Mulle meeldib

Mulle meeldib, et on linnakodu ja maakodu. Et täna oleme linnakodus, aga siis jälle maakodus. Ja kui tuju tuleb, siis võib sõita ka päris maakoju. Valikuid kui palju! :)

Mulle meeldib, et käes on suur lõpetamiskevad; et eile jõudis Õde kauaoodatud doktorikraadini ning et kogu nädal on selles võtmes kulgenud - nii Õe ääretult erudeeritud ja põneva oponendi Philip Taggi avalik loeng kaasaegse muusika mõtestamisest (oo, propaganda, sa oled suur ja üllas!) kui ka Õe eilehommikune kaitsmine. Ma tõtt-öelda kartsin, et ehk ei saa ma millestki aru, ent kogu kaitsmine kujunes intellektuaalselt ülipõnevaks vaatemänguks, mis a) haris ka ennast ning b) pani mõtlema sellele, et mis oleks, kui jätkaks ka doktoriõpingutega (sest nüüdsest olen ma ju ametliku kinnitusega magister, oo püha võrdsustamise lihtsust!). Ja mulle meeldis ka eileõhtune äraolemine Boheemis, et Õe suurpäeva ikka eeskujulikult tähistada. Ning see, et hiljem koju minnes tuletasin ka ise üle väga pika aja meelde, kuidas kõlas Pärdi "Spiegel im Spiegel".

Ning mulle meeldib, et suuri lõpetamisi on lähiajal veel teisigi - ajee!

Mulle meeldib ka, et ühe suure kevadüllatusena sattusime täna juba teist korda nädala jooksul teatrisse. Tõsi, Kersti Kreismanni ja Maria Klenskaja mängitud "Leekrüübe" oli suurem elamus kui tänane "Mängud tagahoovis ehk Because", ent eks see võrdlus jäägi pelgalt meeldib-ei meeldi pärusmaale, sest materjalid on lihtsalt niivõrd erinevad: maitsekas ja väga haaravate dialoogidega komöödia vs eksperimentaalne sotsiaalteater.

Mulle ei meeldi, et segastest aegadest tulenevalt on tervis jupsima hakanud. Ei meeldi ka see, et näen unes juba pikemat aega mingeid õudukaid; st, ma lahendan kogu aeg mingeid jaburaid ülesandeid ning ärkan iga järgmise ülesande lahendamise järel üles. Ning kell on siis neli. Siis viis. Siis kuus. Ja päeval olen unine.

Mulle meeldib veel väga palju asju. Näiteks selline lause:

"Kindlasti võib mineku põhjuste ja soovide osas olla kindel ja reaalne ning võtta neid nii nagu need on, sest on Eesti arste piisavalt palju välismaal ja siinolevatel ei ole olnud raske saada ülevaadet mujal toimuva kohta."

Mulle meeldib ka lause, mida täna Postimehe kohta kuulsin: "Kuii litsimaja sisse ei too, pole voodite vahetamisest kasu!" Lubasin endale pisut naerumuginat. :)

Head rahvusvahelist ajakirjandusvabaduse päeva!

Kuulan ja imestan - tänase päeva puhul on Ave Marleen Plukk Kukusse külla kutsunud praegu Postimehes tööjõu ja lehe visiooniga kimpus oleva peatoimetaja Merit Kopli. Mul on heast Meritist kahju, sest kurb on kuulda, kuidas ilma ilmse põhjalikuma ettevalmistuseta intervjueerija puterdab eetrisse õõvastavaid ja amatöörlikke küsimustelohesid. Nii suutis oma parimatel päevadel teha üksnes Reet Oja - alustas punktist A, siis heietas kohutava selle ümber jutumulli, jõudis küsimusega punkti B ning lisas siis naeratades: "Või kuidas sellega siis täpselt on?" Intervjueeritav sai seepeale üksnes kulme kergitada - mida mult siis lõppkokkuvõttes ikkagi küsiti. Ai, piinlik! Sarnaseid eelkoolituseta jutumulliliigutajaid leiab ETV ekraaniltki tänaseni. Nii nad siis meie makstud eetriaega kulutavad, et vaatajate ees õndsate nägudega moodustada küsimusi a la "No ma tahaksin nüüd teilt küsida, et..." (verbaalne mõttepaus, parasiitväljend; küsi, mis sa jahvatad!) või siis kasvatavad ühest küsimusest taas reetojalikult välja teise, kolmanda ja neljanda (eksitab vaatajat ja intervjueeritavat; teabetulv hajutab tähelepanu, paneb kanalit vahetama).

