Lõppe-lõppe, juunike... Huvitav, miks ma kuidagi kell kaheksa üles ei ärka, ehkki äratuskell juba mitmendat päeva just see kell heliseb? Hmm... Pisut veel reklaamifestivalist.
29.6.05
28.6.05
Pea on tühi. Naljakas tunne, teate. Ehkki kusagil sees ütleb üks hääl speak up, stupid you, aga aju ei võta kinni ega tönka kaasa. Täiesti veider. Aju taob vaid üht: siin kliimas ei ole võimalik töötada. Ei ole, ei ole, ei ole. Lihtsalt ei ole. Ja kusagilt teisest sagarast laulab sisse Gabrielle, kes räägib midagi päikesepaistest akna taga. Vhhüü, tõepoolest väga veider tunne. Nagu istuks jälle kui väike laps, pahuralt põrandal, kes on Uppsalast külla saabunud onudelt-tädidelt saanud kingituseks tuhandeklotsilise pusle ning tahab seda kõigest väest ja jõust tervikpildiks kokku panna (pildil lumevaibaga kaetud punatoonides Rootsi linnake ja aukartust äratav katedraal, lumemütsike kiivrile laotatud)... Aga kuidagi ei oska. Tahe on, aga oskust jääb väheks. Või siis viitsimist ja iga tükikese detailsemalt uurimise põhjalikkust. Ent ometi ei lähe pilt kokku ka vägisi lükates. Sest servad ei ühti. Ja pea on ikka tühi.
Sestap lisan, mille lubasin kord Cannes'is ööhakul kohvikus istudes lisada...
22.06. ca 23.30 kohaliku aja järgi. Aga Nizza saabumine on jumalik… Tuju lihtsalt on selline, et kõrvas mürrab Cheri teistsugune armastuslugu, alates Frankfurdist puudub taevas ainuski pilveräbal, mistap olen siiani lihtsalt vahtinud. Aknast välja öhe. Suu ammuli nagu väike laps. On kottpime, vaid üksikud asustatud punktid sel trajektooril, mis on kui pisikesed jaaniussiparved kusagil kauguses. On mõnus. Mis maandudes edasi saab – noh, eks seda siis näeb; aga praegu olen rahul.
Kella 21 paiku kohaliku aja järgi. Jaaniöö 2005. Siin ma nüüd istun – baar, tegelikult küll laundž, mil nimeks Twiggy (brošüürides märgitud veidra lühendiga GF… okei, tegolt on nad kõik siin väga toredad ja heasüdamlikud: eriti see keskealine baarimees, kelle kõhu peal sirab musta-roosa kiri „Hollywood is in Cannes. Rodeo Drive.“, ja rüüpan õlut. Ei, õlul pole isegi midagi viga, aga tuju nüüd küll kõige parem ei ole. Isegi ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et hinges värelev üllatuseootus, mis Cannes’i saabumisega võinuks kaasneda, luhtus. Üllatus jäi olemata.
See on üks tavaline unine Vahemere-äärne kuurortlinn, millel, tunnistagem, on küll ilus-armas vanalinn, ent millest siiski ei piisa, kus üksi olemiseks põhjust siiski pole. Hmm, eelmist lauset vaadates tuli mulle küll millegipärast Tammsaare meelde. Ent oma algse mõtte juurde tagasi tulles, siis nii tõepoolest on: kaunid kaatrid reidil, päevitanud rannarahvas, lainevahtu kaldale uhav meri, palmid-palmid-palmid ja ohtralt hotelle-baare-restorane… Võib-olla ma olen veidrik, aga siiski võin ma öelda: ma olen seda kõike juba näinud. Lõuna-Itaalia. Portugal. Hmm…
Aga võib-olla on küsimus siiski seltskonnas. Selles, mida mul siin pole ja mida ma siin ja praegu olles siiralt taga igatsen. Ei noh, ega ma nüüd mingi depressiivik ka pole ju: küsimus on vaid selles, … … Ei teagi, milles küsimus on, kui aus olla. Mõte läks kaotsi. :)
Kui aga asjale ja olukorrale teistest küljest läheneda, siis elamus, mis Cannes’i reklaamifestivali (minu) esimeselgi päeval pähe kolksatas, oli võimas. Sõnumeid – jah, muidugi suunatuid, ma olen sellest teadlik – on nii palju, et indiviidi vastupanuvõime lihtsalt ühel hetkel hääbub, blokeerides kõik ülejäänu. Ausalt, häid mõtteid, võtteid ja näiteid on nii palju, et lõppude lõpuks on ajus vaid üks ideede virr-varr… Katsu sa selles siis normaalseks jääda. Tahes-tahtmata hakkad mõtlema, et mille kuradi pärast Eestis seda kõike ei suudeta. Meie vaatame ainult odavaid Colgate’ide ja Vanish Oxy Action’ite reklaame ja arvame, et see ongi reklaam. Tänane Saatchi&Saatchi New Director’s Show oli üks eredaid näiteid sellest. Okei, meie reklaamikunnid võivad kohe öelda, et see, mida ma räägin, on möla, sest tegelikult on kodu-Eestis nii palju kreatiivsust…
Aga, andke mulle andeks, teie võite enda peas tõeliseld Terry Pratchetid olla, aga kui klient seda ei taha ja teie vaimuilu ja võluvalu vastu ei võta, siis nii lihtsalt ongi. Ja selles asja kurbloolisus seisnebki. Enne tuleb suuta tellijale selgeks teha, et anna andeks, nii EI TOHI sind müüa. Sest see on kõik läbu ja tarbija aju, mitte tema pesu pesu. Te ei usu mind? Külastage kasvõi seda üritustki (või vaadake varasemate aastate salvestusi, mida ma isiklikult nägin tundide kaupa juba tudengipõlves), ja te saate aru, et mul on õigus. Mõtteviisi muutmine – hmm, see on väljakutse. Võtab selle keegi vastu? Võiks ju. (Muuseas, eriti lõbus on see, et istun välikohvikus ja toksin oma töntsakate sõrmedega teksti väikesesse arvutisse, ent kõik söögipaigast mööda kappavad eestlased-brändingumeistrid ei märkagi, et ma siin istun, ihihii… Nii tore on kuulata mööduvat eesti keelt ja teha nägu, et olengi üks kohalik lõuna-prantsuse kirjanik, kes õllerüüpest loob… :) :) :)
Muuseas, mõni tund tagasi veetsin aega siinsel peabiitšil festivalipalee vahetus läheduses… Hmm, mis see nimi nüüd oligi… Igatahes oli see lihtsalt üks naljakas elamus. Tundsin end taas kui kooliajal, mil mulle meeldis istuda kohvikutes-baarides ja lihtsalt inimesi vaadata-vaadelda. Ei, ega see veider hobihuvi pole kuhugi kadunud, ent see on argielus olles suuresti teisejärguline. Piisavalt palju tähelepanu läheb siiski mujale. Aga siin. Lihtsalt, istud, oma beežjaskahvatut kõhtu päikese poole sirutades, ja jälgid rannas toimuvat. Paare-paarikesi, kes lastega, kes teineteist otsimas-leidmas – kultuuriliselt oli eriti kummastav näha ühte meest ja tema tibi, rinnad katmata, kes praktiliselt lihtsalt seksisid rannaliival… Aga võib-olla pole siin kultuuride erisusega midagi tegemist, võib-olla oli neil lihtsalt pohhui –, kes aga lihtsalt õhtu hakul välja tulnud. Randa. Et raamatut lugeda, veini trimbata või loojuvat päikest vaadata. Sest õhutemperatuur on ju ka praegu (21.34) kakskümmend seitse kraadi. See temperatuuriasi tuletab mulle meelde eilset saabumist ja see omakorda AbFabi. Mäletate seda osa, kui Patsy ja Edna koos õnnetu kultuurihuvilise Saffie’ga Marokosse Agradiri sõitsid? Eelnevalt oli ema Edna hoiatanud tütart, et ärgu too ehmugu: Marokos on väga palav ja ta võib minestada. Aga kui nad siis kolmekesi, Saffie keskel, Agradiri lennujaamast väljusid, kukkusid mõlemad eided kummalgi pool tütart lihtsalt kokku ja Saff oli veidi ärritunud sellisest reaktsioonist. Igatahes just seesugune emotsioon valdas mind: pa-a-la-a-v! Ja õhku…Andke mulle õhku! Kahjuks polnud mul kedagi kaasas, kelle najal dramaatiliselt kokku kukkuda :) Äkki peaks helistama BBC-sse ja Jennifer Saundersi palkama?
