Koonduslaager selja taga, mis edasi?

Esmaspäevasel mihklipäeval raadiohommikut tehes tutvustasin ka kuulajaile, mida Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas 29. septembri kohta ütleb. See kõlas nii:

Mihklipäev oli pidude ja kooskäimiste aeg, sest sel päeval lõppes 19. sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping – karjane sai kooli minna. Samuti lõppesid mihklipäevaga kevadel jüripäeva ajal kaubeldud teenijate ehk suviliste lepingud. Seesugusena on ta olnud pikka aega vastandpäev maarja- ja jüripäevale, millal algasid karjatamised ja hooajatööd. Üldiselt oligi ju tegemist päevaga, millal lõppes valge ja soe suveaeg. (Allikas)

No vähemalt võtan siis minevikutöölistega kampa, sest mihklipäevaks sai minusuguselgi karjasel, suvilisel või lihtsalt (võõrettevõtete) teenijal ligi kaheksa aastat kestnud tindinäppajastu läbi. Tegelikult oli see küll reede, 26. september. Ning see oli see lause:

"I used to wanna change the world. Now I just wanna leave the room with a little dignity." (Allikas)

Ehkki öelda oleks nii mõndagi, pole sel suurt mõtet. Mitte praegu. Mitte siin - seda enam, et Eesti ühe kauaaegseima blogijana ei pea ma oma isiklikku ja nimelist blogi selleks, et kellelegi midagi tõestada, selja taga sappi pritsides kellelegi kuidagi tagasi teha või kibestumusest pisaraid valada. Eestikeelset blogiilma pole mõtet solkida. Või teisisõnu, eks solkijaid leidub teisigi.

Küll sõbrad kuulevad sest kõigest mu käest ise. Sestap andku ka "AK" reporter Mart Linnart teiste hulgas mulle andeks, et koos varalahkunud kolleegidega pühapäeval kaamera ette ei tulnud, et loodetud koondamishala etelda. Selle esituseks sobis peatoimetaja suurepäraselt.

Liiatigi saan siinses blogis varasemast enam ausam ja otsekohesem olla, ajakirjanduslike palade avaldamisest rääkimata. :)

Kui vihastan, siis kukun tikkima

Taas pole tegu minu sõnadega - ma nii vingeid ähvardusi lausuda ei oskagi. Sedapuhku võttis elukakskendneljas sõna Arne Niit. Hea, et soss-seppade elu kajastus pole Eestis kuhugi kadunud ning kõik tühine on ses riigis jätkuvalt oluline.

Hetk tagasi oli hea võimalus jälgida, kuidas europarlamendi briti saadikud president Hans-Gert Pötteringile ninna hüppasid ja nõudsid, et parlament Strasbourgi ohtlikkusse asbestist pakatavasse hoonesse kunagi ei naaseks: "Kes ütleb, et see on ohutu; kes üldse tegi sellise raporti, et see on ohutu; miks te meie eest tõde varjate!" Nende tigedale pöördumisele järgnes tormiline aplaus ning vaene Pöttering pidi kiiresti jutu mujale juhtima, kommenteeris teemat vaid nii: "Britid on tavaliselt pragmaatilised, jääge teie ka pragmaatiliseks; Minule teadaolevalt on Strasbourgis sama ohutu kui Brüsselis." Britid sellist avaldust siiski ei uskunud ja jäid oma kohalt tigedalt presidenti põrnitsema. Oh, vahepealt saab siin ikka nalja ka.

Aitäh, Hans! Ma sain, mis tahtsin :)

Hiljem selgitan, sõbrad - hiljem...! :) Jõuad sa siis ühe näpuliigutusega ometi selgitada, miks peaks pärast äsjast koonduslaagrit selle minevikust painava loo üles panema... Seda enam, kui ise näiteks Leuvenis elu naudid ja arvad, et see võikski hea olla. Tean niikuinii, et tagasi tulles tuleb nii mõnegi inimese soovunelm purustada ja mõista anda - perses oled, leevike!

PS. Lugesin sissekande läbi ja mõistsin, et kohalikud konspiratsiooniteoreetikud võiks mõelda eestimaisele Hansule. Paraku mitte. Õnneks on võõrsil elu lõbusam ja nimesidki korduvaid.

