Hüpe Tartusse... Ja tagasi

Üle pika aja oli eile Tartusse asja. Kohtuma oma kunagise õppejõu Marju Lauristiniga. Vahva ja valgustav taaskohtumine. Eriti tore oli muidugi see, kui Marju ühtäki mu fotograafile teatas, et nüüd soovib ta pilti koos Andriga. Selle me mõlemad ka saime. :) Tänu fotograaf Margus Ansule.


Soovitan kõigil aeg-ajalt varahommikutel pikemaid autosõite ette võtta - kevadine Eesti ilma ühegi pilveta taevas on lihtsalt vapustavalt ilus. Kuigi, nagu mind pärast lõõbiti - õudselt mõnus küll, sõidad Tartusse, päike on näkku; tuled Tallinna tagasi, päike jälle näkku. Okei, oli küll nii! Aga ega see tegelikult mind eriti morjendanud. Lihtsalt vahva oli. KUIGI - Tallinna linnavalitsus peab KOHE midagi ette võtma, et liiklusummikud linna suurimates sõlmedes ei halvaks inimeste tööd. Selle asemel, et kell pool viis tööl tagasi olla, istusin ma lennujaama juures tund aega ummikus, liikudes edasi paarimeetriste nihetega. Tõesti, ma suisa ki-hu-tasin toimetuse poole, tuul kõrvus ulumas. Indeed!

Tööl ootas mind muidugi riburadapidi ebameeldivaid üllatusi. Saamatust, võhiklikkust, suutmatust oma tööga hakkama saada. See vihastas. Ent nii hilisel ajal tuleb endal käised üles käärida ja teiste bläkid sirgeks siluda. Tulemuseks oli see, et vajusin kell 11 kodus röntsaki! diivanile ning sinna mu vaba õhtu läkski. Et see on minu blogi, siis ma võin öelda - perse kõik!

Aga üks korralik unepuhkus, üks kassikaisutus ning üks tõeliselt kevadine ja vahva muusikavideo, mis elustab The Proclaimersi kunagise hittloo... See on tehtud briti heategevusfondi Comic Relief tarvis. Sellenimelise organisatsiooni lõid 1985. aastal koomikud Aafrika näljahädaliste abistamiseks, nüüd toetab see ka puuetega inimesi Inglismaal. Aga vaadake ise ka seda videot, kus lisaks bändile teevad kaasa Peter Kay ja Matt Lucas (ja ohtralt nuku- ja inimkuulsusi). Pealegi oli sellise boonusloo tegemine just nende kahe ratastooli aheldatud koomiku idee.



Nüüd olen vist paremas tujus. Vähemalt puhanumas. Sestap lisan veel teisegi vahva loo, mida Eestis võis näha eelmise aasta sügisel. YouTube'is aga siiani. Pink. "Leave Me Alone (I'm Lonely)". Tjah. Aga vaadake tema käte ja jalgade tööd! :) Muide, seda tema viimaselt tuurilt "I'm Not Dead" pärit lugu võivad kõik huvilised juba aprillis poodi nõudma minna, sest kohe-kohe ilmub turnee Wembley-kontserdi DVD. Hääd laupäeva!

Tähendab, mis päev siis täna ikkagi on?

Tänased ajalehed üllatavad. Neid lugedes hakka või isegi pead murdma, mis päev siis täna ikkagi on. Aga tegijatel juhtub ju ikka. Ise naudin ülihead kevadilma (Tartu pole enam õnneks ainus paik Eestis, kust soojateateid saabub. Lõpuks ometi on ka Tallinnast jääkarud minema triivima hakanud). Tagantjärele soovin head teatripäeva. Tunnen juba sõrmenukkides surinat, et midagi selle va ETV eilse ülekande kohta öelda. ... Aga vaat, veel ei ütle.

"Restoranis hargneme," röögatas ta ning marssis Hansapanka

Meeleolukas kevadnädalavahetus tõi miskipärast tunde, justkui oleksin ma jälle 16-aastane. Või okei, 18-aastane. Toona tundus olevat tavapärane, et suudad rokkida ööd-päevad jutti ning olla järgmisel päeval reipalt a) koolitunnis või b) loengus. Vähemalt oli hea meel tõdeda, et suudan seda veel endiselt.

