"Mulle ei meeldi see kass - ta loeb mõtteid." Tundub, et Jääaja Sid mõtles seda öeldes Smaugile. Ausõna. Olete te näinud kasse, kes koristaks, tapetseeriks ja mööblit paigutaks? Tema teeb seda. Okei, küll oma majas, aga siiski. Asi on nimelt selles, et piisab vaid põrandale suvaline pappkast panna, kui juba on Smaug sellest oma kodu teinud. Sul jääb üle majale vaid uks lõigata. Ja juba ta kolibki sisse. Sõna otseses mõttes. Ja ehitab ja maadleb seal kui põrguline. Uskumatu, aga mulle tundub, et kellelgi on küll hea äriidee kahe silma vahele jäänud: hakata müüma Kasside Päris Oma Kodusid. Põrgusse need nukumajad ja muud hiirte elamud, mida Ameerika loomakauplused täis on: nüüd on aeg kassidele maju tegema hakata. Eriti hale oli see, et ostsin just Aura mahlakomplekti (teate ju küll - kolm mahla ja klaasike sees) ning heitsin selle Smaugile mängida. Aga - üllatus-üllatus, sellel süsimustal paksukesel mahtus kastikesse vaid pea sisse. Nii uudistamise mõttes. Oi, te pidanuks nägema tema solvunud näoilmet A la - no, kuulge, sellisesse ridaelamusse võite oma vanaema elama panna, aga mina siia küll ei mahu. Polnud midagi teha - tuli kusagilt voodi alt suurem kast leida. Nüüd on ta maailma kõige õnnelikum majaomanik. Istub kastis ja keeldub välja tulemast. Ma arvan, et ta paneb parasjagu järjekordset tapeeti seina. Freaky? Igatahes, kui külla juhtute ja Smaugile kinki plaanite, siis mõelge pappkastidele või Kassi Majale. Noh, pappkastis võib olla ju midagi, mis pererahvast rõõmustaks... Näiteks uus televiisor või midagi... :)
Juba ammu pole olnud mul kahte puhkepäeva järjest. Mulle tundub, et olengi üle puhanud. Ega ma muidu poleks eile maja koristama hakanud. Mitte nipet-näpet-koristama, vaid ikka põhjalikult. Viimati säras korter nii eredalt, kui ema külas käis. (Igatahes leidis ta sellisest seosest kuuldes, et peaks sagedamini külas käima hakkama. Täiesti õige mõte!) Ent siiski - mina ja usin koristaja....? Peaks vist rohkem tööd tegema, siis ei jää puhkamiseks aega. :)
Ahjaa, üks asi veel. Olete näinud seda TV 3 reklaami "Kas sina juba vaatad digitelevisiooni?" - või midagi sellist see lause oli? Igatahes kõlab see kui "kas sina juba vaatad riigitelevisiooni?" ETV peaks õppust võtma.
15.1.06
14.1.06
Arutelu koht
Et kõik kommentaare lugeda viitsi, siis esitlen Epuga tekkinud arutelu teilegi. Mida arvate?
Tere, Andri - leidsin su siinse lehekülje tänu Ekspressi loole, ja mul tekkis tõsine siiras küõimus. Kui sa eestistad selle sõna, kas sa tõesti häädadki seda sõna pika o-ga: "Ma bloogisin" jms. Ja kuidas sa hääldad osastavat, kas kolmandas vältes: bloog-bloogi-blooogi? Ma olen ise (suulise) eesti keele seest ära, sestap selline küsimus.
Eppppp
Heiparalla, Epp! Tegelikult on see arutelu koht. Et keegi keelekõrv pole seesugust terminit eesti keeles veel lahanud, siis leian, et just meiesuguste õigus on seda leksikat arendada. Blogi, blogima - see on ehk kõlaliselt lühem (ja meenutab rohkem 'logiraamatut'), ent et terminit 'logima' kui logiraamatusse kandma pole olemas (see on pigem inglise-arvutikeelne tuletis, et 'logi end nüüd sisse' - brr!), siis ei peaks minu arvates neid siduma. Hoopis uus termin, kõnekeeles 'bloog', 'bloogima', 'blooge' on südamelähedasem. Eks see rohkem vaid minu ja sõber Henrik Roonemaa (Digi peatoimetaja, eksole) arvamus ole. Ent - sellepärast juurutamegi Päikest sulle sinna!
Hmm... Ja kas 13 ja reede oli siis nii "13 ja reede"? Minu arvates mitte.
13.1.06
12.1.06
Hea küll
Hea küll. Et Avalikult Mõtlev Mina saaks oma mõtted lõpuni ära öelda, siis avaldan minagi Kristeri tänasele loole pisut lisavastuseid. Ent teen seda siiski pärast seda, kui lugu ise (link homsest, eks?) on ilmunud, soovimata teha Paltsi või Hõbemäge, kel soov ajakirjanikke ennetada.
* Miks Sa blogi pead? On see mõtete üleküllus või midagi muud?
Alustasin oma bloogi (ise eelistan juba seda eestindamist) pidamist 2002. aasta suvel ning toonane põhjus oli tegelikult lihtne: jääda (siis veel) põlise tartlasena "sidepidamisse" oma lähedaste sõpradega, kellest elu- ja töökoha vahetuse tõttu füüsiliselt eemaldusin. Jah, muidugi võinuks ju valida e-postitamise ja saata mitmetele aadressaatidele korraga samasisulisi kirju, ent samas - milleks, kui seesugune moodus veebiilmas välja oli mõeldud. Alles hiljem olen mõistnud, et olime oma paari sõbra-tuttavaga sel ajal ühed esimesed Eesti bloogijaid. Kui algul oli see koht, kus rääkida "mida tegin, kus käisin, mida nägin", siis hiljem on see muutunud nn Minu Avalikult Mõtlevaks Minaks, kus igaüks - eelkõige mu lähedased - saavad minuga kaasa mõelda. Ja peamine - kaasa öelda.
