Paar aastat tagasi, ajal, mil ma üleüldse alustasin bloogimist, oli Maakri tänav peaaegu täpselt samasugune nagu täna. Ainult et nüüd on tuulisem ja (praegu veel) pisut vähem vett. Aga muidu on tunne nagu basseinikaldal - autod sumavad läbi vetevälja, ainult tuled kumavad kusagilt porilögast läbi. Ma ei saa aru, miks peab juuni viimasel päeval jätkuvalt nii lögamöga olema. Vastik. Tõesti vastik. Aga nüüd olen otsustanud kuhugi õdusasse paika sööma minna. Aga kuhu, seda ei tea veel isegi. Palju õnne laulu- ja tantsupeolised, teid ootavad ees mär-r-jad päevad... :)

Oi-oi, ma pidin ju Katsi kuldlause üles panema, sest see tundus ühel ajahetkel nii jaburalt lõbus olevat. Aga et ma jätsin kogu e-mailinduse ometi tööarvutisse ega saatnud seda koju edasi, siis jääb see pärl siinkohal lisamata. Paraku.
Ma olen rattafriigiks muutunud. Inimene õpib, eks? Eile, näiteks, oli mul nii paha tuju, et pärast tööd tõusin toolilt ja sõitsin. Minema. Mööda Kadrioru romansiõhulisi tänavaid, parke ... Siis võtsin suuna mereäärsele rattateele ja vurasin Piritale. Ja tagasi. Vihma tibises kuklasse ja näkku, aga sest polnud midagi, sest tunne oli hästi lahe ja võimas.
Etteruttavalt võiks öelda, et täna see tunne muidugi enam nii kiita pole, sest ratta selga istudes tundsin, kuis teatavad kehaosad on vist küll täiesti läbi tambitud. Ja pealegi tuli mul taas Fastum-geeliga sõbrustada, sest kaelaradikuliit sest vihmast ja tuulest pole just kõige meeldivam kaaslane. Aga noh, mis teha! Sport tahtis tegemmist, õigemini, stress maandamist ja seda võib ka valutava kaela või tagumikuga rahumeelselt edasi teha. Täna vurasin mööda vanalinna ja koperdasin pidevalt mingite võõrkeelsete kultuuriametnike otsa. Ju neil on siin mingi pesa, et neid nii palju oli. Ja öölubi-lounge, mis peagi vanalinnas avatakse, tuleb mega. Seda ma luban. Ainus, mis täna siis avalikult välja käidi, oli, et klubi algab A-tähega. Tegelikult ma tean nime küll, aga ma teen praegu lihtsalt eelreklaami, nothing serious. Ja olen hä-ä-sti sa-a-lapärane.
Oeh, kuhu ma jäingi? Aaa, õigus. Ja siis, kui lõpuks oma kolmkümmend kilomeetrit olin läbi uhanud, vaarusin väsinult dushi alla ja tundsin end taas jõle hästi. Imelik asi see sport. Nii-hea-tunde peale oli ju vaja end taas ratta selga ajada ja Katsi poole vurada. Et muhedast õhtust rõõmu tunda ja üldse niisama olla. Noh, võileibu ka vitsutada. Kurat, ma vihkan neid kuulõppe. Aga ma arvan, et ma ei üllata niisuguse avaldusega kedagi. Kes ikka päev enne palgapäeva rõkata saab, et oh, persse, mul alati nii palju raha, et ma ei teagi, kas see kunagi otsa saab. Mul saab. Alati. Ausõna.
Nüüd otsustasin Michael Moore'i kõmulist Fahrenheit 9/11" tõmbama hakata. Olgu parem hea. Muidu ma kustutan selle jälle ära.

Kui tuleb pressiteade "Rahvastikuminister Rummo esines ESTO-l", siis mina loodan ju, naiivitar nagu ma olen, et ta mõne ilusa rahvalaulu näiteks laulis või siis lätlastega rukist lõikama minemise tantsu tantsis. Aga ei - temal vaja rääkida jälle okupatsioonist ja isolatsioonist ja poliitilisest pagulusest. Näh. Et ta ka laulda ei võinud...

AAAAAAAAAPPPPPIIIIIIIIIIIIIII! Hillar Kohvi fotoalbumist pealkirjaga "Minu esimene avameelne album" album.ee-s midagi rõlgemat lihtsalt ei ole olemas. Aitähh sõbrad, nüüd on mul söögiisu aastateks läinud. Hoiangi raha kokku.

