Eestis avati suhtlusrestoran

Just selline on uue, mujal päris tuntud restoraniketi T.G.I. Friday's ärikontseptsioon. Oled juhuslikult võõras linnas, trambid mõnda sellenimelisse pubisse ja ettekandjad-baarmänid vudivad sinuga kohe jutlema. Abistama. Aitama. Selgitama. Seletama. Heietama. Võõraid teineteisega kokku viima. Suhtlemist ärgitama. Mnjah, mõte on lahe. Ja arvestades, et tegu on ameerikaliku ärimudeliga (kus avatud, sageli kasvõi pealesunnitud suhtlemine on esikohal), võiks mõttel olla jumet. Samas oli eilselt pressilõunalt lahkudes üpris kentsakas kuulda tundmatud baarmäni suuril silmil omamehelikult küsimas "Oh, kas lähed juba ära?". Ning kui vastus oli jaatav ning välisukski juba lahti tehtud, röögatavad kõik ukse juurde kogunenud ettekandjapiigad nagu lastekooris: "Nää-gee-miist!"

Kohe näha, et nad on äsja just selle äriloogikat tutvustava ja selle pubi kultuuri selgitava koolituse läbinud, ent Eestis kõlab see kuidagi... Võltsilt? Võib-olla olen liialt küüniline ning võib-olla läheb see avatud suhtlus tõepoolest käima. Kuid siis võib arvata, et see saab peamiselt venelaste kooskäimise kohaks, sest ettekandjate emakeel on vene keel. Hästi elada tahtev eestlane ju enam teenindama ei kipu. Paraku.

Ometi on koht päris pull ning sobib neile, kes ka popkultuuriajaloos kodus on. Pubi on maast laeni erineva popkultuurinänniga täidetud - filmipostritest ja näitlejapiltidest muu nodini välja - on muusikanurk, filminurk, telenurk... Ja lastenurk tuleb ka. Ning muidugi peab teile ameerikalikult rasvane köök meeldima (uhh, BBQ rasv voolab!)

Pisut hiljem räägin ka "Bourne'i ultimaatumist", mida tänu MTV kutsele eile vaatama sattusin. Enne aga tuleb käia ja Laura oma debüütalbumi "Muusa" ilmumise eest ära õnnitleda.

Päkk in pisnis: nõu moor väkeishn!

Sedapuhku siis sedapsi. Tänasest tagasi tööl. Muuseas, see üks teine tarkusetera, mille leedukas Kotrina õpetas, käis välgumihklite kohta. Need ei kuulu kellelegi, me üksnes rendime neid raha eest. Ning kui aeg on küps, siis lähevad nad meie juurest lihtsalt ära. See selgitab, miks mu välgumihklid alati plehku panevad. Respect! :)

Ent et vaid mul üksi see reklaam ei kummitaks, siis pakun teile ka vaatamiseks Coca-Cola viimast reklaamiklippi. Looo-laaa! Nagu nentis eile õhtul Tuuli, YouTube on kõikvõimas (ainult et selle algusesse on väga raske minna).

All Good Things Come To You When You're Drunk

Sellise, pealkirjas nimetatud väikese mõttetera sain ma oma väikeste kõrvade taha panna täna õhtul tänu oma Läti kolleegle Australe. Igatahes on tema ja meie uus Leedu sõbranna (nime spellimisega läheb mul pisut aega) väga toredad. Loomulikult ei mallanud ma festivali eel Krakovi linnakeses mingeid suvalisi söögikohti otsida, vaid viisin toredad inimesed otsejoones restoraniketti, kuhu Katsi ja Riinaga peaaegu aasta eest sööma sattusime - Chlopskie Jadlo. Kui ma seda oma blogis varem öelnud pole (tõenäoliselt pole), siis ütlen seda nüüd: kes eales Poola satub, otsigu see toidukett üles. Katsi abiga tuli meelde, et meie omaaegne amps oli Krakovis Agnieszki tänaval majas number 1 (kirikust mööda ja pisut ümber nurda). Aga et ma seda paika täna miskipärast ära ei tundnud (lähenesime ju valelt poolt ja taksoga, mitte jalgsi), vurasime hoopis Jana tänavale majja number 3. Köögis ei pidanud endiselt põrmugi pettuma. Nämm-nämm! Ütleme nii, et food hangover on küll väljend, mis paljusid peagi tõenäoliselt kummitama hakkab.

