I'm dreamin' of a white christmas...

Tänavu see valge lumi unistuseks jääbki. Paraku. Mitte et pikkadest pühadest ja puhkusest tingitud rõõmu poleks, aga no pi-sut valgem võiks see kuramuse maa küll olla. Üpris kummaline on kuuse all kinke jagada ja jõuluimest rääkida, kui akna taga on mingi adumatu sügislöra. Veider-veider. Aga siin pilt meie tänavusest kuuseplahvatusest ning Mattiasest. Okei, pole küll aiandi kõige kvaliteetsemat õied, aga mis teha - mu nõmemobiil paremat ei suutnud... :)

Ausõna, jõulutunneli otsas paistab valgus

Hmm, kui nüüd oma frustratsioonipuhangut lugeda, siis tundusin endale hetkeks küll mingi maniakaaldepressiivse hulluna. Sellepärast ongi blogid head - et pärast seda, kui on korralikult välja puhatud, sisendatud M-i öeldud lauset "ära mõtle üle, kõik asjad juhtuvad ka siis, kui me end hulluks ei planeeri" ja üle miljoni valgusaasta ühe väga hea sõbraga kohtutud, võib enda üle törtsu naerda. Igatahes on täna helgem olla. Ausõna. :)

Jõulupaanika nässerdab hinge

Jõulupaanika on võib-olla ajakohane, ent siiski mitte sisuline ja hetkeemotsiooni adekvaatselt väljendav mõiste. Ma usun, et see on vaid hale vabandus mitte tegeleda tegelemist vajavate asjade ja mõtetega. Et pidevalt midagi kuhugi edasi lükata ning arvata, et homme on ju märksa lihtsam. Võib-olla on see aga muserdavate muremõtete kokkulangemisest tingitud frustratsioon, mis hinge närib. Tervis. Häh! Eraelu. Häh! Töö. Häh! Ja ehkki tahaks pahuralt köhatada, et miski ei lähe nii nagu mina tahan, ütleb kuklahääl siiski midagi kainestavat - mida s i n a tahad!? häh! kes sa üldse oled!? sa mine üldse arsti juurde ja ravi oma räme seljavalu ära; siis vaatame!

Huvitav, mis saaks siis, kui me unustaks ära kõik käänded ja räägiks ainult nimisõnadega? Segaduse lisamiseks võib ka pöörded ära unustada. Selline kentsakas mõte tuli. Võib-olla need M-i sada-aastat-ehitame-aga-valmis-kunagi-ei-saa- kuid-teie-ärge-mölisege-vaid-oodake-meie-taga tüüpi tegelased just niiviisi eesti keelt räägivadki.

Eilne Riia-hüpe oli hea. Ei pidanud midagi mõtlema, võis lihtsalt olla, Skyline'i baarist linna nautida ja pärast tööpäeva tõelisele juustuvalikule (Eesti kõrtsid, võtke õppust!) lisatud väikest Metaxat rüübata, ise samal ajal jõulu- ja muidutuledes öist linna seirata. Tavaliselt ma eriline (slaavi) sära austaja ei ole, aga - nagu ütles täna juuksur Merle - jõulude ajal seda just ootadki. Riia näeb tõeliselt üliarmas välja oma kuusekestega (vingeim neist on Toomkiriku esisel väljakul - küütleb seal sinistes lummavates tuledes), nunnude päkapikumajakestega, kust saab loomulikult kuhjade kaupa puulusikaid, labakuid ja villaseid sokke osta, ning rahulikult mööda poode ringi askeldavate inimestega. Tahan tagasi.

Aga teate - vingujaid ei salli keegi.

CAUTION: I can go from 0 to bitch

T. kinkis sellise märgi: "CAUTION: i can go from 0 to bitch in 6.8 seconds". Nii ongi! Kuigi, mis seal salata, eile läks näiteks ühe Marabu taksojuhiga aega vaid 0.68 sekundit. Selle firmaga enam sõita ei taha!

Aga Kalmeerole ja Gretele palju õnne sünnipäevaks!

Kui võimalus, tuleb ju raha võtta! Topelt!