Ent küsimuse juurde tagasi tulles: nn show-off blooge olen ma aastate jooksul näinud tekkimas küll ja veel, ent minu (loetavuse seisukohalt) üpris tagasihoidliku bloogi puhul pole kindlasti tegu mõtete üleküllusega. Täpsustan: ma pooldan Digi peatoimetaja ja hea sõbra Henrik Roonemaa algatust bloogid isikustada ehk ära märkida ka teksti autorlus, sest tegu on igal juhul avaliku arvamusküljega, ent ma pole enda senises bloogis pidanud vajalikuks teha sissekandeid, mis on ajendatud ideest "oi, kus ma nüüd ütlen..." või et "näete, ma nüüd võtan seisukoha...". Pigem on isiklikus bloogis sisalduv tekst aja (ja veebikasutuse) arenedes mõeldud neile, kelle jaoks need sissekanded tähistavad mõtestatud teksti: olgu need sõbrad (kuidas tal läheb, mida ta teeb, mis vahepeal juhtunud on, mida ta millestki arvab) või siis need inimesed, kellele minu ilmavaade korda läheb. Sellest ka bloogi nimi "Mõtlik mees".
* Kuidas Sa kirjeldaks vahet Sinu POSTIMEHES ilmuvate tekstide ja Sinu BLOGIS ilmuvate tekstide vahel? Mis hetkel Sa otsustad, et kumb kumba sobib?
Kahel tekstiloomel ei ole seost: ma ei vali kirjutamist emba-kumba meediumisse sinu nimetatud "sobivuse" järgi. Loomulikult on bloogides kajastuvad tekstid minu allkirja kandes avalikud kirjed, arendades edasi minu arvamust-analüüsi-kommentaari-hinnangut nähtustele, sündmustele või persoonidele, millest kirjutan ka oma töös, ent jällegi: bloog aitab ehk kutsuda üles (minu algatatud) diskussioonile reaalajas (ja see aitab ka mind mu töös), ent mu töö ja bloog ei ole seotud.
* Millisena näed Sa blogide tulevikku kolme aasta perspektiivis? Muutub see äriks?
Bloogid on Eestis juba praegu võimaluseks kodanikule x avaldada oma arvamust, öelda "sõna sekka". Iseasi, kas neid arvajaid võetakse kuulda; kas neid järgitakse ja tunnustatakse. Mujal ilmas on toimunud bloogidegi puhul see, mida ajakirjandusele ennustatakse: segmenteerumine (elustiilibloogid; fotobloogid; poliitbloogid; isegi kindlat seksuaalset identiteeti kandvad või vahendavad bloogid) ja kodanikkonna häälekandjaks muutumine (nn citizen-journalism). On jabur, et Eestis julgetakse 2005. aastal jätkuvalt võtta seisukoht, et seesugune meedium jääb tähelepanuta.
Kas see asendab kunagi faktipõhist ajakirjandust (näiteks Liisa Tallinn (Draama 2005) või need, kes esitasid veebiajakirjanikena akrediteerimistaotluse PÖFFile; rääkimata USAs pretsedendi loonud näitest pääseda bloogiva ajakirjanikuna Valgesse Majja), seda näitab aeg. Äri on see juba ammu: nii neile, kes bloogiservereid omavad (nt www.blogger.com, mis kuulub Google korporatsioonile ja kelle ülesanne on sarnaselt kommertstelevisioonile müüa reklaamiandjale "kontakte", "linke") kui ka nn viral marketing'i (selgitused ja näited www.adverblog.com) ehk veebipõhiste reklaamikampaaniate ärakasutajatele-elluviijatele.
* Kas blogipidamisel esineb eetilisi konflikte, siseheitlusi?
Avalik bloog ei võrdu eraelu, kui sa pead seda silmas. Ma tean, "kuhu" ja "kellele" ma kirjutan.
* Palju aega Sul blogipidamiseks nädalas kulub?
On harjumuseks saanud, et kirjutan umbes ühe sissekande päevas. Ajaliselt? 30 minutit sissekandele. Keskmiselt.
* Kui palju inimesi Su blogi külastab (näiteks keskmises päevas)?
ca 60 inimest päevas.
Kelle blogisid ise jälgid (vastata võiks kolmes kategoorias - üle ilma, eestikeelseid ja ajakirjanike omi)
* Tööst tulenevalt tohutult palju, sest minu juhitud Hip! monitoorib praktiliselt kõiki Eesti blooge (nt www.e-web.ee/marks/blogilist.php). Isiklikul otstarbel jälgin välismaiseid blooge, sest need on oma lapsehaiguse ja show-off-soovi läbi põdenud: toimunud on spetsialiseerumine ja bloogi eesmärgipärastumine (tobe küll meenutada, aga Lasswelli mudel toimib siingi: kellele, mida, millise kanali kaudu, millise efektiga). Eelpool nimetatud www.adverblog.com on üks vahvamaid ja andekamaid näiteid - tegu on ühe Itaalia tüdrukuga, kes lihtsalt huvi pärast maailma reklaamikampaaniaid monitoorima hakkas, nüüd aga peetakse neidu üheks arvestatavamaks reklaamipresenteerijaks Euroopas. Näiteid on veelgi.
* Miks Sa blogi pead? On see mõtete üleküllus või midagi muud?
Alustasin oma bloogi (ise eelistan juba seda eestindamist) pidamist 2002. aasta suvel ning toonane põhjus oli tegelikult lihtne: jääda (siis veel) põlise tartlasena "sidepidamisse" oma lähedaste sõpradega, kellest elu- ja töökoha vahetuse tõttu füüsiliselt eemaldusin. Jah, muidugi võinuks ju valida e-postitamise ja saata mitmetele aadressaatidele korraga samasisulisi kirju, ent samas - milleks, kui seesugune moodus veebiilmas välja oli mõeldud. Alles hiljem olen mõistnud, et olime oma paari sõbra-tuttavaga sel ajal ühed esimesed Eesti bloogijaid. Kui algul oli see koht, kus rääkida "mida tegin, kus käisin, mida nägin", siis hiljem on see muutunud nn Minu Avalikult Mõtlevaks Minaks, kus igaüks - eelkõige mu lähedased - saavad minuga kaasa mõelda. Ja peamine - kaasa öelda.
