Heipparalla, tööpäev selja taga! Peaaegu. Mul on tunne, et ma ei olegi täna muud teinud, kui ainult kirjutanud. Huvitav, kas mingil hetkel saavad sõrmeotstest tähed otsa ka või? Et äkki ma kirjutan oma limiidi täis ja siis ei saagi enam ö-d ega a-d sõrmeotstest välja? Samas, olen avastanud, et oma üpris meeletus kiirkirjas klõbistades ei kasuta ma väikeseid sõrmi. Tegelikult vist pöidlaid ka mitte (hea küll, parema käe pöial lööb tühikuid ja vasaku käe väike sõrm ctrl- ja shift-märke). Aga ikkagi: edaspidi pean hakkama ainult nende üleliigsete sõrmedega klõbistama, sest mul on tunne, et neil on maailmale peagi märksa enam öelda kui mu ajukoore all peituval ollusel ja töistel teistel sõrmedel. Vaat' siis nii.

Äh, vastikud olete :) See on küll täiesti asjasse puutumatu lause, aga mina vähemalt ise tean, mida see tähendas ja kellele see öeldud oli. Ja mis kontekstis. Igatahes on Shrek Kaks väga lahe - kui mitte just magama jääda lõpu hetkeil. Aga see on minu puhul viimasel ajal nii tavaline - tööd on nii palju, et koju jõudes mõtled vaikselt juba padjale ja unele...

Mulle väga meeldib, kui inimesed mu lugusid kommenteerides keelekümblusele kütavad. Palun - keegi kirjutab, et "thrilleri" tõlge on tegelikult "erootiline märul". Oo, keeletoimetajad, kus on te silmad? Miks ei oska te nii loovalt emakeelega mängelda :) Või siis: "Thriller" pole kindlasti "õudusfilm". Mis on hea tõlge, ei oskagi öelda - meenub omaaegne pärl "psühholoogiline põnevik". Väike lustakas seik hetkel tele-eetrist tulevast kodumaisest teleseriaalist "Kodu keset linna", kus keegi röögatas: Tule taevas appi, mulle öeldakse, et mul on mehe pH tase! Oi, see polegi see seriaal, vaid meie andekate naisnäitlejate sketshishow. Meenutab pisut Smack My Pony't, mis BBC avarusist meilegi kunagi näidati...