Täna toimus Mustpeade majas Tallinna noorteaasta ja UNICEFi Sinise nädala lõpetamine. Tagasihoidlikult väljapeetult vahva üritus - kõned, võistlustantsud ja Birgit Õigemeel. Nojah. Aga kõige veidram oli see, et majja sisenedes küsis punasesse rõivastunud majahaldjas: "Mis üritusele?" Minu üllatunud nägu nähes täpsustas: "Kas UNICEF või Tallink?" Kui üks siis, garderoob vasakul, kui teine, siis garderoob paremal. Hämmingus mina. (Kui nüüd mõtlema hakkan, siis äkki see polnudki Tallinki pidu, kuhu Riho Rõõmus vudis... Äkki oli mõne muu ettevõtte pidu. Aga see omab üpris vähest tähtsust, kuhu karvased-sulelised järjekordselt teel olid. Oluline oli see, et kui võimalus, tuleb jõulude eel ju kõigilt potentsiaalsetelt klientidelt raha ära võtta - ruumi on ju kõigile! Kui nüüd veel rohkem mõtlema hakkan, siis tundub, et kindlasti mahtunuks Mustpeade majja kolmaski üritus. Oh neid rumalaid...)

Aga film "Orangelove" PÖFFi raames oli hea. Aitäh P.-le, kes seda mind vaatama kutsus. Nüüd võiks veel "Kuninga ja klounini" ärkvel püsida. :)

Mõtliku mehe mõtted: Berliin ja puha

Lisaks mõne aja eest tehtud sissekandele meenub veel üks katkend "Romeo ja Julia" William Shakespeare'i algtekstist. Miskipärast just täna hommikul see meenus mulle. Hmm... Viies stseen. Julia magamistuba.

"Kas lähed juba? Päev on ju veel kaugel.
See oli ööbik, aga mitte lõoke,
kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta laulab öösi seal granaadipuul.
Mu armsam, usu mind, see oli ööbik."
"See oli lõoke, koidu kuulutaja,
ning mitte ööbik. Näe, mu arm, kuis lahku
viib idas pilvi puhte kade viir.
Öö küünlad kustuvad, ja reibas päev
mäeharjul udus seisab varvukil...
Nüüd lähen - siis ma elan; jään - siis suren."

Põhimõtteliselt elan oma plaanidega juba 2008. aastas. Nii pole imestada, miks aastalõpp alati nii suure hooga tuleb - hool ega hoobil pole vahet ning käed-jalad on pidevalt tööd täis. Või siis reisimist. Mul õnnestus Berliinis Euroopa Filmiakadeemia auhinnagalal käia ning näha, mida seesugune punase vaibaga suleliste paraad endast kujutab. Ning kuidas see aastal 2010 Tallinnas välja võiks näha.

Hea küll, võiks ju nuriseda selle üle, miks 90-minutiliseks monteeritava gala tegelik pikkus on neli tundi ning kogu selle aja peab 1500 külalist viksilt valgete linadega laudade taga istuma ning tegema õndsa näo nagu kohe-kohe saabuks söök. Ainult et tegelikult ei saabu söök sugugi "välgukiirusel".

Selle asemel, kostitatakse sind kogu Arenal toimuva gala jooksul heldelt shampanja, viinakokteili või õllega. Pole siis imestada, miks mõni agaram viinaviskaja-filminäitleja gala lõpuhetkeil üüratult lõbusas tujus oli. Näiteks Mads Mikkelsen mulle intervjuud andes. Haa-haa!

Niisiis, neli tundi hiljem ilmusid toiduliuad ning vaesed glamuuritarid-glamuurid tormasid kui kari näljahädalisi kahvlite-nugade klõbinal laudade suunas. Tantsuks rokkis Leningrad Cowboys ning peagi oli tantsuplats lõbusalt rokkivaid-tshillivaid-suitsetavaid pidulisi täis. Just nimelt suitsetavaid, sest erinevalt Eestist ei ole Saksamaa mingeid suitsupiiranguid endale kehtestanud. Tõttöelda oli päris kummaline pressikeskuseks kehastunud Swisshoteli vestibüülis aega parajaks tehes suits ette panna, mispeale ütles K.L., et näe - ainult mõni kuu on möödas ning juba on su ajud pehmeks tambitud. Indeed.

