhinnad just neile, kellele vaja :) Noh, ma pean siin silmas Robbie Williamsit ja James Blunt'i, loomulikult. Tegolt on siin palju vahvaid... Ühesõnaga, kahju, et ma ei olnud sel hetkel teleka ees, kui Madonna oma live-show'ga ühele poole sai, aga noh... Seda vahvam oli. Whatever, eksole.

Kõigile minusugustele friikidele meenutuseks, et täna õhtul peetakse Lissabonis maha siis MTV Europe Music Awards. Otseülekanded kõikjal MTV-des. Ma ei saa ega taha sinna midagi parata, kui mu kaks lemmikut, Robbie ja Madonna kumbki täna õhtul live-show teevad. Lisaks sellele, et kõrvas Williamsi uus album "Intensive Care" (me-ga!) tiksub, ootan nagu mingi hull hüpiknukk 14. novembrit, mil ilmavalgust näeb Madonna uus album. Minu kodus võib ta sellisel juhul küll kauamängivaks kuulutada :) Noh, kes on mees ja muretseb mulle "Hung Up'i" singli? Mjäu!

Kümme punkti inimesele, kes seesuguse lause välja mõtles. Ja ütles.

Elu EI TOHIKS olla teekond hauda eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem külg ees sisse lennata, shokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha täiesti ära kasutatud ja kulunud ning karjuda "Issver, milline reis!!!"

Aitäh, R-ile, kes seesuguse mõtteavalduse lendu saatis. Ja hoolimata sellest, et sügisväsimusega on saabunud mingi täiesti arusaamatu mandlite mäss (vrd 'Kanade mäss', 'Mahtra sõda'), tunnen end jätkuvalt positiivselt. Kahju, et ajakasutus üldse pole üldse see, mida tahaks. Kinno minna. Teatrisse minna. Kontserdile minna. Ah ja oh. :)

Allpool siis aegade kõige kallimate filmide loetelu. Ehk siis esimesed 20. Mida näeme? Paljud kõige-kõige'd pole veel valmiski. Heh, aga juba pressivad end tabelisse. :)

Aitab nüüd tõbine olemisest (ma olen ammu veendunud, et see on hingeline seisund, mitte faktiline olukord) ja tõtakem tööle. Muuseas, mambohommiku-tegijad lubavad, et me saame aasta lõpuks väga headeks tantsijateks. No, ma ei tea - kui sa kuuesammumambost tsha-tsha-tshaa peale lähed, algul aeglaselt, siis kärmelt, ja vahepeal viuh-vauh! pöördeid juurde teed... Minu naabrid võiksid soovida mind hullarisse panna, kui nad mind igal kesknädala hommikul teleka ees ukerdamas näeksid. "Lõpp igavaks ei lähe vä?" "Oi, oi, mis mu jalad teevad - teevad ikka cha-cha-cha, kikivad!" "Harjutamine teeb meistriks, Rainer!" :S

• King Kong (2005), Universal ($207,000,000, esilinastus 12/14/2005)
  
• Titanic, 20th Century Fox ($200,000,000, 12/19/1997)
  
• Spider-Man 2, Columbia ($200,000,000, 6/30/2004)
  
• Waterworld, Universal ($175,000,000, 7/28/1995)
  
• Wild Wild West, Warner Bros. ($175,000,000, 6/30/1999)
  
• Terminator 3, Warner Bros. ($170,000,000, 7/1/2003)
  
• The Polar Express, Warner Bros. ($170,000,000, 11/10/2004)
  
• Van Helsing, Universal ($170,000,000, 5/7/2004)
  
• Alexander, Warner Bros. ($155,000,000, 11/24/2004)
  
• Troy, Warner Bros. ($150,000,000, 5/14/2004)
  
• Charlie and the Chocolate Factory, Warner Bros. ($150,000,000, 7/15/2005)
  
• Batman Begins, Warner Bros. ($150,000,000, 6/15/2005)
  
• Harry Potter and the Goblet of Fire, Warner Bros. ($150,000,000, 11/18/2005)
  
• Tarzan, Buena Vista ($145,000,000, 6/16/1999)
  
• Die Another Day, MGM/UA ($142,000,000, 11/22/2002)
  
• Lethal Weapon 4, Warner Bros. ($140,000,000, 7/10/1998)
  
• Men in Black 2, Sony ($140,000,000, 7/3/2002)
  
• Armageddon, Buena Vista ($140,000,000, 7/1/1998)
  
• Spider-Man, Sony ($139,000,000, 5/3/2002)
  
• Stealth, Sony ($138,000,000, 7/29/2005)