Ei saa mitte vaiki olla, aga digitaliseerimine ja digiteerimine on meie tööka kollektiivi vähemalt pooleks päevaks töövõimetuks teinud. Sest üks tundub loogiline, aga võõrsõnade leksikon väidab, et teine on õige. Kurat. Saa sa nüüd aru. Nüüd on otsustanud mu kallid kolleegid mu selle teematõstatuse tõttu digimoniks ristida. Ja sõnu tuli kui oavarrest. Näiteks võib digimine ühelt poolt tähendada tigetsemist ("ära digi seal midagi, vaid too mulle digitelefon, et saaksin digiteerida"). Teisalt aga on see viide rate.ee-le: digimine kui elektroonilisel teel paljunemine (vrd. 'sigimine' - sugulisel teel paljunemine). Nii pole kaasaegsetel emadel-isadel põhjust imestada, miks lapsed tuhandete kaupa rate.ee-sse ronivad: et ikka kiirelt ja mugavalt omavahel digida. Kasvõi attatchmendi teel. See tähendab, et kui saadad läbi msn-i või e-posti kaaslasele attachment'e, siis hoidu pigem kolmikutest-attachmentidest: võib tulevikus kalliks minna. Eriti kui attachmendid kõik ühel ajal kooli tahavad minna... Oioi, nüüd teeb mu aju täpselt seesugust häält, nagu mu koduarvutist viirusfaile leidev Ad-Aware: prräuuuhh!

Pisike proov...[update! Ma lihtsalt proovisin kiirbloogimist - üks väike näpuliigutus ja juba ongi tekst rahva ees. Ja seepeale võtsime kätte ja vaatasime "Voonakeste vaikimist", mis oli vist viga. Ma ajasin kõik kodused sellega hulluks, et arvuti ees hüppasin, kargasin ja tõmblesin ja keeldusin filmi vaatamast. Ja kui patja peitununa mõnda kohta ei näinud, nõudsin filmi tagasikerimist. Ma hakkan Eliseks muutuma. Vist.]

Nii, nüüd on lõpuks aega olnud ka, et jaanituleliste fotograafia-sünnitused võrguavarustesse üles panna. Niimoodi see lõkkesuitsune sussuvussu tuli, nõgeste ja napsuga :) Nüüd võtan teiseks lubaduseks kopsud õhku täis ja töötlen ära ka pildid, mis meie üliarmsat Elistvere loomapargi sõpradepidustust meenutavad...

Täna öösel tehti mulle ajuoperatsioon. Einoh, tõsiselt. Ja pärast pidin minema mälu- ja assotsiatiivsete seoste taastusprogrammile. Hüpnoosiga ja sugereeriva tekstilugemisega tegeles Kerttu Rakke. Tore. Jabur oli see igatahes küll. Ja hommikul oli kukal valus. See võis tulla sellest, et me eile hilisõhtul Sigmund Freudi ja Sherlock Holmesi filmi vaatasime. Mis oli iseeneest muidugi tore. Üleüldiselt on laupäevad saanud mahamagamispäevadeks ja laupäeva õhtud suuremaks kinoprogrammiks. Vaatasime ka Garry Potteri kolmanda osa ära. Vene keeles. Arvutist. Nüüd tahan kinno minna :)
Aga jaanid peetud, vend lõpetatud ja Tartuski üle pika aja taas oldud. Mõnus nädal, pole midagi öelda. Kus jaanid tulid? Henriku metsavahitalus Tänassilma metsades (noh, hea küll, tegelikult see ikka polnud metsavahi pärand, aga nii kõik arvasid). Järgmine päev tõi armsad inimesed Pallase puiesteele kokku ja nii otsustasingi reedese tööpäeva Tartus teha. Mis sa siia pealinna ikka kimad iga väiksema kui esikülje pärast. Heeh. Praegu vaatan pildiallkirja eilsel lehel: "Teiste hulgas kaotab töö ka Vanalinnastuudio üks nimekamaid ja näitlejaid Anne Paluver". Päevatoimetaja muigab ja laiutab käsi. See sõnanali toob mulle teisegi meelde - kui SLÕhtulehe arhiivist artikleid otsisin, jäi mulle silma kaks artiklit, mis küll eri oopereist ja päevist, ent loetelus teineteisele siiski järgnesid: "Nele-Liis Vaiksoo: "Voodistseen pole sugugi kõige raskem."" ja "Eino Baskin: "Raske on. Raskem kui tavaliselt."". Näed siis.

