Kiire lülitus Kultrahoovist

Ja ongi viimane päev. Tegelikult on jätkuvalt sheff, ehkki vähesed öötunnid tahavad juba jala pealt magama panna... Pole hullu, saame hakkama! Siinkohal tervitused Tuulile ja Birgitile, kes nii vingelt Viljandis vastu pidasid. Te olete mu inglid! :) Hoolimata sellest, et te täna ära läksite, jääme teid "Suliko" taustal meenutama. No, küll on need Tbilisi-mehed oma häältega ikka shefid. Ja on tore, et kultrahoovis on viffi. Muah!

Folk on pihtas-põhjas-peale hakanud!

Pärast lõbusat autoreisi Viljandisse (ma ei kujuta ette, kas nad on kõik kodumaised maanteed üles kaevanud või on veel mõni asfaldilaik riiki jäänud!) hakkas see siis taas pihta. Viieteistkümnendat korda. Ja mis seal salata - on sama hea nagu alati. Jah, ma tean, et paljudele käib folgimöll närvidele, sest "karvaseid on siin liiga palju, boheeme paksult põõsaalused täis" jne, kuid tahes-tahtmata jääb see vaid müüdiks, üheülbaliseks käsitluseks pärimusmuusikafestivalist. Pigem on see ülilahe koosolemise võimalus, mida tänavu eriti ohtralt kasutatakse. Ning vahva on see, et tullakse peredega - siin-seal ringi ukerdavaid ja suurte säravate silmadega maailma avastavaid tittesid on nii palju, et lausa lust kohe. Siin näiteks Evelin Oskariga ja Monsa Rubeniga. Rambu aitab. Teisel pildil aga Klister ja Ott Marten. Kolmandale potsatas diskotibu Rasmus oma isa Tähetäpsuga (nagu Täps selgitavalt ütles - mis Virrepluss, ta kuulab 50 Centi). Ja neljandal pildil rivistasin üles Agne ja Indreku klutikarja.


Näete nüüd ise, et see on üks vahva perefestival, kus kõigil on lõbus. Lastele mõeldes jagab folk isegi spetsiaalseid kärukleepse, millel kirjas, et kui ma juhtumisi pärimusmuusikasse ära kaon, siis helistage sellel ja tollel numbril. Lahe! Festival on hoos!

"Uljas neitsi" - vinge lavalugu

Taavi Teplenkovi lavastatud "Uljas neitsi" üllatas meeldivalt. Lisaks andekatele rollidele (Ita Ever, Maria Klenskaja, Mari Lill, Ester Pajusoo, Ragne Pekarev) on Andrus Kivirähk kirjutanud ülihaarava jutustuse, mis on täis elulist, üldse mitte oodatult teatrilavalikku pingutatud ja kuiva dialoogi. Stseen stseeni järel haaras poolteist tundi sind endasse ja pani hääbuvale mereröövlitaride soole kaasa tundma: Mis siis, et olite kunagi vinged mutid - nüüd ei mäleta teie lugusid ei te ise ega ka keegi teine. Ja nii te välja suretegi.

Ka lavastuse koht, Laulasmaa rannamets, oli lihtsalt võrratu: mändide otsa riputatud kroonlühter, siin-seal rippuv kuivav pesu ja liivale ehitatud taluköök sobisid sesse paika imehästi. Ma muidugi ei saa aru, miks seda kõike kenitlevalt Laulasmaa resordiks kutsutakse. Miks peaksin ma seda hääldama peenutsevalt "rizoot", mitte lugemagi ehteestlaslikult ja kõva r-iga "rresorrt"? Napakad!
Ent igal juhul oli see laupäeva peoõhtul (oh seda pidu ja pillerkaari mis krehvtise nimega peoga kaasas käis) üks erksamaid ja õigemaid mõtteid. Ma muidugi pidin piinlikkusest hetkeks surema, kui väljaspool järjekorda lavastaja kinni pandud piletitele järgi sibasin ja kuklas ehteestlaslikku vimma tundsin, aga mis teha...

