Ei ole kerge kellelgi

Euroopa ajakirjanduskeskus vahendab, et majandusraskus räsib kangemaid ajakirjanduslikke kaubamärke New York Times'i ja Washington Posti veelgi. Alles see oli, kui New York Times loobus kaua kaua hoitud põhimõttest esiküljele reklaami mitte lubada ning vandus rahahädas sellele põhimõtetele alla. Nüüd kuuleme, et New York Times'i ja Washington Posti omanikfirma reklaamiraha on drastiliselt kokku kuivanud ning abi ei tule kusagilt.

Seepärast teatas NYT äsja ulatuslikest palgakärbetest - kõigil töötajatel väheneb palk 5 protsenti - ja töötajate 10-päevasest sundpuhkusest. Lisaks saab sule sappa 100 ajalehe töötajat. Washington Post on löögirusika suunanud vanematele kui 50 aastast. Nendele pakutakse muuhulgas varajast pensionipaketti.

Kommentaarid on liigsed - kurb vaid, et olukorda arvestades tundub kunagine erialavalik mõttetu. Tõsi, õnneks ei jää häda kestma ja noorema generatsiooni professionaalidel, sh ka minul, on võimalus "sõjaaja" järel tööle naasta. Seepärast lisan paar pilti meediagigantide juurde.

Andke siis mulle ka üks Bingo loto

- Mulle üks jäätis ja Bingo loto pilet, palun! (Kohmetu naer.)
- Kas ühe või kahe väljaga?
- Ee, ma võtaks ühe.
- Selge. (Teisele kliendile.) Mida teile?
- Mulle üks jäätis.
- Ainult? Midagi muud ei soovi?
- Ei. (Kihistamine. Sekund vaikust.) Üks Bingo loto ka.
- No näete! Ühe või kahe väljaga?
- Võtan siis kahe väljaga.
- Aga palun! (Kolmandale kliendile.) Tere päevast!
- Tere! Ma vaatan, et see Bingo loto on täna väga populaarne, ma võtan ka.
- (Naer.) No ikka selline jackpot ju! Kas ühe või kahe väljaga?
- No andke siis kohe kahe väljaga!
- (Arvutab kokku kliendi kotleti, nuudlid ja piletid). See on 77 krooni, kas maksate sularahas või...
- (Neljas inimene eelmise selja tagant arveldamise lõppu ära ootamata.) Kuulge, andke mulle ka! Aga ühe väljaga! Enne, kui otsa saab!

Mul hakkas pärast Siimu korraldatud ülipõnevat Tallinna Ülikooli tänast eetikaseminari (olin seal üks ettekandjatest) R-kioskis väga naljakas. Kohe meenus Janno Põldma "Dzhuudopoisid", kus mammi soovis kuus meetrit parimat valget riiet osta. Aga et tulevased dzhuudopoisid olid jõudnud poe tühjaks osta, siis jäi mamsel pika ninaga. Ning oli muidugi väga pahane, et just tema nina ees kõik lõppes. Näib, et Heili K saadetud pressiteade Kanal 2 suurest lotokolmapäevast ja hiiglaslikust jackpot'ist on vilja kandnud - uudistest loeme, et rahvas tormab piletiautomaatidele tormi. Oh seda majanduslangust...

Natuke kahju on sellest, et jõudnud NYCis enam blogi pidada - päevad, õhtud ja ööd olid lihtsalt nii tegusad ja täistööpäevased (trampige ise 8-10 tundi ringi!), et arvuti juurde jõudes laadisin vaid fotoka tühjaks ning tormasin taas mellu. Meie ülimegamõnusa reisi pilte ja nende juurde käivaid kommentaare näeb tegelikult iga mu semu ka Facebook'is. Teiste jaoks üritan lähiajal siia pisikese valiku teha. Reis oli lihtsalt nii elamusterohke, et ei teagi, kust jutuga peale hakata. Tean vaid seda, et NYC'i jõudes valdas mind sama emotsioon, mis kümne aasta eest Londonis - ma olen kodus! Ning et ma kümne aastaga suuremaks saanud olen, siis on selge, et ka kodu on suuremaks kasvanud. Hoolimata ekstreemturismist Bronxi tundsin end selles metropolis suurepäraselt. Ning ma ei mõista, miks räägitakse, et jetlag on tagasi tulles hullem! Mulle mõjus naasmine hoopis vastupidiselt, ergastavalt. NYCis läks ikka kolm päeva aega enne, kui aru sain, et kell pool neli varahommikul ei peaks üleval passima, vaid tasuks veel und nautida.