Ent küsimuse juurde tagasi tulles: nn show-off blooge olen ma aastate jooksul näinud tekkimas küll ja veel, ent minu (loetavuse seisukohalt) üpris tagasihoidliku bloogi puhul pole kindlasti tegu mõtete üleküllusega. Täpsustan: ma pooldan Digi peatoimetaja ja hea sõbra Henrik Roonemaa algatust bloogid isikustada ehk ära märkida ka teksti autorlus, sest tegu on igal juhul avaliku arvamusküljega, ent ma pole enda senises bloogis pidanud vajalikuks teha sissekandeid, mis on ajendatud ideest "oi, kus ma nüüd ütlen..." või et "näete, ma nüüd võtan seisukoha...". Pigem on isiklikus bloogis sisalduv tekst aja (ja veebikasutuse) arenedes mõeldud neile, kelle jaoks need sissekanded tähistavad mõtestatud teksti: olgu need sõbrad (kuidas tal läheb, mida ta teeb, mis vahepeal juhtunud on, mida ta millestki arvab) või siis need inimesed, kellele minu ilmavaade korda läheb. Sellest ka bloogi nimi "Mõtlik mees".
* Kuidas Sa kirjeldaks vahet Sinu POSTIMEHES ilmuvate tekstide ja Sinu BLOGIS ilmuvate tekstide vahel? Mis hetkel Sa otsustad, et kumb kumba sobib?
Kahel tekstiloomel ei ole seost: ma ei vali kirjutamist emba-kumba meediumisse sinu nimetatud "sobivuse" järgi. Loomulikult on bloogides kajastuvad tekstid minu allkirja kandes avalikud kirjed, arendades edasi minu arvamust-analüüsi-kommentaari-hinnangut nähtustele, sündmustele või persoonidele, millest kirjutan ka oma töös, ent jällegi: bloog aitab ehk kutsuda üles (minu algatatud) diskussioonile reaalajas (ja see aitab ka mind mu töös), ent mu töö ja bloog ei ole seotud.
* Millisena näed Sa blogide tulevikku kolme aasta perspektiivis? Muutub see äriks?
Bloogid on Eestis juba praegu võimaluseks kodanikule x avaldada oma arvamust, öelda "sõna sekka". Iseasi, kas neid arvajaid võetakse kuulda; kas neid järgitakse ja tunnustatakse. Mujal ilmas on toimunud bloogidegi puhul see, mida ajakirjandusele ennustatakse: segmenteerumine (elustiilibloogid; fotobloogid; poliitbloogid; isegi kindlat seksuaalset identiteeti kandvad või vahendavad bloogid) ja kodanikkonna häälekandjaks muutumine (nn citizen-journalism). On jabur, et Eestis julgetakse 2005. aastal jätkuvalt võtta seisukoht, et seesugune meedium jääb tähelepanuta.
Kas see asendab kunagi faktipõhist ajakirjandust (näiteks Liisa Tallinn (Draama 2005) või need, kes esitasid veebiajakirjanikena akrediteerimistaotluse PÖFFile; rääkimata USAs pretsedendi loonud näitest pääseda bloogiva ajakirjanikuna Valgesse Majja), seda näitab aeg. Äri on see juba ammu: nii neile, kes bloogiservereid omavad (nt www.blogger.com, mis kuulub Google korporatsioonile ja kelle ülesanne on sarnaselt kommertstelevisioonile müüa reklaamiandjale "kontakte", "linke") kui ka nn viral marketing'i (selgitused ja näited www.adverblog.com) ehk veebipõhiste reklaamikampaaniate ärakasutajatele-elluviijatele.
* Kas blogipidamisel esineb eetilisi konflikte, siseheitlusi?
Avalik bloog ei võrdu eraelu, kui sa pead seda silmas. Ma tean, "kuhu" ja "kellele" ma kirjutan.
* Palju aega Sul blogipidamiseks nädalas kulub?
On harjumuseks saanud, et kirjutan umbes ühe sissekande päevas. Ajaliselt? 30 minutit sissekandele. Keskmiselt.
* Kui palju inimesi Su blogi külastab (näiteks keskmises päevas)?
ca 60 inimest päevas.
Kelle blogisid ise jälgid (vastata võiks kolmes kategoorias - üle ilma, eestikeelseid ja ajakirjanike omi)
* Tööst tulenevalt tohutult palju, sest minu juhitud Hip! monitoorib praktiliselt kõiki Eesti blooge (nt www.e-web.ee/marks/blogilist.php). Isiklikul otstarbel jälgin välismaiseid blooge, sest need on oma lapsehaiguse ja show-off-soovi läbi põdenud: toimunud on spetsialiseerumine ja bloogi eesmärgipärastumine (tobe küll meenutada, aga Lasswelli mudel toimib siingi: kellele, mida, millise kanali kaudu, millise efektiga). Eelpool nimetatud www.adverblog.com on üks vahvamaid ja andekamaid näiteid - tegu on ühe Itaalia tüdrukuga, kes lihtsalt huvi pärast maailma reklaamikampaaniaid monitoorima hakkas, nüüd aga peetakse neidu üheks arvestatavamaks reklaamipresenteerijaks Euroopas. Näiteid on veelgi.
Ekspress ikka üllatab
Päevatermin: "kündlerasva ja meremua sisse mähkimine. Mõos häste, ku om vaia mügarlidsest kindsunahast valla vai iho sees kihvtõ vällä saiaq". Tegu on parafango kehahooldusega, mis on efektiivne meetod tselluliidi raviks ning organismist jääkainete väljutamiseks. Inga Raitari vahendusel saame teada, et shikaarne spaa-sõnastik on nüüd võrokeelne. Hoi-hoi! Me likey!