Midagi maailmapoliitilist :)

Mida teed sina Euroopa südames kell 8 hommikul?

See on ju vana tõde, et kui tahad Tallinnast mugavalt Euroopa südamesse pääseda, tuleb seda teha enne igasugust kukke ja koitu. Ja kui hea sõber võtab vaevaks luugid avada ja lennujaama vastu sõita, siis pole miskit imestada, kui avastate end esmaspäeva hommikul kell kaheksa kolmkümmend ühtäkki ühes Brüsseli südames asuvas väikeses nurgapealses võileivakohvikus einestamas. Päris kentsakas-lustakas tunne - eriti, kui arvestada, et tööalased kohtumised ei alga täna enne kella õhtupoolikut. Et aga ilm on siin päikseline, siis tuli miskipärast ränkraske läpakakott tugevamini õlule suruda ning mantlihõlmad valla lüües linna ärkavasse melusse sukelduda.

Siin lõhnab täna saabuv sügis teisiti, ehkki Leopoldi või Brüsseli pargi ja Tallinna mõne väiksema pargi puude punakolletav pale teineteisest suurt erine. Tegelikult pole Tallinn siiski hea võrdlus, sest seal annab korralikke parke tikutulega taga otsida. (Mis siis, et eile vanalinnas vantsides õnnestus meil Empsiga nii mõnigi roheriba leida - seda eriti just sadama poolt vanalinnale lähenedes.) Pigem võrdleksin siinseid varahommikusi parke, kus võib komistada üksikute tervisesportlaste, sihikindlalt ajalehekioski juurde tatsavate vanakeste või koertega hommikust tiiru tegevate noorte otsa, hoopis Tartu Toomemäega.

Hetked endaga

Hetk tagasi tuli kohutav tahtmine kaevata plaadiriiuli tagaosast välja paljude aastate eest kokku kõrvetatud plaat Deep Foresti sügavsugereerivate lugudega, nende omaaegsete Ida-Euroopa pärimusuuendustega - "Cafe Europa", "Bulgarian Melody", "Marta's Song". Ja muidugi "Freedom Cry" ("Kisangyalom" ehk "Mu väike ingel")! Ja paljud teised imehead lood. Selles helikeeles on mingi seletamatult rahustav ja rõõmustav vägi, samas igatsust ja otsinguid sisendav alatoon. Ning et juba mitu päeva on need mul peas keerelnud, tuli enese rahustamiseks see album üles otsida.

Võtsin aja maha veel teisekski teoks - et ühe korraga ("sõõmuga" kõlaks kuidagi liialt kirjandusliku ja võltsina, pealegi tegin kaks sigaretti vahepeal siiski, mistap oli "sõõme" kindlasti enam) lugeda läbi Maire "Viis aastat peidus". Vinge, aus ja avardav lugemine. Veider, et kakskümmend aastat nooremana, ent sama aktiivselt sotsiaalse subjekti ja objektina elu elanuna tundsin nii mõnegi enda mõttekatke ära. Olgugi olukorrad teised, inimene on oma olemuselt samasugune: kas siis alatasa ennast ja ümbritsetavat kirjeldav või ümbritseva ja enda kirjeldatav. Minu "ära!" tundmus on viimase nädala jooksul mitme mulle olulise sündmuse ajel üha enam hoogu saanud, miks siis mitte end viimaks ometi kätte võtta.

Vaikus... Usun, et enne tormi :)

Tegelikult ei tahtnudki midagi virilat kirjutada - põhjuseks ehk eilne lõbus õhtu lõbusa seltskonnaga meie palatis. Virisemise asemel lisan hoopiski veel paar pilti. Ahjaa, selle üle virisen küll, et Eesti ilm on ikka täiesti pekkis. Külmast ja kõledusest on kõ-ri-ni.

Kui maksab, siis jääb ära!

Ei vaja lisaselgitust - kes teavad, need mõistavad.

Tagantjärele Krr-ile veelkord palju õnne sünnipäevaks - oli üks ütlemata tore koosviibimine, ehkki uneaega jäi nii napiks, nii napiks... Ja lennukid on ka juba kaugele lõunasse lennanud, nüüd on mul nii igaav ja kurb.