Ehkki kodu on üleinternetiseeritud, pole leidnud mahti, et päevaraamatusse sissekannet teha. Eilse kohta. Ehh, varasemagi kohta. Eilne päev läheb muidugi minu individuaalajalukku küll. Üleeile võtsin kätte ja läksin langevarjukursustele. Noh, ega mul suurt muidugi midagi kätte võtta olnud, sest see oli suuresti seotud tööalase kohustusega see hulljulgus läbida. Tõtt-öelda ei julenud isegi armsaile vanemaile teatada, mis tükiga ma nüüd hakkama kavatsen saada. Taksojuht muidugi mõnitas ikka täie raha eest sellal, kui mind langevarjurite klubisse vedas. Mitte paha pärast. Lihtsalt lõõpis. Tagasi lohistas sealt samuti sama taksojuht - siis oli lõõp juba väga suur, sest ta vahtis mu kahvatut nägu ja ainult irvitas. Aga eile hommikul kell kaheksa polnud selle peale enam aega mõelda. Kell kaheksa oli eksam (ega ma nüüd magada küll korralikult saanud, kui teada tahate) ja varuvarju harjutus. Ja egas midagi - autole hääled sisse ja Ämarisse. Seda ma nüüd küll öelda ei saa, et ma üpris külma kõhuga seda kõike võtnud oleks: hirm oli ikka naha vahel küll. Okei, nii kaua polnud midagi häda, kui maanduvaid proffe vaatasin, kirsipunased tunked jalga tõmbasin, kõrgusemõõdiku käe külge panin, prilli ja kiivri välja valisin ning langevarjuranitsa selga ajasin. Aga niipea, kui lennuk hääled sisse lõi ja meid poolteise kilomeetri kõrgusele vedas, läks olemine ikka päris õõnsaks. Ja siis käsklus "Püsti!" Nüüd polnud muidugi enam midagi teha. Ei, loomulikult võinuks ma instruktorile (väga lahe sell, muuseas!) öelda, et stopp, ma ei taha hüpata. Ja ega poleks pidanud. Aga kui sinu taga istub rõõmsalt trobikond proffe, kes ootavad, et mudilased kord välja hüppaksid, et seepeale veel nelja kilomeetri kõrgusele tõusta, ja sind pidevalt aasib, siis kasvõi trotsist ja uhkusest hüppad ikka küll. Valmis, küsib instruktor, kui avatud ukse kohal seisad, parem jalg poolenisti uksest väljas (adrenaliini pumpas ikka meeletult). Siis pead noogutama või mühisema, et jah. Ma esimesel korral röögatasin, et oot! ja võtsin natuke parema asendi sisse. Ja hüppad.
Paar sekundit ei saa muidugi millestki aru ja siis käib jõnksatus: vari on avanenud ja nii sa seal ripud ja vaatad maailma hoopis uutes toonides. Alguses oli mul muidugi tunne, et ma ei liigu üldse paigast. See on seetõttu, et igasugune taju kaob ära. Aja- ja ruumitaju. Ja ei saa üldse aru, kas maapind läheneb või mitte. Aga küll see läheneb, ärge muretsege. Kui tropid kontrollitud ja varju manööverdusoskused samuti, siis hakkad aga taevalaotuse all purjetama... Ma purjetasin esimesel korral kuhugi võpsiku piirimaile, lennuväljast pisut Keila poole. Kogu aeg olin lennuvälja kohal, siis tõmbasin allatuult minema, öeldi pärast. Ülevalt on lennuväli lihtsalt nii teistsugune, et esimese hooga ma lihtsalt ei tönganud ära, kus kohas ma üldse asun. Aga pole hullu - hea et puudesse ei purjetanud. Meie neljaliikmelisest grupist üks lendas mulle rõõmsalt järele, arvates, et ju ma olen maandumispaiga üles leidnud. Heeh. Nii meid ka tagasi toodi. Pärast hoolsat pakkimist (jesver, kui kaua see protseduur kestab!) olime kõik muidugi taas tahtmist täis - tagasi, tagasi. Ja kui siis lennukis istud ja taas kõrgustesse kimad, mõtled, et oli seda siis nüüd jälle vaja - saatust topelt narrida. Aga pole hullu - teisel hüppel sainu juba aru, mis toimub, kus on lennuväli ja mida ma seal taevalaotuses üldse teen. Elamus oli see igal juhul. Erutav ja meeldejääv. Tõesõna. Ja nüüd ma olen nagu mingi loru, kui teatan, et ma hakkasin seda suisa armastama. Mul ju üks hüpe veel soolas - täna seda ei teinud, ehk lähiajal... Ja kui muhe tüüp, kes kogu aeg õhus minu ümber pendeldas ja pilte teha üritas, ka fotod ära saadab, siis ülban nendega natukene siingi. Eriti armas oli eile õhtul helistanud Elis, kes ütles: kurat, kui sina juba suutsid hüpata, siis mina pean selle ka kohe ära tegema. Lahe on. Ausõna.

Ja eilne õhtu tõi aiapeo Aarne ja Katsi juures, tähistamaks noorte 30ndatesse eluaastatesse jõudmist ja nende pisividina pooleteist aastaseks saamist. Jesver-susver, kuidas ajakirjanduses töötavad inimesed jõuavad ikka pidutseda. See toob mulle meelde, et 19. mail oli Juhan Peegli 85 sünnipäev ja sel puhul kogunesid kõikvõimalikud meediapeerud Tartusse osakonna 50ndat juubelit tähistama. Mina viilisin muidugi teadlikult, sest ei leia, et olen juba nii vana, et heldimusega osakonnaastaid peaksin meenutama. Siinkohal tahan edastada aga vabandused kõigile, kelle suhtes eile õhtul ülekohtune olin. Piinlik igatahes. Vahepeal juhtub. Nüüd siis tööpäev läbi ja kojuminek. Või noh, vaatame, mis elu toob. Võib-olla hoopis ploomiviina armsa sõbra Henriku juures, kes äsja Koreast saabus ja nüüd niutsub, et tahab tagasi. Oh, need reisid, need reisimised...

Ja palju õnne Jarmuhkinile ja Annele, kel täna ometi sünnipäevad on. Kraaps.

Kõigile neile, kes ehk viimaste arengutega Eesti ajakirjandusmaastikul kõige paremini kursis pole. Esmalt tänane, siis mõne päeva tagune uudis.