Ekspress üllatab veelgi. Kui eelmisel nädalal lugesid kõik veidrat lugu mees-naise ja nais-mehe abielust ning enamik mu tuttavaid pidi tunnistama, et ei saanud seepeale enam mitte millestki aru (arvatavasti oli segadus tingitud osaliselt ka loos kasutatud sugu määravate nimekujude sarnasusest) ning mis pani muuseas nii mõnegi juristi eravestlustes arutlema, kuidas on üleüldse võimalik eetilisusele ja moraalile rõhudes lüüa lokku homoabielude üle, kui seesugune asi (triks-traks, noku otsast ja loori alla!) peaks ometi ühiskonna eetilisuse ja moraali veelgi kaugematele äärealadele jääma, siis nüüd avaldati lugu pealkirjaga "Kirsipuu inglid". Korralik ja asjalik lugu. Ometi sarnaneb layout just nädal varem ilmunud transvestiitabielu layout'ile. Väline sarnasus taotluslik? :)
Kas teile ei tundu küsimus, kas ma bloogin mõtete ülekülluse tõttu, kuidagi kummaline? Või pärimine, et kas mina ilma koma ja töökoha nimetuseta ikka võin avaldada teistsuguseid (ja uusi) mõtteid kui mina koos koma ja töökoha nimega. Justkui piirduks inimese mõttetegevus nende ametikohal genereeritud ideedega. Kas ma kodus võin üldse mõelda?
Ah, see kõik on tühitähi! Oluline on, et täna on Konnakese sünnipäev. Palju õnne pealinnast!
Ekspress üllatab veelgi. Kui eelmisel nädalal lugesid kõik veidrat lugu mees-naise ja nais-mehe abielust ning enamik mu tuttavaid pidi tunnistama, et ei saanud seepeale enam mitte millestki aru (arvatavasti oli segadus tingitud osaliselt ka loos kasutatud sugu määravate nimekujude sarnasusest) ning mis pani muuseas nii mõnegi juristi eravestlustes arutlema, kuidas on üleüldse võimalik eetilisusele ja moraalile rõhudes lüüa lokku homoabielude üle, kui seesugune asi (triks-traks, noku otsast ja loori alla!) peaks ometi ühiskonna eetilisuse ja moraali veelgi kaugematele äärealadele jääma, siis nüüd avaldati lugu pealkirjaga "Kirsipuu inglid". Korralik ja asjalik lugu. Ometi sarnaneb layout just nädal varem ilmunud transvestiitabielu layout'ile. Väline sarnasus taotluslik? :)
Kas teile ei tundu küsimus, kas ma bloogin mõtete ülekülluse tõttu, kuidagi kummaline? Või pärimine, et kas mina ilma koma ja töökoha nimetuseta ikka võin avaldada teistsuguseid (ja uusi) mõtteid kui mina koos koma ja töökoha nimega. Justkui piirduks inimese mõttetegevus nende ametikohal genereeritud ideedega. Kas ma kodus võin üldse mõelda?
Ah, see kõik on tühitähi! Oluline on, et täna on Konnakese sünnipäev. Palju õnne pealinnast!
9.1.06
Nädalavahetus missugune
Mmm... Ploomikompott vaniljeplombiiri ja kerge brändiga. Milline dekadents! Eee, pigem küll "milline lapsepõlve-tunne". Okei, brändit siis polnud :) Lisaks veel VH1 programm "TOP 20 Worst Videos". Oeh, see on päris naljakas, kui 1980. aastast pärit Ottawan sulle "dii-ai-ess-sii-õu" näkku karjub. Ja suisa kuues koht selles õuduste tabelis. Brhh, sellele järgneb Take Thati "Do What You Want". Juba läkski süda pahaks. Appi! Ja siis tuleb Tight Fiti "The Lion Sleep Tonight". Ma suren! :)
Aga põhimõtteliselt ilmestas tänast päeva viimane "Tuhkatriinu" Linnahallis. Täiesti pretensioonitu lastetükk - miks ka mitte. Vahet ju pole, kas pühapäevati unise silmaga TV3 jubedaid Disney-filme seirata või siis pigem kodumaised lavalugusid vaadata. Eelistan viimast. Ehkki ma ei ole mitte mingil juhul rahul sellega, kuidas Eero Spriit (olgu või lastetükke) lavastab, oli seda "movie-magic'ut" seal lastehordide keskel päris lustaks vaadata.
Pole ju palju lastelavastusi, kus keerulise konstruktsiooniga kalts vaatajate silme ees Tuhkatriinu seljas kauniks ballikleidiks moondub (tõesti nutikalt tehtud!) või kuidas Inese Ristiema kaminasse elava tule võlub või tooli enda juurde nõiub. Ma kujutan ette, et lastele võis see kirevate kostüümide ja klassikaliste muinasjutukangelaste trall päris tore olla. Kuigi ma kuulsin, et Anne Veesaare nõiaroll etenduse alguses ("ja sina, kräsupäine poiss kolmandas reas, ära ka nihele - kui te telefone välja ei lülita, siis ma tulen ja sakutan teid..") ehmatas nii mõnegi pärdiku ära :) Heh. Miskipärast meenus mulle see hirmsosinal öeldud lause "Metsluikedest": "Kuninganna on nõid!" Pangem see minu rikutud fantaasia arvele, mida ma selle flash-back'i alla tegelikult mõtlen. (Ent ma ei saa midagi parata, et see vahutav ja imal muinasjutujulle kõik kokku just selle lause mälusoppidest üles kergitas.)
VH1 tabel jätkub. Kolmas koht? No, mis te pakute. Village People'i "Macho Man" sobib? Palun. (Tõepoolest rõve, uskuge!) Teisele kohale saab Geri Halliwell lauluga "Ride It". Ootan huviga, mis saab veel sitem olla... ... ... "Wired For Sound" - Cliff Richard. Elagu! It's officially awful.
Aga põhimõtteliselt ilmestas tänast päeva viimane "Tuhkatriinu" Linnahallis. Täiesti pretensioonitu lastetükk - miks ka mitte. Vahet ju pole, kas pühapäevati unise silmaga TV3 jubedaid Disney-filme seirata või siis pigem kodumaised lavalugusid vaadata. Eelistan viimast. Ehkki ma ei ole mitte mingil juhul rahul sellega, kuidas Eero Spriit (olgu või lastetükke) lavastab, oli seda "movie-magic'ut" seal lastehordide keskel päris lustaks vaadata.