Jipikajee, nüüd siis lõpuks on jalgrattast ka kasu. Läänemeremaade peaministrite kohtumine on linna liiklusele oma jälje jätnud. Ja tulemuseks on see, et ma asusin esmakordselt pealinna avarusis oma väikese veloga ringi veerema. Väga lahe, pidades silmas seda, et olen Tallinnas nüüdseks elanud juba ... umm... sada aastat. Okei, tegelikult vist vahelduva eduga alates 1998. aastast. Ja lõplikult (see on üks kole sõna, see ei pea kunagi paika!) siis 2001. aastast. Ja alles nüüd siis rattaroolis... :) Krt, viimane sõna kõlab nagu "ratastoolis".

Selja taga on üks ütlemata armastusväärne nädalavahetus. Ja üks ütlemata armastusväärne kiirvisiit Tartusse. Eesmärgiks loomulikult JCS. Jälle. Kui mulle avaetendus meeldis väga, siis tänaõhtune (noh, nüüdseks vist juba eileõhtune) viimane lavalugu oli lihtsalt su-per-be! Tõesti. Sest muutlike ilmastikuolude puudumise tõttu võis kogu tähelepanu pöörata laval toimuvale. Ja see oli lihtsalt vaimustavalt vapustav. Või vastupidi. Jah, õhkan ja ohin nagu mingi hilispuberteet, aga kui Henrik küsis, millised muusikalid kuuluvad siinmail lavastatuna mu toppi, siis see on tõenäoliselt üks neist. Mis siis, et orkester otsustas viimase etenduse puhul mingit jaburat tirilimps-poolteist-viise sisse mängida ja enda suva järgi orkestreeringut muuta. Kõik muu oli lihtsalt vai-mus-tav. Mhmh.
Ja eriti armas on maanduda just hetked tagasi kodus ja mõelda, et heh! kui väike see riik meil ikka on. Tartu (armas). Pang (kodune). Maailm (elamus - muuseas, kui tahate aru saada, kas mõne klubi või pubi omanikringkond ka nalja mõistab või et milline on nende fantaasia või huumorimeel, siis külastage neile kuuluvate asutuste tualette - need ütlevad kõik. Alati.). JSC (sajakordne elamus). Ja jälle kodus tagasi. Nagu niuhti! Sama kiirelt sai reedel Ene sünnipäeva kusagil pealinna lähistel metsade vahel (Patika, okei!) tähistatud ja laupäeval lihtsalt magatud. Kiired ajad, kiired kombed. Ja juba ongi käes nädal, mis töötähega eriti ei hiilga: miidsammer dei ometi tulekul ju. Kus teie selle vastu võtate? Mul pole isegi mitte dilemmat. Ma lihtsalt ei tea veel. Aga, nagu Silvia nentis, homme on ka päev. Eks siis näeb. Mis mürgel siin käib. Räägi, mis on juhtumas... Südasuveöine Eestimaa on ilus. Ausõna, ise nägin. Ja Päike vist käis vaid korraks kusagil puuriida taga ära, et siis kohe üles karata ja kaeda: what's the buzz, tell me what's happening... :)

[update: Smaug on tõepoolest staar! Kristel tegi igatahes mõnna Smaugi bloogi ja nüüdseks on see pässile juba kolmas ülesastumine meedias. Vastsündinuna tuli ju EPLis ning mõni aeg hiljem ETVle kaastööd teha. Tubli, superstaar - Jesus Cat Superstar. Varsti ma enam tööl ei pea käima, sest tippmodell toob ise vara ilusasti koju...]