Noh, kas Eestis käib juba jaaniko-jaaniko? Ja üle tule hüppamine? Vara vist veel. Kell alles kolmveerand üksteist seal. Hüppaks ka kusagilt üle – näiteks kõrval asuvast tänava sulgemiseks püstitatud tarast. Sellest samast, mida mööduvad mopeedijuhid hooletult jalaga löövad, et mööda pääseda. Hmm…
Oleks see vast veider. Ja siis viidaks mind sandarmitega minema ning ma pean pärast pogris seletama, et meil Eestis on selline komme, et muudkui aga hüpatakse südasuve puhul igalt poolt üle. Hea, et ma ei pea hakkama tüdrukute kombel üle seitsme aia ukerdama. Siis vist läheks selgitustöö eriti raskeks…. Hmm. Miskipärast meenuvad mulle aastatetagused linnalapse jaanid… KAHEKSA AASTA TAGUSED. Vaid vähesed teavad ja mäletavad seda kipsi-, teleantenn-sõnajala ja teeküünalde aega seal Uuel tänaval… Noh, kuhu me K-ga pärast tagasi jalutasime, kuna ma pidin ikka kõik tavaari kaasa võtma. Praegu on umbes samasugune värk. Ainult kraad kaugemal. Nii, ma siis nüüd helistan linnalapse-jaanidele! (Minutid hiljem.) Aga, no muidugi, keegi ei võta ju vastu.
Sestap lisan, mille lubasin kord Cannes'is ööhakul kohvikus istudes lisada...
22.06. ca 23.30 kohaliku aja järgi. Aga Nizza saabumine on jumalik… Tuju lihtsalt on selline, et kõrvas mürrab Cheri teistsugune armastuslugu, alates Frankfurdist puudub taevas ainuski pilveräbal, mistap olen siiani lihtsalt vahtinud. Aknast välja öhe. Suu ammuli nagu väike laps. On kottpime, vaid üksikud asustatud punktid sel trajektooril, mis on kui pisikesed jaaniussiparved kusagil kauguses. On mõnus. Mis maandudes edasi saab – noh, eks seda siis näeb; aga praegu olen rahul.
Kella 21 paiku kohaliku aja järgi. Jaaniöö 2005. Siin ma nüüd istun – baar, tegelikult küll laundž, mil nimeks Twiggy (brošüürides märgitud veidra lühendiga GF… okei, tegolt on nad kõik siin väga toredad ja heasüdamlikud: eriti see keskealine baarimees, kelle kõhu peal sirab musta-roosa kiri „Hollywood is in Cannes. Rodeo Drive.“, ja rüüpan õlut. Ei, õlul pole isegi midagi viga, aga tuju nüüd küll kõige parem ei ole. Isegi ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et hinges värelev üllatuseootus, mis Cannes’i saabumisega võinuks kaasneda, luhtus. Üllatus jäi olemata.
See on üks tavaline unine Vahemere-äärne kuurortlinn, millel, tunnistagem, on küll ilus-armas vanalinn, ent millest siiski ei piisa, kus üksi olemiseks põhjust siiski pole. Hmm, eelmist lauset vaadates tuli mulle küll millegipärast Tammsaare meelde. Ent oma algse mõtte juurde tagasi tulles, siis nii tõepoolest on: kaunid kaatrid reidil, päevitanud rannarahvas, lainevahtu kaldale uhav meri, palmid-palmid-palmid ja ohtralt hotelle-baare-restorane… Võib-olla ma olen veidrik, aga siiski võin ma öelda: ma olen seda kõike juba näinud. Lõuna-Itaalia. Portugal. Hmm…
Aga võib-olla on küsimus siiski seltskonnas. Selles, mida mul siin pole ja mida ma siin ja praegu olles siiralt taga igatsen. Ei noh, ega ma nüüd mingi depressiivik ka pole ju: küsimus on vaid selles, … … Ei teagi, milles küsimus on, kui aus olla. Mõte läks kaotsi. :)
Kui aga asjale ja olukorrale teistest küljest läheneda, siis elamus, mis Cannes’i reklaamifestivali (minu) esimeselgi päeval pähe kolksatas, oli võimas. Sõnumeid – jah, muidugi suunatuid, ma olen sellest teadlik – on nii palju, et indiviidi vastupanuvõime lihtsalt ühel hetkel hääbub, blokeerides kõik ülejäänu. Ausalt, häid mõtteid, võtteid ja näiteid on nii palju, et lõppude lõpuks on ajus vaid üks ideede virr-varr… Katsu sa selles siis normaalseks jääda. Tahes-tahtmata hakkad mõtlema, et mille kuradi pärast Eestis seda kõike ei suudeta. Meie vaatame ainult odavaid Colgate’ide ja Vanish Oxy Action’ite reklaame ja arvame, et see ongi reklaam. Tänane Saatchi&Saatchi New Director’s Show oli üks eredaid näiteid sellest. Okei, meie reklaamikunnid võivad kohe öelda, et see, mida ma räägin, on möla, sest tegelikult on kodu-Eestis nii palju kreatiivsust…
Aga, andke mulle andeks, teie võite enda peas tõeliseld Terry Pratchetid olla, aga kui klient seda ei taha ja teie vaimuilu ja võluvalu vastu ei võta, siis nii lihtsalt ongi. Ja selles asja kurbloolisus seisnebki. Enne tuleb suuta tellijale selgeks teha, et anna andeks, nii EI TOHI sind müüa. Sest see on kõik läbu ja tarbija aju, mitte tema pesu pesu. Te ei usu mind? Külastage kasvõi seda üritustki (või vaadake varasemate aastate salvestusi, mida ma isiklikult nägin tundide kaupa juba tudengipõlves), ja te saate aru, et mul on õigus. Mõtteviisi muutmine – hmm, see on väljakutse. Võtab selle keegi vastu? Võiks ju. (Muuseas, eriti lõbus on see, et istun välikohvikus ja toksin oma töntsakate sõrmedega teksti väikesesse arvutisse, ent kõik söögipaigast mööda kappavad eestlased-brändingumeistrid ei märkagi, et ma siin istun, ihihii… Nii tore on kuulata mööduvat eesti keelt ja teha nägu, et olengi üks kohalik lõuna-prantsuse kirjanik, kes õllerüüpest loob… :) :) :)
