Kevad südames

Viimaks ometi - kevad näib olevat osanud õiges jaamas maha astuda ning siin end sisse seada. Põnev märts hakkab lõppema, homme on viimane koolipäev (tõsi, minu esitlus oli juba täna!) ning ühtlasi saabub homme kauaoodatud lepingupäev. Mis nad selle kohta ütlesidki - ahjaa, tere tulemast keskklassi? :) Liiatigi saabuvad uuel nädalal uued ettevõtlikud väljakutsed, nii et... Kevad o-n südames. Kokkuvõte? See aasta on alanud just täpselt nii nagu olen soovinud - härjal sarvist haaravalt. Mulle meeldib. Kurb on vaid pisut seepärast, et need, kellega seda õhinat jagada sooviks, kolistavad mööda ilmaruumi ringi.

Ta lihtsalt armus ümber

Mul on väga hea meel, et emakeele päeva ilusaks lõpetuseks J mind teatrisse tiris. Uku Uusbergi "Kuni inglid sekkuvad" Draamateatris oli kaasaelamist ja -mõtlemist väärt. Tõsi, jutuvestmisviis, narratiiv võinuks olla ehk enam pöördeid ja arenguid pakkuvam - kusagilt algav ja kuhugi jõudev, mitte vaid teises vaatuses Martin Veinmanni kehastatud Harri teistest ülesõitvasse monoloogi kinnituv -, ent võib-olla viinuks see heal meelel pigem tegevusele keskenduva vaataja tähelepanu kõrvale kõlava sõna mõtte jõult.

- "Postmodernse maailma narratiiv on maiandus."
- "Ta armus ümber."
- "Muinasjuttudest on saanud ühiskonnakriitika ja klounidest ettevõtjad."
- 'aeg'-'ajalik', 'ime'-'imelik' (inimene on "ajalik" ja "imelik")

Olen oma blogis varem kiitnud Draamateatri "Augustikuud", ent juhtinud siis tähelepanu sellele, et tõlketekst ja sellega siinsesse kultuurikeskkonda tõlgitud kontekst ei oma omakeelse algupärandiga kunagi võrdset jõudu (mul oli tulemust hea võrrelda ameeriklaste originaaliga). Nüüd ei tulnud mul, hea eesti keele austajal ja keelemängude armastajal, pettuda - Uusberg valdab oskuslikult sõnakunsti ning ühes meisterliku näitlejaansambliga oli tulemus nauditav. Kirsiks tordil oli tõdemus, et üle pika aja näen head klassikalist teatrit, millele ei pidanud pingsalt juurde mõtlema, et (kasutan siinkohal K kunagist võrdlust) teksapükstes pappkastist välja hüppavad punkarid kujutavad tõenäoliselt jumalate väljumist Valhallast. See oli ehe teater.

Foto: Eesti Draamateater

Nüüd tahaks, et jää tänavatelt kiiremini sulaks. Ahjaa, suhtekorraldusauhinda kultuuripealinna projektile ei tulnud, aga mind see ei morjenda. Töö tervik ongi klassikalise kampaania mõistes hoomamatu ning erinevaid suhtekorralduspraktikaid siduv - seda polegi võimalik ühe "oh-tegime-kampaania-ja-lehed-kirjutasid-ka" slaidiga kokku võtta. Ning meie töö kaalust on tegelikult kõik teadlikud - pärga sa seda siis või ei. :)

Ja südamlikud tervitused teisele poole maakera - ja et ma kuuleks seda tangot oma koduaknassegi!

No aga mis sina siis arvasid...

Üks ütlemata hea nädalavahetus, koos saabuvale kevadele nii ainuomaselt tilkuvate räästaste ja algelisi trillerdusi katsetavate lindudega, kallite inimeste ning pidupäevalõhnade ja maitsetega (eileõhtusel hingetantsuplatsil kohtusid vietnami ja jaapani köök, kohtunikuks Saksamaalt tellitud (hehe!) ameeriklaste Beringer ja värskeist mündilehtedest villitud tee) on selja taga. Ehkki ma peaksin praegu üliusin olema ja üht kõnekat pauerpoint-presentatsiooni kokku panema, eelistan mõnusat äraolemist ja mõttemõlgutusi, taustaks Kanal 2-st tiksuv "Da Vinci kood". (Veider, sama hästi võiksin selle filmi oma DVD-riiulilt võtta, aga miskipärast on nii huvitavam - saab jälle reklaamipauside peale pahandada ja sellal hoopis millegi muuga tegeleda). Mul on hea meel, et saime täna viimaks mahti Empsiga lähituleviku olulisi otsuseid arutada. Muidu aina paugun ja pahandan endamisi, kuna tunnen, et ehk ei tea ise alati õigeid vastuseid. :)