Postimees koondab Mai Vöörmanni
18:02, 20. mai 2004

TALLINN, 20. mai, BNS - Ajalehe Postimees arvamustoimetuse juhatajana viis aastat töötanud Mai Vöörmann lahkub ametist. Postimehe peatoimetaja Tarmu Tammerk ütles neljapäeval BNS-ile, et allkirjastas käskkirja, millega Vöörmanni ametikoht kaotatakse. Tammerk ei soovinud kommenteerida, mis ajast Vöörmann lahkub. Lisaks tööle Postimehes on Vöörmann tuntud Eesti Raadio saate "Rahva teenrid" ühe tegijana.

ja siis teine

Postimehe uudistejuhiks saab Henrik Roonemaa
08:50, 18. mai 2004

TALLINN, 18. mai, BNS - Nädala pärast asub Postimehe uudistetoimetuse juhatajana tööle Henrik Roonemaa, kes seni töötas Postimehe majandustoimetuses toimetajana.
"Henrik on uudishimulik ja energiline ajakirjanik, kes suudab süveneda teemasse, kuid ei kapseldu sellesse, vaid näeb maailma laiemalt," põhjendas Postimehe peatoimetaja Tarmu Tammerk 25-aastase Roonemaa valimist uudistetoimetuse etteotsa. Roonemaa on süvitsi tegelnud infotehnoloogia teemaga, kujunedes Eesti juhtivaks tehnoloogiaajakirjanikuks, kirjutas leht. "Tahan teha sellist Postimeest, mida võtaksin hommikuti rõõmuga kätte ja hea meelega loeksin," kirjeldas Roonemaa oma töö põhiülesannet. Alates mullu oktoobrist uudistetoimetuse juhataja kohuseid täitnud Toomas Sildam jätkab uudistetoimetuses vanemtoimetaja ametikohal.

Hentshule palju õnne, igatahes. Vott! :)

Põhimõtteliselt olen ma nüüd küll üpris kaua vaikinud. Isegi ei saa aru, miks, sest võrguvaramu voolab nüüd ju praktiliselt otse voodisse... Aga see va varahommikune saabumine Istanbulist, hingepõhjani loksutav ümberistumine Prahas (Marsi-shokolaadi jätsingi vist sinna lennujaamabaari, kus me teed kell 9 hommikul lüristasime) mõjusid mulle nii "hästi", et koju saabudes näitas kehalähedane kraadiklaas ligi 40 soojakraadi. Nii polnud muud teha, kui leppida paratamatusega, et kohe hakkan sonima. Igasugused kurgumandleid ja palavikku alandavad ravumid on paari päevaga siiski imet teinud ja ma suudan taas elust rõõmu tunda. Või noh, peaaegu. Ja nüüd polegi muud teha paari kohustusliku kirjatükke ja kuulda siit-sealt, kes kõik minu MSN-i nime alt laterdanud on sellal, kui mina kusagil mujal trallisin. Ma olen ju jobu - kui pressikeskuses on 250 vms arvutit, siis tuleb ikka ju kõigis endanimeline MSN avada ja see lahti jätta. Ja nii kuulen ma, et nii mõningadki inimesed on veetnud tunde pläkutades mu nime alt. Lõbus igatahes :)

MA ÜTLESIN JU, ET UKRAINA VÕIDAB!!! Musid teile sinna Aedvilja tänavale siit Istanbulist Abdi Ipekci pressikeskusest. :)

Oh sa... Võiks ju siinkohal karjuda. Aga mis sa enam pröökad, kui napp pä:äs finaali tulemata jäi. Pidu jätkub, ehkki ilma tagasihoidlike neiõdeta. Sedapuhku. Natukene ikkagi kurb, aga selline see võistumäng juba kord on. Tööle!

Igatahes on perekond BDG-d ka nüüd kohal. Midagi oli nagu veel, mida tahtsin öelda... Aa, vaadake siis kell 21.00 AK-d, ma üritan trikolooriga läbi jalutada :)