Muuseas, mõni tund tagasi veetsin aega siinsel peabiitšil festivalipalee vahetus läheduses… Hmm, mis see nimi nüüd oligi… Igatahes oli see lihtsalt üks naljakas elamus. Tundsin end taas kui kooliajal, mil mulle meeldis istuda kohvikutes-baarides ja lihtsalt inimesi vaadata-vaadelda. Ei, ega see veider hobihuvi pole kuhugi kadunud, ent see on argielus olles suuresti teisejärguline. Piisavalt palju tähelepanu läheb siiski mujale. Aga siin. Lihtsalt, istud, oma beežjaskahvatut kõhtu päikese poole sirutades, ja jälgid rannas toimuvat. Paare-paarikesi, kes lastega, kes teineteist otsimas-leidmas – kultuuriliselt oli eriti kummastav näha ühte meest ja tema tibi, rinnad katmata, kes praktiliselt lihtsalt seksisid rannaliival… Aga võib-olla pole siin kultuuride erisusega midagi tegemist, võib-olla oli neil lihtsalt pohhui –, kes aga lihtsalt õhtu hakul välja tulnud. Randa. Et raamatut lugeda, veini trimbata või loojuvat päikest vaadata. Sest õhutemperatuur on ju ka praegu (21.34) kakskümmend seitse kraadi. See temperatuuriasi tuletab mulle meelde eilset saabumist ja see omakorda AbFabi. Mäletate seda osa, kui Patsy ja Edna koos õnnetu kultuurihuvilise Saffie’ga Marokosse Agradiri sõitsid? Eelnevalt oli ema Edna hoiatanud tütart, et ärgu too ehmugu: Marokos on väga palav ja ta võib minestada. Aga kui nad siis kolmekesi, Saffie keskel, Agradiri lennujaamast väljusid, kukkusid mõlemad eided kummalgi pool tütart lihtsalt kokku ja Saff oli veidi ärritunud sellisest reaktsioonist. Igatahes just seesugune emotsioon valdas mind: pa-a-la-a-v! Ja õhku…Andke mulle õhku! Kahjuks polnud mul kedagi kaasas, kelle najal dramaatiliselt kokku kukkuda :) Äkki peaks helistama BBC-sse ja Jennifer Saundersi palkama?
Noh, kas Eestis käib juba jaaniko-jaaniko? Ja üle tule hüppamine? Vara vist veel. Kell alles kolmveerand üksteist seal. Hüppaks ka kusagilt üle – näiteks kõrval asuvast tänava sulgemiseks püstitatud tarast. Sellest samast, mida mööduvad mopeedijuhid hooletult jalaga löövad, et mööda pääseda. Hmm…
Oleks see vast veider. Ja siis viidaks mind sandarmitega minema ning ma pean pärast pogris seletama, et meil Eestis on selline komme, et muudkui aga hüpatakse südasuve puhul igalt poolt üle. Hea, et ma ei pea hakkama tüdrukute kombel üle seitsme aia ukerdama. Siis vist läheks selgitustöö eriti raskeks…. Hmm. Miskipärast meenuvad mulle aastatetagused linnalapse jaanid… KAHEKSA AASTA TAGUSED. Vaid vähesed teavad ja mäletavad seda kipsi-, teleantenn-sõnajala ja teeküünalde aega seal Uuel tänaval… Noh, kuhu me K-ga pärast tagasi jalutasime, kuna ma pidin ikka kõik tavaari kaasa võtma. Praegu on umbes samasugune värk. Ainult kraad kaugemal. Nii, ma siis nüüd helistan linnalapse-jaanidele! (Minutid hiljem.) Aga, no muidugi, keegi ei võta ju vastu.
Oh, what a beautiful morning, oh, what a beautiful day... Muuseas, selle tuju juurde sobib just täpselt reklaamilõik Cannes'ist. See, mis grand prix kinni pani. Super-lahe. Päriselt ka. :) Naeratan... Honda
27.6.05
Back in busines... Küll taas lennujaamas, ent hoopis teistel põhjustel. Et aega parajaks teha, surfan võrgus. Nagu ma ikka ju. :) Oi, kui "tore" on saabuda üle nädala aja taas tööle. Väkk. Tegelikult oli armsaid elamusi muidugi ka. T tulek näiteks. Aga jah - ees ootava töö koormus juba hirmutab nurga tagant... Ei maksa vist ette rutata, tuleb järgemööda tegema hakata lihtsalt. Eilne saabumisõhtu oli samuti meeleolukas - pidulik õhtusöök ja endale antud vande "ma nüüd mõnda aega ei joo" rikkumine. Pidi ju lihtsalt neid häid jäätisekokteile ja itaalia maasikalikööre proovima. Hmm...
25.6.05
Tere hommikust unisest Cannes'ist. Et lubasin viksilt ja viisakalt kell kaheksa (siinse aja järgi) M-ile telefoniintervjuud, siis olingi juba varavalges üleval. Veidrik? Aga see-eest sõin vara ja läksin selle unise sadamalinnakese peale uitama. Ja sattusin kohe kõpsti! turule. Nii armas on vaadata varahommikuselt ringi askeldavaid pereemasid ja hordide viisi eakaid turiste... Nad vist ei maga kunagi - kus aga midagi pakutakse, sinna tõttavad... Ostsin mureleid. Nü&uul;d hakkab kõht valutama. Ja varahommikune 29 soojakraadi ei tule ka kasuks - eile oli muuseas 37 kraadi ära. Ma sulasin.
Võtsin ka vaevaks uuride rongiaegu Monte Carlosse, Monacosse. Täna mõtlesime kogu oma raha seal laiaks lüüa. Eile mul see Nizzas ei õnnestunud. Ent kui võrrelda "kodulinna" Cannes'i ja Nizzat, siis langeb kaalukauss viimase kasuks. Sest ta on ilusam, õhulisem ja armsam. Cannes tundub kuidagi... tõusiklik. Aga võib-olla tuleneb see lihtsalt praegusest festivalist. Et tavaliselt on tegu ühe väikese kuurortlinnakesega Vahemere kaldal. Saint-Tropez jääb kahjuks liiga kauele, ei hakka neid filmistaare siis häirima, jään siia piirkonda :)
Aga festival ise on olnud valgustav. Huvitavaid ja andekaid ideid on tõepoolest nii palju, et siin on, mida kõrva taha panna ja õppida. Ühe loo ma tegelikult juba kirjutasin sest reklaamivärgist, aga et see istub praegu hotellitoas läpaka sees, mina aga festivalikeskuses mere kaldal (muuseas, see on sama kants, kus filmifestivaligi peetakse). Eks siis hiljem panen oma mõlikkused üles. Muah!