Ahjaa, lubatud koolisöögi loetelu samuti:

• hakklihakaste tatraga
• ühepajatoit keedukartuliga
• maksakaste riisiga
• kapsa-hakklihahautis
• kotlet pennega
• kanakints keedukartuliga
• risottolaadne amps
• Kurzeme strooganov tatraga
• penne hakklihaga
• sardellid keedukartuliga

Üpris üksluine, eksole! Ma loodan, et lõpupeol on šampanjat ja kaaviari. :) Palju õnne meile!

Hea tuju reede

Väike kevadhetk

On pühapäev tore päev, tore päev :) Nüüd edasi kunstinäitusele Salme kultuurikeskusesse. Ja siis F-Hoonesse. Ja siis kinno "Hugo't" vaatama.

Koolisöögist samuti

Lisaks sellele, et meid kõiki on tabanud unustamatu appi-see-on-nagu-põhikoolis-tunne, millele annavad hoogu põhjuseta puudumiste märkimised või tunni ajal kõrvaliste tegevustega tegelemise ja tagapingis jutuajamise keelamine, ei puudu loomulikult ka koolisöök ajahamba poolt puretud, ent siiski eluterves Tiigrikäpas. Toitev, samas mitte eriti suur ega ammugi mitte apetiitse väljanägemisega lurr. Koolisöök, ühesõnaga - mis siin ikka jonnida! Esmaspäeval maandus toidulaual hakklihakaste tatrapudruga. Ja sidrunivesi koos musta leivaga. Teisipäeval kostitasid prouad ühepajatoiduga. Ja sidrunivesi koos musta leivaga. Täna, palun väga, saabus maksakaste keeduriisiga. Ja sidrunivesi koos musta leivaga. Tean juba, et homme tuleb mul toit kas söömata jätta, see iiksudes alla neelata või oma roog kaasa võtta. Sest homme on neljapäev - ka-la-päev, pane tähele. :) Ma kavatsen koolimenüü ülestähendamist jätkata. Sest see on nii naljakas.



Aitäh!

Ma läksin kooli :)

Tegin oma tänavukevadise esimese otsustava sammu teoks (või esimese otsustava teosammu?) - läksin kooli. Läbisin Euroopa sotsiaalfondi toel ellu kutsutud ettevõtluskoolituse tiheda konkursisõela ning olen nüüd, sel põneval kuupäeval, koos 40 minusugusega juba kolmandat päeva BCS Koolituse õpilane. Ja kuidas on tuju?

Tänaseks imehea. Esiteks teeb nüüd, mil olen üle saanud esimesest hirmust (ja esmaspäevaõhtusest masendushoost) 160 (!) akadeemilise tunni tarvis kokku pandud koolitusmaterjalide ees, heameelt see, et läheme tundides süvitsi ainetega, millega olen praktikas palju kokku puutunud ja seda kõrvalt jälginud... Ning aina imestanud, miks see mõnel kesk- või tippastme juhil lihtsalt välja ei tule. Sest nad paraku ei tea midagi (või lihtsalt ei mäleta?) personali ja finantside juhtimisest, raamatupidamisest, organisatsioonikäitumisest, suhtlemis- ja kriisipsühholoogiast, läbipõlemissündroomi ja konfliktide ennetusest, äriplaani koostamisest koos risikianalüüsi ja tegevusstrateegiate loomisega. Ja nii aina edasi. Ja ehkki olen mõne ainega põhjalikult juba ülikooliaastail tegelenud, on aeg muutunud. Liiatigi võimaldab selline seminarilaadne rühmaõppevorm intensiivselt tegelda eelkõige nende teemadega, mis ennast enim huvitab.

Meie kahekümneliikmeline seltskond on ägedalt kirju ning paneb mu ajakirjanikusüdame (oma olemusest, elukestvast uudishimust ja soovist kõigi meeltega ümbritsevat jälgida, analüüsida ja seda edasi jutustada, ei saa ma kunagi lahti) rõõmust rõkkama. Nad on kõik tavalised toredad Eesti inimesed oma värvide ja vigadega, keda ühendab üks ühine huvi - õppida, teada saada ning oma ettevõtlusideed katsetada.