Kõlab ju lahedalt, kui telefonis vastab Andri hääl küsimusele, kus sa oled - oleme Meelisega peldiku taga ja kreemitame teineteist. Ihihi. Tegelikult me likvideerisime päikesepõletusi. Tunnike enne lauluvõistluse algust on melu kõrgpunktis ja kõik üritavad aru saada, kuidas see võistluse hääletussüsteem ikka täpselt käib. Ja kuramuse kolleegid on selle paanika, paraku, põhjustanud. Ma ei pea ju ometi kogu siinsele delegatsioonile aru andma, miks me valeinfot avaldame. Olgu siis öeldud, et ei ole mingit punktide summeerimist, kõik taandub 12-10-jne süsteemiks. Heh. Ja täna on minu ülejäänud elu esimene päev. See oli lihtsalt nii mega! Olete te kunagi viinakokteili värskelt pressitud apelsinimahlaga joonud Euroopa ja Aasia ristteel? Mina olen. Või ka hurmavat kebabi või vanilje-kirsijäätist limpsinud... Mega. Kaardil on see sel neemel, kus Marmara meri, Golden Horn ja Bosporus ristuvad. See oli imeline, indeed. Ja lõpuks ometi olen ma päikeseline. Natuke veel ja ma olen kõrbenud. Vott. Ja Jarek, ma tahtsin öelda, et Malta on kindel valik. Sest see paar on lihtsalt maailma kõige armsamate inimeste paar, keda ma tean. Nii sõbralikud, lahked, avatud inimesi kohtab harva. Nii musid, nagu ütleb Ivar. Nii et - mina näiteks lehvitasin eelviimases dress-rehearsalis küll nende lippu ja tundsin lihtsalt head meelt. Igatahes - Aedvilja kommuuni tervisi, sest just seal toimub Eesti parim europidu. Nagu alati. Suudlused teile kõigile siit päikesepõlenud Istanbulist! Teie Andri.

Nii, eelmised olid siis offline-sissekanded. Oleme jõudnud Abdi Ipecki pressikeskusesse ja võime vist rõõmsalt ohata - oleme end sisse seadnud. Segadus ja teadmatus, mis siin valitseb, on muidugi üpris korralik. Võrreldes varasemate aastatega paistab korraldamatus silma enamgi veel, olukorra teeb raskeks, et keeleoskajaid infojuhte annab tikutulega taga otsida. Pole midagi teha, tuleb leppida. Äsja lõpetas oma proovi Hispaania esindaja ning kõik hispaania ajakirjanikud vaatasid, silmad põlevil peas, et kas tuleb välja... Ega ikka ei tulnud küll. Meie omadest? Pole õrna aimugi. Tean, et peagi silkame neiukestega turule - eks siis lehed homme sest pasunda. Aga muidu on neil loomulikult vaba päev, sest nende proovid on ju nüüdseks tehtud. Kurat, see kibekiirus-tuli takus õpetab mulle vähemalt kiirkirja selgeks.

9. mail kell 23.42 Istanbulis. Hotellis Fatih Resadiye. Eestis õnneks sama aeg. Hotelli leidmine oli tõeline imetegu. Tõsiselt. Esiteks toimub lennujaama ümbruses mingi meeletu kaos, milles igaüks üritab tõestada, et pakub kõige soodsamat võimalust paarikümne kilomeetri kaugusele Fatih’I rajooni sõita. Kui sa oled äsja põdenud, et kas türklaste plekikolin ikka korralikult maandub, pabistanud, kas pagas näiteks Istanbuli asemel kuhugi Sotši kanti ei kimanud, vaielnud valuutavahetajaga, et ulatatud 100-dollariline teps mitte valeraha pole (ja vaidluses kaotajaks pooleks jäänud!), ja jõuad seejärel taksojuhtide peibutustantsust kaasahaaratuna sumesooja Türgi öösse, siis ikka viskab hetkeks ära küll. Aga, oo, see pole siiski veel kõik: liiklus on siin hullem kui Egiptuses, sest autosid on rohkem. Lisaks trallisid täna sõidukite vahel äsja kohalikelt jalgpallivõistlusilt saabunud hullunud fännid, kes liiklesid vaid oma kehtestatud reeglite alusel. Noh, taksojuht, lahe päss, kes sõnakestki võõrkeelt ei rääkinud (pizza good, jesh-jesh), oli nendega täiesti mestis: kihutas punaste tulede alt, kuhu tahtis, lasi vaid rõõmsalt törtsu autoprööti ja kimas edasi. Kerge sabin oli küll, kui näed tema ilmselgelt tigedat kolleegi külje pealt ähvardavalt lähenemas. Mobiililevi (ja nagu Aigi krabinkõnest mõista võis, ka internetiühendus) on praktiliselt olematu – hea, et Tomi kätte sain, kes kusagil Bosporuse kandis ametlikus ööklubis möllavad. Mitte et ma mingit kasulikku informatsiooni oleks saanud (kus kurat me asume ja kuidas Abdi Ipecki staadionile pääseb), ent hea on kuulda endaga eesti keelt kõneldavat. Mis siis, et läbi meeletu kisma, kaose ja möllu. Suitsu! Ma nõuan suitsu! Üpris närviline saabumine ühe tagasihoidliku, ent siiski nõudliku valge inimese kohta ? Hotelli receptionist on veider vana – muudkui aga jagas võtmeid ega suvatsenudki öelda, kas hommikul kusagilt süüa ka saame… No, näis. Vaikin nüüd.