Turisti esimene tööpäev: jalad löövad pilli!

Oleme ausad - jutt sellest, kuidas läänesse sõites jet lag'i peaaegu polegi, on ülbe liialdus. Vähemalt meie puhul, kes me pärast oma lukskorteri läheduses asuvas steak house'is korraldatud toiduorgiat sulgpehme teki all unne suikuda püüdsime. Pole siis miskit imestada, et juba kell pool neli oli uni silmist pühitud: Eestis näitas kell juba mõnusat hommikutundi. Siis tuli end lihtsalt uuesti magama sundida. Ning üritada vähemalt kaheksani magada. Nüüdki, neid ridu kirjutades, ei saa ma sohval lebotades arvutikellalt pilku - kodumaal saab see juba kaks ning meie valmistame alles õhtusööki, sest kell pole ju veel kaheksagi.

Hommik siin kaheksandal avenüül Chelseas oli mõnus - udune, kergelt tibutav, ent kevadiselt soe ja armsalt unine. Liiklust ilmestasid nõudlikult sireene huilutavad taksod ja politseiautod, tänavat täitmas varahommikused lehemehed, lille- ja puuviljamüüjad ning aegamisi tööle liikujad. Meil oli aega küll - näiteks selleks, et kell kaheksa hommikul poodi minna ja rändurmeestele head-paremat osta. Ka selles supermarketis olime Katsiga ühed esimesed külastajad. No kes see teine ikka varahommikul korvi toidukraami täis laob kui mitte omas aegruumis elav ja hingav turist - see ju rohkem tööjärgne tegevus.

Ja siis - linna! Et oma silmaga avastada, mida tähendab Times Square'il rahvamurrus seigelda, ahhetades esimene kingapood tühjaks osta (mitte mina, ausõna!) , Pret-a-Mangeris Guatemala kohvi rüübata, Broadway teatrimaju seirata või Rockefelleri keskuses asuvat vaateplatvormi külastada. Seda viimast üritasime muidugi tulutult, sest üdini viisakas Präänik teatas uksel seistes, et meie rahakulu oleks suhteliselt mõttetu: selles udus ei näe ka mitte naabermaju. Nii jäime täna linna "alumisele korrusele" ega hakanud ka Empire State (Re)Buildingut oma turismivaimustuses tüütama. Präänik lubas homseks ilusamat ilma, eks püüame siis uuesti. Muide, miks keegi pole öelnud, et Eesti Maja on selle hiidhoonega samal tänaval, ah? Muudkui aga räägitakse, et nurga taga ja nurga taga. Midagi pole see maja nurga taga! Ahjaa, Rockefelleri juurde tasub tagasi minna. Sellest hoolimata, et väljakut palistavas lipurivis oli Eesti lipp miskipärast kuhugi Kolmanda Maailma riikide lippude vahele topitud. Hoopis sellepärast, et seal on hiiglaslik jääväli. Tahan (ilu)uisutama minna. Mina olengi Katarina Witt, ajee!

Üks tänane vahva seik oli seotud meie lõunaaegse näljaga. Pärast seda, kui Central Stationi lummav imeinterjöör kaetud (no kohe kuidagi ei meenuta Balti jaama, eksole), saabus turistidemaale meeletu väsimus ja nälg, mis meid lihtsalt ühte ÜRO hoonete lähedal ja Pfizeri peamaja kõrval asuvasse itaalia restorani viis. Meie üdini armas kelnerpoiss - selgus - oli pärit Ukrainast ning elanud ses maailmalinnas juba kaheksa aastat. Peaasjalikult õppides. Ja töötades. Väike kadeduseuss suutis lauda saabunud pastakuhja vahel ka hinge pugeda. Sest New York, mu sõbrad, on lihtsalt megalahe linn. Alates segasest arhitektuurist, kollastest koolibussidest, lillepoodidest ja puuviljalettidest kuni peadpööritavate kõrguste, kaugustesse vilkuvplinkivate reklaamtahvlite või maitseka taustamuusikaga poodideni.