"Uljas neitsi" jättis hinge hellalt positiivse noodi. Sugugi mitte sellise nagu mõni päev varem Vene teatris nähtud "Tutvumiskuulutus". Mulle tõsiselt meeldis see, kuidas näitlevad laulikud oma häält kasutavad (Susan Lilleväli, Bert Pringi, Lauri Liiv, Nele-Liis Vaiksoo jt), aga lugu ise... Külmaks jättis see pikk sketshisari, millel polnud ei algust ei lõppu. Lihtsalt üks väike põige üksikute inimeste maailma. Klassiõde muidugi tundis heameelt ja nentis, et vaid sel moel ta muusikali vaadata suudakski - ilma pingutatud süzheeta shownumbrite jadana.

Ning laupäevaöine uitmõte viis Eismale. Rahu, vaikuse ja jumaliku rannailma juurde. Kui ainult ümberringi need kuradi firmapeod nii palju ei lärmaks ja lällaks, et kohalikud peavad kõrvatroppidega oma rannariba-vaadet nautima. Mnjah. :) Järgmisel päeval otsustas minusugune siidikäpp isegi sae haarata ja metsa langetama hakata. Puude langetamist jätkus veel pikaks-pikaks ajaks... (kus-on-nüüd-inglinägu!)

Siinkohal riputan üles paar pilti, mille saatis kolleeg Triin ja emps. Minu fotonäitus "Elavad teadetetahvlid" on täies hoos. Ning lõpus näete, et lippudega lehvivate autode aeg on samuti endiselt elavate kirjas.

Vainupea rahvas saab targaks.

Kostiveres on cool e-second hand.

Kiisu-Kiisu, seitse jäi linnas vabaks!

Ega siis töö lehetoimetuses pea alati igav olema. Nii näiteks võib mõni äsja puhkuselt saabunu näha tööhoos välja ka kui taksodispetsher, infoliini-neiu või erootikatelefoni-piiga (õige alla kriipsutada). Eriti meeldivad mulle Heili õhked teemal "saaks nüüd viimaks ometi puhkusele!" Neil hetkedel oleks ma valmis talle kõrri kargama. :)

Mõned on tublid!

Üks hiljutine uudis tuletas mulle taas meelde, et kurat! - enne 30. eluaastat võiks minagi taas kooli minna, sest kaua ma ikka tööd kütan. Jõuab ju hiljem ka. Vist. Igatahes palju õnne M-ile, kes kõik konkurendid seljatas! Ennast saan õnnitleda üksnes varahommikuste argihommikute pärast. :) Tobe vaid, et imelisi hommikutunde suudavad nõmedad inimesed ikka rikkuda. Phäh.

Aga midagi vahvat samuti. Ma ei ole päris täpselt aru saanud, miks autode akendest küünitavad juba nädala jagu välja uhked Eesti lipud, kuid tuju teeb see küll heaks. Juba ammu ootan aega, mil meie rahvuslipp saab ka osakeseks tänavapildist ja -kultuurist (vrd Itaalia või Kreeka, kus rahvuslipud või rahvusvärvides riidetükid ripuvad ajahamba puretud rõõmsavärviliste kortermajakeste rõdudelt mõnusalt alla). Lipp on püha, nõustun. Ent kindlasti on rahvusvärvide kasutamiseks ka muid kujusid kui klassikaline, seadusest tulenevate mõõtmetega lipukuju. Sestap ongi vahva, et autojuhid sellise asjaga algust on teinud: Eesti lipuvärvid on taas aus ning - mis peamine - moes! Kui näete teiegi autosid Eesti lippudega, tehke pilt ja saatke mulle. Riputan rõõmuga üles. See auto siin jäi mulle silma pärast raadiost lahkumist Kreutzwaldi tänaval. USA ajaloos eksisteerinud Konföderatsiooni ehk lõunariikide lipu kasutamise tagamaid ma muidugi ei tea. Sestap ei soovi siinkohal hakata ka sügavamaid ajaloolissemiootilisi tõlgendusi pilduma. Samas olgu viidatud üks artikleid, kus defineeritakse sellise lipu kasutamist järgmiselt: "dual symbol of Southern heritage and racial divisiveness". (Williams, A., Williams, W. "Should the Confederate battle flag be banned from all public buildings?", Insight, 28.02.2000)

Kuidas sel Putinil küll katus peaks ära sõitma?