(Kirjutatud 9. mail kell 18.30 Türgi aja järgi… Tõttöelda polegi sel kellaajal suurt tähtsust, sest mul puudub igasugune aimdus, milliste ajavööndite järgi me praegusel hetkel liigume). Oleme siis nüüd kahtlasevõitu Turkish Airline’iga taevalaotuse all ja üritame silmata pilvedest allapoole jäävat. Kollased põllud, mis Tšehhis nii valdavad olid ja Prahas ja selle ümbruses laiusid, on nüüdseks kadunud. Ja miskipärast on mul tunne, et selle kompanii raudleevike kihutab märksa kõrgemal kui teised lennukid. Oeh – õhuaugud… ma loodan, et need on need, mitte pole tegemist rikkise künaga. Palvetagem ? Raputab päris karmilt, ehkki seda ei anna vist väga võrrelda minu kunagise tormiaegse Stockholmi-kogemusega, kui mingeid ümberistumisi Arlandale suundusime tegema. Võeh! oli see nüüd küll. Tšehhid on kummalised. Saadavad meid, check-in’inuid, väljumisväravasse, ent seal ees ootavad turvaametnikud väidavad, et ei tea Istanbuli reisist mitte kui midagi. Rome, Rome, oskab üks umbkeelne nooruk üksnes ühmata. Alles mõne aja pärast selgub, et ta üritab mõista anda – esmalt Rooma reisijad, siis meie. Ausalt öeldes ei tea ta seda veel päris täpselt ent isegi, sest kommunikatsioon selles lennujaamas tundub mitte toimivat. Meelis pakub, et üks järjekordne pilvemütakas võiks olla kui mäetipp, aga mine sa tea… Olin viisakas ja võtsin vastu lahkelt pakutava türgikeelse ajalehe ja üritasin seda pisutki lugeda. Ma ei saa mitte millestki muust kui piltidest mõhkugi aru. Nii veedame aega hoopis pardaajakirja sirvimisega, mis loomulikult Eurovisioonist ja Istanbuli imelisusest pajatab. Aga “Trooja” filmi retsensiooni tundsin ajalehest igatahes ära. Ma arvan, et seda tänu mesimagusalt naeratavale Brad Pittile. Joogid saabuvad, lõpetan jutu ja kukun jooma ?. Oh ja Ah ning Uudu ja Uugu on nimed omal kohal. Pilved lähevad tihedamaks, aga kui ilmaennustust uskuda, siis peaks Türgi kohal päike särama. Et lennuk juba viimased kolmveerand tundi muudkui kõrgemale kerkib, siis lõpetame varsti Kuul. Tore on – seal saab kaugushüppeid harrastada.

(Kirjutatud 9. mail kell 13.26 Tshehhi aja järgi). Siin me siis nüüd istume – Karli silla vahetus läeduses, kohas, millel nimeks Coctails-Cafe non-stop Restaurant. Kindlasti on sel ka mingi eripärasem nimi, ent seda siit ei paista. Otse üle kitsa tee on hiiglaslik silt “zde zhil v letech 1603 azh 1612 Johannes Kepler”. Samal ajal, kui mina tshehhi teaduslooga tutvun, piidleb Meelis meie restorani ühte ettekandjat ja nimetab teda järjekindlalt Juliette Binoche’iks. Sarnasus, mis seal salata, on täiesti olemas. Fotograafid shoppavad nüri meelekindlusega vanalinna teises otsas – pole neist miskit kuulnud. Heitsime teel Kremlist ja Kuldselt Liinilt tagasi vanalinna poole hinge alla 200 grammi Pecherovkat ja tunneme end siin, söepannide sulnis soojuses, imehästi. Jõudsime oma rännakuil ka Franz Kafka kunagisse kodukesse – huvitav, miks mulle see nimi üldse meelde polnud jäänud ja ma patrasin midagi sootuks Hasheki kodust. Meelis ähvardab lauale toodud korvikesest juba neljandat saia võtta – see on tegelikult koos basiilikuvõiga imehea. Aga praegu mõtlen rohkem lasanjale, mis peagi saabuma peaks. Garfield, noh. Kassidega seoses – ostsin kaks üliarmsat ja –naiivset plekk-kruusi, millel nurruvad ja irvitavad kiisud peal. Nii armas. Binoche käib ja naeratab kelmikalt kõigile kundedele. Kõrvallajuas rüüpavad neli keskealist prouat oma kohve vahukoorega ja vadistavad midagi tundmatus keeles. See ongi turisminduse võlu: iga nurga peal kuuled sadu eri keeli… Siin, paraku, väga palju kodust soome keelt. Huvitav-huvitav, põhjanaabrid on asunud uusi liikmesriike väisama. Nii – nüüd sööma.