Aga ilm on meil ilus. Umbes-täpselt selline nagu nädala eest, mil vanematega Eismat läikima lõime ja vajalikud puu- ja taimeistikud mulda pistsime. Umbes-täpselt selline nagu teisipäeval-kolmapäeval, mil suurem tähelepanu kuulus Eestisse lennutet latiinohurmurile. Ning kontsert, tänan küsimast, õnnestus suurepäraselt. Enrique Iglesias lihtsalt oskab. Nii publiku kui ka korraldajatega suhelda. Vahetult, siiralt ja omamehelikult. Ja ilm on umbes-täpselt selline nagu 30. aprillil - 1. mail, mil head sõbrad Tartust pealinna vurasid, et me ühiselt koos saaksime olla, Madise katsikul käia ning hiljem - pärast seda, kui Kadriorg kahekesi taasavastatud -, kevadpüha puhul taas klaase kokku võiksime lüüa. Oli ilus kevadnädal.

Kihtrünkpilved Tallinna kohal

Tänasest Õhtulehest loeme lisaks Kais Allkivi tublile tööle järgmisel kolmapäeval Tallinnas esinevatest Enrique Iglesiasest ja Esmee Dentersist ka selle kohta, et pühapäevane taevas pealinnas kattus kui mannavahuga - tegu oli haruldaste kihtrünkpilvedega, mis kesklinna kohale vajusid. Sellega seoses meenus mulle, et märkasin seda nähtust ka päev varem ning käsi suisa sügeles mobiiliga pilti tegema. Jäi mulje, nagu oleks linna kohale laskunud üks kahtlasem õhusõiduk või nagu oleks me kohe-kohe kokku põrkamas mingi muu planeediga. Vahva igatahes.

Aga muus osas on elu normaalne, tänan küsimast! Et vahepeal ratsa rikkaks pole saanud ega rantjee-elu elama hakanud, siis askeldan endiselt ringi, nuhutades ninaga õhku ja kätega klaviatuuri, et välja sõeluda, mis meie tööturul pakutakse inimestele, kes valdavad oskuslikult sõna ja suhteid nii kõnes kui ka kirjas, kuid kes toruparandamise, trammijuhtimise, katlakütja ja söögitegemisega tõenäoliselt vaeslapse ossa jääksid. "Ülekvalifitseeritud!" kõlaks ilmselt hinnang. Huvitav, äkki peaks alustama projektiga "Hunt Andri 9 ametit" ning kõigist oma leitud juhutöödest ka blogis või mujal kirjutama hakkama. Lõpuks olengi nagu Ervin Abeli tegelaskuju "Noores pensionäris", kes katsetab küll hobusetalitaja, küll puuraiduri, küll tallimehe ametit. Huvitav, kus küll minu "seltsimees tshellokunstnik Sorgi suur terts" ees ootaks... :)

- Kus te töötate?
- Ma ei töötagi? Ma puhkan.
- Miks?
- Ma olen pensionär.
- Nii noor pensionär!
- Jaa, nii noor pensionär!
- Kohe päris pensionär või?
- Pensionär. Pensionär.
- Nagu minu vanaisagi. Aga minu vanaisal ei ole kunagi aega karusselliga sõita. Hommikul ta parandab neid asju, mis poest ostes kohe katki on. Äratuskelli ja... ja teeb krantiiremonti. A päeval on ta lektor. Räägib, et jumalat ei ole. Aga õhtul käib jalgpalli mängimas. Öösel on valvur. Autubaasis. Ennem ta valvas loomaaias, aga seal ei saanud magada. Valve ajal.