Kõige võimsama elamuse andis aga galale eelnenud õhtul toimunud filmimuusikakontsert "The Music of the Image 2". Lisaks sellele, et ettekandele tuli viimaste aegade Euroopa filmimuusika paremik (näiteks Jean-Claude Petit' "Jean de Florette", "Lady Chatterley", "Cyrano de Bergerac"; Craig Armstrongi "Quiet American", "World Trade Centre", "Love Actually"; Wojciech Kilari "Ninth Gate" ja "Pan Tadeusz"; David Arnoldi "Stargate" ja "James Bond: Casino Royale"; Nicola Piovani "La Notte di San lorenzo" ja "La Vita e Bella"), olid paljud heliloojad ka ise kohale tulnud, et oma teoseid kas dirigeerida või siis klaveril saata ja kaasa laulda, taustaks katkendid nendest samadest filmidest. Ehkki esiti arvasin, et varavalges alanud lennutripi järel jään ma Admiralspalastis magama, suutis nii hea kontserdielamus vaimu virge hoida. Mõnus. Hiljem aitas virgutusele kaasa Berliini linnapea vastuvõtt ning järjekordne kaklus toidu pärast. Huvitav, äkki ongi Euroopas niimoodi kombeks. Siis oskad söödavat kraami märksa rohkem hinnata. Hmm...

Järgnevalt mõned helinäited - et teaksite, millest räägin. Esiteks Kilari "Ühekas värav".



Piovani "Elu on ilus".



Arnoldi "Casino Royale"

"Julia". Eelviimast korda. Täna õhtul.

"Ma tahan magada sinu kõrval ja käia sinu eest poes ja tassida su kotte ja rääkida sulle kuidas ma armastan sinuga olla aga nad sunnivad mind tegema lollusi.

Ja ma tahan mängida peitust ja anda sulle oma riideid ja öelda mulle meeldivad su kingad ja istuda põrandal kuni sa oled vannis ja masseerida su kaela ja suudelda su jalgu ja hoida su kätt ja minna söögi järele ja mitte pahandada kui sa sööd minu toitu ja kohtuda Rudy’ juures ja rääkida mis päeval juhtus ja trükkida su kirju ja kanda su kaste ja naerda su paranoia üle ja anda sulle plaate mida sa ei kuula ja vaadata suurepäraseid filme ja vaadata jubedaid filme ja viriseda raadio üle ja pildistada sind kui sa magad ja tõusta üles ja teha sulle kohvi ja saiakesi ja minna Florenti juurde ja juua keskööl kohvi ja lasta sul varastada mu sigarette ja mitte kunagi leida tikke ja rääkida sulle mida ma eile telekast nägin ja viia sind silmakliinikusse ja mitte naerda su naljade üle ja tahta sind hommikul aga lasta sul veel magada ja suudelda su selga ja silitada su nahka ja öelda sulle kuidas ma armastan sinu juukseid sinu silmi sinu huuli sinu kaela sinu rindu sinu perset sinu…