Muudkui vaatan seda TV 3 ega saa miskit parata, et nende reklaamipauside ajal taas hämmeldunult kulme kergitan. TV 3 on juba pikemat aega hiilanud imbetsilsete ja asjasse mitte puutuvate filmireklaamide tekstide tootmisega (huvitav, kelle jabur mõistus need välja mõtleb?), ent see pidevalt käiatav "Jericho" reklaam on ikka eriti haige: "Kui härra Putinil peaks katus täiesti ära sõitma, võib see meidki ees oodata..." Sekka pisut tuumaseeni ja skisoidset stsenaariumi teemal maailma viimased inimesed. Kas sellised haprad kunstlikult loodud seosed argielu ja fiktsiooni vahel peaksid televaatajat kuidagi eriliselt rohkem teleri külge klammerduma panema? Vaevalt. Minu mäletamist mööda on reklaamiseaduses suisa säte, mis keelab reklaamil inimesi hirmutada. Miks see siis sotsiaalreklaami (reaalsuse) puhul keelatud on, aga fiktsiooni puhul lubatud on?

Veidrate luikede kommuun Rutjal

Autor Arno Saar / SL Õhtuleht

Milline muhe nädalalõpp! Ehkki esmalt pisut segane - kõigepealt Pirgusse, siis kerge õnnesoov Sven Lõhmusele ja Mari-Leenile, väike naps Lenna ja Piretiga ning siis pealinna tagasi -, loksus hiljem kõik paika: vurasin laupäeval hoopis Eismale, et lihtsalt olla, pisut metsatöödega tegeleda (brr, vihmas ei tundu see sugugi meeldiv olevat!) ning mere ääres luiki ja parte kiigates lihtsalt kiikuda ja puhata. Ja meie metsaaluse on vallutanud metsmaasikate koloonia! Super-super-super! (Mulle hakkavad mingid väljendid külge jääma... Kahtlane!) Siinkohal siis ka väike vaade meie soon-to-be-villale:



Ning mul on hea meel, et vähemalt emps on võtnud kätte ja reageerinud minu üleskutsele pildistada väikekohtade teadeteahvleid täiesti tõsimeelselt. Tehke järele. See pilt on tehtud Võsul.


Ahjaa, mis puutub pealkirjas toodusse, siis see tähendab seda, et meie kõrvalkülas Rutjal on end sisse seadnud kümned luiged. Suveaeg, eks ole! Ent keda nende seltsis pole, on luigepojad. Ning et ka emaseid luiki ei hakka silma, siis võiks oletada, et need luiged kipuvad küll augustis Tallinnasse paraadile minema. :)

Õllemeistrite suvejook Õlpa

Tundub, et suveajal vaatidesse villitavad ning suvalistele suvepidulistele välja jagatavad ja müüdavad õlled võiks vabalt õllejookide alla liigitada, sest tavaliste pudeliõllede moodi need nüüd küll ei ole. Jõudsime pärast suvepäevi selgusele, miks on A. Le Coq'i putkakesel õllekraane kolm - ühest tuleb vesi, teisest siider veega ja kolmas vesi õllega. Ehk peaks uurima, kas selline lahjendamine ongi nende äriidee suvepidudeks. Saab sama raha eest palju rohkem.
Nii soovitan Limpale seltsiks välja mõelda tema pidevalt kerges vines vanaisa, vanaema või vanem vend nimega Õlpa. See sobiks imehästi suviste ja kahtlaselt lahjade õllejookide maskotiks.