Servus, kallid kamraadid ja kaasmaalased. Oleme oma eksirännakutel nüüd Meelisega edukalt Praha südalinnas laiuva Karli silla ületanud, tuulisel sillal mõnusat tänavamuusikat kuulanud (vanameeste nelik, kes sellist tõelist New Orleans'i melu ette kandsid, ja siis veel üks teine päss, kes veeklaasidega hirmilusalt Edith Piafi laulu "La Vie en Rose" esitas) ning nüüd maandusime silla läheduses asuvas internetipunktis, kus 10 minuti eest maailmakontakti eest tuleb pelgalt 15 kohaliku kõsshi välja käia. Fotograafid on omapäi ja shoppavad soojemaid riideid - erinevalt oodatust on siin 9 kraadi sooja ja ma kirun end selle eest, et jätsin kampsiku suurde kotti. Ma loodan, et jõuame õigeaegselt tagasi lennujaama, vastasel juhul reisib kampsik ilma minuta 24-kraadisesse Istanbuli. Lennusõit oli ... noh, üpris korralik. Kui mitte arvestada tõka, et tshehhid teps mitte maanduda ei oska. Tulevad sellise mürtsuga taevast alla, et hoia ja keela! Täitsa hirmutav. Ja üks vastikul sahmiv ja sekeldav tädi mu kõrval pidi just siis pissile nõudma (me pidime ju siis ühe teise noormehega krapsilt püsti tõusma), kui lennuk just maanduma hakkas ja me trakse sulgema pidime hakkama. Vott. Ja taksojuhid on siin ka hullud - Eesti liikluspolitsei võiks tulla kaema, kuis siin nad 140 km tunnikiirusega ringi uhavad. Öelgu siis veel, et eestlased liigelda ei oska. Brr. Nüüd vantsime edasi Kremli poole. Ma luban, et ei jää lennukist maha. Suudlused.

Eilsest R.i.f.f.-ist ei räägi me sõnakestki. Las see jääda. Et siis loetud tunnid jäänud reisiks Istanbuli. Homme varahommikul kaome. Täna läksin ja kulutasin kogu komandeeringu päevarahad riietele. No, hea küll, nii hull tegelikult ei olnud. Et ma ei unustaks - esmaspäevase sünnipäeva puhul õnnitlen siin juba Ivarit ette (ehkki me kohtume juba seal maal) ja oma empsile ja vanaemadele ütlen ka armsad emadepäeva soovid ette ära. Vott. Kalli-kalli teile.

Siin me siis nüüd oleme ja tähistame vanaema Tammsaare sünnipäeva. Oi, lõbus. Ja peagi tuleb smart casual trikoo selga tõmmata ja õhtusele vastuvõtule kimada. Nämma. Viimased päevad on vaid tormis möödunud, mistap kuused-kased minu poolt Muhumaale istutamata jäid. Niuts. Loll poiss, noh. Eile küpsetasime kana (sada aastat, oli mul tunne, ehkki tegelikult vaid poolteist tundi), suretasime Viimsis autot (viiu-viiu-viiu ja toss) ja olime muidu luuserid. Elu on ilus. Pühapäeval Türki. :)

Postimehe rõdu on kui Sotshi beach - kõik tulevad ja mõnulevad... Mmm... Päike paistab ja hea on olla. Ainult kõht on tühi. Kraaps.