Pole ju palju lastelavastusi, kus keerulise konstruktsiooniga kalts vaatajate silme ees Tuhkatriinu seljas kauniks ballikleidiks moondub (tõesti nutikalt tehtud!) või kuidas Inese Ristiema kaminasse elava tule võlub või tooli enda juurde nõiub. Ma kujutan ette, et lastele võis see kirevate kostüümide ja klassikaliste muinasjutukangelaste trall päris tore olla. Kuigi ma kuulsin, et Anne Veesaare nõiaroll etenduse alguses ("ja sina, kräsupäine poiss kolmandas reas, ära ka nihele - kui te telefone välja ei lülita, siis ma tulen ja sakutan teid..") ehmatas nii mõnegi pärdiku ära :) Heh. Miskipärast meenus mulle see hirmsosinal öeldud lause "Metsluikedest": "Kuninganna on nõid!" Pangem see minu rikutud fantaasia arvele, mida ma selle flash-back'i alla tegelikult mõtlen. (Ent ma ei saa midagi parata, et see vahutav ja imal muinasjutujulle kõik kokku just selle lause mälusoppidest üles kergitas.)
VH1 tabel jätkub. Kolmas koht? No, mis te pakute. Village People'i "Macho Man" sobib? Palun. (Tõepoolest rõve, uskuge!) Teisele kohale saab Geri Halliwell lauluga "Ride It". Ootan huviga, mis saab veel sitem olla... ... ... "Wired For Sound" - Cliff Richard. Elagu! It's officially awful.
7.1.06
Leizi laupäev...
Nii, nüüd on siis see N-Euro reibas esinemine kusagil Saksa Mooserwirti mägikülas-suusakeskuses vaadatud. Mnjah, ehkki RTL2 saatejuhid eriti vaevunud seda punasesse karva mähkunud sarvikut oma kolme tantsiva lumetüdrukuga suurt tutvustma, näitas telepilt, et (kunst)lumme uputatud saksa noored võtsid selle "lee-oh", "lee-oh" omaks küll. Mulle meeldis J kommentaar, nähes kaamerasse totakalt naeratavaid, lehvitavaid ja ägavaid larhve: "Nad on seal kõik täis ju!" Tundub päris nutikas (ja korduvalt mujalgi kasutatud) lansseerimisnipp olevat: jooda aga rahvas head-paremat täis ja paku neile midagi uut müügiks. Ostavad küll. Nagu tänaõhtusel järjekordsel kepi-nimelisel peoõhtul, kus kodanik Telliskivi rahvale 17 500 krooni pähe valab. Hmm... Et pealinna noored sellest ka ei väsi. Aga kui korra veel selle "Aprés Ski Hitsi" juurde tulla, siis on ikka uskumatuid artiste seal Kesk-Euroopa avarustes küll... Mingid dj Datzid ja... Uhh, vaesed sakslased - kuidas nad üldse orienteeruvad selles europopis, ma ei saa aru.
Andke nõu, mida õhtuks süüa teha? :)
Andke nõu, mida õhtuks süüa teha? :)
5.1.06
Gosh! Memories!
Gosh! Lugesin just ühe newyorklase bloogi, kes loetles üles kõik oma aastavahetused alates 1987. aastast. Hea mälu. Ehkki ma muidugi ei tea, kaua tal aega läks, et see kõik välja nuputada. Võib-olla õnnestub see pisut paiksematel ja mitte nii äkkideedele valla olevatel inimestel... Aga ehk õnnestuks see mul ka, kui ma natuke aega pingsalt lakke jõllitaks või silmamune oma ajju püüaks pöörata... Noh, et äkki tuleb siis paremini meelde. Okei, siinne bloog on igati abiks, aga edasi? Õigemini, aga tagasi?
Kaugustest (!) on eredalt meeles vaid 1997. aasta saabumine (eee, oli või? update: Konn teatas, et see oli ikkagi 1998. aasta saabumine. Häbi, Andri!), mil me maailma kõige jaburama (ja lahedama) uitmõtte ajal bussiga Prahasse logistasime ning kuidas kaasavõetud shampused juba Eesti-Läti piiril otsa lõppesid. Hmm. Õnneks müüdi kohapeal piparkoogiviina ehk Becherovkat. Tuleks vist vanu fotoalbume lapata: ehk tuleb mu mälu tagasi. M-e-emori-i-i-es.
Ei, mitte see lugu, millega Vanemuine praegu mööda Eestit tuuritab. Sest projektist ma paraku suurt lugu ei pea. Vabandust, ent kui ühe ettevõtmise juures on rahalõhn suurem kui selle kunstilisemotsionaalne resultaat, siis ei saa seda ettevõtmist tõsiselt võtta. Täpselt sama maiguga on ka õige pea meile kaela röntsatav "Kreisiraadio" projekt. Kaua võib? Ja kunas (kvaliteedi)spiraalil uuele tasemele küll tõustakse?
Ja et ma ei unustaks jälle selle lõbusa Lindakivi kultuuripalee bändi nime, siis on see Iris. Tõsiselt kämp projekt, mis täna ka "Bingo-lotos" oma järjekordse teleesinemise tegi. :)
Aga veelkord selle newyorklase bloogi juurde. Mulle meeldib teadmine, et mujal ilmas on ka minusuguseid bloogipidajaid, kes aasta algul nohu, köha ja palaviku üle kaebavad. Ainult et tema meelelahutus- ja -lohutusjalutuskäik annab näiteks Viru tänaval patseerimisele silmad ette. Liiatigi meeldib mulle see sarkasm:
More fun than going to Home Depot was walking up Fifth Avenue on a weekday. There are so many glamorous and good-looking people who must spend entire weekdays walking up and down Fifth Avenue, because they were all out there today. And such beautiful architecture and fashionable shops. It felt like what people who have never been to Manhattan imagine Manhattan to be like.
Kaugustest (!) on eredalt meeles vaid 1997. aasta saabumine (eee, oli või? update: Konn teatas, et see oli ikkagi 1998. aasta saabumine. Häbi, Andri!), mil me maailma kõige jaburama (ja lahedama) uitmõtte ajal bussiga Prahasse logistasime ning kuidas kaasavõetud shampused juba Eesti-Läti piiril otsa lõppesid. Hmm. Õnneks müüdi kohapeal piparkoogiviina ehk Becherovkat. Tuleks vist vanu fotoalbume lapata: ehk tuleb mu mälu tagasi. M-e-emori-i-i-es.
