Ma tean küll, et allpool on üks sissekanne puudu - teisisõnu, allpool on üks pealkiri üpris üksik. No mis teha, kui palavus on võimaldanud teha kõike muud kui arvutis passida (või siis teistmoodi - mis teha, kui palavus ei võimalda ajul isegi arvutisse kiigata). Kiirelt edasi hüpates käivad selle pealkirja alla aga märksõnad, mis puudutavad tööedu (merepäevad olid - kui lubate mulle tagasihoidlikku võõrväljendit - a great success!, mis suutis sellele eelnenud skepsisest hoolimata korda minna 80 000 külastajale), isiklikku ja tänini väga raskelt hingest lahtuvat pettumist ühes olulises inimeses, paari meeleolukat peoõhtut laululaval, mille emotsioonidiapasooni ühes ääres särab Scissor Sistersi üliväga väge täis kontsert ning teises sureb soomlaste HIMi läbikukkumine, ning imeline puhkepäev päiksesäras ja merevees (no mis nii viga, kui kaks kallist inimest annavad niigi kuumavale päikesele õige läike).
Aga uus nädal, s.t minu esimene puhkenädal tõi veelgi mõnusama ja vaheldusrikkama briisi. Viis Haapsallu, andes lisaks mõnusale mereveele tantsukingad isegi öiste purskkaevude tarvis; saatis kukeseenekastme maitsega Lääne-, Harju-, Pärnu- ja Viljandimaa teedele ekslema (nagu hiljem mõistsin, sõidab vaid loll Haapsalust Viljandisse kaardil näpuga ristsammu mõõtes sellal, kui tark Pärnu kaudu eesmärgini jõuab - ent samas, kus mujal saaksin ma Märjamaa, Kullamaa või Vändra taguste teesihtide vastupidavust proovida?); juhtis mind eesootavale folgifestivali neljapäevakule tujunullivat ja kurvastavat avapauku andma ning viis viimaks kaua nägemata sõprade juurde, et me ühiselt ühe järjekordse rammus-rammestava festivali ära võiks teha.
Paljud mu seltsilised on imestanud, et mis ses folgis siis nii imetabast on, et peaks end seks puhuks väiksesse Viljandisse vinnama; et see torupilli tutulutu ja viiuli vingutamine käib ju ajudele ega lase selgelt mõeldagi. Võib-olla. See, kuidas minust folgiuskne (tegelikult Folgi-uskne, pidades silmas vaid konkreetset seltskonda ja kindlat festivali) sai, on puhtalt minu lugu. Ja hoolimata sellest, et enamik mu lähedastest mõningaid seiku teavad (alates oh-ma-olen-siiski-Liiviimaa-parim-noorkanneldaja loost või lõpetades legendaarsete etnolaagritega Häädemeestel või Kihnus), ei saagi kõrvalseisja mõista seda kultuurisügavat ja elu mõtestavat mõõdet, mida kultuurikolledži esimene lend ehk nooruslikult uljad Ando, Mäux, Ülle, Raivo, Krista ja Ott minusse ja minusugustesse omal ajal süstisid. Ning mille me kõik ühiselt endaga oma ellu kaasa võtsime. Tõenäoliselt ei peagi. Sest Folk on lõppude lõpuks üks sõprade ja sõprade sõprade pidu, kus on hea olla ning kus võib ka ilma kontserdilt kontserdile käimata end naerusuisena tunda. Aga mulle jääb mu kasvamise lugu, mis on sellest neljapäevasest oi-kui-tore-on-koos-olla väga palju kordi suurem. Sest see on minu tõekspidamisi, väärtushinnanguid ja maailma mõistmist (või maailmast aru saada tahtmist/oskamist) oluliselt vorminud. Tõesõna - lahe!
Seda vahvam ja hingepaitavam oli, et Sussu ja M tänavu taas minuga sel mulle olulises "töö- ja puhkelaagris" liitusid ning sest kõigest oma emotsioonid koju kaasa võtsid - olgu seks öine äike ja õlletopsi hüppav kohtlane rohutirts või hapnikupuudusest hoolimata eestlaste hinge lõikav hispaania muusikute temperament ja ütlemata armas armeenia köök. Vahepalad vahepaladeks - nalja, tantsu ja laulu sai rohkem kui rubla eest (huvitav, kas peaks hakkama juurutama väljendit "rohkem kui euro eest"?) ning ehkki sabakondine kukerpallitamine või liigne ärkvelolek minu eaga enam ühte sammu ei käi, on mulle sellest kõigest hoolimata jäänud veel üks nädal end elusa puhkavana tunda. :)
Täna tegime seda siis Austraallast ära saates - saatjaks imeline pastaroog, ohtralt huumorit ja kerge nöök vaikivate jutudaunikute aadressil. :)
18.7.10
Üks väga lõbus aktsioon: aita väiksem koju!