Kuigi, sääraseid kevadpidusid tuleb tervise huvides lihtsalt haruharva korraldada. Vanus annab end siiski-siiski tunda. (Huumor-huumor, ega ma nüüd nii vana ka pole:)) Igatahes on muhe ühe vingelt väärt seltskonnaga kellakeeramise järgsel hommikul hotelli restoranis hommikust süüa (saatjaks röögatused, et alla sajakrooniseid toite süüa ei tohi, omletti võib kodus ka teha!), seejärel õndsalt koju komberdada ja järgmisel päeval saada lõbus sõnum:

Eile hargnesin, aga täna olen suremas. /--/ Kuid on välja pakkuda piknik.

Mõni ikka jõuab! Nii võtsime ka tänavuse esimese kevadpikniku ette. Lõõgastavale nädalalõpule eelnes aga õõvastav muusikalielamus linnahallis. Mitte et solistid ja orkester poleks head olnud. Ent. Sinu pingutamisest pole ju kasu, kui äpardunud helikunstnik kõik p...sse keerata suudab. Eriti piinlik oli siis, kui laulma hakanud Kaire Vilgatsi mikker sisse lülitada unustati. Siis mõtled küll, et milleks selline haltuura... Hmm...

[Ja siin oli üks fotomeenutus reedeõhtusest rokkimisest Klassiõe juures. Peatage Lasnamäe!]

Üks kevadine Hiina mõttetera

Mõnikord tabavad spämmid naelapea pihta.

"Kes on päeva otsa virk nagu mesilane ja tugev kui härg, lõhub tööd nagu hobune ja õhtuks on väsinud kui koer, see peaks loomaarsti juurde minema - võib-olla on ta eesel." Chang Ying-Yue.

Nii ongi. Aga head alanud kevadet kõigile!

Lush! Lush! Lush!

Hiljuti tegi Tallinnas oma uksed lahti uus kaubanduskeskus Foorum. Olin nii möödaminnes kuulnud, et ka Lush, üks mu lemmik briti brände on seal oma uksed avanud. Tänase imeilusa ilma tõttu otsustasime M-iga jalad selga võtta ja seda ilmaimet oma silmaga kaeda. Ja just nii ongi! Ühtäkki meenus mulle kevadine London ja tuterdamine Covent Gardeni kaubanduskeskuses. Süda läks rõõmsaks ja meel kurvaks. (Pikk jutt!)
Igatahes otsustas Lushi maaletooja ja kaupluse juhataja, äärmiselt sõbralik ja sümpaatne naine, meile oma tootelettide vahel improviseeritud ekskursiooni teha. Kui see on ka osa poe otseturundusest, siis see igatahes toimis. Mina jäin rahule, lahkusin rõõmsalt ja tean, et õige pea on mul sinna poodi taas asja. Vaat nii aetakse äri! :) Eriti meeldis mulle piiga rõõmsameelne vastus mu küsimusele, miks inglased just Eestisse laieneda otsustasid: "Sellepärast, et nad kohtasid mind. Ju siis kõik sobis. Isegi sodiaagimärk!"

Aga muidu on Foorum üks ütlemata õnnetu koht. Tundub, et ilma suurema kärata avatud kaubanduskeskust ei leita veel lihtsalt üles. Kahju, et mul fotoaparaati kaasas polnud - oleks saanud maailma kõige lõbusama pildi inimtühjast Calvin Kleini esinduspoest, mille nurgas asetseva leti taga kükitasid kaks müüjat, klapid peas ja nina juturaamatus. Kuidagi tuleb neil oma aega ju sisustada.

Ning et ilm on eriti ülemeelik esitlen siinkohal ka uut popbändi, mis veel oma nime ootab. Igatahes on selge, et kõik nelikbändid alates ABBAst ja lõpetades Alcazariga peavad värisema, sest me hakkame kohe-kohe albumit salvestama. Pilt on tehtud eelmisel neljapäeval peetud meelelolukal B-party'l Casa Vegetalis, (Kõlab ju lõbusalt?)