Ei, mitte see lugu, millega Vanemuine praegu mööda Eestit tuuritab. Sest projektist ma paraku suurt lugu ei pea. Vabandust, ent kui ühe ettevõtmise juures on rahalõhn suurem kui selle kunstilisemotsionaalne resultaat, siis ei saa seda ettevõtmist tõsiselt võtta. Täpselt sama maiguga on ka õige pea meile kaela röntsatav "Kreisiraadio" projekt. Kaua võib? Ja kunas (kvaliteedi)spiraalil uuele tasemele küll tõustakse?
Ja et ma ei unustaks jälle selle lõbusa Lindakivi kultuuripalee bändi nime, siis on see Iris. Tõsiselt kämp projekt, mis täna ka "Bingo-lotos" oma järjekordse teleesinemise tegi. :)
Aga veelkord selle newyorklase bloogi juurde. Mulle meeldib teadmine, et mujal ilmas on ka minusuguseid bloogipidajaid, kes aasta algul nohu, köha ja palaviku üle kaebavad. Ainult et tema meelelahutus- ja -lohutusjalutuskäik annab näiteks Viru tänaval patseerimisele silmad ette. Liiatigi meeldib mulle see sarkasm:
More fun than going to Home Depot was walking up Fifth Avenue on a weekday. There are so many glamorous and good-looking people who must spend entire weekdays walking up and down Fifth Avenue, because they were all out there today. And such beautiful architecture and fashionable shops. It felt like what people who have never been to Manhattan imagine Manhattan to be like.
Sellest ja Tollest
"Buena Vista Social Club" on ikka üks uskumatult hea plaat. Nagu ka film, mida ETV eile näidata võttis. See tõi meelde mõne aasta taguse Pori Jazzi külastuse ja Ibrahim Ferreri üliarmsa kontserdi. Veider, selle muusika ja kultuuripeegelduse (ehkki Wim Wenders näitab seda nagu ikka üks dokumentaalturist võiks näidata) valguses tekkis tõsine soov ja tahtmine sellele saarele sõita. Mulle tundub, et see tuleb lihtsalt ette võtta, mitte siin niisama halada. :)
Ning teine, üpris üllatav uudis - Rene Meriste koos kaaskondsetega on otsustanud N-Euroga Saksamaa moosimuusikaturul igatahes läbi murda: juba ülehomme on RTL2-s eetris tema Saksa produtsendi esimene singel "Noise". Hmm. Ehkki see just minu muusikaline maitse nüüd väga pole, võib arvata, et ega ta oma veidra (ja siinmail muidugi teada-tuntud) look'iga tähelepanuta ka ei jää. He-he, huvitav, kuidas see mainemurdmine siis ikkagi päris täpselt käib...? "I wanna hear some noise..."
Küll on "hea" nohuhaige olla, kui oled kodumaised apteegiketid erinevatest eukalüpti- ja mentoolipreparaatidest ning muidugi üdini taimsetest nohuteedest tühjaks teinud... :)
Ning teine, üpris üllatav uudis - Rene Meriste koos kaaskondsetega on otsustanud N-Euroga Saksamaa moosimuusikaturul igatahes läbi murda: juba ülehomme on RTL2-s eetris tema Saksa produtsendi esimene singel "Noise". Hmm. Ehkki see just minu muusikaline maitse nüüd väga pole, võib arvata, et ega ta oma veidra (ja siinmail muidugi teada-tuntud) look'iga tähelepanuta ka ei jää. He-he, huvitav, kuidas see mainemurdmine siis ikkagi päris täpselt käib...? "I wanna hear some noise..."
Küll on "hea" nohuhaige olla, kui oled kodumaised apteegiketid erinevatest eukalüpti- ja mentoolipreparaatidest ning muidugi üdini taimsetest nohuteedest tühjaks teinud... :)
2.1.06
Hääd uut!
Nüüd on see siis käes. Piilub juba mitmendat päeva sompus tujus aknast sisse ja teeb nägu, et on uus. Kah mul asi - ise ei suuda päikest välja võluda, aga muudkui nimetab end 2006ndaks. Meile tuli ta oodatult. Metsas. Lume alla mattunud palkmajakeses. Hiiumaal. Vä-ga sheff! Ei midagi erilist, ei midagi harukordset - lihtsalt mõnusmuhedalt ja heade inimestega kaminasse vaadates, lauamänge mängides, saunas käies (ma usun, et sinna ongi koer maetud, miks mul praegu jube nohu on - ehteestlaslikult sai ju saunast lumehange hüpatud... okei, lumeingleid teha ei õnnestunud, sest jääkiht oli lumel kõvasti peal... ent ikkagi) ja lihtsalt olles. Täitsa kurb oli eile hilisõhtul vesisesse pealinna naasta ja mõelda, et oi, kui harva tuleb uitmõtteid, et läheks lihtsalt niisama teise Eesti otsa ja võtaks ühe järjekordse ööpäeva seal vastu. Ehk sel aastal rohkem...
Olgu siinkohal talletatud ka minu tänane meediakommentaar, mis Vikerraadio eetris kõlas. Sarnaseid mõtteid sai pelgalt mõni tund hiljem edasi arendatud ühes Ilmar Raagi ja Hannes Rummiga Kuku "Pressiklubis". :)
Äsja möödunud aastavahetuseks otsustasin koos heade sõpradega sootuks televiisorinääridest loobuda ning minna selle asemel, kui nii võiks end väljendada, kodumaise meedialevi perifeeriasse, Hiiumaale looduse rüppe. Ei internetti, ei toa nurgas surisevat-särisevat televiisorit…
Jah, televiisor iseenesest oli küll olemas, ent käima me seda lükata ei soovinud. Isegi möödunud aastat kokku võtnud ajalehed ja ajakirjad jätsime autodesse. Ärge saage valesti aru, see ei tähenda, et kodumaised telekanalid või trükiajakirjandus poleks aastavahetuseks ja aasta viimaseks päevaseks ülimalt põhjalikult valmistunud. Seesugune väide kõlaks minu kui meedias töötava inimese suus üpris kahepalgeliselt.