Tänasest päevast on puudu vaid ninja-kass

Sellal, kui ühed kodumaised blogidioodid oma kokku keedetud p***ga tegelema peavad, tasuks pilk heita H saadetud müsterioossele ninja-kassile. It made my freaking day full of broken promises.

Taevas tinahall, kaela panna sall!

See on meie Andri luule, mida iga päev ei kuule... :) Üks nädal on jälle tohutus tempos mööda tuhisenud, viies endaga kaasa mõnusad R.E.M.i-elamused Rocca al Mare suurhallis (tõsi, nii kaua, kui ma sealses "kontserdihallis" käinud olen, tekitab plekkmonstrumi moonutatud helikõla alati trotsi ja piinlikkust - rohkem kannatas sedapuhku lahe soojendusbänd We Are Scientists) ning ühe marumüriseva peo ajahamba poolt puretud töölissaunas kesk südalinna.
Et enamik möödunud nädalast läks tohutu töökoorma all - vahepeal tekib küll tunne, et kuhu kütame, kitseke; kas kolmekümnendatesse jõudes enam muud peale rutiinirohke tööaja siin elus polegi - , siis sobis seesugune kräu nagu rusikas silmaauku. Või nagu popilt ja noortepäraselt võiks öelda: pidutse nii, et pahkluu pooleks! Nii oligi laupäeval kõige mõistlikum mööda kaubanduskeskust ja sügisest linna jalutada ning õhtul hoopis horisontaalasendis hea inimesega häid filme vaadata - ega siis iga päev jõua minu eas ka ju rokkida, eks ole!
Ahjaa, üks katkend ka, mille R.E.M.-i ajal sms-mällu kribisin:

M oli üliarmas kesk tantsurütmis võnkuvat inimvõpsikut - mõni võib lihtsalt seista kui laps kommipoe akna ees ning liikumatult-lummatult toimuvat jälgida, endal silmad õhinal peas põlemas.

Ainult täna õhtul - Amanita virosa!

Amanita virosa - kas ei kõla mitte kaunilt? Umbes nii nagu mõni ladina-ameerika seebistaar või nimekas flamenkotar. Tegelikult on tegu muidugi Eestis kasvava kõige mürgisema seenega. Tutvugem valge kärbseseenega.

Kärbseseente ja üldse meie seente seas kõige ohtlikumad on valge ja roheline kärbseseen. Kõigist surmaga lõppenud mürgistustest 90% on põhjustatud nende liikide poolt. Võimalik on isegi mürkainete imendumine naha kaudu (on juhtunud laboratooriumis). Valget kärbseseent on ära vahetatud söödavate šampinjonide ja kitsemamplitega. Roheline kärbseseen võib saada üles korjatud rohelist värvi pilviku pähe. (loodusmuuseum.ee)

Mitte et ma nüüd tõeline seenetark oleksin, aga pisut targemaks ja (elu)kogenumaks saan end küll pidada. Põhjuseks üks seikluslik nädalavahetus Muhumaal, mõnus seenekorje ja sellele õhtul järgnenud ülimaitsev õhtusöök väga toredate inimestega. Sekka öine tõrreprogramm ja päikest täis pühapäev Pärnu rannas. Poleks arvanudki, et septembri algul Läänemeres ujumas käin või Pärnu rannas päikest võtan. Kõike seda ja paljugi muud arvesse võttes võiksingi ennast edaspidi mõneks ajaks Amanita Virosa'ks kutsuda. Elu on ilus. Vist.

Loomaaia lood :)

Oh seda täistuurides pikka nädalavahetust, kinoavamist Tartus (tegelikult polnud Tasku muidugi veel valmis, aga seda lõbusam oli mööda ehitust ringi luusida), MTV veidrat sünnipäevapidu Hollywoodis (koos Kerliga, ent siiski "mnjah!") ja sõpradega varaste hommikuntundideni trallimist... Tegelikult on päris tore hoopis töösse sukelduda, mitte kogu aeg luuslanki lüüa ja pidu pidada. Hakkan nüüd korralikuks. Hea, et Cinamon on ise YouTube'i oma reklaamklipi riputanud - see on päris andekalt kokku lõigatud.