Aga et ma üle tüki aja taas emmessenni end logida viitsisin (siinkohal kummardus meie sümfoonia-nimelise hotelli administraator-poisile, kes varmalt kõigile internetijuhtmed ulatas), siis sain aimu Triinu vihjest vaadata üles üks veider-veider muuvilõik. Mul hakkas väga valus. Aga et ma ses valus üksi ei oleks, siis vaadake ka. Btw, Poola teeninduskuultur (unustage lennujaamad!) ei kõlba mitte ku-hu-gi. Ja raske on isegi praegu siia midagi kirjutada, sest kõik on nii poolakeelne... :S

So-o-o-me või Po-o-o-la?

Te ju mäletate seda "Kreisiraadio" kildu? Mnjah, igatahes sai Susaniga Helsingis käidud. Lihtsalt niisama, jutu jätkuks. Tõepoolest, miks ka mitte! :) Igatahes leidusid mõned sooduskupongid, mis meid Silja SeaCatiga üle lahe toimetasid. (Me ei teadnudki, et Postimehes ja SL Õhtulehes nii palju lugeda on, et suisa 100 minutit mõlema lehe peale kulutasime!) Siis väike shopping... Ning seejärel Finlandiatalo kõrvale murule, et maitsvat Cavat mekkida (tervitused ja tänud Matile). Turistide asi. Olime veendunud, et vähemalt mõnel meid ümbritsevast hiigellinnust on silmade asemel kaitseministeeriumi kaamera, et uurida, kes need rõõmsad tüübid siin on, kes linna keskel murul päikest võtavad. Ja õhtul... Õhtul ikka koju tagasi. Järgmisel päeval (ehk eile) kuulsin, et Helsingis möllas kaost tekitav äikesetromb (karmimal ajal 7000 kärgatust tunnis), mis viis rivist välja elektrivõrgud, ühistranspordi ja muu. Hea, et meie uitmõte meid sel päeval reisile viinud... Aga et pealkirjas esitatule truuks jääda, siis panen nüüd paari tunni pärast edasi Poola. Aitab! :)

Aga lõpetuseks jäägu teid tervitama midagi ehtsoomlaslikku. Aitäh, Margit! Kui Poolast naasen, ehk leian siis sealt midagi ehtpoolalikku...



Ahjaa, Smaug tegi oma blogisse taas sissekande. Elagu Kristel, kes mu mäguvat elukaaslast aeg-ajalt ikka kuulda võtab! :)

Ja olgu siinkohal teilegi, kes te kommentaaride alla kiigata ei viitsi, link Kaja blogist, kelle fotosilma ette on jäänud pildike Nevada argielust. Peske käsi! See on käsk! :)

Visake mind prügiga välja...

Minu juuksurisalongi naised on shefid - alati, kui nende juures käin, pilluvad piigad sääraseid pärle, et vats vabiseb. Näiteks eile kuulsin tõetera, et need Tallinna tänavatel laulu löövad õnnetud grishnaiidid on nagu trammid: käivad kilinal-kolinal oma rutiinset trajektoori mööda ning kui alguses ka on pisut häirivad, harjub nendega lõpuks ära ning nii ei pane lõpuks tähelegi, et nad akna tagant mööda lähevad. Tõeterale lisandus veelgi olulisem tähelepanek: miks nad küll oma trajektoori ja kõnnakut kunagi ei muuda. Ehk oleks teistel tänavatel ka mõni nende austaja, kes ei teagi, et nad kusagil Narva maanteel paarutavad.

Kui ma järgmine kord juuksurisse lähen, lubasid nad mulle rääkida maitsvate moosisaiade kahjulikust mõjust kehakaalule ("Ausõna Andri, sina võid süüa palju tahad, aga paksuks ei lähe!") ja sellest, kui hea oli Kubija ökospaa.

Ja siinkohal üks veider kahekõne Elioni esindusest Hyperrimist. Ma saan aru, et teenindussalongid on uhked oma programmide üle, kuid tõesti - p a l u n!

- Vabandage, tulin küsima, kas mu telefon on parandusest tagasi tulnud. Vajan seda.
- Hmm, mis teie nimi on?
- Maimets.
- Üks hetk. (Tütarlaps klõbistab arvutit.) Ei. Ei ole vist veel.
- Aga saate te ehk küsida, kaua võiks veel aega minna. Vajan oma telefoni.
- Kas teil seda paberit ei ole kaasas, kus töökäsk peal on?
- Ei, aga kas te ei võiks oma töökotta helistada ja lihtsalt küsida?
- (Tähtsalt.) Ei, meil on selleks programm.
- Et Elion enam inimliku suhtlusega ei tegelegi?
- No meil on programm.
- Aga teil on endal ka see töökäsk ju olemas, kirjutasin mitmele eksemplarile alla.
- Meie saatsime selle töökäsuga paberi ju minema.
- Aga kui ma selle töökäsuga paberi ära toon, mis te siis teada saate? Seda, et telefon pole veel tulnud.
- (Nõutult.) Jah.

