Vaikus... Eks ikka seepärast, et kiire on :)

Jõuad sa siis kõike jälle kirja panna. Seda enam, kui tuhat sõna jäävad alati õnnetumalt hüüdjaks hääleks kõrbes kui üks pilt. Viimaseid näeb igaüks (peagi) seal, kuhu võõra ja võika silm ei ulatu. Aga videopilt räägib ju veel rohkem ning sellepärast siis see lugu ... :)



Alexile väikese hilinemisega hiphiphurraa! Ja aitäh sulle, sõpradele, Moet&Chandonile ja puhvetirahvale selle hiljutise ja tormiliselt toreda nädalavahetuse eest (olgu, viimase aja vaidlusaluste institutsioonide jäätunudlibedast treppidest ehk ei peaks kallite inimeste suurpeol alla padisema, aga mis teha!). Võib-olla aitas London ka kaasa, aga ega ma niisama heast peast ja ilma sõbraliku toeta poleks vist reedeshampanjast smokingutuuri kunagi ette võtnud. Lahe! Oh oleks sääraseid pidusid siinmail rohkem, siis hakkaks isegi mõtlema, et miks mitte endale viimaks täisvormi soetada. Ning miks mitte endale viimaks aru anda, et meediast võib nii mõnigi tee edasi viia. Hea on, et hea on.

Hea on, et hea on sellestki hoolimata, et pühapäevasel purgaapäeval sai taksopuudust trotsides mööda tormist pealinna ringi jalutatud. Küll ühes, küll teises suunas - mitte midagi nähes ja pelgalt mõni väljas oldud sekund hiljem ühtegi kuiva hilpu mitte omades - ning ennastületavalt end isegi linnahalli liumäest üles veetud. Tjah, nii ekstreemset muusikaliteatrielamust polegi kümne aasta jooksul ette tulnud. Palju õnne! Vähemalt oli üdini lõbus - Tallinna kesklinnas hästi elavate inimeste luksus, eksole! :) Kuigi, oleme ausad, merest möödumine oli sel õhtupoolikul üpris ohtlik: olin veendunud, et igal järgmisel hetkel pühib mind ilmavana tige luud Admiraliteedi basseini, kus ma siis koos muu olmeprügiga lihtsalt eufoorilist ja tormist kistud loksumist oleks jätkanud.

Kuule, lumi on maas!

"Kuule, lumi on maas... Persse!" Tõsi, Astrid Lindgreni Madickeni-raamatu lause oli küll tükk maad romantilisem, kuid samas kõlas seegi kuidagi toredalt. Liiatigi on pealinna tänavad tõepoolest lumevesised. Kell on nii varajane, et mu mõte ei tööta... Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi. Aitäh.

Nüüd on silmad kõike näinud...

Mõnikord on tunne, et tahaks öelda - nüüd on mu silmad küll kõike näinud. Näiteks siis, kui Harrodsis jõllitab sulle klaasi alla peidetuna vastu maailma kõige mõttetum kell, mille hinnaks on tarkpead märkinud 194 000 naela. Väike arvutus näitab, et kella saab kätte enam kui 8 miljoni krooniga. Huvitav, kui ma võtaksin kätte ja saabuksin järgmisel korral sellesse kauplusse Ego järelmaksukaardiga, kas see mul õnnestuks endale soetada? :) Vähemalt ei pidanud ma paljuks Harrodsist üht-teist osta, mistap mulle siiralt ja südamest ka selle rikkurkaubamaja kliendikaart tehti. No tõesti - palju õnne!

Kõige nägemise, õigemini kõike näha tahtmise kohta saab sedagi öelda, et nüüd on viimaks külastatud ka Greenwichi nullmeridiaan, mida nii kaua olen näha tahtnud. Hea, et on seltsilisi, kellega see vahva (kuigi tõttöelda üpris hirmutav, kui arvestada jalutuskäiku Thamesi all asuvas kitsukeses tunnelis) tripp ette võtta. Igatahes oli meeldiv üheks päevaks suurlinna kärast eemale saada ning vaikses ja üpris unises külakeses turul jalutada ja mäe otsas asuvasse observatooriumisse rühkida.