Tõtt-öelda võtsime mõne nädala eest end koos Loomanaisega kätte ja külastasime Tööturuametit, et teada saada, mis üldse toimub. Ning kui kiiresti käib töötuks registreerimine. Väga kiiresti see küll ei käi. Üks lahke olekuga korpulentsem saalitöötaja lõi meid nähes kahte kätt kokku ja rõkkas: "Noo, mis tuttavad näod!" Hetkeks oli uudistavate pilkude ees ebamugav. Aga seejärel jätkas proua lahkelt selgitamist, et pärast kella 9 pole mõtet ametisse enam tulla, sest siis ootama peab vaat et õhtuni. "Tulge kell pool 9 järjekorda, siis on rohkem õnne," sosistas ta usalduslikult. Samas on niikuinii selge, et me pole esimesed ega viimased, kes neil päevil Endla tänavale satuvad - ja mitte parastavaid reportaazhe tegema (lugege meie ajakirjandust, töötuks jäämist kuvatakse kui kohalikku klounaadi, mida siis veel tööd omavad zhurnalistid lehtede täitmiseks reportaazhlikult "läbi teevad"), vaid ikkagi lootusekiirt otsima.

- Ma kuulan teid!
- Ma ei ole oma tulevase eriala kohta veel otsust langetanud.
- Ahsoo! Aga... Milleks te olete siis võimeline, suuteline?
- Ma olen - oi, andke andeks, ma olin balletisolist.
- Ahsoo!
- Jajah, ehk olete kuulnud - Pukspuu?
- Ei ole juhtunud.
- Nojah. Ja siis ma viiuldan.
- Jaa. Aga ma mõtlen nimelt, millist professiooni?
- Kuidas?
- Palun?
- Kuidas?
- Ja, ma mõtlesin nimelt, millist tööd?
- See on, see oligi minu töö.
- Sel juhul, millise auväärse professiooniga on teil kavatsus tegeleda?
- Ma ei tea.
- Ah nii! Jaa, momendil on meil puudus raiduritest, ekspressidest ja tallimeestest.
/--/
- Ah see olete teie, väga rõõmustav. Palun istuge! Palun! Nimelt vajatakse kunstikallakuga koduõpetajat. Ilmselt koolieelikule. Kes on võimeline andma ka järeleaitamisetunde viiulikunstis.
- Ahsoo, see sobib. Mulle.

Ja kuigi ma olen nii kaua vait olnud ja enda tegemistest rohkem Facebookis kirjutanud, siis tahan Susan Boyle'i nimelise ande ka oma blogis avaldada. Sest siis jääb see imeline pärl ka tulevikus meelde. Paraku tuleb mul vaid lingi vahendajaks jääda. Siinkohal meenub, et lugesin hiljuti Hollywoodi kõmublogija Perez Hiltoni veebipäevikut, milles samuti Briti uuest talendist räägiti, ning seal lajatas üks kommentaator ikka eriti kurjalt: "No mis kuradi üllatus see Susan Boyle nüüd ka on, mis te alles nüüd ärkasite või? Miks teid üllatab, et koledad inimesed ka laulda oskavad!" Mnjah.

Piisab mul natukene ära käia :)

... Ja juba ongi midagi normaalset juhtunud - idiootide blogi on suletud. Ja tõtt-öelda pole suurt vahet, et nad kiiresti uusi blogisid avama kukuvad, sest kes neid ühe k-onkreetse erakonna hääli vahendavaid jobukesi ikka enam lugeda viitsib: nali on niikuinii kaduma läinud. :D

Aga oma maailmarännakutest räägin kunagi ka. Märksõnaks Minu Inimesed. Või nagu kirjutas Teatrineiu: "oo, taaskord katkeid tööpuuduse talumatust kergusest... tramaeivõi :)" Ihihi!

Ei ole kerge kellelgi

Euroopa ajakirjanduskeskus vahendab, et majandusraskus räsib kangemaid ajakirjanduslikke kaubamärke New York Times'i ja Washington Posti veelgi. Alles see oli, kui New York Times loobus kaua kaua hoitud põhimõttest esiküljele reklaami mitte lubada ning vandus rahahädas sellele põhimõtetele alla. Nüüd kuuleme, et New York Times'i ja Washington Posti omanikfirma reklaamiraha on drastiliselt kokku kuivanud ning abi ei tule kusagilt.