Eile käisin tööl. Küll alguses niisama vaatamas (ega siis puhkavat inimest kohe ära ehmatada ei või). Ausõna, tuju läks heaks. Tahan juba seda tööst tulenevat rutiini, kohustuslikku ärkamist ja päeva planeerimist. Kardan, et kui ma veel pisut puhkan, siis ma ajan kõik armsad inimesed maailmas hulluks. Aga seda ma ei taha.

Kõik puhuvad!

Ja peavadki puhuma! Ma ei tea, kas see oli liikluspolitsei kampaania spetsiaalselt taasiseseisvumispäeva tarvis, ent mulle tundub, et selliseid aktsioone tuleks lihtsalt rohkem teha. Mul pole küll midagi selle vastu, et nina autoaknast välja pista ja konstaablile aparaadist mõni järjekordne null välja puhuda.

Igatahes sai pärast pühapäevaõhtust Vanemuise Broadway-galat (Eesti artistid tegid välismaa omadele tuule alla, super!) ikka väga palju mööda Eestit ringi tuuritatud - ikka Tartusse, varahommikul Tallinnasse ja siis Eismale. Ning viimaks tagasi. Ühesõnaga - rääkida oleks taas väga palju: näiteks veidra nimega Club von Überblingeni avamisest (parimad irvhambad pakkusid klubile eluajaks kolm nädalat) ja paljust muust (Reimo, palju õnne veel kord tagantjärele). Aga ma parem olen vait. Igaks juhuks. Elu on lihtsalt liiga imelik, et seda igal võimalikul hetkel sõnadega koormata.

Kuulake-vaadake parem ühte laulu, mille Liisi Koikson ja Stephen Hansen kontserdil väga vingelt esitasid. See on laulu "The Prayer" originaalesitaja, Celine Dioni ja tema erikülalise Josh Grobani duett. Tegelikult oli originaalis meeshääleks Andrea Bocelli.

Tähtis on teha õigeid asju...

... Näiteks kurke korjata, kala püüda ja muru niita. Vaat sellise tarkusetera panin möödunud päevadest kõrva taha. Mitte et ma oleks ühte neist kolmest sel suvel teinud, aga siiski... Mina tegelen selle asemel oma auto- ja telefoniloksuga. Varsti olen autoremondilukksepp valmis ning oskan isegi une pealt öelda, kus kuradi kohas asub sel parsal õõtshoob ja mis puks see tal on. Nii et - näpud õliseks!

Aga et ma lihtsalt puhtfüüsiliselt ei suuda saata kõigile sünnipäevaõnnitlejatele tänusms-i või -meili, siis teen seda oma blogis: aitäh kõigile, kes neil päevil mulle kas Tartusse või Tallinnasse külla jõudsid, et ühiselt mõned tunnid vananeda. (Ja alkoholimüügi keeld võib linnas kuu peale kerida, sest sellise pudelivirnaga võiks kas või oma koduukse ees baarileti lahti lüüa!) Aitäh kõigile neile, kes sünnipäevaöise rokkimise meeleolukaks ja unustamatuks muutsid! Kui Artur pildid kord plaadile sätib, siis saadan teilegi. :) Teate ju küll seda laulu "Sõbrad, teiega on hea..." Aitäh. Aitäh. Aitäh.

Puhkus on juba sellepärastki tore, et saab tegeleda pooleliolevate asjadega. Autost juba rääkisin. Ent ka minu akaatsiapuust öökapiriiulil tolmuv lektüürikiht on nüüd märksa õhem. Saab rannas lesida ja lihtsalt lugeda. Kui just muidu armsate inimestega sinna tshillima ei juhtu (nagu mul õnnestus!) Ning liiatigi saab aja maha võtta ja mõnel vahval kontserdil käia. Nagu eile õhtul, mil Ines ja Dave Benton Mustpeade majas oma armastusduettide kontserdi andsid. Tõsiselt hea muusikaelamus ning tõsiselt võrratu häälte kooskõla. Suur aitäh, Reno! Kuigi oleme ausad - lubatud kahte puuduolevat veiniliitrit ja remontilist õhtusööki jään ma endiselt ootama. :)

Pildimeenutusi folgilt

Kui mõni sissekanne allpoool appi-hurraaga folgist kui lastefestivalist rääkisin, oli pidu ju alles alanud. Järgmised päevad tõid noori vanemaid ja tittesid veelgi juurde. Lisaks sai uut hoogu minu sildipildistamine ning trikoloorides sõidukite spottimine. Panen siia ka vaatamiseks üles.

