Nägemist, jõulud!

Selleks korraks siis sedapsi. Ja parem ongi - olid need vast jõulud! Üdini armsalt lõppes see aga teisipäeva õhtul, mil kõik Sõbrad Supilinna nõlval ühes ääretult toredas häärberis kokku said ja hilisööni õgisid, veini jõid (no muidugi oli vaja legendaarsele Herne supermarketile üle aedade hüpates läheneda. Vähemalt oli tegu "kõige otsesema teega") ja ennast unustavalt itsitasid (Aitäh, Eeva ja Vadi!). Muahaha!

Ent nüüd midagi eriti lõbusat. Ma tean küll, et see on kolleeg A telefonis juba mitu kuud vidistanud, kuid parem hilja kui mitte kunagi: siin ta on, Holly Dolly ja tema Leka polka. Ainult nii jabura viisijupiga saab jõuludest (ja tundest, et olen kolmkümmend seitse kilo juurde võtnud) üle. Oh lõppeks see aasta ometi.

Jõuluostude aeg

Kui empsilt telefoni teel venna lugemishuvi kohta küsisin, päris ema, et kas mul on nüüd siis viimaks jõul peas. Tõsi - millalgi tuleb jõuluostud muidugi ära teha. Miks mitte siis pärast seda, kui hääde sõpradega on kõht ühiselt jõulukraami täis söödud (armas traditsioon tõepoolest!), shoppama minna. Ma ei tea, miks nad kogu aeg jõulustressist räägivad - mul küll seda pole. Isegi närviliselt tormavaid ja siit-sealt asju krabavaid inimesi vaadates. See on pigem naljakas: las ullikesed tõmblevad, mina ajan ikka oma asja. Minu huviks on pelgalt raamatupoed. Sel aastal on ilmunud nii palju häid raamatuid, et lausa patt oleks neid mitte kingiks osta.
Loomulikult polnud ma ainus, kes nõutu näoga tooteid taga ajas. Üliviisakad müüjad Viru keskuse Rahva Raamatus ainult vabandasid kombekalt, et tulgu ma tunni aja pärast tagasi - siis on uut kaupa juurde tulnud. Kui hiljem Apollo raamatupoes samu raamatuid küsisin (ma ei saa ju siinkohal rõõmu rikkuda ja öelda, mis raamatuid ma taga ajasin. Küll ma pärast ütlen!), siis teatasid nad, et kogu Tallinna peale on ühte neist alles vaid kaks - üks Ülemistes ja teine Kristiines. Lootus seda saada oli ühesõnaga naeruväärselt väike.
Kui tavaolukorras saaks raamatu ka kinni panna ning sellele järgi vudida, siis praegu tuli Apollo müüjataril samuti viisakalt naeratada ja öelda: "Mul pole neile mõtet helistada, vaevalt, et neil on aega telefoni vastu võtta." Mnjah, nagu ühe tänaval nähtud tuttava raamatupoes tuttav oli öelnud: jõulu ajal pole aega isegi pissil käia. :) Vaesekesed. Neile võiks jõuluvapruse eest medali anda.
Mulle võiks ka medali anda. Selle eest, et ma olen Mac'ile truuks jäänud. Täna tuli teha taas üks tagasihoidlik investeering, ostes õunale uue adapteri. Vana otsustas enam mitte töötada. Olin arvestanud nii-umbes-kuuesaja-krooniga. Ja palju läks? 1300 krooni, palju õnne ja häid jõule mulle. Grrr!

Ent Tallinna liiklus - kordan veel - on idiootlik. Siinkohal tervitused bemarijõmmile, kelle numbrimärk on 707ASE ning kes otsustas täna Tallinnas suunatuledeta ridade vahel nõeluda, pidamata millekski ka valgusfoori punast tuld ja tekitades sellega Kristiine juures parajalt liiklusohtliku olukorra. Kavatsen ka edaspidi autonumbrid siia üles märkida. Tervituseks. Ikka tervituseks.


Ja väike lõbus foto Kanal 2 rõdult, kus kõiki möödakäijaid tervitab üks muhe jõuluvanapaar. Kuuldavasti pärinevad need pässid Stockmanni prügikastist, kust nad paari aasta eest päästeti. Muahaha!

Üdini positiivne elamus

Eilses töötuhinas oleks peaaegu ära unustanud, et mul oli õhtul pilet Linnateatri "Teatrilauludele". Tüüpiline mina - siis hakkan mõtlema, et kas ma ikka viitsin, kas ma ikka tahan... Mul on hea meel, et ma ikkagi viitsisin ja tahtsin. Kummardus kogu trupile: kui sa ka väsinuna ja pahurana seda kontsert-etendust vaatama lähed, on selge, et ära tuled sa sealt hea tujuga. Evelin Pange, Hele Kõre ja nende kursakaaslaste laulu võikski vist kuulama jääda. Aitäh!