Seepärast teatas NYT äsja ulatuslikest palgakärbetest - kõigil töötajatel väheneb palk 5 protsenti - ja töötajate 10-päevasest sundpuhkusest. Lisaks saab sule sappa 100 ajalehe töötajat. Washington Post on löögirusika suunanud vanematele kui 50 aastast. Nendele pakutakse muuhulgas varajast pensionipaketti.

Kommentaarid on liigsed - kurb vaid, et olukorda arvestades tundub kunagine erialavalik mõttetu. Tõsi, õnneks ei jää häda kestma ja noorema generatsiooni professionaalidel, sh ka minul, on võimalus "sõjaaja" järel tööle naasta. Seepärast lisan paar pilti meediagigantide juurde.

Andke siis mulle ka üks Bingo loto

- Mulle üks jäätis ja Bingo loto pilet, palun! (Kohmetu naer.)
- Kas ühe või kahe väljaga?
- Ee, ma võtaks ühe.
- Selge. (Teisele kliendile.) Mida teile?
- Mulle üks jäätis.
- Ainult? Midagi muud ei soovi?
- Ei. (Kihistamine. Sekund vaikust.) Üks Bingo loto ka.
- No näete! Ühe või kahe väljaga?
- Võtan siis kahe väljaga.
- Aga palun! (Kolmandale kliendile.) Tere päevast!
- Tere! Ma vaatan, et see Bingo loto on täna väga populaarne, ma võtan ka.
- (Naer.) No ikka selline jackpot ju! Kas ühe või kahe väljaga?
- No andke siis kohe kahe väljaga!
- (Arvutab kokku kliendi kotleti, nuudlid ja piletid). See on 77 krooni, kas maksate sularahas või...
- (Neljas inimene eelmise selja tagant arveldamise lõppu ära ootamata.) Kuulge, andke mulle ka! Aga ühe väljaga! Enne, kui otsa saab!

Mul hakkas pärast Siimu korraldatud ülipõnevat Tallinna Ülikooli tänast eetikaseminari (olin seal üks ettekandjatest) R-kioskis väga naljakas. Kohe meenus Janno Põldma "Dzhuudopoisid", kus mammi soovis kuus meetrit parimat valget riiet osta. Aga et tulevased dzhuudopoisid olid jõudnud poe tühjaks osta, siis jäi mamsel pika ninaga. Ning oli muidugi väga pahane, et just tema nina ees kõik lõppes. Näib, et Heili K saadetud pressiteade Kanal 2 suurest lotokolmapäevast ja hiiglaslikust jackpot'ist on vilja kandnud - uudistest loeme, et rahvas tormab piletiautomaatidele tormi. Oh seda majanduslangust...

Natuke kahju on sellest, et jõudnud NYCis enam blogi pidada - päevad, õhtud ja ööd olid lihtsalt nii tegusad ja täistööpäevased (trampige ise 8-10 tundi ringi!), et arvuti juurde jõudes laadisin vaid fotoka tühjaks ning tormasin taas mellu. Meie ülimegamõnusa reisi pilte ja nende juurde käivaid kommentaare näeb tegelikult iga mu semu ka Facebook'is. Teiste jaoks üritan lähiajal siia pisikese valiku teha. Reis oli lihtsalt nii elamusterohke, et ei teagi, kust jutuga peale hakata. Tean vaid seda, et NYC'i jõudes valdas mind sama emotsioon, mis kümne aasta eest Londonis - ma olen kodus! Ning et ma kümne aastaga suuremaks saanud olen, siis on selge, et ka kodu on suuremaks kasvanud. Hoolimata ekstreemturismist Bronxi tundsin end selles metropolis suurepäraselt. Ning ma ei mõista, miks räägitakse, et jetlag on tagasi tulles hullem! Mulle mõjus naasmine hoopis vastupidiselt, ergastavalt. NYCis läks ikka kolm päeva aega enne, kui aru sain, et kell pool neli varahommikul ei peaks üleval passima, vaid tasuks veel und nautida.

Turisti esimene tööpäev: jalad löövad pilli!