Sada-sada-sada... See oli siis ilma kohta. Temperatuur. Eile koht'sime isaa ja õegaa ... üle meeletuma aja. Ja ikka ei saanud rääkida, millest kõigest tahtnuks, sest - kus sa siis nii sünnipäevapeol õiguse võtad ja omavahel kuhugi suitsunurka istuma-vestlema potsatad. Aga, igatahes, on tänane ilm nii meeletult ilus, et lihtsalt peab midagi tegema. Midagi toredat. Kes pakub miskit välja? :)

Oeh, jalg tatsub ja suu matsub - ma tahaksin tõtt-öelda juba uttu tõmmata - nii tore on lugeda kõiki rahvuslikke eurovisiooni lehekülgi ja suurimat fänniportaali esctoday.com, kes kõik kirjutavad sellest, kuidas kümned delegatsioonid kimavad Istanbuli poole. Nii lustakas igatahes - kes annab lahkumisvastuvõtte, kes tähistab seda muud moodi... Lahe. Ja kõrvus mürtsub Ukraina-Ruslana.

Tänases lehes soovitab Henrik külastada lehekülge uudised.masendav.com, et te näeksite, kuivõrd jaburaid mootoreid on välja mõeldud. Näiteks see, mis eesti ajakirjanduse headline'e kokku kleebib. Minu vaieldamatu lemmik on pealkiri "Reisikorraldaja nõuab nibusid tagasi". Go! Muuseas, meenub ka sõbra tänahommikune meelekindlus ärkava Eestimaa ees minu orkuti-seltskonda lahkama hakata. Võeh, mul pidi präänik kurku jääma, kui ma seda nägin :)

Ehk siis ametlik delegatsioon sai saadetud Euroopa õhuruumi avarustesse... Ma loodan, et nad ikka täna kell kaheksa ka Istanbulis maanduvad. Eks. Ma kujutan juba ette, kuis kirjutan lugu sellest, kes kõigil maha leinama jäävad - sõbrad, emad-isad... Ja Markol Anu Välba, kes peab nüüd kaks nädalat seda va "Terevisiooni" ise vedama. :)
Pean tunnistama, et mida rohkem neid laule siin ketran-kuulan, et end mood'i viia, olen Valgevene laulu kõrval hakanud hindama ka selle naabreid - Venemaad ja Ukrainat. Miks mitte! Ei, lõbusaks alles läeb, ehkki võinuks isegi ärasõidule märksa varem mõelda - tööperiood on nüüd märksa pikem ju.

Tidrikud lennukile ja Istanbuli! :)

Tere hommikust, ilmajaam ähvardab 27 soojakraadiga. Mina olen rahul. Ise tutvun praegu Kareli ja Raivo matkaga Taimaale ja pugistan omaette naerda: "Kõige kiirem sõiduvahend on tuk-tuk, mille eestikeelne nimi oleks ilmselt põka-põka." Kuigi mul on natukene segadust selle va päevaraamatu struktuuriga, sest esmalt lugesin ma läbi mingid tähelepanekud ja seejärel kalendri ... ning siis ma ei saanudki aru, et mis mille kohta käis. Nii - nõuan selgitust, ma olen ju negatiivtaibu.

Henriku sünnipäev, mis päädis klubiturneega vesipiipude ja Noku vahel... Sekka ka külla Renole, Euroopa Liit ning tormiline volbriöö maailma kõige armsamate inimestega, Eurovisioon ja eurokringel, ärgates juba Viru raba koos hiiglaslike pitsadega ja noorte hipilaagerliku einestamisega vaatetornis, Michaeli europidu Toompeal, vaatega õhtuhämarale Tallinna lahele... See oli minu kolmekümnes, minu esimene ja teine. Ehkki hääl käriseb pisut külmetununa, süda läigib magamatusest ja Smaug otsib võimalust endale psühholoogi juurde aeg saada, on tuju hea - ajaloolise ühismälu jaoks tuli see kõik ikka väga võimsalt. Ja ma vähemalt suutsin peohoos aknad avada ja "Welcome to Europe!" karjuda. Või oli see nüüd ilma "to"-ta... Igatahes tegin ma selle teoks, ehkki lubatud särgi äraloopimine jäi olemata. Ma olen ju ikkagi korralik peoperemees, mitte mingi kaak. Pildid tulevad ka, ausõna. Aitäh teile kõigile, kes sisse astusid ja ühise jõu ja nõuga meie girlandidesse uppunud europeo mäletamist väärivaks tegid. Euro-fairy oli igatahes üle kõige. Nüüd lõpetan töö ja poen koju teki alla.