Vahelduseks ka midagi lõbusat - sel nädalal juhtus nii, et tuli Rebane koju aidata - niipea, kui ma talle ei meenuta, et kontrolliks korterivõtmete olemasolu oma ridikülis enne koduukse sneprisse laskmist, unustab ta selle lihtsalt ära. Ühelpoolt on see väga armas. Teiselt poolt väga kulukas, sest lukuabi pole just odav teenus. Tänu M-ile esitan teile nüüd lõbusa etüüdi "Aita väiksem koju". Aitäh, M, pilti tegemast!
Kõigepealt proovin ma heaga, s.t pääseda esimese korruse aknani elektrikilbilt.
Lootusetu ettevõtmine. Mul saabus hetkega kõrgusekartus.
Siis meenus mulle, et ma olen seda teed tegelikult juba käinud - koridoriaknast!
Ja vaat kui libedalt see läheb...
Vupsti-vupsti...
Ja sees ma olengi. Väiksem sai koju!
15.7.10
Vihmapiisad toovad rabandusele leevendust
Üle Tallinna rullub mõnusalt karge ja kosutav vihmasagar. See ja üks telefonikõne tõi naerunäo taas ette. Tegelikult polegi ju palju õnneks - okei, õnnelikuks olemiseks - vaja. See ei tähenda, et minu sees mäslevad mõtted (need seal allpool täheldatud) kuhugi kadunud oleks. Need on sees olemas ja ulbivad aeg-ajalt pinnale. Siis, kui ma väga väsinud ja viimase piirini viidud olen. Eks lõppude lõpuks annab aeg arutust. Vahepeal tuleb lihtsalt tubli ja tugev olla ning loota parimat.
Kohutaval kombel tahaks ujuda - just selle äikesega...
Kohutaval kombel tahaks ujuda - just selle äikesega...
Jõud lõppeb, ei jaksa enam...
Viimaste päevade kuumalaine on olnud meeliülendav... Tõesõna! Olen saanud ujuda ja päikest nautida, rattaga sõita, Katusekinosse taas ja taas armuda (sest see on lihtsalt super!) ja lihtsalt jalutada... Ehkki seda kõike töö kõrvalt. Ja töö sellise palavusega tapab (ja väikest keelemängu tehes võiks öelda ka "ja öö sellise palavusega lihtsalt tapab"). Muidugi, praegu on ka kiire aeg, homme lükkame merepäevadele hoo sisse ning vaatame, kuhu pühapäevaks välja purjetame... Tänan õnne, et interaktiivsuse abiga ei pea seda tegema lämbes ja konditsioneerita kontoris, vaid sootuks jahedamas kohas (vaat ei ütle, kus!). Ent ikkagi, tööd on rämerämedalt palju. Ning ma ei jõua ära oodata esmaspäeva, mil merepäevad läbi on ning mina aulikult puhkusele minna saan! Küll kaheks nädalaks, aga ikkagi!
Ja seda vajan ma väga. Sest "jõud lõppeb, ei jaksa enam" tähistab ka vastust mu sisimas mäslevatele küsimustele. Ma ei mõista, kuidas olen osanud oma elu nii elada, et olen teiste jaoks alati olemas. Ja toetan. Ja aitan. Ja mõtlen kaasa. Sõidan, kuhu vaja, helistan, kuhu vaja, toon ja viin, mida vaja. Ja kurvastan või rõõmustan koos nendega. Aga kui minul on sõpra vaja, siis pole kedagi kusagil. Keegi ei helista. Ega küsi, kas ma vajan sõbraõlga, kas ma vajan abi ja tuge. Kas ma vajan näiteks imeväikest tähelepanu kübetki. Seda kõike ma praegusel hetkel - meeletu töökoormuse all ägades, nägemata ühtegi lootustandvat kiirt ses tunnelis - vajan nii meeletult. Selline olukord teeb kurvaks ja kurjaks. Sest miks on nii, et mõni vaid annab - lollis lootuses, et ehk saab ka midagi vastu -, kuid mõni vaid võtab. Ega näe, et nende kõrval on üks väike heasoovlik ilmakodanik, kes aeg-ajalt ka omadega rappa jookseb, ega oska ilma abita rabamülkast välja tulla. Ma tean, et süüdistada saan ma vaid iseennast. Et olen nii loll ja naiivne, kes hüppab, kui on tarvis... :(
Väike update: Üks sõber luges ja saatis sõnumi. Ja tuju läks paremaks.