Oleme ausad - jutt sellest, kuidas läänesse sõites jet lag'i peaaegu polegi, on ülbe liialdus. Vähemalt meie puhul, kes me pärast oma lukskorteri läheduses asuvas steak house'is korraldatud toiduorgiat sulgpehme teki all unne suikuda püüdsime. Pole siis miskit imestada, et juba kell pool neli oli uni silmist pühitud: Eestis näitas kell juba mõnusat hommikutundi. Siis tuli end lihtsalt uuesti magama sundida. Ning üritada vähemalt kaheksani magada. Nüüdki, neid ridu kirjutades, ei saa ma sohval lebotades arvutikellalt pilku - kodumaal saab see juba kaks ning meie valmistame alles õhtusööki, sest kell pole ju veel kaheksagi.

Hommik siin kaheksandal avenüül Chelseas oli mõnus - udune, kergelt tibutav, ent kevadiselt soe ja armsalt unine. Liiklust ilmestasid nõudlikult sireene huilutavad taksod ja politseiautod, tänavat täitmas varahommikused lehemehed, lille- ja puuviljamüüjad ning aegamisi tööle liikujad. Meil oli aega küll - näiteks selleks, et kell kaheksa hommikul poodi minna ja rändurmeestele head-paremat osta. Ka selles supermarketis olime Katsiga ühed esimesed külastajad. No kes see teine ikka varahommikul korvi toidukraami täis laob kui mitte omas aegruumis elav ja hingav turist - see ju rohkem tööjärgne tegevus.

Ja siis - linna! Et oma silmaga avastada, mida tähendab Times Square'il rahvamurrus seigelda, ahhetades esimene kingapood tühjaks osta (mitte mina, ausõna!) , Pret-a-Mangeris Guatemala kohvi rüübata, Broadway teatrimaju seirata või Rockefelleri keskuses asuvat vaateplatvormi külastada. Seda viimast üritasime muidugi tulutult, sest üdini viisakas Präänik teatas uksel seistes, et meie rahakulu oleks suhteliselt mõttetu: selles udus ei näe ka mitte naabermaju. Nii jäime täna linna "alumisele korrusele" ega hakanud ka Empire State (Re)Buildingut oma turismivaimustuses tüütama. Präänik lubas homseks ilusamat ilma, eks püüame siis uuesti. Muide, miks keegi pole öelnud, et Eesti Maja on selle hiidhoonega samal tänaval, ah? Muudkui aga räägitakse, et nurga taga ja nurga taga. Midagi pole see maja nurga taga! Ahjaa, Rockefelleri juurde tasub tagasi minna. Sellest hoolimata, et väljakut palistavas lipurivis oli Eesti lipp miskipärast kuhugi Kolmanda Maailma riikide lippude vahele topitud. Hoopis sellepärast, et seal on hiiglaslik jääväli. Tahan (ilu)uisutama minna. Mina olengi Katarina Witt, ajee!

Üks tänane vahva seik oli seotud meie lõunaaegse näljaga. Pärast seda, kui Central Stationi lummav imeinterjöör kaetud (no kohe kuidagi ei meenuta Balti jaama, eksole), saabus turistidemaale meeletu väsimus ja nälg, mis meid lihtsalt ühte ÜRO hoonete lähedal ja Pfizeri peamaja kõrval asuvasse itaalia restorani viis. Meie üdini armas kelnerpoiss - selgus - oli pärit Ukrainast ning elanud ses maailmalinnas juba kaheksa aastat. Peaasjalikult õppides. Ja töötades. Väike kadeduseuss suutis lauda saabunud pastakuhja vahel ka hinge pugeda. Sest New York, mu sõbrad, on lihtsalt megalahe linn. Alates segasest arhitektuurist, kollastest koolibussidest, lillepoodidest ja puuviljalettidest kuni peadpööritavate kõrguste, kaugustesse vilkuvplinkivate reklaamtahvlite või maitseka taustamuusikaga poodideni.

Ja Macy'sse ma enam ei lähe. Sest hoolimat üheksast korrusest ja meeletust müügipinnast polnud seal miskit sellist, mis mind rahakotiraudu avama paneks. Nähtavasti pole ma lihtsalt selle kaubamaja sihtgrupp. Selle asemel hakkas mulle hoopis Aldo poekett meeldima. Tänutäheks (noh, et see ikka nii tore pood on) ostsin neilt endale käekella. Aga miks ka mitte?