Võtsin ka vaevaks uuride rongiaegu Monte Carlosse, Monacosse. Täna mõtlesime kogu oma raha seal laiaks lüüa. Eile mul see Nizzas ei õnnestunud. Ent kui võrrelda "kodulinna" Cannes'i ja Nizzat, siis langeb kaalukauss viimase kasuks. Sest ta on ilusam, õhulisem ja armsam. Cannes tundub kuidagi... tõusiklik. Aga võib-olla tuleneb see lihtsalt praegusest festivalist. Et tavaliselt on tegu ühe väikese kuurortlinnakesega Vahemere kaldal. Saint-Tropez jääb kahjuks liiga kauele, ei hakka neid filmistaare siis häirima, jään siia piirkonda :)
Aga festival ise on olnud valgustav. Huvitavaid ja andekaid ideid on tõepoolest nii palju, et siin on, mida kõrva taha panna ja õppida. Ühe loo ma tegelikult juba kirjutasin sest reklaamivärgist, aga et see istub praegu hotellitoas läpaka sees, mina aga festivalikeskuses mere kaldal (muuseas, see on sama kants, kus filmifestivaligi peetakse). Eks siis hiljem panen oma mõlikkused üles. Muah!
22.6.05
Elu on ilus. Juuust perfect, nagu ütles Nicole Kidmani tegelaskuju filmis "Practical Magic". Istun Frankfurdi lennujaamas ega tee väljagi sellest, et lennuki väljumiseni on sada aastat. Ega sellestki, et loll Lufthansa-mutt-stjuuardess mulle viski sülle valas. Ega sellestki, et Nizzas maandun (tahan, lähen "nurga taha" Monte Carlosse). Ega sellestki, et nunnu aku tühjaks saama hakkab. Ise istun ja naudin internetivõlusid...
Vabariigi Presidendi akadeemiline nõukogu arutas Eesti meediaruumi murekohti
Vabariigi President arutas täna Kadriorus akadeemilise nõukoguga Eesti meediaruumi probleeme. Ettekanded juhatas sisse professor Hagi Šein.
Tartu Ülikooli dotsent, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna juhataja doktor Halliki Harro-Loit rääkis Eesti meediapoliitilistest ‘toiduahelatest’, sealhulgas eelkõige liberaalse meediapoliitika probleemidest ning ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse erinevustest.
Tartu Ülikooli ajakirjanduse professor doktor Epp Lauk andis ülevaate meediakriitika olemusest ning selle funktsioonist. Ta leidis, et ajakirjandusel on võimalus blokeerida kriitiline debatt ja ebameeldivad teemad ning kui meedia ei ole avatud vabale ja ausale debatile iseenda üle, siis on demokraatiaga probleeme. Laugu sõnul on meediakriitika tähtsaks funktsiooniks massiteabe kvaliteedi analüüsi kõrval ka kriitilise meediatarbija kasvatamine, mis algab koolist.
Ringhäälingunõukogu esimees Andres Jõesaar andis ülevaate Eesti avalik-õigusliku ringhäälingu arengu perspektiividest. Ta nentis, et Euroopa eelkõige konkurentsipoliitikast lähtuv ideoloogia ja ka seadusandlus muutub ohtlikuks väikestele turgudele, kus alafinantseeritud avalik-õiguslik ringhääling ei suuda võistelda kommertskanalitega ja seega marginaliseerub. Jõesaare sõnul peavad väikeriigid ise suutma kaitsta oma ringhäälinguvaldkonda, mis on aga keerukas ilma avalik-õigusliku ringhäälingu olemust toetavate kultuuri ja sotsiaalsete traditsioonideta.
Meediakonsultant Raul Rebane rääkis rahvuslikust infojulgeolekust ning nentis, et infoajastu ei suurendanud mitte ainult info liikumise positiivseid aspekte, vaid suurendas järsult ka ohte. Rebane leidis, et rahvusliku infovälja ja ajaloolis-kultuurilise märgisüsteemi kaitse eeldab senisest suuremaid jõupingutusi, sest kaotus informatiiv-intellektuaalses võitluses võib väikerahva puhul olla saatuslike tagajärgedega.
Arutelus osalesid ka Riigikogu esimees Ene Ergma, kultuuriminister Raivo Palmaru, Eesti Raadio juhatuse esimees Margus Allikmaa ning Eesti Televisiooni juhatuse esimees Ilmar Raag.
Ma ei taha küll kedagi diletandiks tembeldada, sest seks puudub vähimgi vajadus, ent mulle tundub, et Eesti meediaanalüüs ja -kriitika on koondumas käputäie ekspertide hulka, kes paratamatult oskavad, tahavad ja viitsivad kaasa rääkida üksnes neis alalõikudes, mida nad tõepoolest aastakümneid tundnud-lugenud-tudeerinud on. Tublid, aga mulle tundub, et ka meediaruumis ei pääse mööda interdistsiplinaarsusest. Seda aga miskipärast teha ei osata või ei taheta. Väga paljud meediaõppejõud on tunnistanud mingeid teistsuguse meedia valdkondi puudutavate küsimuste puhul, et seda on mõttekam küsida sellelt ja tollelt. Hmm, aga sina oled meediaõppejõud ja ma küsin seda sinult, kihvatab mul peas. Ei ole ju võimalik, et ma tean peast ainult neid kahte raamatut ja käin-korrutan neid kui mantrat ega viitsi analüüsida kaasaegses meediaruumis toimivat piiride hägustumist, meediumide koostööd (ja kahtlemata ka vastastikkust ärakasutamist) ja uue meedia võimalusi. Ning - kui diskussiooni ei taheta haarata reaalmeedia professionaale, vaid üksnes neid, kes kusagil kõrgel-eemal-kaugel tahvad midagi aeg-ajalt millegi kohta arvata. Kui ikka sisulist diskusiooni ka seesugustel tasanditel ei teki, siis ei ole ka võimalik jõuda ümarlaudade abil järgmisele tasandile. Aus avaldus? Sorry.
Vabariigi President arutas täna Kadriorus akadeemilise nõukoguga Eesti meediaruumi probleeme. Ettekanded juhatas sisse professor Hagi Šein.
Tartu Ülikooli dotsent, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna juhataja doktor Halliki Harro-Loit rääkis Eesti meediapoliitilistest ‘toiduahelatest’, sealhulgas eelkõige liberaalse meediapoliitika probleemidest ning ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse erinevustest.
Tartu Ülikooli ajakirjanduse professor doktor Epp Lauk andis ülevaate meediakriitika olemusest ning selle funktsioonist. Ta leidis, et ajakirjandusel on võimalus blokeerida kriitiline debatt ja ebameeldivad teemad ning kui meedia ei ole avatud vabale ja ausale debatile iseenda üle, siis on demokraatiaga probleeme. Laugu sõnul on meediakriitika tähtsaks funktsiooniks massiteabe kvaliteedi analüüsi kõrval ka kriitilise meediatarbija kasvatamine, mis algab koolist.