Ja seda vajan ma väga. Sest "jõud lõppeb, ei jaksa enam" tähistab ka vastust mu sisimas mäslevatele küsimustele. Ma ei mõista, kuidas olen osanud oma elu nii elada, et olen teiste jaoks alati olemas. Ja toetan. Ja aitan. Ja mõtlen kaasa. Sõidan, kuhu vaja, helistan, kuhu vaja, toon ja viin, mida vaja. Ja kurvastan või rõõmustan koos nendega. Aga kui minul on sõpra vaja, siis pole kedagi kusagil. Keegi ei helista. Ega küsi, kas ma vajan sõbraõlga, kas ma vajan abi ja tuge. Kas ma vajan näiteks imeväikest tähelepanu kübetki. Seda kõike ma praegusel hetkel - meeletu töökoormuse all ägades, nägemata ühtegi lootustandvat kiirt ses tunnelis - vajan nii meeletult. Selline olukord teeb kurvaks ja kurjaks. Sest miks on nii, et mõni vaid annab - lollis lootuses, et ehk saab ka midagi vastu -, kuid mõni vaid võtab. Ega näe, et nende kõrval on üks väike heasoovlik ilmakodanik, kes aeg-ajalt ka omadega rappa jookseb, ega oska ilma abita rabamülkast välja tulla. Ma tean, et süüdistada saan ma vaid iseennast. Et olen nii loll ja naiivne, kes hüppab, kui on tarvis... :(
Väike update: Üks sõber luges ja saatis sõnumi. Ja tuju läks paremaks.
6.7.10
Kolm kiezlowskilikku filmivärvi: Valge
Kolmas kinokülastus pärineb tänasest, kui õhtu edenedes G mind sel nädalal linastuva "Videviku saaga: Päikesevarjutus" (USA 2010, režissöör David Slade, levitaja Acme Film OÜ) esitlusele kaasa haaras. Et päev on olnud hingematvalt lämbe ning seisev õhk tõepoolest viimaks äikesega algosakesteks purunes (ehkki ühest kärgatusest ilmselgelt ei piisanud), tundus mõte kargest kinosaalist ahvatlev. Ja ehkki ma pole just kõige suurem Videviku-fänn, tahtsin selle igal juhul ära näha - arvestades, et eelmisel nädalal USAs esilinastudes tegi kauaoodatu piletimüük kõigi aegade päevakäibe (või arvestades kellegi poolt linastusel täheldatut - näe, Jaan Ruus on ka kinno tulnud, see ütleb nii mõndagi). Niisiis, Valge.
Eks kiiret kassamenu taga ajavate filmisaagadega ole alati hädasid - kuidas tagada see, et iga uus osa oleks eelmisest parem, kõneainet pakkuvam, üllatavam, tulusam... Tihtipeale see ei õnnestu. Põhjusi on ju palju. Filmi aluseks olev materjal võib aja möödudes lahjaks minna. Liiga pika ootamise järel võib auditooriumi tähelepanu ja huvi hajuda. Isegi näitlejate motivatsioon Midagi Erakordset teha või publikule pakkuda võib kaduda - vanad järjed hoiavad uued väljakutsed eemal või vastupidi, uued väljakutsed muudavad vanade tööde järjed kahvatuks, teeme-ruttu-ära-saame-viimaks-ometi-lahti-filmideks.
Mina pole Stephenie Meyeri sarja lugenud. Täpsemalt, ma pole sarja kolmandat ja neljandat osa lugenud. Sestap oli loo kulg mulle teadmata. Ei saa öelda, et mulle oleks eriti korda läinud Jacobi (Taylor Lautner)armuvalu seepärast, et Bella (Kristen Stewart) ikka ja jälle Edwardi (Robert Pattinson) kaissu ronib, mistap kõlas Bella lõpulahingu eel Jacobile heidetud röögatus "Kiss me!" kuidagi naeruväärselt (siinkohal meenutage kaks sissekannet allpool kirjeldatud armukolmnurga kujutamisest tingitud ängi). Nooruslikust draamast ja kukepoksist ammutatud dialooge kuuleb filmis kõikjal.