Ja veel üks tähelepanek - väikelinnade poekeste ja külakultuurimajade kõrval asuvad teadetetahvlid on lihtsalt fantastiline lugemisvara. Kel mahti, peatuge mõne poekese ees ning lugege neid. Veel parem - kui teil on viitsimist, saatke mulle vahvaid pilte nendest teadetest: riputan viitega teie nimele siinkohal üles. Nagu näiteks need kaks, mille leidsime Verniga Lihulast.

Ei tea, kas riivitud kõlbavad?

Lihula rahvas, ärge muretsege! Eda is back in town!

5 aastat Maimetsa blogi :)

Peaaegu oleks ära unustanud, et 4. juulil täitus viis aastat minu blogi sünnist. Võin vist uhkusega öelda, et pole just väga palju eestlasi, kes nii kaua (ja veel järjepidavalt) oleks oma internetipäevikuga tegelenud. Okei, Siim oli esimene... Ja edasi? Noh, ühesõnaga palju õnne mulle!

MHG tänavused abituriendid, pange end ise põlema!

Tõtt-öelda mind uudis sellest, kuidas tänavused härmakad oma klassijuhatajale kanistri bensiini ja tikud kinkisid, algul ei häirinud. Julm nali, must huumor - whatever! Tean isegi, mida tähendab kooli lõppedes tunda ühelt poolt nutma ajavat viha debiilikutest õpetajate peale, teisalt soovi öelda neile see aastatega kumuleerunud äng neile näkku ning kolmandalt poolt piiritut vabanemist ja tõdemist, et mitte kunagi enam ei pea sa neid idikaid nägema. Aga see selleks. Kui õpetajal on piisavalt huumorisoont, küll ta mõistab seda väikest "sõbralikku" vihjet oma kasvandikelt. Ent siis juhtusin lugema sellele uudisele PM Online'is tekkinud kommentaare, ning mul hakkas härmakate enda selgitusi lugedes nende pärast häbi. Upsakad ja rumalad eluvõõrad tited, pange ennast tõepoolest ise põlema! :)

Ükskord, kui me vanemad ja edukad oleme ja keegi meist vahest omab Postimeest või Delfit vms, siis me tuletame neid vanu häid aegu meelde ja mõtleme, et mis teist, kallid kommenteerijad, on saanud, on meil vaja vaid külastada vastavaid kodulehti. Ja me leiame teid ikka siit, kibestatutena, väites kasvõi, et lasteaias lapselt lugemisoskuse nõudjad saavad vaid "puuetega hälvikud" olla. Ning me ei pane neid kommenteerimisvõimalusi kinni, sest sõnavabadus peab ju ometi olema, vaid me laseme teil rahulikult ennast välja elada, sest ega teiegi elus peab midagi toredat olema. Jei.
Ahjaa, ma loodan südamest, et mõni meie paljudest tulevastest arstidest teil ajuoperatsiooni asemel rindu ei suurenda, sest, kes teab, äkki ta on kunagi ebaõiglusele vastu seisnud. Ja seda me küll ei tahaks.

Mis see peaks kõlama mingi hoiatusena, et kui te meiega ei nõustu, tapame ära? Head tööandjad, uurige hoolega inimeste CV-sid - ehk ei peaks nii tõusiklikke isikuid küll tööle võtma. Mind teeb see igatahes ettevaatlikuks.

Minu sellesuvine hitt!

Mis siis, et vait olen olnud. Jõuad sa siis kogu aeg jutustada, kuivõrd megatore oli näiteks laulupidu (tänu Cannes'i päikesele sain viimaks ometi pruuniks... Okei, punapeediks siis), millele eelnes vahva Muhu-reis ja mitte eriti haarav suveetendus "Võimalik kohtumine" või kuivõrd igav eilne Aerosmithi esinemine (ent kontserdi tegid unustamatuks sõbrad). Ah. Selle asemel kuulake-vaadake tõsiselt lahedat suvelugu. Laulab Hellogoodbye ja loo pealkiri on "Here (In Your Arms)". Hoolimata tohutust töövirnast hüppab süda suviselt. Ja ma ei saa midagi parata, et solist Forrest Kline mulle kangesti kunagist head kolleegi, fotograaf Egert Kamenikku meenutab.