Marili, Parvel ja Amanda. Helene istub uhkes üksinduses vankrikeses.

Margaret ja isa Margus õllega.

Monsa ja Ruben, Arno jutustab hoopis Bipuga.

Tallinna tänava bussipeatuses Viljandis.

Ikka need vahvad lipuautod.

***

Ning kui juba pildistamiseks läks, siis näitan ära veel kaks silti - esimese neist tegi Kaisa Sein Haapsalu külje all Uuemõisas. Ta kirjutab: "Sildil mainitud kuupäval kell 16.10 kauplus küll veel avatud ei olnud ja massid ootasid sisselaskmist. Hiljem hakkasimegi seda poodi kutsuma "orienteeruvaks kaulpuseks"." Teise pildi tegin aga Tartus kahe raudtee vahel asuva elektroonikapoekese ees, kust autosse uut makki üritasin osta. Lõpuks see muidugi õnnestus, ent ma ei saa aru, miks pannakse selliseid umbmääraseid silte teenindusasutuste ustele... :)

Akna taga on 38 kraadi. Asfalt sulab linnas...

Tegelikult on see kraadiklaas muidugi nii kuum üksnes sellepärast, et lesib akna taga hommikust õhtuni näoga päikese poole. Ehkki see seda megamõnusat suveilma muidugi ei vabanda - palav on ikkagi.
Nii tuli pärast kiireid asjatoimetusi täna lihtsalt kaelast saadik Läänemerre heita. Seda paraku Stroomi rannas, kus vene müüginägudega lapsed pidevalt "jeetis" ja "tshebuur" karjuvad. Ei, mitte et seal soojas supivees kuidagi paha olnuks (pealegi oli rannaliivale kokku sattunud üks väga vahva ja lõbus seltskond), ent isiklikult eelistan siiski vähema rahvastikutihedusega veekogusid.
Nagu näiteks Matsimäe soojärv, kuhu Andrese ja Susaniga end reedel Tartust tulles heitsime (okei, ilukirjanduslik liialdus, Susan keeldus vette tulemast ning passis üksnes põõsaste all ringi luusivat paksu vene vanameest).
Või siis Eisma vaikus ja rahu, kuhu jõudsime laupäeva hilisööl pärast seda, kui olime Katsiga mööda Eestimaa sügavamaid avarusi autoga ringi ekselnud (kas teadsite, et Eestis on sellised kohad nagu Tupenurme ja Pilu? Mul hakkas eestlaste vaimse tervise pärast tõsine mure) - no lihtsalt ei leidnud õigeid teeotsi kuidagi üles - ning Peipsi ääres Lagedis vanaemale sünnipäevaõnne (ja karja- ja viljaõnne) soovinud. [Kui ma nüüd ise seda tammsaarelikku lauset vaatan, siis hakkab mul enda pärast ka mure. - Toim.] Igatahes nööpisime südaööl mere ääres Proseccod lahti ja tundsime end koos vennaga maailma kõige uhkemate noorperemeestena.

Pildil on suisa neli põlvkonda. Lahe!

Tartu-tuur oli muidugi eriti lõbus. Meie sinnamineku põhjus peitus hetkes, mil me Susaniga nädala eest niisama uimerdasime ja lähipäevade kultuuriprogrammi vaagisime. Kui piletilevi.ee-st üksnes Sõpruses linastuva filmi "Rallipõrsa seiklused" leidsime, hakkas meil paha. Otsustasime, et kihutame esimesel võimalusel Tartusse seda va Emajõe Suveteatri "Jumalaema kiriku kiriku kellameest" vaatama, mida enam vist ei mängita. Parem ongi.
Sest midagi nii masendavalt närvilist ja lavastuslikult amatöörlikku pole ma tükk aega nägema juhtunud. Kas keegi võtaks kord vaevaks ja ütleks Andres Dvinjaninovile, et tal ei ole mõtet lavastajat mängida. Tal ei ole see kunagi välja tulnud. Las jääb enda naba imetlemise juurde. Teiseks on Quasimodost (Veikko Täär) tehtud täielik debiilik, ehkki kirjanduskuju seda teps polnud - kellamees oli lihtsalt väga inetu, ent samas väga heasüdamlik ja täiesti mõistuse juures. Igatahes mäuras Tääri Quasimodo nagu mõni psühhoneuroloogia haigla patsient. Mul hakkas 195 piletikroonist lausa kahju.


Nii et - p u h k u s! Ning mul on hea meel saata tervisi kõikidele kolleegidele, kes parastasid, et võtsin puhkuse augustis, mil Eestis kindlasti kõige jäledamad ilmad on. Muahaha!