Ringhäälingunõukogu esimees Andres Jõesaar andis ülevaate Eesti avalik-õigusliku ringhäälingu arengu perspektiividest. Ta nentis, et Euroopa eelkõige konkurentsipoliitikast lähtuv ideoloogia ja ka seadusandlus muutub ohtlikuks väikestele turgudele, kus alafinantseeritud avalik-õiguslik ringhääling ei suuda võistelda kommertskanalitega ja seega marginaliseerub. Jõesaare sõnul peavad väikeriigid ise suutma kaitsta oma ringhäälinguvaldkonda, mis on aga keerukas ilma avalik-õigusliku ringhäälingu olemust toetavate kultuuri ja sotsiaalsete traditsioonideta.
Meediakonsultant Raul Rebane rääkis rahvuslikust infojulgeolekust ning nentis, et infoajastu ei suurendanud mitte ainult info liikumise positiivseid aspekte, vaid suurendas järsult ka ohte. Rebane leidis, et rahvusliku infovälja ja ajaloolis-kultuurilise märgisüsteemi kaitse eeldab senisest suuremaid jõupingutusi, sest kaotus informatiiv-intellektuaalses võitluses võib väikerahva puhul olla saatuslike tagajärgedega.
Arutelus osalesid ka Riigikogu esimees Ene Ergma, kultuuriminister Raivo Palmaru, Eesti Raadio juhatuse esimees Margus Allikmaa ning Eesti Televisiooni juhatuse esimees Ilmar Raag.
Ma ei taha küll kedagi diletandiks tembeldada, sest seks puudub vähimgi vajadus, ent mulle tundub, et Eesti meediaanalüüs ja -kriitika on koondumas käputäie ekspertide hulka, kes paratamatult oskavad, tahavad ja viitsivad kaasa rääkida üksnes neis alalõikudes, mida nad tõepoolest aastakümneid tundnud-lugenud-tudeerinud on. Tublid, aga mulle tundub, et ka meediaruumis ei pääse mööda interdistsiplinaarsusest. Seda aga miskipärast teha ei osata või ei taheta. Väga paljud meediaõppejõud on tunnistanud mingeid teistsuguse meedia valdkondi puudutavate küsimuste puhul, et seda on mõttekam küsida sellelt ja tollelt. Hmm, aga sina oled meediaõppejõud ja ma küsin seda sinult, kihvatab mul peas. Ei ole ju võimalik, et ma tean peast ainult neid kahte raamatut ja käin-korrutan neid kui mantrat ega viitsi analüüsida kaasaegses meediaruumis toimivat piiride hägustumist, meediumide koostööd (ja kahtlemata ka vastastikkust ärakasutamist) ja uue meedia võimalusi. Ning - kui diskussiooni ei taheta haarata reaalmeedia professionaale, vaid üksnes neid, kes kusagil kõrgel-eemal-kaugel tahvad midagi aeg-ajalt millegi kohta arvata. Kui ikka sisulist diskusiooni ka seesugustel tasanditel ei teki, siis ei ole ka võimalik jõuda ümarlaudade abil järgmisele tasandile. Aus avaldus? Sorry.
"Vaksali peldikus surnuks end süstides elu võib olla seegi..." Masendav, miks ma pean ärkama selliste laulude saatel. Tõepoolest meeldiv, et Sõpruse puiestee niisugusi laule kirjutab. Väkk. Igatahes on täna see päev, mil ma ärkasin pärast 14 tundi magamist. Jube. Üritasin eile ometi ju veini juua ja väga pidulik olla, aga ausõna! - ei suutnud. Pärast jubedat tööpäeva kustusin poole veiniklaasi taga ära. Ma olen natukene segaduses, nagu ütles just äsja õnnetu Ines seal TV 3 muusikasaates.
Aga okei, kui pisut tõsisemalt rääkida, siis paneb mind inimeste variserlikkus imestama. Helistavad (tõenäoliselt eakad) kodanikud ja nõuavad minusuguste vallandamist, kes julgevad lasta avalike tekstide sekka kirjanikke, kes räägivad narkootikumidest, alkoholist ja (noorpõlve? vaevalt) pahedest. Tore, aga sellisel juhul ei maksaks silma kinni pigistada meie popkultuuri ees. Õigemini, mis meie - kogu popkultuuri ja noorsookultuuri ees. Ma ei usu enam ammu meedia papajannsenlikkusesse, sest seda pole lihtsalt olemas. Meedia (nagu ka kultuur) on tegelikkuse peegeldus. Millestki ei kirjutataks ja millegi osas ei võetaks seisukohti, kui seda miskit ei eksisteeriks. Lilledest ja liblikatest räägivad üksnes need, kes sootsiumi selle eksitentsialismis ja pahedes aduda ei taha.
Aga okei, kui pisut tõsisemalt rääkida, siis paneb mind inimeste variserlikkus imestama. Helistavad (tõenäoliselt eakad) kodanikud ja nõuavad minusuguste vallandamist, kes julgevad lasta avalike tekstide sekka kirjanikke, kes räägivad narkootikumidest, alkoholist ja (noorpõlve? vaevalt) pahedest. Tore, aga sellisel juhul ei maksaks silma kinni pigistada meie popkultuuri ees. Õigemini, mis meie - kogu popkultuuri ja noorsookultuuri ees. Ma ei usu enam ammu meedia papajannsenlikkusesse, sest seda pole lihtsalt olemas. Meedia (nagu ka kultuur) on tegelikkuse peegeldus. Millestki ei kirjutataks ja millegi osas ei võetaks seisukohti, kui seda miskit ei eksisteeriks. Lilledest ja liblikatest räägivad üksnes need, kes sootsiumi selle eksitentsialismis ja pahedes aduda ei taha.
21.6.05
Ehk siis kohutav töönädal (mis kestnud "kõigest" kaks päeva) läheneb suure mürinaga lõpule - saaks veel hüüumärgid trükki, siis võiks minna koju ja avastada end lõpuks ometi mõttelt, et on 21. juuni. On suve algus (9.46, ihihii - palju õnne!) ja on 21. juuni. See ütleb kõik. Ah, jäägu see. Igatahes on meid, õnnetuid tsurasid, taas testivankri ette rakendatud. Tänane toode on jäätis. Brr, mul on nüüd külmavärinad, ehkki testitoimetaja käib, hambad irevil, jätkuvalt mööda maja ja küsib: "Nii, kes pole veel jäätist söönud...". Ja ahjuõuna-jäätise on keegi pintslisse pistnud. Ilma luba küsimata. Brr. Ei tohi hommikul kõnetööd teha ja õhtul kirjatööd teha - ilma, et oleks öösel korralikult maganud. :S See on parim enesetundekirjelduse-märk. Aga homme palmide alla. Hip-hip! Ups.