Ent on see siis ühe noorte muinasjutuloo juures üldse tähtis, et see pole hingemattev ega tõsiselt, eluliselt võetav; no et ühel pealtnäha normaalsel peretütrel tuleks oma isale seletada, miks hunt ja vampiir tagaaias tema pärast kisuvad - selline "Siin me oleme" meets "Punamütsike" meets "Dracula" ... Suviseks meelelahutuseks sobib "Päikesevarjutus" hästi, sest kaugusesse kaduvate loodusvaadetega lummavad kaamerasõidud annavad filmile oma mõjuka aura (vrd "Sõrmuste isanda" saaga) ning casting'ugagi on endiselt vaeva nähtud ehk vaatajate silmarõõmule mõeldes ilusinimeste ekraanile toomisega jätkatud.
Niisiis, Valge. Nooruse, süütuse, igatsuse, lootuse ning puhta ja värske õhu värv.
Mina pole Stephenie Meyeri sarja lugenud. Täpsemalt, ma pole sarja kolmandat ja neljandat osa lugenud. Sestap oli loo kulg mulle teadmata. Ei saa öelda, et mulle oleks eriti korda läinud Jacobi (Taylor Lautner)armuvalu seepärast, et Bella (Kristen Stewart) ikka ja jälle Edwardi (Robert Pattinson) kaissu ronib, mistap kõlas Bella lõpulahingu eel Jacobile heidetud röögatus "Kiss me!" kuidagi naeruväärselt (siinkohal meenutage kaks sissekannet allpool kirjeldatud armukolmnurga kujutamisest tingitud ängi). Nooruslikust draamast ja kukepoksist ammutatud dialooge kuuleb filmis kõikjal.
Ent on see siis ühe noorte muinasjutuloo juures üldse tähtis, et see pole hingemattev ega tõsiselt, eluliselt võetav; no et ühel pealtnäha normaalsel peretütrel tuleks oma isale seletada, miks hunt ja vampiir tagaaias tema pärast kisuvad - selline "Siin me oleme" meets "Punamütsike" meets "Dracula" ... Suviseks meelelahutuseks sobib "Päikesevarjutus" hästi, sest kaugusesse kaduvate loodusvaadetega lummavad kaamerasõidud annavad filmile oma mõjuka aura (vrd "Sõrmuste isanda" saaga) ning casting'ugagi on endiselt vaeva nähtud ehk vaatajate silmarõõmule mõeldes ilusinimeste ekraanile toomisega jätkatud.
Niisiis, Valge. Nooruse, süütuse, igatsuse, lootuse ning puhta ja värske õhu värv.
Kolm kiezlowskilikku filmivärvi: Punane
Värvidest ja lõbusatest akordidest (tsirkuse)kirju nädalavahetus lõppes minu ja Katsi jaoks äsja Viru keskuse katusel avatud Katusekinos, paigas, mille olemasolu üle on mul tõesti hirmhea meel. Ühelt poolt seepärast, et see on üks nüüd ja praegu käe, varba ja hambaga katsutavaid Tallinn 2011 võsukesi, millele võib Facebookis lahvatanud kiiduavalduste tormi tuules tõenäoliselt aastatepikkust edu ennustada. Teisalt seepärast, et ma Tallinnast lugu pean ja linlasena iga säärase linnaruumis oma koha leidva uuenduse üle rõkkan. Sest katusepindade ärakasutamine on lahe - just nii nagu mulluses kultuuripealinnas Linzis edukalt tõestati. Niisiis, Punane.
Katusekino avanädala lõpufilmina pakuti maitsta filmilegendi "The Graduate" ("Lõpetaja", USA 1967, režissöör Mike Nichols), mis sillutas Hollywoodi kuldteed mitte üksnes noorele režissöörile, vaid ka noorukesele peaosalisele, Ben Braddockit kehastanud Dustin Hoffimanile. Kes sellest filmist kuulnud pole ja kellele legendiks saanud tsitaadid "Mrs. Robinson, you're trying to seduce me" või "Benjamin, I am not trying to seduce you" midagi ei ütle, siis nende jaoks lisan väljavõtte Katusekino tutvustusest:
See oli 1960ndatel üks võtmetähtsusega piiremurdvaid filme, mis käivitas uue ajastu kinos. Mõjukas film hammustavalt satiirilise komöödia vormis Idaranniku käpardlikust värskest ülikoolilõpetajast, kes leiab end võõrandumas ühiskonnast ja ootamatult triivimas 1960ndate sotsiaalse ning seksuaalse kombestiku lainetel. Film peegeldab ka muudatusi Holywoodis, kus hulk noori avangard-režissööre pääsesid rambivalgusse, mh. Mike Nichols muutus nõutud nooreks talendiks ameerika filmis koheselt peale režii-Oscari võitmist "The Graduate" eest.