Üks silmapaistvamaid tegelasi on näiteks ühest Eesti väikelinnast pärit hilistes neljakümnendates või varastes viiekümnendates pikajuukseline härra, kes oma elus ilmselt kõigega tegelenud, ikka ja jälle kõrbenud või pankrotti läinud, seejärel pisut (ka haiglaravil) hinganud ning seejärel pilgu millegi uue poole pööranud. Panen talle nimeks Härra Küll-kuidagi-hakkama-saab. Ah, olengi selline pohhuist, ütleb ta ise lõbusalt, kerge elukibeduse noot siiski hääles. Ta on muretu suhtleja ning õhust ja elust sündinud ideid tal jagub - isegi kui ta lähedased need esimese hooga maha teevad. Teine põnev tegelane on Proua Romaani keeled - eelpoolkirjeldatuga samas eas lõbusate naerupahvakutega naine, kelle enda elust toodud näited on lapselikult armsad ja südamlikult siirad, täis meenutusi ja mälestusi. Mul on nii palju mõtteid ja hobisid, aga eks ma pean siis ühel hetkel otsustama, millega tegeleda tahan, tunnistab ta avatud meelel. Ning on valmis oma mõtteil pikemalt vadistades peatuma ka siis, kui loengupidaja enesetutvustuseks pelgalt minuti kingib - ise samal ajal oma läpakasse kiigates, kas pangaülekanne ikka on läbi läinud. Grupis on üks nutikas gümnaasiumilõpetanu, kelle uudsest ideest - olen kindel - kuulevad peagi paljud; noormees, kes pärast aastat aega tööd Hawaiil O'ahu saarel on otsustanud end taas kodus proovile panna; usinad raamatupidajad-prouad ja paljud teised. No ja siis mina...

Mulle meeldib. Eriti tore on konspektis seisvaid ääremärkusi lugeda. Näiteks kohtades, kus on toodud kirjeldused, kuidas EI tohiks midagi teha, sest sinna ilmub ikka ja jälle mõne eluteel kohatud juhilaadse moodustise nimi. :)

Ja palju õnne preili Filmile ja Lavastajannale - teilegi löödi täna hingekella. Pole hullu, nüüd kõik alles algab. Põrkasime täna avatud uues Mac'i-salongis Valge Klaar (hehe!) kokku ja juttu jagus kauemaks. Nagu alati. Selle üle ongi mul suurim rõõm - kui palju häid, andekaid, nutikaid, loovaid inimesi ma tunnen ja tean.

Vahepeal suutsin kurvastada, et mul pole oma õhinat kellegagi jagada; kellegagi, kes kuulaks ja samal moel mu lugudest vaimustuks. Smaug soovib ju ainult süüa ja magada. Ent siis meenus, et mul on mu blogi.

Väikesed asjad, väikesed rõõmud

Kultuuripealinna kogemus on nüüdseks möödanik. Tõsi, tegusate ja ägedate kolleegide, sh minu lahkumine - õigemini, lahkumise korraldamine - polnud säärane nagu meile aastate eest töölevõtu hetkel maaliti. Aga las see näkkusülitamise üleelamine siinkohal jääda, keegi meist pole suhkruvatt, et kukuks väikeste inimeste väikluse ees sulama. Eks neilgi, kes end sest sissekandest puudutatuna võiks tunda, seisa kord ees oma valus tõehetk. :) Organisatoorsest võhiklikkust kõrvale heites tunnen heameelt, et esitasime Marise ja Olgaga oma kätetöö aasta suhtekorraldusauhindade konkursile. Nüüd tuleb lihtsalt oodata.

Ent rutuga sülle heidetud vabadus on mulle hästi mõjunud. Stressivabalt ning ainult heade ja veelgi toredamate inimestega aega veetes. Liiatigi uusi, väga põnevaid väljakutseid teele veeretades. Tegelikult polegi mul ju eriti mahti olnud end "töötuna" tunda. Tegevusi on lihtsalt nii palju. Eelmisel nädalal avastasin küll ühel hetkel endas ammu kadunud teen-mis-tahan-tunde. Läksin ujuma. Väike trenn ja mõnusvesine lõõgastus. Seejärel pilgutasin taevalaotuses ühtäkki särama löönud päikesele silma ning astusin solaariumist läbi. Et "miks mitte", onju? :) Ma vist ei mäletagi aega, mil sellisesse asutusse sattusin - aga et keegi minuga hetkel ühelegi kreisile puhkusreisile tulla tahtnud / saanud, siis sobis selline lõõgastus ülihästi.

Ning rõõm on sellestki, et üks peatükk siin pealinnaelus jõuab oma loomuliku ja ammu oodatud lõpuni. Et korraga avada suisa kaks uut peatükki - uue kodu ja kooli... Mõnus, tõesti. Peagi-peagi pikemalt.