Kui ma seda teksti nüüd üle loen, siis tundun endale ikka tõeliselt totataka turistina. Aga samas pole ma siinses rahvaste paabelis kunagi käinud. Ja ma tunnen end kuradima hästi-i-i! Et me siin nii kaua oleme, siis luban, et ma üksnes turistivaimustusega ei piirdu. Ja kui te mulle helistada või sms-ida tahate, siis olete teretulnud - olen oma USA numbri ka paljudele kättesaadavasse kohta üles riputanud.

Jah, me jõudsime kohale!

Teadmiseks lihtsalt neile, kes juba 01-02-03 helistama kukkusid - ei, meie lentokone kihutas viksilt ja viisakalt üle Atlandi ookeani, Islandi ja Gröönimaa ning tõi meid täiesti korralikult ja kombekalt JFKs uuesti maha. Ei mingeid kaksiktorne ega muid ekstsesse... Välja arvatud need, mis tingitud väsimusest ja pikast istumisest. Aga küll me hakkama saame, eks? Ja põhimõtteliselt on kell alles pool kaheksa õhtul ning mulle ei mahu pähe, miks, oo miks küll ma nii kuratlikult väsinud olen ja miks pea endiselt ringi käib. Üks siin põõnab, teine asjatab ja kolmas vudis kesk Chelsea õhtust melu suitsetama. Rajoon on lahe ja melu keskel. No ma siis lähen ka. Suitsetama esmalt. :)

Start spreading the news...

Mis siin pattu salata, nüüd me siis neljakesi siit taas-jõulumaaks-muutunud riigist lahkume. Ikka selleks, et oma kauaoodatud Suure Õuna visiit korda saata. Ja - üllatus-üllatus! - siiani pole ühtegi sekeldust olnud. Aga kuna lend Helsingisse pole veel startinud, siis peab kolm korda üle õla sülitama.... Vähemalt see on hea, et pitsi me ei sülita: päev on alanud värskendava vahuveini ja muu seesugusega. Palju õnne meile kõigile! Ja sõbrad - kui te näiteks paar päeva meist midagi ei kuule, siis helistage politseisse ja pange kõrv raadiokrapi vastu. :)

Õhus on kevadet. Seegi hea

Põhimõtteliselt olen ma vait olnud. Et mitte jaurata teemal, kuidas kõik on halvasti ja üldse paremaks ei näi minevat. Mis tähendab, et Harold Zidleri kombel "Everything is going so well!" ei saa ma ammugi röökida. Sellegipoolest on kuuldused minu enneaegsest surmast ennatlikud ning nii otsustasin nii mõnegi rõõmuks vähemalt midagi oma ajaveebi kirjutada. Ajendi selleks on andnud muidugi paar viimast päeva, mil tõepoolest õhus kevadet tunda on. Viimaks ometi. Loodetavasti möödub "vendade Maimetsate kevadsündroom" (tnx, Matu - see on üks viimase aja paremaid diagnoose!) peagi ning siis saab jälle elust rõõmu tunda. Pealegi pole ärasõit - mis siis, et mitmegi jamaga seotud -, enam mägede taga, vaid juba järgmisel nädalal. Võiks ju jällegi meenutada plirts-plärts-käes-on-märts-luuletust, aga sedapuhku olen hoopis muul lainel:

Singer-vinger ninaprill, meil oli kodus krokodill.
Krokodill tegi palju nalja, ajas lapsed toast välja.
Tahtis toas tantsu lüüa, laste koogid ära süüa.
Ema võttis raagus viha, andis talle üle piha.
Krokodill siis nuttis, palus - ära vihu, viht on valus.
Pidas halvaks külma sauna,
pakkis oma reisipauna.
Pages kiirelt üle mäe,
lapsed eks nüüd tuppa läe.

Ahjaa, veebis ringi lapates sattusin väga lõbusa sõna otsa, mis on hakanud viimase kümnendi jooksul üsna populaarseks saanud sõna "töönarkomaan" välja vahetama. Majanduslamatise ja muude olude sunnil, eks ole! :) Tänase päeva sõna on "töötu narkomaan". :)