Nelly Furtado "All The Good Things (Come To An End)"

Honestly what will become of me
don't like reality
It's way too clear to me
But really life is daily
We are what we don't see
Missed everything daydreaming

[Chorus]
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
come to an end come to an
Why do all good things come to end?
come to an end come to an
Why do all good things come to an end?

Traveling I only stop at exits
Wondering if I'll stay
Young and restless
Living this way I stress less
I want to pull away when the dream dies
The pain sets in and I don't cry
I only feel gravity and I wonder why

Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
come to an end come to an
Why do all good things come to end?
come to an end come to an
Why do all good things come to an end?

Well the dogs were whistling a new tune
Barking at the new moon
Hoping it would come soon so that they could
Dogs were whistling a new tune
Barking at the new moon
Hoping it would come soon so that they could
Die die die die die

Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
come to an end come to an
Why do all good things come to end?
come to an end come to an
Why do all good things come to an end?

Well the dogs were barking at a new moon
Whistling a new tune
Hoping it would come soon
And the sun was wondering if it should stay away for a day til the feeling went away
And the sky was falling on the clouds were dropping and
the rain forgot how to bring salvation
the dogs were barking at the new moon
Whistling a new tune
Hoping it would come soon so that they could die.

Anonüümne eestlane on üks haige inimene

Aina loe ja imesta! Internet võimaldab tänapäeval kõigil ja kõike öelda. Ja tigedusse uppuvad eestlased kasutavad seda võimalust agaralt. Oma töö tõttu pole mul pääsu sellest, et iga mu välja öeldud mõtte järel on mingi anonüümne plägin ning tõtt-öelda olen ma aastate jooksul nii paksu naha kasvatanud, et minu hinge see ei puuduta; sel pole tähtsust.
Aga mõnest asjast ei saa ma aru. Loen siin näiteks tänast Postimehe lugu sellest, kuidas Ines USAsse näitlemist õppima läheb. Lihtne ja kiretu uudisnupp. Aga anonüümsel eestlasel on vaja täiesti lambist plägisema kukkuda: "Ines on /-- /artistile piisava egota, enesekehtestamise jõuta. Võib õppida sada aastat ja jäädagi... nagu praegu ta on." Ning talle sekundeerib keegi, kes tõenäoliselt loo kõrval asuvat fotot vaadanuna vaimutseb: "või silmadkohe nii paistes;)" Viimaste päevade jooksul võib sääraseid sisutühje ja puhtast õelusest, loomuomasest sapist või siis lihtsalt rumalast igavusest toodetud - ja ko-hu-ta-valt kirjaoskamatuid - näiteid internetist suisa kulbiga oma kaussi tõsta. Huvitav, teeb see "oh kuidas ma ta nüüd ikka nii jõle vaimukalt perse saatsin" kedagi õnnelikuks?
Haigetest inimestest on mul alati kahju olnud. Ja tuleb vist mõista, et arstijärjekorrad on ka pikad... Ei mõista, miks Peeter Marveti sugune veebiedvik näiteks seesuguse lolluse vastu ei võitle? Selle asemel on ta ootamatult avastanud, et veebibännerid on nõmedad, räägib sellest lapsemeelse õhinaga Eesti Televisiooni "Terevisioonis" ja lubab täna Äripäeva ette piketti pidama minna. Okei, mul on hea meel, kui inimestel piisavalt vaba aega on. Järgmine kord võime Marveti leida leivatehase ees kõigile tasuta leiba nõudmas. Siis näeme teda juba Eesti Energia ees tasuta elektrit nõudmas. Maha kapitalistiraisad, maha!? Marvet võiks oma planeeritavate pikettide nimekirja avalda, siis teab, kus täna või homme liiklus häiritud on.

Öösel algasid jõulud

Nüüd on minu jaoks jõulud käes. Oligi kõrini sellest rohelisest rohust ja korduvkasvavatest seentest, mis vihmapladina saatel ikka ja jälle nina maa seest välja pistsid. Ma saan muidugi aru õhetest, et küttekulud on nüüd madalamad jne., ent kaua võib! Kui ma tahan aastaringset rohelust, siis sõidan ma säärasesse piirkonda elama. Siinses parasvöötmes võiks talviti ikkagi lund näha.
Eile õhtul hakkas see siis peale - ühtäkki oli kogu linn lumesajus, ja hommikuks maa lumevaibaga kaetud. Super! Öö oli taas valge, päev oli taas helge (taevas läheb lumesaju järel ju siniseks ja selgeks, eks ole!) ning tuju läks heaks. Hommikul ootas mind hoovis lõbus pilt: kõik autoomanikud sahmisid ümber autode ja kraapisid neilt jääd-und-lund. Võtsin kampa ja siuh-säuh, auto pääses taas vabadusse.
(Kui autost veel rääkida, siis otsustasin nädalavahetusel selle enne kuurortlinna firma jõulupeole sõitu puhtaks kasida. No mis kasu on Statoili survepesust, kui pühapäeval pealinna tagasi jõudes oli masin sama sopane. Ho-ho-hoo, stupid me!)
Nüüd, mil Diana Kralli jõulualbum on tuju veelgi soojemaks teinud, on aeg hakata sellele mõtlema, mida kingikottidesse pakkida. Grr. :)