Kõige suurem heameel on aga sellest, et nende tundmuste kõrval suudab riigis vohavat lauslollust, kaitsepolitseiniku järjekordset riigireetmist, elust ja inimestest võõrdunud ja seeläbi aina ebasümpaatsemaks muutuva peaministri seemnesöömis- ja fooliumimütsitraktaati, nimekate tegelaste kõrvalhüppeid oma perekonna kõrvalt või muud seesugust märksa rahulikumalt võtta. Ei jõuagi kõigi ja kõige pärast pidevalt südant valutada.

Leibkond peab põllumajandusloomi, -linde või mesilasi?

On aeg end kitsetalle kombel üle lugeda. Tõsi, aasta esimene tööpäev polnud ju vaid mul - tõenäoliselt istusid kõik kontorikangelased pingsalt arvuti ees ning üritasid end ja oma lähedasi üle, ümber ja jälle kokku lugeda. Et see seetõttu nii vaevaliseks osutus, otsustasin pausi teha ja õhtuni oodata. Nüüd ei pääse loomulikult süsteemi sisse. Aga aega on - ega siis ühe korraga jõuagi oma tohutut leibkonda ja üüratuid valdusi  (mina, kass, külmkapp ja hambahari) kokku lugeda ning riigile kõik südamelt ära rääkida. Homme on uus päev! :) Mulle meenub üks nädalavahetusel kuuldud vestlus teemal, kes ja kui palju riigile parasjagu küsimustikku täites vassis - kui üldse. Suurimaks põhjenduseks toodi "ah, ma ei viitsi nii pikalt selgitada ja mingeid pabereid otsida". Siiani olen vist ikkagi aus olnud.

Õhtul vallutasime S-iga Solarise ja vaatasime filmi "Sherlock Holmes: Varjude mäng" (oh, kui marjuläniklik - kahjuks temal filmi nimilugu siiski laulda ei palutud) ära. Tundub, et Madonnast lahkuminek on Guy Ritchiele hästi mõjunud. Film oli hoogne, humoorikas ja vaatemängulisust silmas pidades suurele linale loodud. Soovitan.

Aga nüüd olen vä-si-nud. Ega siis aasta esimesel argipäeval saa end ära väsitada. Ootan juba nädalavahetust. Senikaua otsin seda Ühte ja Õiget. Aga sadade seast on see nii raske...

Õnnelik lõpp. Igatahes.

Milline imeline pühendumus mu isiklikule blogile, minu mõttesõelale - küll olen alles tänavu palju kirjutanud, meeles pidanud ja tallele pannud! (See siin oli iroonia, kui sa veel aru ei saanud). :) Aga õnnelik on see 2011nda lõpp küll. Mitmes mõttes. Minu jaoks oli see suuremaks, targemaks, kogenumaks ja tugevamaks saamise aasta. Lisaks muidugi ühe suure asja ära tegemise aasta. Niisiis, minu aasta emotsionaalseimad märksõnad - ma tegelikult kirjutasin need juba eelmisel nädalal Ilusa Inimese juures paberile, aga siis unustasin jälle ära. No, proovin uuesti:

Sina. Kõiki järgnevaid tähthetki läbiv, neid läbi minu ühendav ja mind elutervena hoidev, laule ja luuleridu valima ja kuulama panev, enda eest seismist ja negatiivse vastu külmaks jäämist õpetav tugiliim. Aitäh. Usutavasti on see vastastikkune.

Gruusia. Seda, miks see mulle eriti oluline oli, on sõnadesse raske panna. Tegelikult - raske on seda avalikesse sõnadesse panna. Sest - kes teavad, need teavad. Teavad, et need inimesed, kellega oli mul au nii jaburlahedalt pähe tulnud seiklus ka päriselt teoks teha, on olnud minu selle aasta säravaimad kaasteelised. Oleme ühiselt palju, väga palju üle elanud ja ära teinud, palju ja ausalt tundnud ja tunnetanud - imeline Gruusia oli kui selle koosmeele kinnitajaks, liimiks, ühtesõlmijaks. Selle ühisnimetaja alla liigituvad märksõnad hotellide pulmasviidid, Puškin, sünnipäevamaasikad ja pidžaama, piknik trammiteel, puulaasimine, Vabandus, Kapp, - "kus tuhatoos on?" - "sinu paremal käel muidugi", -"kes julgeb seda Andrile ütlema minna?" - "Eks ma lähen...". Ja muidugi - v i i s jäätist!