ja istuda trepil suitsetades kuni su naabrid tulevad koju ja istuda trepil suitsetades kuni sina tuled koju ja muretseda kui sa jääd hiljaks ja hämmastada kui sa tuled varem ja anda sulle päevalilli ja minna sinu peole ja tantsida kuni ma olen sodi ja kahetseda kui ma eksin ja olla õnnelik kui sa andestad ja vaadata su fotosid ja soovida et ma teaksin sind igavesti ja kuulda sinu häält oma kõrvas ja tunda sinu nahka minu nahal ja ehmuda kui sa vihastad ja su silm on läinud punaseks ja teine silm siniseks ja juuksed vasakule ja nägu idamaiseks ja öelda sulle sa oled suurepärane ja kallistada sind kui sa oled rahutu ja hoida sind kui sa oled haige ja tahta sind kui ma su lõhna tunnen ja solvata sind kui ma sind puudutan ja niutsuda kui olen su kõrval ja niutsuda kui ma ei ole ja lakkuda su rindu ja lämmatada sind öösel ja külmetada kui sa võtad teki ja higistada kui sa ei võta ja sulada kui sa naeratad ja aurustuda kui sa naerad ja mitte aru saada miks sa arvad et ma tõukan su ära kui ma ei tõuka ja imestada kuidas sa võid mõelda et ma iialgi sinu ära tõukaks ja imestada kes sa oled aga tunnustada sind ikkagi ja rääkida sulle puu-ingli võlutud metsapoisist kes lendas üle ookeani kuna ta armastas sind ja kirjutada sulle luuletusi ja imestada miks sa mind ei usu ja tunda nii et selle jaoks ei leia ma sõnu ja osta sulle kassipoeg kes mind armukadedaks teeb kuna ta pälvib rohkem tähelepanu kui mina ja hoida sind voodis kui sa pead minema ja nutta nagu laps kui sa lähedki ja saada lahti prussakatest ja osta sulle kingitusi mida sa ei taha ja võtta need jälle ära ja paluda sul minuga abielluda ja sa ütled jälle ei aga jätkata küsimist sest kuigi sa arvad et ma ei mõtle nii mõtlen juba esimesest korrast peale ja hulkuda linnas kui see on tühi ilma sinuta ja tahta mida sina tahad ja mõelda et ma kaotan enese aga teada et ma olen kaitstud sinuga ja rääkida sulle endast halvimat ja rääkida sulle endast parimat kuna sa ei vääri vähemat ja vastata su küsimustele kui ma parem seda ei teeks ja rääkida sulle tõtt isegi kui ma tõesti ei taha ja püüda olla aus kuna ma tean sa eelistad seda ja mõelda et see kõik on läbi aga jääda veel kümneks minutiks enne kui sa viskad mu välja oma elust ja unustad kes ma olen ja püüda sulle lähemale saada kuna sinu tundmaõppimine on ilus ja pingutust väärt ja rääkida sinuga halvas saksa keeles ja rääkida sinuga veel halvemas heebrea keeles ja magada sinuga kell kolm hommikul ja kuidagi kuidagi kuidagi edasi anda natuke sellest masendavast lõppematust vallutavast tingimusteta kõikehaaravast südantrikastavast mõistustavardavast jätkuvast lõppematust armastusest mis mul on sinu vastu."

Vinge. Eriti veel Taavi Teplenkovi esituses. Pisut taustatööd ja teada ma saingi, et tegelikult pärineb see monoloog Sarah Kane'i lavastusest "Crave". Kes tahab originaali lugeda, see vaadaku sellisele blogiaadressile. Intertekstuaalsus rokib!

Vaenlane number üks? :)

Niimoodi võib tänasest Postimehest minu kohta lugeda - ERRi "ilmselt vaenlane number üks". :) Mnjah, mis seal siis ikka - teeme aga oma tööd edasi ning tervitame siin täiskuu-varahommikuselt raadiokuulajaid.

See nädal on üldse üks põnev nädal olnud. Ei pääse me mööda järjekordsest rahvusvahelisest valge kampsiku päevast (mitte segamini ajada valge kepi päevaga), mis oli 21. novembril. Kes teavad, need teavad. Sellele järgnes aga ülivahva meediapäev Eesti koolinoortega, kus neile uudisteooriat õpetasin ning neid uudiseid kirjutama panin. Midagi nii vinget pole ma tükk aega kogenud - põlevate silmadega auditooriumi tänu ja imetlust, nii et mul kohati piinlikki hakkas. Igatahes on mul hea meel, et meediast ja ajakirjandusest huvituvad noored pole kuhugi kadunud. Mis siis, et Tartu Ülikool ajakirjanike koolitusega enam ei tegele. Siis võtame aga ise oma kaasaegsetega härjal sarvist.

Ja minu hommikused tervitused lähevad eestiekspressilikult tituleeritult "meedianoortele" ehk minu kolmele kuriteokaaslasele meediatandril. :)

Vahva minevikuleid // Veel kentsakam olevikuleid :)

Haa-haa-haa! Vähemalt midagi lustakat sel tööpäeval, mil pole hool ega hoobil vahet.