Nii ei olegi siinkohal Vana Kulla arvustamiseks põhjust, pigem juhin tähelepanu täiesti uudsele ja heale katusekinoelamusele, mis voogas sinusse sellal, kui lesisid lamamistoolis pilvitu suveöise taeva all, peas kõrvaklapid (ega siis ümbruskond pea kinokaja kuulma), põlvil soe pleed ja paljaid varbaid sugemas pehme kunstmuruvaip, mida mööda hea ka niisama ringi sahistada - näiteks siis, kui aeg-ajalt jalgu sirutada soovid, et näiteks EKA varemete suunas avanevat mõnusalt suurlinlikku vaadet nautida.
No ja kuidas ma saaksin ka Paul Simonit ja Art Garfunkelit unustada, kelle algsest "Mrs Rooseveltist" filmi tarvis hoopis "Mrs Robinson" sai ning kelle "Sound of Silence" või "April May She Come" ka koduteel kõrvus helisesid.
Niisiis, Punane. Vana ja väärika, veini, õhtusse heitvast päikesest taevasse jäänud kuma ja pulbitseva elu värvi punane.
Kolm kiezlowskilikku filmivärvi: Sinine
Viimase nädala jooksul olen jõudnud palju korda saata, äikesepilvedega võidelda, ööklubi laval oma artistlikkuse proovile panna, rõdul peesitades ja silmi kissitades juba übervarahommikul eredalt purevat päikest tervitada, paar korda mereski sumada (mis tähendab, et Russalka rand pole rand?) ja loomulikult sõpradega suviselt päevitada (Playa de Reno on päikese- ja õhuvannide jaoks parim) ja aega veeta. Kõige rõõmsam olen aga kolme väga erineva kinoelamuse üle. Kui neist praegu ei räägi, siis tõenäoliselt jääbki see mul tegemata. Elamusi (ja elu) tuleb ju nii palju peale.
Kõigepealt reede, 2. juuli õhtusse, mil Artis kutsus ühes maasikate ja šampusega filmi "Coco Chanel & Igor Stravinski" (Prantsuse 2009, režissöör Jan Kounen; levitaja Tallinnfilm) esilinastusele. Et filme on kolm, luban endale luksust mängida pisut Kiezlowski värvitriloogiaga, ehkki selle tagant ei tuleks siiski Poola suurmeistri omaaegse sarjaga paralleele otsida, pigem võtan endale lihtsalt õiguse kasutada seda ilusat filmiloolist kujundit narratiivina. Niisiis, Sinine.
Ehkki "Coco ja Igori" peakangelasi kehastanud Anna Mouglalis ja Mads Mikkelsen moodustasid dünaamilise, kirgliku ja usutava ekraanipaari jäi film hinge kriipima - ja seda sugugi mitte romantiliselt hinge mineval moel. Hoopis vastupidi. Chris Greenhalghi fiktsioon (muidugi kui see oli fiktsioon, aga seda ei tea keegi) oli loonud hapras koosmeeles toimiva õõvastava armukolmnurga (lisaks ka Jelena Morozova põdura tervisega Katja Stravinskaja rollis), kus ühed võtsid ja teistele jäi üle ainult anda ja anduda - mis ühele mäng, see teisele tõelus; mis ühele loomulik, see teisele allaheitlikkus; mis ühele elukestev truudus, see teisele aega nõudev ja tülikas koorem. Must ja valge. Vana ja uus. Tuli ja vesi. Pidev vastandumine, tõukumine ja tõmbumine. Tumedale filmikeelele andis loomulikult tooni Stravinski jõuline kompositsioon, mis rõhutas ängi ja lõbujanus kas või üle laipade minekut veelgi.