Haara härjal sarvist. 2011 andis sellele "kui ise ei tee, siis kes teine" mõttele hoo. Alguse. Väga palju sõltub minust endast juba lähikuudel, kuid mõne olulise sammu tegin juba tänavu. Tegin kodus remondi. Paigutasin mööbli ümber, tegin selle just niisuguseks nagu mina tahan. Nii istun ma aasta viimasel päeval, mõni tund enne numbrimuutmispeole minekut õndsalt oma kodus, vaatan laual või riiulitel võbelevaid küünlaid, mandariini- ja piparkoogikuhilat, seikluslikku postkaardiseina ja lõbusat VIP-nagi ning teen Smaugile pai. Mulle meeldib oma nurgake. Nii kauaks, kui seda jagub. Mõte on muidugi laiahaardelisem, nagu mainisin, sest eks oma nurgakest otsi me siin elus kõik ka laiemas plaanis.

Minekud. Ehkki mõni sel aastal mu elu mõjutanud minek (või mu enda jaburail hetkedel korda saadetud ja teiste elu mõjutav minek) lõppeb (seni õnneks) alati õnneliku tagasitulekuga, valades südamesse rõõmu sõõmudena tagasi - ning paneb küsima, kas need minekud ja tulekud jäävadki mu elu lahutamatuks ja igikestvaks osaks -, siis mõni minek on lõplik. Ehkki segatud segaste tunnetega, lahkus minu ja mu lähedaste elust tänavu mitu olulist, meid vorminud, kasvatanud ja mõjutanud (ka siis, kui me seda alati tahtnud pole) inimest. Rahulikku ja leppimist täis teed neile kõigile. Nagu ütles Sõber: oleme suureks saanud, nüüd pole meil neist minekutest enam iial pääsu.

Tallinn 2011. Meeldib see kellelegi või mitte - mul kama kaksteist - see oli viimaste aastakümnete Eesti tulemuslikum mainekujundusprojekt, mille tegelik mõju selgub alles aastate pärast. Eestile. Tallinnale. Kultuurile. Turismile. Mul on kõrini maakonnareporterite soigumisest teemal "ma ei näinud midagi, ma ei kuulnud kedagi". Viitsigu siis bussipilet osta ja kohale tulla, mitte ärgu eeldagu, et kultuuripealinna sündmused peaks ühtäkki kõlama Tartus, Elvas, Põlvas või mujal. Küsige oma linnalt, mida ägedat meil korda võiks saata, et kõigil põnevam oleks. Kõrini on ka oma ninast kaugemale mitte nägevate eestimaalaste halast, et äh, mis see siis oli, laulupidu teame me ju niikuinii. Aga Euroopa ei teadnud sellest tänaseni miskit, sest keegi pole (hoolimata juttudest, kuidas kõik jumaldavad meie laulupidu) iial viitsinud siia miljonite lugejatega kõnelevaid ajakirjanikke kutsuda. See kõik on jama ja nii tavapärane reaktsioon.
Nagu hea Sõbraga hiljaaegu arutlesime: oluline on see, mida tehtust õpitakse. Mitte ainult Tallinnas, vaid ükskõik kus mujal Eestimaal. Kuidas oma kodukoht elanikele ja külalistele ägedamaks, armsamaks, "omamaks" muuta. Kuidas suuta kõlada kaugemale kui Eesti meedia, kuidas peibutada oma kodukohta rahvusvahelised loojad, kuidas õppida vastama küsimusele "mis Minu Kodu nii eriliseks teeb". Hala ei vii kuhugi, pigem tunnusta neid, kes sellega hakkama on saanud ja võta õppust. Ka Tallinnal on palju õppida ning nutika tegutsemise korral saaks omandatud professionaalsuse, suhtevõrgustiku, teadmised ära kasutada (praegu tundub, et kõigil on minnalaskmise meeleolu - eh, sai kaelast ära).
Jah, see oli võimas võimalus, mille me meeletult vinge meeskonna ja partneritega ellu viisime. Ja hoolimata sellest, et kogu tegevtiim vaakus emotsionaalse kriisi ja ületöötamise piiril (mind viis see tänavu isegi haiglasse), jäime me ellu. Ja tuleme sellest kõigest välja eeldatavasti vaimselt tugevamana kui eales varem. Liiatigi nimetati mind selle kõige eest aasta parima suhtekorraldaja nominendiks. Ilma häbita - teenisin selle ausalt ära.

Aga raamatu tahan sellest kõigest kirjutada küll. Õpitu ja Inimesed väärivad seda. See on koht, kus kirjastused minuga lahkelt ühendust võtma on palutud. :)