19.6.05
Aargh, milline meelolukas nädalavahetus on nüüdseks peagi selja taga. Kaks päeva lihtsalt sellist mõnusat bailamist (ja restorane-shoppamist... kurat, raha saab otsa ju!) ja päikese nautimist. Eile muidugi oleksime J-ga Smaugi peaaegu tapnud. Masendav. Ta lihtsalt otsustas glow-in-the-dark-diskopulga sees oleva mürgi ära juua. Ja pistis seepeale vahutama kui marutõbine. Ütleme nii, et ei olnud kõige meeldivam see kõik: ma olin valmis ehmatusest ise ära surema. Aga loomakiirabid on toredad - vestlesid minuga rahulikult ja õpetasid, mida teha. Me viisime ta dushi alla, et ta vett saaks juua ning seepeale vihastas Smaug omakorda meie peale. Nagu K ütles, nüüd on Smaugil veel kaheksa elu järel. Ehk et kõik lõppes siiski õnnelikult. Väkk. Täna hommikul oli ta juba väga energiline ja oli valmis jälle sigaretipaki kilet sööma. Pervert. Ta ka ei õpi.
15.6.05
Raamatus on nii protesti, armastust kui ka lihtsalt mõtisklusi. Nagu meis kõigis. Appi, ma suren. See on uue koolinoorte luulekogumiku "Väike kuri kevad" pressiteate tekst. Ma suren jätkuvalt. Koolinoored ise on 16- ja 18-aastased. Aga nad olid nii tublid ja julged, et võtsid kätte ja näitasid oma "seni kirjutasime sahtlisse"-asja ka suurtele gurudele nagu Jürgen Rooste ja Riho Baumann ning nüüd on kõik hästi. Aga, nagu noored ütlevad, on minus ka protesti, armastust ja lihtsalt mõtisklusi. Keegi pöördus eile e-kirjas minu poole terminiga "onu, kas te... ". Ma surin sel hetkel kümme korda järjest. Appi, kas kahekümne viie aastane ongi onu? Tehke midagi, muidu ma ei ole võimeline homme eetrihäält tegema, vaid selle asemel suren lihtsalt masendusest :S Ja koju jõudes avastasin, et olin superhea filmi "Frida" maha töötanud. Noh, mitte maganud, igatahes. Mis siis, et koju jõudes kummitas peas fraas Kate'i ühest laulust: "Aeg tuleb võtta maha, sest peale töö ja raha maailmas muudki on veel". Urr. Hea, et vähemalt eile õhtulgi telepurki jõllitama jäin, et enne muhelahedat vanni (pealinnas on see defitsiidiks muutunud, ausõna!) "Läbirääkija" ära näha. Nämma! Üle pika aja üks hea põnevusfilm. Selline parajalt pingeline, ent mitte liiga õuka ega mitte liiga lääge lõpuga. Okei, Kyrie Eleison oli natuke liiast, aga who cares! Jään vait ja lähen nüüd magama.
11.6.05
Väikeste piiblilaulikulehekeste kättemaks. Ma ei tea, ärge küsige, ma just unes nägin seda. Aga siis helistas A ja ma ärkasin õnnneks üles. Teate, kui raske oli neid näo pealrt lahti tirida? Aga samas pole ma kunagi väga normaalne olnud... :) Hommikul oli ju raadio ja see tegi mu täitsa sombiks, Siis paarutasime J-ga linna peale mämmima ja lõpuks lõppes asi sellega, et mul oli ilmtingimata tarvis endale Bulgakovi "Valge kaardivägi" osta. Enne tatsasime sada aastat raamatupoes, ses raamatuid oli liiga palju. Ma oleks kõik Doktor Doolitle'i osad ja Madonna lasteraamatud ka ära ostnud. Noh, Agatha Christie'st ja sellest va paljukirutud "Da Vinci koodist" rääkimata. Oi, jeerum, kust see raha peaks võetama, ah?! Noh, okei, Tartust Catsilt tulles oli vaja neljapäeva hilisööl ju ometi endale ka La Mala Educacion'i dvd osta. Nii et - kusagil ma seda muidugi kraabin siis. Raha, ma mõtlen. Oeh. Ma ärkan edasi :)
Huvitav, miks siin riigis igal poole üks laushallus vaid linna kohal lösutab? Nagu mingi parasiitlik tulnukatelaev või hiiglaslik veel tolmlemata võililleõisik, mis lihtsalt kogu elu endasse on mässinud. Ma ei usu, et see ongi see, millest targalt noogutavad mutikesed teavad rääkida: jaa-jaa, Eestimaa suvi on alati selline riuukalik olnud! Ma tahan sooja suve. Nüüd. Ja praegu. Ja kui ei saa, siis lähen kahe nädala pärast Lõuna-Prantsusmaale. Noh, viimast teen ma niikuinii. Eh, see oli küll jõle lahe ultimaatum.
Huvitav, miks siin riigis igal poole üks laushallus vaid linna kohal lösutab? Nagu mingi parasiitlik tulnukatelaev või hiiglaslik veel tolmlemata võililleõisik, mis lihtsalt kogu elu endasse on mässinud. Ma ei usu, et see ongi see, millest targalt noogutavad mutikesed teavad rääkida: jaa-jaa, Eestimaa suvi on alati selline riuukalik olnud! Ma tahan sooja suve. Nüüd. Ja praegu. Ja kui ei saa, siis lähen kahe nädala pärast Lõuna-Prantsusmaale. Noh, viimast teen ma niikuinii. Eh, see oli küll jõle lahe ultimaatum.
9.6.05
Tagasi kodus. Tegelikult küll juba tööl. Nädalase puhkusereisi toimumisest annab aimu siit-sealt lipendav nahk ja päikesepõletused õlgadel. Et ikka sai küll Atlandi ääres peesitatud, mitte ei ole tegemist suvalise solaariumipõletusega :) Pildid annavad tegelikult kõige parema ülevaate sellest, kuidas nädal möödus, sest nii paljut juhtunut lihtsalt üles tähendada ei jõuagi. Mälestused jäävad ajusoppi, eks ma neid siin-seal üritan ka oma meenutusisse pikkida. Näiteks kahte autorendi päeva, mille jooksul vurasime läbi kogu Portugali lõunaranniku ja sealsed suurepärased beach'id (eriti mega oli Travira saar neljapäeval). Või siis piduderalli Lissaboni öös või ärasõidu eel Albufeiras (saatjaks laul: "Sina ütled: albu, mina ütlen: feira! albu-feira, albu-feira..."), mis päädis redbulli-ja-viinashot'ide ja portoga ses soojas öös. Juhhuhhuu! Nüüd maadlen temperatuurivahetusest tingitud hullu-hullu nohuga ja valmistun peagi Tartusse "Cats'i" esikale sõitma. Kiired ajad, kiired kombed. Lisan siia siis lubatud meenutuse.
2. juuni, neljapäev.