Ma ei tea, kas raamatu autor oma fiktsiooniga just seda silmas pidas, kui Chaneli ja Stravinski loominguist ühiseid jooni otsis, kuid justkui rõhutatult oli välja toodud, kuivõrd rasked, kohati raskemeelsed ja enesekesksed mõlemad oma radikaalsuses ja uuendusmeelsuses olid. Ning kuidas koos veedetud ajast sündis siiski midagi igavikulist ja kultuuriliselt olulist - kapriissed ja toona valitsenud norme purustavad Chanel No 5 ja "Kevadpühitsus".
Ehk väljendasid filmi lõpuossa pikitud stseenid kahe vanuri üksildastest hetkedest - üks klaveri taga küürus, teine luksushotelli voodis siruli; eemal teineteisest ja maailmast - patukahetsust, püüdu end ümbritsevaile, neid armastavaile inimestele kord tehtut lunastada. Võib-olla... Kes teab.
Küll aga ei ole ma nõus sellega, et müügiargumentide nimel (ja Mikkelsen on Euroopa kinos müüv kraam) on võetud peaossa mees, kes ei suuda rääkida kumbagi filmis kõneldavat keelt. Tegelikult pole mul midagi Mikkelseni vastu ning ma naudin ta näitlejameisterlikkust, ent äkki pidanuks keelekooli proovima? Pole sugugi naljakas kuulata pehmete (pudi)häälikutega harjunud taanlast kahele helisevale keelele, vene ja prantsuse keelele elu sisse puhumas. Pealegi, on siis tõesti nii raske leida korralikke koolitajaid, kes õpetaks kas või seda, et soovides öelda vene keeles "hästi-hästi!" ei peaks huuli torutama ja ervinabellikult (filmis "Noor pensionär") "horosoo-horosoo" häälima. :)
Niisiis, Sinine. Värv, mis sel korral pigem nukrameelne... Ei, mäsleva mere karva, tuuline ja vali, mis sinisest pigem rohekashalli ja musta laineharja välja väänab.
Kõigepealt reede, 2. juuli õhtusse, mil Artis kutsus ühes maasikate ja šampusega filmi "Coco Chanel & Igor Stravinski" (Prantsuse 2009, režissöör Jan Kounen; levitaja Tallinnfilm) esilinastusele. Et filme on kolm, luban endale luksust mängida pisut Kiezlowski värvitriloogiaga, ehkki selle tagant ei tuleks siiski Poola suurmeistri omaaegse sarjaga paralleele otsida, pigem võtan endale lihtsalt õiguse kasutada seda ilusat filmiloolist kujundit narratiivina. Niisiis, Sinine.
Ma ei tea, kas raamatu autor oma fiktsiooniga just seda silmas pidas, kui Chaneli ja Stravinski loominguist ühiseid jooni otsis, kuid justkui rõhutatult oli välja toodud, kuivõrd rasked, kohati raskemeelsed ja enesekesksed mõlemad oma radikaalsuses ja uuendusmeelsuses olid. Ning kuidas koos veedetud ajast sündis siiski midagi igavikulist ja kultuuriliselt olulist - kapriissed ja toona valitsenud norme purustavad Chanel No 5 ja "Kevadpühitsus".
Ehk väljendasid filmi lõpuossa pikitud stseenid kahe vanuri üksildastest hetkedest - üks klaveri taga küürus, teine luksushotelli voodis siruli; eemal teineteisest ja maailmast - patukahetsust, püüdu end ümbritsevaile, neid armastavaile inimestele kord tehtut lunastada. Võib-olla... Kes teab.
Küll aga ei ole ma nõus sellega, et müügiargumentide nimel (ja Mikkelsen on Euroopa kinos müüv kraam) on võetud peaossa mees, kes ei suuda rääkida kumbagi filmis kõneldavat keelt. Tegelikult pole mul midagi Mikkelseni vastu ning ma naudin ta näitlejameisterlikkust, ent äkki pidanuks keelekooli proovima? Pole sugugi naljakas kuulata pehmete (pudi)häälikutega harjunud taanlast kahele helisevale keelele, vene ja prantsuse keelele elu sisse puhumas. Pealegi, on siis tõesti nii raske leida korralikke koolitajaid, kes õpetaks kas või seda, et soovides öelda vene keeles "hästi-hästi!" ei peaks huuli torutama ja ervinabellikult (filmis "Noor pensionär") "horosoo-horosoo" häälima. :)
Niisiis, Sinine. Värv, mis sel korral pigem nukrameelne... Ei, mäsleva mere karva, tuuline ja vali, mis sinisest pigem rohekashalli ja musta laineharja välja väänab.
Subscribe to:
Posts (Atom)