Aga viimased nädalad on olnud rasked. Kahjuks.

Karge hommikune valgus

See karge hommikune valgus / Mida magajad ei näe. Nii laulis kunagi Folkmill ning see pala meenus täna hommikul tööle komberdades. Kogu Tallinna kesklinna kohal heljus roosakas-oranzhikas valgus, mida üritasin parema puudumisel telefoniga tabada. Näed siis, mis välja tuli! Igatahes oli see valgus ilmatumalt ilus. Ilusam kui senised rögahommikud siin Tallinnas. No, kuhu see jõulutunne küll jääb, imestan ma juba pikemat aega hommikuti ärgates.

Taas üks lumetu nädal

Jälle üks nädal möödas. Kesknädalal sattusin tänu K sünnipäevale üle ülipika aja säärasesse söömapaika nagu Kloostriait. Kuidagi ei meenunud, kas ma olen üldse seal käinud pärast seda, kui õdusast folgipubist fänsi vanaaja restoran sai. Hoolimata imagomuutusest näib see olevat päris muhe koht. Kui mitte ainult...
Kui mitte ainult arvestada seda, et ehkki uksel rõkkas hiiglaslik teadetetahvel "avatud südaööni", teatasid ettekandjapiigad kell 23, et nüüd minge minema, me paneme kinni. Minu imestust täis küsimuse peale teatas neidis nipsakalt, et kliente on vähe ning ega meie pärast nüüd ka kohta lahti ei hoita. Seesugust suhtumist pole Tallinna teeninduses kaua kohanud. Ju siis neil on piisavalt soomlasi, kes nende karmanid-kaukad kullaga täidavad. Ei hakka mina neid nende äritegemise viisil segama ega soovi sellist paika küll mõnda aega külastada. Jõudu tööle, Kloostriait!

Reede tõi aga positiivse rongisõidu Tartusse - nautisin rõõmuga oma "pluss üheks" olemise staatust ja osalesin Eesti Raudtee aastalõpuvastuvõtul Tartus. Ega siis raudtee juhtkond presidendipaari uitmõttele alla saanud jääda: rahvas rongi ja Tartu suunas ajama. Sõitu reklaamiti küll kestvat kaks ja pool tundi, ent ikkagi tuli meil rööbastel üle kolme tunni kõõluda. Samas hoolitses sõbralik Frens Catering selle eest, et rongirahval kurk ei kuivaks ega kõht tühjaks läheks. Lustlik oli seegi, et Tartusse jõudes kobisid kõik elavalt sumisedes rongist maha ja lootsid bussidega vaksalist kontserdimajja pääseda... Ent keegi tarkpea oli teise ja kolmanda perrooni vahel asuva tunneli lukku keeranud. Nii seal siis oodati ja oldi... Meie otsustasime elupõliste tartlastena linnapääsuks Näituse tänava ülesõidukohta kasutada.
Ja vastuvõtt ise? Mis siin pikalt ikka lobiseda, Maarja ja Noorkuu olid lahedad.

Öösel tagasi pealinna jõudes otsustas H mu oma äsja soetatud lõhnaveega üle piserdada. Kurat, nüüd õhkub seda parfüümi igast toanurgast. (Huvitav, mis selle nimi oli - Davidoff, näiteks?) Igatahes ei tulnud uni enne, kui "Muppet Show" ma-ei-tea-mitmendat-korda jälle ära sai vaadatud.

Ehk siis uutmoodi...