Siin ma nüüd olen – istun oma hotellitoa rõdul Carvoeiros ja trimpan Casal Mendes’e nimelist rosé’d. Kell on 19.13 ning oleme äsja saabunud just tagasi tänaselt Algarve maakonna turneelt. Olen kui uuestisündinud indiaani jumal, kelle püha nimi on Punane-Nagu-Ahvi-Perse-Aga-Ikkagi-Väga-Ilus. Huvitav, kuidas mul õnnestub küll kohe reisigrupi naerualuseks saada sellega, et ma sekunditega punaseks lähen, aga pruuniks mitte kunagi. Kurat. Aga sellest pole midagi – nagu sellestki, et õlad ja käsivarred, nagu ka jalad (eelkõige põlved!) ja selg lihtsalt tapvalt tulitavad. Küll ma Eestis jõuan nende muutlike mittepäikeseliste päevadega seda valu taluda küll.
Eilne saabumine oli muidugi jõledam piin – lennureisi edasilükkamise tõttu olime saabudes kõik kui soodapurikad: kõik olid ju arvestanud sellega, et lennukis saab magada, aga et poolteist tundi asi lükkus, maksis öine üleval olemine meile kõigile mõnusalt kätte. Aga heh, sest pole midagi. Selle asemel kakerdasin ma hotelli siseõuel laiuvasse basseini ja kõmatasin mõneks ajaks selle rahustavatesse voogudesse. Nämma! Pärast seda võtsin kõik oma jõuvarud kokku ja vaarusin poole kilomeetri kaugusel külakese keskväljaku taga asuvasse randa… Ja purjetasin otse Atlandi ookeani sinisoolastesse vetesse. Vaat, see oli alles elamus! Jah, ma tean, et ookean on soolane, aga ma ei arvestanud, et nii soolane. Kõik perearstid peaksid mandlihaigetele inimestele soovitama kuristada oma kurku mitte soolveega, vaid Atlandi ookeaniga. Huvitav, kas mõni perearstikeskus pakuks äkki ka mõne muheda tuusiku. Noh, niisama. Ilma rahata. Portugali raamatust, mille Eestist 400 krooni eest ostsin, on tegelikult ka kasu olnud. Igatahes olen ma vähemalt lehekülje jagu meie reisiesindajatest ees: loen aga järgmise peatüki järgmise reisisihi kohta ja olengi väga tark. Noh, kaasreisijad on veel külgi tagapool ? Tegelikult on meil tõeliselt shefid reisiesindajad. Eriti Rein, kes, ennast korduvalt eesliks nimetades, meid täna mööda maakonda ringi lohistas. Ikka Lagos ja Sagres ja… kurat, mulle ei tule tegelikult ükski kohanimi niimoodi meelde – tuleb ikka raamatust vaadata. Monchique mäestiku kõige kõrgem tipp kannab nime Foia ja on 902 meetrit merepinnast. Lahe! Kahjuks oli horisont nii üheks sulav, et taevast, ookeani ja all laiuvaid põlde eristada ei suutnudki. Noh, selle asemel pildistasin NATO satelliitantenne ja ostsin ühe korraliku porto. Mmmm… Aga ma viin selle koju, ausõna. ?
Kahju muidugi, et meid siia õnnetusse kalurikülla paigutati. Okei, hotell on väga normaalne (kuigi eilsel õhtusöögil ei saanud ülbe näoga ja sekretärilindu meenutava olekuga baarvanamänn üldse aru, et me vinho verdet tellisime), ent selles külas pole tegelikult mitte s…gi teha. Rannake on väike ja kõik teised nurgatagused plääzhid on kaljused (jõle ilusad vaadata, indeed, aga mitte ujumiseks sobivad). Parim kaljuranna sopp kandis nime Algar Seco – kahjuks ei võtnud ma fotoaparaati eile mööda rannikut guljaitades kaasa –, mis on oma veest kõrgele väljaulatuvate liivakivimügarikega lihtsalt jumalik. Istusin seal grottide ja kaljurümpade vahele jäävate lahesopikeste kohal paiknevas pisikeses restos ja trimpasin cervejat, õlut, ning tundsin end suu-re-pä-ra-selt. Kõik oli hea ja ilus. (Vahepeal on vaja tööd teha).
Ja kui mõni klubiomanik või –pr seda teksti juhtub lugema, siis teile viisakas nõuanne: püsige oma lubaduste juures. Kurat, mul ei ole küll mingi mure leida teie promolugude asemele uusi lugusid, aga sellistele käitujatele kavatsen ma sellisel juhul küll selja keerata. Mis te arvate, et saate a la sekund enne deadline’i teatada, et oh, meie lubadused ei toimi ja me-ikka-ei-jõua. Ega ikka ei saa küll. Paraku. Urr, selline süüdimatu käitumine ajab professionaalses suhtluses vihaseks.
Aga siiski, tagasi Portugali lainele. Maailmalõpp oli ikka sheff. Nii nimetatakse kõige edelapoolsemat punkti Euroopas, pärast seda saabub kõikjalt Atlandi ookean. Ja seejärel juba Ameerika. Eriti tore oli turistide tarvis püsti aetud putkadevirn, mille kõige säravaim lavka kandis silti: „Viimane vorst enne Ameerikat!“ Ihihi. Ja miskipärast oli seal ühele sakslasele pühendatud mälestuskivi, kes 2001. aastal ses paigas hukkus. Huvitav, kas ta hüppas ise 700 meetri kõrguselt alla või oli see kurb õnnetusjuhtum… Hmm. Seda ei osanud keegi öelda.
Ja tualetipeatused on toredad. Et need on organiseeritud, siis tähendab see seda, et need on organiseeritud kõigile maailma turistidele korraga. Ühes kohas. Nii et oli meeldiv saabuda kaktustest ja veidralt lõhnavatest kollaste õitega lilledest ümbritsetud pissipaika, kus ees siras vähemalt kolm turistibussi. Naistel võis lõbus olla – üks buss meenutas naiskoori reisi, mistap lookles mõne tualeti järjekord kaugele kaktuste vahele… Okei, kerge liialdus, ent alati tuleb mulle just tualetijärjekorras meelde, et mees on ikka parem olla. ?
Homseks oleme rentinud auto ja kavatseme sellega mööda Hispaania piiri bailata. Vaatame, kuhu välja jõuame… Ja ülehomme – Lissabon, here I come!
2. juuni, neljapäev.
Siin ma nüüd olen – istun oma hotellitoa rõdul Carvoeiros ja trimpan Casal Mendes’e nimelist rosé’d. Kell on 19.13 ning oleme äsja saabunud just tagasi tänaselt Algarve maakonna turneelt. Olen kui uuestisündinud indiaani jumal, kelle püha nimi on Punane-Nagu-Ahvi-Perse-Aga-Ikkagi-Väga-Ilus. Huvitav, kuidas mul õnnestub küll kohe reisigrupi naerualuseks saada sellega, et ma sekunditega punaseks lähen, aga pruuniks mitte kunagi. Kurat. Aga sellest pole midagi – nagu sellestki, et õlad ja käsivarred, nagu ka jalad (eelkõige põlved!) ja selg lihtsalt tapvalt tulitavad. Küll ma Eestis jõuan nende muutlike mittepäikeseliste päevadega seda valu taluda küll.