Telekanalid olid oma turunduskahurid piltlikult öeldes kahel otsal lõkendama pannud – Kanal 2 rõhus skandaalidele, šokeerivatele mullivannikaadritele ja loomulikult oma tõsielulise «Baari» finaalsaatele, TV 3 rääkis rohkem naljakatest erisaadetest, näiteks miljonimäng, "Hoia ja keela" või muud saated… Ning ETV ei olnud pidanud paljuks suisa aastalõpusaadete flaier trükkida ning see näiteks eelmisel nädalal ilmunud Eesti Ekspressi vahele susata, et teave toredatest aastalõpuprojektidest ikkagi eestimaalasteni jõuaks. See ettevõtmine oli päris naljakas: rahvuskanal peab meenutama lehelugejatele, et me oleme ikka veel olemas, vaadake meid ka aastavahetusel.
Sama põhjalikult ja usinalt valmistus aasta lõpuks ju ka trükiajakirjandus, võttes erilehtedega kokku 2005. aasta olulisimad sündmused. Seltskonnaajakirjandus tegi seda omal moel, kvaliteetajakirjandus muidugi teisel kombel… Maitse asi. Siinkohal meenub ühe hea tuttava poolnaljaga pillatud lause, et aasta jooksul ei pea, näe, lehte lugemagi, saab aasta viimases ajalehenumbris täieliku ülevaate, mis siis ikkagi tänavu toimus.
Siiski tunnistan ausalt, 31. detsembril, nagu ka nädal varem, jõulude ajal, tundsin end ühtäkki sest meediakärast ja ümbritsevast teabefluidumist lihtsalt ülimalt väsinuna. Ning sellest ka sõprade ühine otsus olla sel aastal telepildita…
Ent mingid meediahetked on aastate jooksul tahes-tahtmata siiski traditsiooniks muutunud. Kõlab küll nagu totra vabandusena, miks televiisorit üleüldse vaadata, aga nii see on. Võtame või Eesti Vabariigi presidendi vana-aastaõhtu kõned, milles riigipea kordki aastas peaasjalikult oma rahva, mitte diplomaatilise korpuse ja poliitladviku poole pöördub. Või vähemalt nii peaks see alati olema. Ja nii ei saanud ma selgi korral seal, lumiste metsade keskel peituva maamajakese praksuva kamina juures üle ega ümber soovist tänavugi presidendi aastalõpu kõnet jälgida.
Ma ei tea, oli see otsus õige või vale, ning võib-olla on mu hilisemad järeldusedki seotud aastalõpule iseloomuliku teabekülluse ja –väsimusega, ent nähtud-kuuldud kõne paneb mind küsima, kas igakordsed uusaastatervitused tulevad ikka südamest või on pelgalt kohustuslikud ajatäite hetked?
Siinkohal ei pea ma silmas üksnes mitte neid anonüümseid ja hingetuid olgu-uus-aasta-sul-tore-mobiilisõnumeid, mida mõned inimesed armastavad välja saata korraga kogu oma telefonis leiduvatele kontaktidereale ning mis minugi mobiiltelefoni sel aastavahetusel potsatasid, vaid mulle kui riigi kodanikule olulisemaid pöördumisi ja uusaastasoove.
Täpsustan oma mõtet. Kogu lõppenud aasta jooksul on Eesti ajakirjandus, seeläbi ka eestlased ise üritanud paljudes siseriiklikult olulistes küsimustes saada vastuseid või kommentaare ka meie riigijuhtidelt, eelkõige vabariigi presidendilt – mida arvab tema ühest või teisest Eestis toimuvast asjast: kasvõi pangakelmustest, poliittülidest, kohati suisa jaburaks propagandaürituseks devalveerunud kohalikest valimistest, kuritegevusest tänavatel, looduskatastroofidest, Eesti olukorrast Euroopa Liidus – nüüd, mil esimene euroliidus olemise täisaasta on meie jaoks lõppenud –, aga miks mitte ka suhkrutrahvist …
Olulisi teemasid, millele 2005. aastal keskenduda ja mis on rohkem või vähem Eesti rahva õiglustunnet möödunud 365 päeva jooksul riivanud, näib olevat palju. Ometi polnud loetletud teemad riigipea kümmekonna minutilises kõnes sugugi olulised. Selle asemel rääkis Arnold Rüütel koolinoortest ja meie noorte loodetavasti helgest tulevikust.
Miskipärast ei saa ma noore ja mõtleva inimesena võtta tõsiselt tulevikuheietusi, kui riigi minevik ja olevik sootuks unustatakse.
Võib-olla on meis kõigis peidus see väike silmakirjalikkuseuss, et ega siis koledatest ja kurbadest asjadest nii pidulikul ja pühalikul ajal ei räägita, ent siis pigem küsiksin: kunas veel?
Sest mispärast on riigijuhil õigus õpetada eestimaalasi – perekondi, vanemaid, lapsi – elama, sellal, kui tema enda kolleegid riigi poliitladvikus pakuvad sootuks teistsugust eeskuju, andes eestikeelsele väljendile «ära elamine» hoopis negatiivse varjundi.
Ehk toob alanud 2006. aasta kõigile neile küsimustele vastused. Ja ehk julgeme 363 päeva pärast endale ausamalt otsa vaadata ja tunnistada, mis meiega õigesti, mis valesti. Head uut kahe tuhade kuute, armasad kuulajad!