Pärast neli aastat kestnud blogimist olen end nüüd bloggerisse üles tõstnud. Põhjusi on siinkohal mitmeid - vaatame, kuidas asi edeneb. Siinkohal ütlen aastaid möllanud kujundusele head aega - baibai! :)

Detsember on saabunud igatahes hoogsalt - jõuluaeg läheb mürinal ning sestap ka mitmed aastalõputoimetused, mis aja nüüd vaat et topelt röövib. Aga pole hullu, selle kõige juures õnnestus pühapäeva õhtul lõpuks ometi ka tantsusaate lõpuüritusel käia ning tõestada mõned tunnid hiljem politseile, et ma olen tõepoolest kaine autojuht. Ei, mul pole tegelikult midagi selle vastu, et Tallinna (või ka kogu Eesti) tänavad on politseinikke täis, kes aeg-ajalt ka liiklejate kainust kontrollib, ent pühapäeva õhtul kobis liikluspolitsei TV 3 lähistele üksnes sellepärast, et seal olla tantsusaate finaal - ju mõni ikka vahele jääb, mõtlesid "korrakaitsjad". Ja see on tõeline tõprategu. Mulle on isegi teada, kust nad selle lõpupeo kohta kuulsid, aga... Las ta jääda. Vähemalt pidi politseineiu tõdema, et olin tõepoolest kaine. Hip-hip!

Eile õhtul me tantsukunstiga igatahes jätkasime. Et Vanemuine tõi oma I.D.A. tantsufestivali Estoniasse, siis kiikasime, kuidas tantsija-koreograafi Inaki Urlezaga balletitrupp Argentina tangot tantsis. Tantsulavastuse esimene osa "Apollo ja ta tädid" oli väga igav. Ega mul tantsutehnikale ju etteheiteid polnud - liiatigi on hea tulla jutust kõmisevast toimetusest Jacques Offenbachi päris hea muusika saatel tantsisklevat vaikelu vaatama-kuulama; saab enda mõtteid mõelda -, ent mulle ei meeldinud selle meesprimadonna koreograafia. See oli seosetu ja ebakorrapärane. Olgu, võib-olla oli kehade asümmeetriline paigutus ja sünkroonist väljas olev liikumine laval taotluslik, ent sellisel juhul jäi see taotlus mõistetamatuks. Teine osa "Destiny Buenos Aires" oli sellepärast lahedam, et vähemalt sai hea tango saatel ehtsaid lõunaameeriklasi tangot vihtumas näha. Samas polnud ka siin üheksa esitatud tantsunumbri vahel mingit seost.. Peale hämara jutu kavalehel, kuidas koreograaf mööda maailma rändas, tantse vaatas ja jõudis ikka oma koju Buenos Airesesse tagasi. Mnjah.

Kui ooperist juba juttu tegin, siis - ma ei saa aru, mille kuradi pärast on Rahvusooperi ja Eesti Kontserdi koduleheküljed fänsi-mänsilt võõrkeelsed: www.opera.ee ja www.concert.ee. Rääkimata sellest, et kui eilse lavastuse kohta rohkem teada tahtsin, keeldus esimene aadress üdlse avanemast. Kuid see pole peamine.
Peamine on see, et kui igal pool mujal tänavapildis eeldatakse olevat normaalne keeleseaduse järgimine, siis veebis see miskipärast ei toimi ega peagi toimima. Ausõna, suvalisel välismaalasel on kama, kas see aadress on ooper.ee või opera.ee - kui ta tahab, leiab ta meie Rahvusooperi kohta niikuinii infot.
Miks ei võta keelenärijad seesuguste nõmeduste kallal närida? Sellest tulenevalt võiks ju Eesti Televisiooni veebiaadressi liiginime arvestades hoopis ent.ee-ks nimetada, sest see on siiski Estonian National Television ('national' rõhutab rahvuslikkust), või siis näites epst.ee-ks, sest see võib olla ka Estonian Public (Service) Television. Nõme-nõme!

Sellest kultuuriplahvatusest (loe Jüri Naela kommentaari tänases Hip!-is avaldatud loole tantsusaate finaalist) tõugatuna lõpetasin õhtu hoopis filmikultuuri elamusega, vaadates ära filmi "Perfume". Ma ei tea, kas seda saab muidugi elamuseks nimetada. Ehkki Ben Whishaw mängis peategelast, suhtlemishäiretega Jean-Baptiste Grenouille'id väga hästi, niisamuti tegid hea rolli minu alatine lemmik Alan Rickman (Antoine Richis) või Dustin Hoffmann (Giuseppe Baldini), jättis lugu kolmeteistkümne neitsi mõrvamisest paradiisilõhna nimel suhteliselt ükskõikseks. Võib-olla sellepärast, et filmi lõpus ei saanud mõrtusaks mitte teenitud karistust, vaid rahvas kukkus teda nii jumaliku parfüümi loomise pärast taevalikuks ülendama. Natuke liiga veider muinasjutt minu jaoks. Ent ära vaadata tasub ikka - eriti soovitan siis, kui te tahate head inglise keelt kuulda (see on muidugi eriti naljakas, arvestades, et tegevus toimub 18. sajandi Prantsusmaal, üks tegelaskujudest on itaallane ning filmi rezhissöör on hoopis sakslane Tom Tykwer, kes on teinud näiteks ka "Lola jooksu").