Eilne saabumine oli muidugi jõledam piin – lennureisi edasilükkamise tõttu olime saabudes kõik kui soodapurikad: kõik olid ju arvestanud sellega, et lennukis saab magada, aga et poolteist tundi asi lükkus, maksis öine üleval olemine meile kõigile mõnusalt kätte. Aga heh, sest pole midagi. Selle asemel kakerdasin ma hotelli siseõuel laiuvasse basseini ja kõmatasin mõneks ajaks selle rahustavatesse voogudesse. Nämma! Pärast seda võtsin kõik oma jõuvarud kokku ja vaarusin poole kilomeetri kaugusel külakese keskväljaku taga asuvasse randa… Ja purjetasin otse Atlandi ookeani sinisoolastesse vetesse. Vaat, see oli alles elamus! Jah, ma tean, et ookean on soolane, aga ma ei arvestanud, et nii soolane. Kõik perearstid peaksid mandlihaigetele inimestele soovitama kuristada oma kurku mitte soolveega, vaid Atlandi ookeaniga. Huvitav, kas mõni perearstikeskus pakuks äkki ka mõne muheda tuusiku. Noh, niisama. Ilma rahata. Portugali raamatust, mille Eestist 400 krooni eest ostsin, on tegelikult ka kasu olnud. Igatahes olen ma vähemalt lehekülje jagu meie reisiesindajatest ees: loen aga järgmise peatüki järgmise reisisihi kohta ja olengi väga tark. Noh, kaasreisijad on veel külgi tagapool ? Tegelikult on meil tõeliselt shefid reisiesindajad. Eriti Rein, kes, ennast korduvalt eesliks nimetades, meid täna mööda maakonda ringi lohistas. Ikka Lagos ja Sagres ja… kurat, mulle ei tule tegelikult ükski kohanimi niimoodi meelde – tuleb ikka raamatust vaadata. Monchique mäestiku kõige kõrgem tipp kannab nime Foia ja on 902 meetrit merepinnast. Lahe! Kahjuks oli horisont nii üheks sulav, et taevast, ookeani ja all laiuvaid põlde eristada ei suutnudki. Noh, selle asemel pildistasin NATO satelliitantenne ja ostsin ühe korraliku porto. Mmmm… Aga ma viin selle koju, ausõna. ?
Kahju muidugi, et meid siia õnnetusse kalurikülla paigutati. Okei, hotell on väga normaalne (kuigi eilsel õhtusöögil ei saanud ülbe näoga ja sekretärilindu meenutava olekuga baarvanamänn üldse aru, et me vinho verdet tellisime), ent selles külas pole tegelikult mitte s…gi teha. Rannake on väike ja kõik teised nurgatagused plääzhid on kaljused (jõle ilusad vaadata, indeed, aga mitte ujumiseks sobivad). Parim kaljuranna sopp kandis nime Algar Seco – kahjuks ei võtnud ma fotoaparaati eile mööda rannikut guljaitades kaasa –, mis on oma veest kõrgele väljaulatuvate liivakivimügarikega lihtsalt jumalik. Istusin seal grottide ja kaljurümpade vahele jäävate lahesopikeste kohal paiknevas pisikeses restos ja trimpasin cervejat, õlut, ning tundsin end suu-re-pä-ra-selt. Kõik oli hea ja ilus. (Vahepeal on vaja tööd teha).
Ja kui mõni klubiomanik või –pr seda teksti juhtub lugema, siis teile viisakas nõuanne: püsige oma lubaduste juures. Kurat, mul ei ole küll mingi mure leida teie promolugude asemele uusi lugusid, aga sellistele käitujatele kavatsen ma sellisel juhul küll selja keerata. Mis te arvate, et saate a la sekund enne deadline’i teatada, et oh, meie lubadused ei toimi ja me-ikka-ei-jõua. Ega ikka ei saa küll. Paraku. Urr, selline süüdimatu käitumine ajab professionaalses suhtluses vihaseks.
Aga siiski, tagasi Portugali lainele. Maailmalõpp oli ikka sheff. Nii nimetatakse kõige edelapoolsemat punkti Euroopas, pärast seda saabub kõikjalt Atlandi ookean. Ja seejärel juba Ameerika. Eriti tore oli turistide tarvis püsti aetud putkadevirn, mille kõige säravaim lavka kandis silti: „Viimane vorst enne Ameerikat!“ Ihihi. Ja miskipärast oli seal ühele sakslasele pühendatud mälestuskivi, kes 2001. aastal ses paigas hukkus. Huvitav, kas ta hüppas ise 700 meetri kõrguselt alla või oli see kurb õnnetusjuhtum… Hmm. Seda ei osanud keegi öelda.
Ja tualetipeatused on toredad. Et need on organiseeritud, siis tähendab see seda, et need on organiseeritud kõigile maailma turistidele korraga. Ühes kohas. Nii et oli meeldiv saabuda kaktustest ja veidralt lõhnavatest kollaste õitega lilledest ümbritsetud pissipaika, kus ees siras vähemalt kolm turistibussi. Naistel võis lõbus olla – üks buss meenutas naiskoori reisi, mistap lookles mõne tualeti järjekord kaugele kaktuste vahele… Okei, kerge liialdus, ent alati tuleb mulle just tualetijärjekorras meelde, et mees on ikka parem olla. ?
Homseks oleme rentinud auto ja kavatseme sellega mööda Hispaania piiri bailata. Vaatame, kuhu välja jõuame… Ja ülehomme – Lissabon, here I come!
4.6.05
Pohimotteliselt olen ma nüüd Lissabonis - kesklinnas ja maailma koige shefimas lounamaa korteris, nautides järjekordseid lounamaiseid kokteile - ja üritan koigest väest maailmale teada anda, et olen täiesti elus. Chill Brazil on asja nimi. Koigi viimaste päevade moto lihtsalt. Ma pikalt ei pajata, sest ma ei viitsi lihtsalt neid kodeeritud täpitähti siin snorgeldada, aga teatan, et Portugal on üks imelahe maa. Eriti sellise süüdimatu puhkusereisi ajal, nagu meil on olnud. Mul on üks pikem jutt ka tegelikult valmist kirjutatud, aga paraku on see mu nunnu sees kolmsada kilomeetrit eemal - ma lihtsalt ei viitsinud seda kaasa siia tarida sealt kuurordist Louna-Portugalist... Aga eks ma selle lisan siia hiljem. Elu on lill!
1.6.05
Mul palutakse kirjutada: Paanika Tallinna lennujaamas. Lattet ei anta. Tegelikult on asi muidugi veelgi jaburam - vaja kell viis hommikul vihast konjakit libistada, sest Estonian Airi lugupeetud raudtiivalised teatasid meile viisakalt: "Vabandame, aga meil on navigatsiooni probleemid, naaseme lennujaama." Mai äss! Nüüd ootame kella kuuest lendu... Ehk et nii mõndagi aega hiljem, jah? Huvitav, miks ma Tartus koos kaasvõitlejatega ei jämmi, ah? Ma tahaks ka Pallases hambaid pesta äkki! Vastikud :)
Subscribe to:
Posts (Atom)