Need kummalised Eesti muusikaauhinnad

Eileõhtune Eesti muusikaauhindada gala Tartus Illusionis oli muidugi tore. Väljapeetud, salongilik, rahulik. Nägi palju sõpru-tuttavaid, karvaseid ja sulelisi. Show oli vahva (erit Tanel Padari & The Suni kraftwergilik "Võta aega" - kõva sõna!) ja meeleolukas.

Ent samas oli see kõik ikkagi liiga rahulik, kohati isegi morbiidne ja kolkalik. Kahju. Ei, küsimus ei ole korralduses, pigem on küsimus Eesti muusikutes. Nii mõnegi puhul tekkis mõte, et äkki ta lihtsalt pelgab seda auhinda vastu võtta. Et äkki hakkab keegi pärast mõnitama, et näe nõmedik, sai mingi muusikaauhinna. Vuditi lavale, võeti priis, öeldi häbelikult "aitäääähh" ning tatsuti kiirel kõnnakul minema. Veider - kui tegu on ikkagi fonogrammitootjate antava preemiaga, siis peaks see ju tähendama parajat tunnustust. Ning kaudselt ka mõju müügile, sest tahes-tahtmata tuntakse huvi väljavalitute vastu.

Muidugi, eks etteheiteid ole ka fonogrammitootjaile. Nii küsisid muusikud hilisemal peol õigustatult, miks puudub auhinnanimistus aasta popartisti preemia. Või hoopis Grammy'lik klassikalise muusika preemia. Kas nemad siis ei tee plaate? Kas neid siis ei osteta? Liiatigi hämmastas kõiki, miks peab auhinnatseremoonia meenutama üheksakümnendate alguse missivalimisi, kus auhindu tulevad üle andma sponsorite esindajad, mitte tsunfti enda väärikad tegijad. Ent see kõik on teisejärguline kolmanda häda ees - ma küsin, kellele see gala siis ikkagi mõeldud on? Kohale tulnud ajakirjanikele? Iseendale, see tähendab naaberlaudkonna ansamblile?

Selliseid galasid tuleb teha rahvale, fännidele, plaadiostjaile. Olgu selleks teleülekanne (eelmisel aastal TV 3s) või avalik gala (nagu kunagi Saku Suurhallis), ent see peab olema mõeldud muusika lõpptarbijale, ostjale. Ma ei nõustu Vaiko Epliku lausega, mille ta oma "tänukõnes" pillas, kui minu antud aastahiti preemiat vastu võtma tuli: "Muusika ja bisnis ei käi kokku." Muusika ongi bisnis. Vaevalt et muusikud nüüd niisama igavusest või hobist viitsiks garaazhinurgas tinistada ning elada igavesti kestvat muusikaboheemi elu. Muusika on tahes-tahtmata turul (okei, kui me just internetipiraatlusest ei räägi, eks) ning turgu tuleb mõjutada, tarbijat tuleb panna tarbima. Olgu selleks kasvõi seesugused hoovad nagu kohtumine fännidega, säravad galad või minu pärast kas või seltskonnaajakirjandus. Eks igaüks mõelgu oma stiilile. Nii oligi kentsakas, et fonogrammitootjad ei suutnud oma sponsoritelt Haabersti Majalt, Playtechilt või mõnelt muult küsida 100 000 ülekandekrooni.

Hoopis iseasi on muidugi, miks ei suuda rahvusringhääling ETV nii väärika ja olulise tööstusharu (eestlane on laulurahvas, right?) auhinnagalat üle kanda, sellal kui igasugu sporditippe ja ninne-nänne suudetakse küll näidata. Sama küsimus kehtib ka Raadio 2 kohta, kes väidetavalt algselt pidi ülekande tegema, ent siis jäi see miskipärast olemata.

Õhus on kevadet...

Ma ei saa midagi parata, aga laupäevast alates on tunne, et kohe hakkab midagi juhtuma. Midagi on lihtsalt õhus. Tegelikult tean ma vastust ka. Õhus on kevadet. Kui ma ainult suudaks sõnadesse panna seda kohe-tuleb-kevad-ja-läheb-soojaks-lõhna, mis linna kohal heljub. Hästi vinge! See teeb tuju pisut rõõmsamaks ja paneb õhtuti muremõtteid unustama. Noh, et siis mõtled, et kohe läheb kõik paremaks, toredamaks, ilusamaks ja helgemaks. Haa-haa, dream on, nõme mees, ütleb minu evil twin mu peas.