Ja midagi märksa tänapäevasemat. See tähendab, et suisa tänast. Mul on siiralt rõõmus meel, et Delfi on taas tormanud tuult väljal püüdma. :)

"Terevisioon" muide osutus täna väga õpetlikuks. Ma poleks ehk tähele pannudki, et selline bänd nagu Mattafix annab 19. novembril välja oma uue albumi ning et selle esimene singel on väga sheff. Aitäh, harimast!

Kummalised hetked mu ümber

Täna hommikul tööle minnes märkasin värava taga kühmus vanameest, kapuuts silmini tõmmatud, kes enda järel käru lohistas. Lähemal silmitsemisel selgus, et tegu on postikotti lohistava postiljoniga. Muldvanaga. Värisevi käsi tegi ta jalgvärava riivi lahti ning liipas, iga oma sammu hoolikalt jälgides ja järgmist kaaludes, postkastide poole, pihus üksik tuules kergelt laperdav Postimees. Ta oli tõeliselt vana. Tõeliselt aeglane. Ja vedas posti. Kell oli 9.30 ja kindlasti ei olnud meie maja tal esimene. Ega ka viimane. Kahju hakkas temast. Ja hommikusi ajalehti ootavatest inimestest.

***

Rimi kaubanduskeskus. Pärastlõuna. Pikkade säärsaabaste, puhvis jope ja üleslöödud moega piiga, pealtnäha nii viieteistkümnene, laseb kassapidajal margariinikarbi läbi lüüa. 8 krooni ja 50 senti. Tibi koorib taskust lagedale kümnekroonise ja viiskümmend senti ning teatab seejärel kõrgilt: "Palun arvet ka!" Müüjanna suurtes silmades on siiras hämmeldus. Tibi näol peegeldub vaid kalk "kui-arvet-ei-anna-löön-maha-ilme". Järjekord ootab ja kortsutab kulmu. Müüja jalutab kassast ning naaseb mõne minuti pärast arveblankettidega. Kohusetundlikult täidab ta vajalikud lahtrid, ulatab näitsikule kahekroonise ja blanketi firma lahtri täitmiseks. Tibi kirjutab mõne kraaksa ja lahkub siis saapakontsade klõbinal. Kahju hakkas müüjast. Ja teistest järjekorras passivatest inimestest. Tibile oleks võinud selle kaheksa-viiskend-margariini välja ka teha.

***

Rimi kaubanduskeskus. Üks teine. Õhtul hilja. Kas te teate, mis asi on "shop of last hope"? Nii saab nimetada seda jäägivirna, mis kassadele lähenedes ajalehevirnade, nätsupakkide ja habemeajamisvahendite vahelt välja turritab. Teate ju küll - inimene ostab paki kohvi, aga siis saab kas a) raha otsa või b) ta siiski otsustab, et ei soovi seda. Milleks see omale kohale tagasi viia, eks? Parem virutan selle Kulta Katriina siiasamma. Las teised muretsevad. See viis mind mõttele, et ehk tasuks niisama, testi mõttes, kord tühja korviga poodi siseneda ning kohe sammud kassajärjekorda seada (niikuinii tähendab õhtune aeg ja kolm õnnetut müüjat seda, et järjekorrad ulatuvad kassadest poe teise otsa: umbes sinna, kus on piim, või ja munad). Ning siis vaadata, mida põnevat täna osta saaks. Minu seekordses "viimase lootuse poes" olid väljas juba nimetatud pakk Kulta Katriina kohvi, Kalevi shokolaad ja kommid, Nivea niisutavad salvrätikud, üks vitriinist võetud ja paberkotti pakendatud lihapirukas, sädelevad hambakleepsud (!) ja jäätee. Sekund varem oleks Just!-i ka saanud, aga selle rabas üks eesseisja endaga kaasa. G mainis, et selline väljanäitus pole veel midagi - sageli laovad inimesed oma kärud kraami täis ning jätavad need siis mingil põhjusel niisama vahekäikudesse vedelema.

Kummalised hetked mu ümber.

***

Ent minu siirad ja südamlikud õnnitlused lähevad tagantjärele Merlele, Tuulile, Birgitile, Rasselile, Hiiele, Mairele ja tänasele pidupäevalisele Meelisele. Kraaps.