Guardian vahendab "lõbusaid" uudiseid ülipopulaarsest reality-show'st "Big Brother". Esmakordselt sarja ajaloos (ja eetris ollakse juba viiendat aastat!) läksid majaelanikud omavahel nii riidu, et ühe mehe ja naise vahele tuli majja saata turvamehed, et nende suisa vägivaldset kaklust lahutada. See tähendas ka, et enam kui tunniks ajaks tuli live-feed digikanalil katkestada. Huvitav-huvitav, ja meie telekanalid üritavad neid reality-show'sid üha enam propageerida ja juurde toota. Hea küll, huvi võib ju olemas olla, aga what's the point? Ma mõtlen, what's the point televaatajate jaoks. Telekanalitest saan ma aru - see tähendab ohtrat reklaamiraha, sest kirgede möll peibutab vaatajat. Aga tegelikult - kas ilma "Suure venna" sarnaste saadetega siis üldse enam hakkama ei saada? Veidrad on need inimesed, veider on see massipsühhoos. Olgu, venelaste "Aken" oli provotseeritud ja lavastatud (internetiski ringi liikunud klipp sellest, kuidas mees ja naine omavahel tele-eetris teineteist räigelt peksma hakkasid ja mees nii vihane oli, et ka kõik operaatorid ja muud kõrvalseisjad läbi peksis), aga siiski... What's the point, ma küsin. Saabusime Henrikuga just brittide kuninganna südasuviselt ametlikult sünnipäeva vastuvõtult Lucca keskusest. Residentsist, noh. Häh, toitu üldse polnud! (See oli teatava muigega suunurgas öeldud, ärge arvake, et me v a i d söögiks sinna ilmusime). Ja esmakordselt toimus tseremoonia "Beating of Retreat", mis sisuliselt tähendas viisakat väljaviskamist. Kahetunnine üritus lõppes tõelise surmalaulu saatel lipu langetamise ja tuppa viimisega. Ja rumalad olid need (ajakirjanikud), kes peenest vihjest aru ei saanud. Ma siis tunnistasin saatkonna ametnikele, et eestlastele tuleb ikka otse öelda, et minge p...., mitte vihjata mingite sümbolite ja märkide kaudu :) See oli ka huumor.

Ja alles nüüd kuulen reaktsioone, et olen eelmise nädala Jeesuse-loos puusse pannud. Ma just vaatasin Elo-Liisi kodukale ja tundsin end väga piinlikult. Trükikalatsura, noh. Tavaliselt ma ju ikka tean, millest ma räägin. Ja ma tean, et Lauri pole miski jünger seal. Äkki oli mul pohmell? Võib-olla. Kes seda enam mäletab... ;)

Try not to get worried
Try not to turn on to
Problems that upset you
oh Don't you know
Everything's alright
Yes everything's fine
And we want you to sleep well tonight
Let the world turn without you tonight
If we try
We'll get by
So forget all about us tonight

Apostles' Women
Everything's all right
Yes everything's all right yes

Mary Magdalene
Sleep and I shall soothe you
Calm you and anoint you
Myrrh for your hot forehead
oh Then you'll feel
Everything's all right
Yes everything's fine
And it's cool and the ointment's sweet
For the fire in your head and feet
Close your eyes
Close your eyes
And relax
Think of nothing tonight

Apostles' Women
Everything's all right
Yes everything's all right yes

Judas
Woman your fine ointment
Brand new and expensive
Should have been saved for the poor
Why has it been wasted?
We could have raised maybe
Three hundred silver pieces or more
People who are hungry
People who are starving
Matter more
Than your feet and hair

Mary Magdalene
Try not to get worried
Try not to turn on to
Problems that upset you
oh Don't you know
And we want you to sleep well tonight
Let the world turn without you tonight
If we try
We'll get by
So forget all about us tonight

Women
Everything's all right
Yes everything's all right yes

Jesus
Surely you're not saying
We have the resources
To save the poor from their lot?
There will be poor always
Pathetically struggling
Look at the good things you've got!
Think while you still have me
Move while you still see me
You'll be lost
You'll be so sorry
When I'm gone

Mary Magdalene
Sleep and I shall soothe you
Calm you and anoint you
Myrrh for your hot forehead
oh then you'll feel
Everything's alright
Yes everything's fine
And it's cool and the ointment's sweet
For the fire in your head and feet
Close your eyes
Close your eyes
And relax
Think of nothing tonight