Aga muidu on lõbus - naabermajast avastati kakskümmend kilo trotüüli ning, nagu vihjasid kolleegid, võinuks ma selle kärgatuse järel küll Smaugiga orbiidile söösta. Nii nad siis soovitasidki kallimatest asjadest kinni hoida ja oodata. Kujutasin end juba ette Smaugiga diivani all kössitamas ja kärgatust ootamas. Selle asemel suutsime Renoga hoopis välisukse luku ära lõhkuda. Palju õnne, tõesti! Ja et ma unustasin ukse seestpoolt avada, tekkis poole tunniga ukse taha kenake saia-leiva järjekord - kui majahaldaja helistas ja soovitas naabrit tuppa sooja lasta, oli päris piinlik neid tigedaid silmapaare silmata.

No day but today...

Ma lihtsalt armastan laupäevi! See on ainus päev nädalas, mis kuulub täielikult mulle. Pärast varast raadiohommikut otsustasin lihtsalt magada. Ja koristada. Ja vaadata DVDsid, milleks seni aega pole olnud. Aitäh, Kats, selle ühe filmi eest. Oleme sinuga ikka paras paar! :) Lörr-lörr.

Neljapäev ja reede läksid Tartus toimunud turunduskonverentsi Password tähe all. Oh-oh-hoo! Kõige lõbusam oli muidugi see, et Tartusse jõudes kontserdimajas saali prantsatades avastasin, et loenguga hakkab esinema Daniela Krautsack - naine, kelle täpselt sama ettekannet kuulsin nii mina kui ka Passwordi korraldaja Hando Sinisalu eelmisel sügisel Portorozhis. Tasus ikka kohale kihutada! :) Ning ööklubi Tallinn võiks ennast põlema panna, sest nad ei saa ka spetsiaalselt korraldatud ürituse catering'iga hakkama. Häbi!

Märksa toredam oli lõunapausi ajal poodlema kukkuda ning reedel õe, ema ja Mattiasega mööda Tähtveret ringi kablutada....

Ning eilne hilisõhtu tõi Kuldnõela ja kohutava une. Nii palju siis sellest. Kevad tuleb...

Segadus häältelugemisega: valimiskomisjoni kinnitusel kõik korras

Tänased ajalehed peatuvad - kes rohkem, kes vähem - sellel, et 129 välismaal hääletanud Tartu linna elaniku hääled jäid valimistulemuste kokkulugemisel õhku. Nüüd väidab Eesti Päevaleht, et häälte lisamise korral jääks Silver Meikar Riigikogu ukse taha, tema asemel võtaks koha sisse Mait Klaassen. Tartu Postimees seda aga ei leia. Nemad kirjutavad, et valimistulemust selline unustamine ei mõjuta. Miks see mulle nii palju huvi pakub, on see, et olen ise üks neist 129, kes oma kodanikuõigust ja -kohustust piiri taga teostas. Et mulle asi rahu ei andnud, küsisin vabariigi valimiskomisjonist järele. Komisjoni juhataja Mihkel Pilving kinnitas, et minusuguste häälte unustamine ja nende hilisem juurde liitmine tulemust ei mõjutanud ning et Eesti Päevalehe ajakirjanik Mirko Ojakivi lihtsalt vassib. Selge. Samas ei saa ma absoluutselt aru, miks vabariigi valimiskomisjon (või Reformierakond) ei suvatse teha avalikku õiendust, milles ka EPLi väärteabe ümber lükkab. Puhtana säärane sogamine igal juhul ei mõju. (Ja tõtt-öelda näeksin hea meelega, et Meikar parlamenti ei pääseks. Huvitav, kas peaks võtma vaevaks ikkagi kõik tulemused vaidlustada? Täna kella kaheksani on aega... :))

"Saatan kannab Pradat"

- Nii palju tööd, aga isiklik elu ripub juuksekarva otsas.
- Nii see on, kui teed oma tööd südamega. Anna teada, kui kogu elu kokku variseb... Siis on aeg ametikõrgenduseks.

Mõtlemapanev. Ja tabav. Aga väga cool film. Kunagi ehk pikemalt.