Olgu siinkohal talletatud ka minu tänane meediakommentaar, mis Vikerraadio eetris kõlas. Sarnaseid mõtteid sai pelgalt mõni tund hiljem edasi arendatud ühes Ilmar Raagi ja Hannes Rummiga Kuku "Pressiklubis". :)
Äsja möödunud aastavahetuseks otsustasin koos heade sõpradega sootuks televiisorinääridest loobuda ning minna selle asemel, kui nii võiks end väljendada, kodumaise meedialevi perifeeriasse, Hiiumaale looduse rüppe. Ei internetti, ei toa nurgas surisevat-särisevat televiisorit…
Jah, televiisor iseenesest oli küll olemas, ent käima me seda lükata ei soovinud. Isegi möödunud aastat kokku võtnud ajalehed ja ajakirjad jätsime autodesse. Ärge saage valesti aru, see ei tähenda, et kodumaised telekanalid või trükiajakirjandus poleks aastavahetuseks ja aasta viimaseks päevaseks ülimalt põhjalikult valmistunud. Seesugune väide kõlaks minu kui meedias töötava inimese suus üpris kahepalgeliselt.
Telekanalid olid oma turunduskahurid piltlikult öeldes kahel otsal lõkendama pannud – Kanal 2 rõhus skandaalidele, šokeerivatele mullivannikaadritele ja loomulikult oma tõsielulise «Baari» finaalsaatele, TV 3 rääkis rohkem naljakatest erisaadetest, näiteks miljonimäng, "Hoia ja keela" või muud saated… Ning ETV ei olnud pidanud paljuks suisa aastalõpusaadete flaier trükkida ning see näiteks eelmisel nädalal ilmunud Eesti Ekspressi vahele susata, et teave toredatest aastalõpuprojektidest ikkagi eestimaalasteni jõuaks. See ettevõtmine oli päris naljakas: rahvuskanal peab meenutama lehelugejatele, et me oleme ikka veel olemas, vaadake meid ka aastavahetusel.
Sama põhjalikult ja usinalt valmistus aasta lõpuks ju ka trükiajakirjandus, võttes erilehtedega kokku 2005. aasta olulisimad sündmused. Seltskonnaajakirjandus tegi seda omal moel, kvaliteetajakirjandus muidugi teisel kombel… Maitse asi. Siinkohal meenub ühe hea tuttava poolnaljaga pillatud lause, et aasta jooksul ei pea, näe, lehte lugemagi, saab aasta viimases ajalehenumbris täieliku ülevaate, mis siis ikkagi tänavu toimus.
Siiski tunnistan ausalt, 31. detsembril, nagu ka nädal varem, jõulude ajal, tundsin end ühtäkki sest meediakärast ja ümbritsevast teabefluidumist lihtsalt ülimalt väsinuna. Ning sellest ka sõprade ühine otsus olla sel aastal telepildita…
Ent mingid meediahetked on aastate jooksul tahes-tahtmata siiski traditsiooniks muutunud. Kõlab küll nagu totra vabandusena, miks televiisorit üleüldse vaadata, aga nii see on. Võtame või Eesti Vabariigi presidendi vana-aastaõhtu kõned, milles riigipea kordki aastas peaasjalikult oma rahva, mitte diplomaatilise korpuse ja poliitladviku poole pöördub. Või vähemalt nii peaks see alati olema. Ja nii ei saanud ma selgi korral seal, lumiste metsade keskel peituva maamajakese praksuva kamina juures üle ega ümber soovist tänavugi presidendi aastalõpu kõnet jälgida.
Ma ei tea, oli see otsus õige või vale, ning võib-olla on mu hilisemad järeldusedki seotud aastalõpule iseloomuliku teabekülluse ja –väsimusega, ent nähtud-kuuldud kõne paneb mind küsima, kas igakordsed uusaastatervitused tulevad ikka südamest või on pelgalt kohustuslikud ajatäite hetked?
Siinkohal ei pea ma silmas üksnes mitte neid anonüümseid ja hingetuid olgu-uus-aasta-sul-tore-mobiilisõnumeid, mida mõned inimesed armastavad välja saata korraga kogu oma telefonis leiduvatele kontaktidereale ning mis minugi mobiiltelefoni sel aastavahetusel potsatasid, vaid mulle kui riigi kodanikule olulisemaid pöördumisi ja uusaastasoove.
Täpsustan oma mõtet. Kogu lõppenud aasta jooksul on Eesti ajakirjandus, seeläbi ka eestlased ise üritanud paljudes siseriiklikult olulistes küsimustes saada vastuseid või kommentaare ka meie riigijuhtidelt, eelkõige vabariigi presidendilt – mida arvab tema ühest või teisest Eestis toimuvast asjast: kasvõi pangakelmustest, poliittülidest, kohati suisa jaburaks propagandaürituseks devalveerunud kohalikest valimistest, kuritegevusest tänavatel, looduskatastroofidest, Eesti olukorrast Euroopa Liidus – nüüd, mil esimene euroliidus olemise täisaasta on meie jaoks lõppenud –, aga miks mitte ka suhkrutrahvist …
Olulisi teemasid, millele 2005. aastal keskenduda ja mis on rohkem või vähem Eesti rahva õiglustunnet möödunud 365 päeva jooksul riivanud, näib olevat palju. Ometi polnud loetletud teemad riigipea kümmekonna minutilises kõnes sugugi olulised. Selle asemel rääkis Arnold Rüütel koolinoortest ja meie noorte loodetavasti helgest tulevikust.
Miskipärast ei saa ma noore ja mõtleva inimesena võtta tõsiselt tulevikuheietusi, kui riigi minevik ja olevik sootuks unustatakse.
Võib-olla on meis kõigis peidus see väike silmakirjalikkuseuss, et ega siis koledatest ja kurbadest asjadest nii pidulikul ja pühalikul ajal ei räägita, ent siis pigem küsiksin: kunas veel?
Sest mispärast on riigijuhil õigus õpetada eestimaalasi – perekondi, vanemaid, lapsi – elama, sellal, kui tema enda kolleegid riigi poliitladvikus pakuvad sootuks teistsugust eeskuju, andes eestikeelsele väljendile «ära elamine» hoopis negatiivse varjundi.
Ehk toob alanud 2006. aasta kõigile neile küsimustele vastused. Ja ehk julgeme 363 päeva pärast endale ausamalt otsa vaadata ja tunnistada, mis meiega õigesti, mis valesti. Head uut kahe tuhade kuute, armasad kuulajad!
Subscribe to:
Posts (Atom)