Apostles' Women
Close your eyes
Close your eyes
And relax
Think of nothing

Everything's all right
Yes everything's all right yes

Niisiis Jeesuskristussuperstaar vaadatu. Eile oli esietendus ju ometi. Ma ei hakka praegu pikemalt kommenteerima seda üdini armast õhtut, sest oleme nüüd nõuks võtnud siit Ihaste metsade keskelt lahkuda ja pealinna poole tagasi turneetada... Enne kinnitasime lugupeetud ema praadidega keha ja... Lahkuda võiks ikka ju ometi, kaua siis kallid külalised ikka siin külalislahkust kuritarvitavad:) Aga igatahes oli eile üdini tore, mis siis, et sulnis vihma- ja rahekardin ühtäkki Tartu peale laotus ja kogu näitemänguliste seltskonna ühes pealtvaatajatega enda embusesse haaras. Naljakas mõnes mõttes ju ka: vanajumal tõmbas lavastusele vee peale, noh :) Nii, aga nüüd asiseks ja pealinna! Hiphip!

"Olen ansambel Vanilla Ninjast väga heal arvamusel. Ma täitsa usun, et neis on potentsiaal Eesti muusikatööstus käima tõmmata, nii nagu Rootsi muusikatööstuse tõmbas omal ajal käima komeedina maailma avalikkuse ette sööstnud ABBA. Vanilla Ninja - Eesti ABBA? Miks mitte!" Nii kurjustab härra Tallinna linnapea oma kirjas Eesti ajakirjandusele. Vat-vat!

Elo-Liis, Elo-Liis, miks oled varjanud, et bloogi meisterdad? Aga mina, näe, leidsin üles :). Mulle meeldib see, et pealinnast ülikoolilinna kolinu kogeb seal pesitsedes samu tundeid ja mõtteid, mille eest ma omal ajal ülikoolilinna tolmu jalgelt pühkisin ja pealinna trügisin. Line "tallinn on mulle nii armsaks saanud" kõlab kahtlaselt tuttavalt. Tartu, ära mind löö, aga nii see praegu on. Tänane NY Times kirjutab muheda loo sellest, kuidas Ronald Reagan jälle staaritseda suutis ja tobult George W. Bushilt kogu D-Day ürituseks planeeritud tähelepanu röövis: "Yesterday, he [R.R.] once again stole the show." Niisiis, asiseks!

Kiitsaka pardi elu pole palju väärt, ohkas närviline part äsja filmis "Babe". Mulle meenus, et täna on ometi ju Taavi sünnipäev. Temale ka palju õnne. Votvot.

"On pühapäev tore päev, tore päev. Siis isa töölt koju jääb, koju jääb...," laulis eeteevee mulle täna pärastlõunal kõrva. Unine pilk rändas üle siin-seal turritavate tolmutortide, musta pesu ja pesemata nõude virnade, jäi seisma tigedalt voodis põrnitseva Smaugi ees (kui ta oleks saanud, oleks tal ühes käes kahvel, teises taldrik olnud, ja ta oleks neid nõudlikult kokku tagunud, nagu filmis "Naerata ometi", ja skandeerinud: süüah, süüah!) ning rändas siis hetkeks teki alla tagasi. Polnud midagi teha: maja vajas läikima löömist. Ja kass toitmist. Ja ajaleht tegemist. Nii see pühapäev mul algaski.
Viimased päevad on olnud nädalavahetuslikult lustakad - sõpradega Tartusse tööpostile, et jiisuskraisti oma silma-kõrvaga kaeda ja et Liisile sünnipäevaõnnitlused isiklikult üle anda. Ja kui siis laupäeva hommik imeliselt päikesekullaselt koitis, oli aeg Tallinnasse tagasi sõita. Selline tagasihoidlik kiirvisiit, mis päädis isegi oma lugupeetud vennaga kohtumisega linnatänavail. Sest päälinnas kavatses Kats aastakese vanemaks saada. Ja Rait väärikalt oma metsamajakeses sünnipäevapidu pidada. Ja Vanilla Ninja lauluväljakul rokkida. Homses lehes pahurdab Margus Kiis kontserdi üle. Mina ei pahurda. Henrik, Silvia ja mina saime küll hea kontserdielamuse, millest oleks igal kodumaisel showmännil õppida: nii produtseeritakse kontserte ja ärge irisege nende üle, kes tõepoolest Euroopas läbi on löönud. Irisege süldibändide üle kui tahate. Või ärge üldse irisege. Igatahes tuli pärast kontserti võtta ette jalgsimatk Altmetsa suunas, sest taksodest oli pealinn küll tühi. Brr, uusi firmasid on vaja juurde, mõtlesime Urmasega, kui ühtegi taksodispetsherit kätte ei saanud...
Nüüd siis taas tööpostil. Lauale olen kuhjanud Kitekati ja Darling'i purgikesed: näete, ma ausõna viin Smaugile süüa! Näitasin eilsele sünnipäevalapsele Katsile kingituseks kruiisireisi kirjeldust, kus mõni Eurohaldjas praegu tuuritab, ja suutsin ta vist kadedusest roheliseks ajada. Ennast, muidugi, jälle ka :) Aga vähemalt sobib roheline Kats oma töölaual kõrguvasse botaanikaaia lõikelillede kompleksi suurepäraselt. Ihihi.