Liiatigi ei saa mainimata jätta meie kahte teatrielamust, "Verevendi" ja "Lõvikuningat". Mõlemad täiesti eriilmelised, ent samas ühtemoodi hea. Saalis istudes tabasin end ühelt veidralt mõttelt: siin lavastust vaadates on sul mahti tõepoolest loosse süveneda, muusika endasse lasta ning pakutavat nautida. Eestis seevastu kardan ma ikka ja jälle, et keegi suudab laval mingi jabura kalaga hakkama saada, harmooniast välja kukkuda või niisama heast peast mõne kuke sisse laulda. Ma tean küll, et kõik pingutavad Eestiski parima tulemuse nimel, ent tulemus on ikka ja jälle selline... Kesisevõitu. Sest mis kasu on sellest, et laval on paar-kolm tugevat tegijat, kui ülejäänud trupp terviku lammutab. Ometi oli laupäeval päris tore ühes teatavas järjekorras aega parajaks tehes avastada, et Eesti muusikalielu pole siinmail tundmata. Üks meie ees oma emaga seisnud nooruk tundis elavat huvi Eestis lavastunud "Vampiiride tantsu" ja "Ooperifantoomi" kohta. Viimasest ei teadnud tõttöelda ma isegi veel midagi kindlat, aga eilne õhtu Shoreditchis veenis mind, et see siiski tuleb. Noh, elame-näeme.

Ja kokkuvõtteks? Hoolimata sellest, et öömajaks on üks kapi moodi hostelitoake Paddingtonis, on kõik hästi vahva. Täpselt nii nagu Londonis alati. Ses mõttes pole mu armastatuim linn mind seni alt vedanud - ükskõik kui paha ka tuju poleks või kui keerulisi aegu ei elataks, see linn on ikka hea tagasituleku paik. Ahjaa, täna otsustasime neljakesi Londonile natuke sarvi teha ja põgenesime Oxfordi. Nii ongi hetkel hea meel teatada, et ka Oxford Tube'i nimelises bussikeses on olemas traadita internet, mis mul kõik emotsioonid kirja võimaldab panna. Seniks olge musid!

Tervitused ka kõigile, kes juba Inglismaalt jalga laskma hakkavad (minu kuriteokaaslane eilses jäjekorras) ning ka proua Helmi Kõivule, kes omal ajal muusikailmas kindlasti laineid lõi, ent nüüd vaid lõbusaid poisse lõbustab... :)

Filmistaarid teevad nalja: Don't Vote! :)

Aga jah, sul oli õigus - ilm oli varahommikul tõepoolest ilus. Täpselt sama sügisarmas, kui eile hommikul, mil päikesetõusu raadiomaja kõrgematelt korrustelt kiikasin ja tööd vihtusin. Ainult et ma ei mõista, miks ei võiks ma ilma minevikukollideta elada. Okei, kloorikoll on lahe, sellega ma olen harjunud. Kuid mingit minust mitte olenematut ja tahtest sõltumatut taaka ei pea ma küll kaasas kandma. Ometi on mul tunne, et peaksin süüdi olema.

EMT, pane end põlema!

Ma ei ole tükil ajal kohanud nii ebameeldivat suhtumist klientidesse kui EMT seda viimastel päevadel teinud on. Esiteks saadab ettevõtte automaatteenus mulle haigeid käsulauseid teemal, kuidas kohe-kohe keelatakse mul igasugune väljahelistamine, sest ma ei ole arvet tasunud. Ainult et ma ei saa ju arvet tasuda, kui seda väidetavat arvet pole iial esitatud - mis siis, et liitumislepingus on kirjas, et see arve peaks saabuma minu e-postile. No ei ole seda kirja!

Teiseks. Mul on enam-vähem täiesti ükskõik, kui suur see arve on - ju siis on vaja nii palju rääkida. Peaasi, et ma operaatorile osutatud teenuse eest maksan. Ometi hakkas EMT ähvardussõnumeid saatma siis, kui mingi ennekuulmatu tuhandekroonine limiit ületatud oli. Ning kui ma siis viimaks ometi (!) telefonil 123 kellegi halvas eesti keeles purssiva klienditeenindaja kätte sain, teatas see, et see limiit on lepingus kirjas; et see on kogu aeg nii olnud. No käige kuu peale, ma ei liitunud EMTga sellepärast, et mingi operaator saaks mulle ultimaatumeid esitada, kui palju ma räägin. Sellise mitteteenuse eest mina enam ei maksa.

Ja läinud nädal õpetas mida? Seda, et kui telefonile ei vastata, no siis nähtavasti on telefon hääletu peal ja ju ei taheta rääkida. Loogiline, eksju! :S

Arkadi Volodosi kontsert oli ent siiski hea - algul ei saanud muidugi kuidagi vedama, sest vaene mees oli kokku pannud nii igavlüürilise kava, et suisa õudne. Ent kui Liszt lõpuks mängu tuli ning lisalood saabusid... No siis läks alles paugutamiseks!

Ja siis saabusid kaks lõbusat pidu, mis nädalavahetusel suu muigvel hoidsid... :) Okei, mis siis, et päris täpselt kõike ei ju ei saa mäletada. See on ühe puhveti puhul igavane häda - sa ei suuda kunagi kõike mäletada... Ent tore, et laupäeva õhtul nägin viimaks ometi muusikali "Notre Dame de Paris'" ära. Vinge!