Ja Macy'sse ma enam ei lähe. Sest hoolimat üheksast korrusest ja meeletust müügipinnast polnud seal miskit sellist, mis mind rahakotiraudu avama paneks. Nähtavasti pole ma lihtsalt selle kaubamaja sihtgrupp. Selle asemel hakkas mulle hoopis Aldo poekett meeldima. Tänutäheks (noh, et see ikka nii tore pood on) ostsin neilt endale käekella. Aga miks ka mitte?

Kui ma seda teksti nüüd üle loen, siis tundun endale ikka tõeliselt totataka turistina. Aga samas pole ma siinses rahvaste paabelis kunagi käinud. Ja ma tunnen end kuradima hästi-i-i! Et me siin nii kaua oleme, siis luban, et ma üksnes turistivaimustusega ei piirdu. Ja kui te mulle helistada või sms-ida tahate, siis olete teretulnud - olen oma USA numbri ka paljudele kättesaadavasse kohta üles riputanud.

Jah, me jõudsime kohale!

Teadmiseks lihtsalt neile, kes juba 01-02-03 helistama kukkusid - ei, meie lentokone kihutas viksilt ja viisakalt üle Atlandi ookeani, Islandi ja Gröönimaa ning tõi meid täiesti korralikult ja kombekalt JFKs uuesti maha. Ei mingeid kaksiktorne ega muid ekstsesse... Välja arvatud need, mis tingitud väsimusest ja pikast istumisest. Aga küll me hakkama saame, eks? Ja põhimõtteliselt on kell alles pool kaheksa õhtul ning mulle ei mahu pähe, miks, oo miks küll ma nii kuratlikult väsinud olen ja miks pea endiselt ringi käib. Üks siin põõnab, teine asjatab ja kolmas vudis kesk Chelsea õhtust melu suitsetama. Rajoon on lahe ja melu keskel. No ma siis lähen ka. Suitsetama esmalt. :)

Start spreading the news...

Mis siin pattu salata, nüüd me siis neljakesi siit taas-jõulumaaks-muutunud riigist lahkume. Ikka selleks, et oma kauaoodatud Suure Õuna visiit korda saata. Ja - üllatus-üllatus! - siiani pole ühtegi sekeldust olnud. Aga kuna lend Helsingisse pole veel startinud, siis peab kolm korda üle õla sülitama.... Vähemalt see on hea, et pitsi me ei sülita: päev on alanud värskendava vahuveini ja muu seesugusega. Palju õnne meile kõigile! Ja sõbrad - kui te näiteks paar päeva meist midagi ei kuule, siis helistage politseisse ja pange kõrv raadiokrapi vastu. :)

Õhus on kevadet. Seegi hea

Põhimõtteliselt olen ma vait olnud. Et mitte jaurata teemal, kuidas kõik on halvasti ja üldse paremaks ei näi minevat. Mis tähendab, et Harold Zidleri kombel "Everything is going so well!" ei saa ma ammugi röökida. Sellegipoolest on kuuldused minu enneaegsest surmast ennatlikud ning nii otsustasin nii mõnegi rõõmuks vähemalt midagi oma ajaveebi kirjutada. Ajendi selleks on andnud muidugi paar viimast päeva, mil tõepoolest õhus kevadet tunda on. Viimaks ometi. Loodetavasti möödub "vendade Maimetsate kevadsündroom" (tnx, Matu - see on üks viimase aja paremaid diagnoose!) peagi ning siis saab jälle elust rõõmu tunda. Pealegi pole ärasõit - mis siis, et mitmegi jamaga seotud -, enam mägede taga, vaid juba järgmisel nädalal. Võiks ju jällegi meenutada plirts-plärts-käes-on-märts-luuletust, aga sedapuhku olen hoopis muul lainel:

Singer-vinger ninaprill, meil oli kodus krokodill.
Krokodill tegi palju nalja, ajas lapsed toast välja.
Tahtis toas tantsu lüüa, laste koogid ära süüa.
Ema võttis raagus viha, andis talle üle piha.
Krokodill siis nuttis, palus - ära vihu, viht on valus.
Pidas halvaks külma sauna,
pakkis oma reisipauna.
Pages kiirelt üle mäe,
lapsed eks nüüd tuppa läe.

Ahjaa, veebis ringi lapates sattusin väga lõbusa sõna otsa, mis on hakanud viimase kümnendi jooksul üsna populaarseks saanud sõna "töönarkomaan" välja vahetama. Majanduslamatise ja muude olude sunnil, eks ole! :) Tänase päeva sõna on "töötu narkomaan". :)