Kes küll leiaks meie kunstniku? Teada on, et üks kodumaine nädalaleht on teda näinud. Ja üks nädalaajakirigi kohanud. Aga meie ainult otsime ja otsime... Lõbus. Muuseas, SLÕhtulehe horoskoop väidab, et täna tuleb meeldiv päev. Nendele, kes vabas õhus liiguvad, mitte kontoriseinte vahel ei istu. Ühesõnaga, mitte minul. Vaid näiteks kellelgi kodanikul, kes eile siit nelja tuule poole pürstis ja varahommikul Kreekasse jõudis. Tervisi sinna soojale maale.

Ehh, huvitavad ajad. Mõned inimesed, näiteks nagu Karel või siis nagu Raivo võtavad kätte oma seitse asja, pühivad jalge alt Eestimaa tolmu ja teatavad, et lähevad ära Londonisse. Lennupileti tagasisõidu kuupäev on lahtine kuni novembrini. Otsivad sealt töö ja hakkavad rõõmsalt elama. Jesver, kui lõbus. Neil puhkudel ma alati mõtlen, et on alles ettevõtlikkus - mida ma siin kopitan ja hädaldan, kuivõrd raske elu mul on :) Noh, tegelikult ma muidugi ei hädaldagi niisuguste asjade üle, aga kättevõtmist seks, et sõita kuhugi "uut elu alustama" või vähemalt proovimagi... Seda ka pole. Phähh, aga võiks. Nüüd ma natukene urisen enda peale, teen rõdul ühe suitsu, võtan päikest ja kohvi ja hakkan taas kirjutama. Väikesed sõrmed teavadki rohkem sõnu, muuseas, kui teised sõrmed. Ausõna.

Kuu on jälle möödas - pealinna on sündinud trobikond uusi veidra nimega lapsi. Hmm...: Poisid said mais eripärasteks nimedeks Adrian, Ats Sander, Benit, Darijus, Ekebert, Enrique, Fred Jordan, Leonard Iskändär, Lui Hendrik, Luy-Eric, Rainer Harley, Rami Mikael, Roby-Reto, Rome-Stig ja Sander-Lee. Tüdrukud said eripäraseks nimeks Adanna, Alis, Anna Mi, Annita, Aure Ly, Avigeja, Beti Katerina, Crystal, Kris Jette, Lovise Rosalie, Melani Meribel, Meril Selina, Mete, Mirt, Nicole-Mari, Shirley ja Tais. Palju õnne kõigile noortele lapsevanematele.

Oi, ja ongi lastekaitsepäev... Kaitsesime seda koos armsa õe ja Jarekiga, otsustades selle veeta mõnusa ja muheda filmiga "Down With Love". Ma tõepoolest polnud seda varem näinud ja nüüd suisa armusin sesse. Tõsiselt, noh! Ja ehkki Kaire on veendunud, et Renee Zellweggeri võib panna ühte patta koos Helen Hundiga (sorry, Jarek!), pole ma temaga nõus. Renee on väga armas. Vott! Eriti seesuguses 1960ndate aastate alguse ajastust pajatavas muuvis :) Ja las nädalavahetuse tormlemine Matsallu (Pljuone veel kord, Eerik) , tagasi Tallinnasse ja Naissaare merereis kahemastilise kaljasega (millel seilates vaja muidugi veiniuimas heeringat mängida oli), pühapäevane unepäev ja eilne lordmeeri lustakas vastuvõtt (kust The City lordmeer juba meie saabumise ajaks lahkuda oli jõudnud) jäädagi parem minu enda avastamata mõistatuste varasalve... Kõike ju niikuinii ei jõua mäletada:)