Tegin oma tänavukevadise esimese otsustava sammu teoks (või esimese otsustava teosammu?) - läksin kooli. Läbisin Euroopa sotsiaalfondi toel ellu kutsutud ettevõtluskoolituse tiheda konkursisõela ning olen nüüd, sel põneval kuupäeval, koos 40 minusugusega juba kolmandat päeva BCS Koolituse õpilane. Ja kuidas on tuju?
Tänaseks imehea. Esiteks teeb nüüd, mil olen üle saanud esimesest hirmust (ja esmaspäevaõhtusest masendushoost) 160 (!) akadeemilise tunni tarvis kokku pandud koolitusmaterjalide ees, heameelt see, et läheme tundides süvitsi ainetega, millega olen praktikas palju kokku puutunud ja seda kõrvalt jälginud... Ning aina imestanud, miks see mõnel kesk- või tippastme juhil lihtsalt välja ei tule. Sest nad paraku ei tea midagi (või lihtsalt ei mäleta?) personali ja finantside juhtimisest, raamatupidamisest, organisatsioonikäitumisest, suhtlemis- ja kriisipsühholoogiast, läbipõlemissündroomi ja konfliktide ennetusest, äriplaani koostamisest koos risikianalüüsi ja tegevusstrateegiate loomisega. Ja nii aina edasi. Ja ehkki olen mõne ainega põhjalikult juba ülikooliaastail tegelenud, on aeg muutunud. Liiatigi võimaldab selline seminarilaadne rühmaõppevorm intensiivselt tegelda eelkõige nende teemadega, mis ennast enim huvitab.
Meie kahekümneliikmeline seltskond on ägedalt kirju ning paneb mu ajakirjanikusüdame (oma olemusest, elukestvast uudishimust ja soovist kõigi meeltega ümbritsevat jälgida, analüüsida ja seda edasi jutustada, ei saa ma kunagi lahti) rõõmust rõkkama. Nad on kõik tavalised toredad Eesti inimesed oma värvide ja vigadega, keda ühendab üks ühine huvi - õppida, teada saada ning oma ettevõtlusideed katsetada.
Üks silmapaistvamaid tegelasi on näiteks ühest Eesti väikelinnast pärit hilistes neljakümnendates või varastes viiekümnendates pikajuukseline härra, kes oma elus ilmselt kõigega tegelenud, ikka ja jälle kõrbenud või pankrotti läinud, seejärel pisut (ka haiglaravil) hinganud ning seejärel pilgu millegi uue poole pööranud. Panen talle nimeks
Härra Küll-kuidagi-hakkama-saab. Ah, olengi selline pohhuist, ütleb ta ise lõbusalt, kerge elukibeduse noot siiski hääles. Ta on muretu suhtleja ning õhust ja elust sündinud ideid tal jagub - isegi kui ta lähedased need esimese hooga maha teevad. Teine põnev tegelane on
Proua Romaani keeled - eelpoolkirjeldatuga samas eas lõbusate naerupahvakutega naine, kelle enda elust toodud näited on lapselikult armsad ja südamlikult siirad, täis meenutusi ja mälestusi. Mul on nii palju mõtteid ja hobisid, aga eks ma pean siis ühel hetkel otsustama, millega tegeleda tahan, tunnistab ta avatud meelel. Ning on valmis oma mõtteil pikemalt vadistades peatuma ka siis, kui loengupidaja enesetutvustuseks pelgalt minuti kingib - ise samal ajal oma läpakasse kiigates, kas pangaülekanne ikka on läbi läinud. Grupis on üks nutikas gümnaasiumilõpetanu, kelle uudsest ideest - olen kindel - kuulevad peagi paljud; noormees, kes pärast aastat aega tööd Hawaiil O'ahu saarel on otsustanud end taas kodus proovile panna; usinad raamatupidajad-prouad ja paljud teised. No ja siis mina...
Mulle meeldib. Eriti tore on konspektis seisvaid ääremärkusi lugeda. Näiteks kohtades, kus on toodud kirjeldused, kuidas EI tohiks midagi teha, sest sinna ilmub ikka ja jälle mõne eluteel kohatud juhilaadse moodustise nimi. :)
Ja palju õnne preili
Filmile ja
Lavastajannale - teilegi löödi täna hingekella. Pole hullu, nüüd kõik alles algab. Põrkasime täna avatud uues Mac'i-salongis Valge Klaar (hehe!) kokku ja juttu jagus kauemaks. Nagu alati. Selle üle ongi mul suurim rõõm - kui palju häid, andekaid, nutikaid, loovaid inimesi ma tunnen ja tean.
Vahepeal suutsin kurvastada, et mul pole oma õhinat kellegagi jagada; kellegagi, kes kuulaks ja samal moel mu lugudest vaimustuks.
Smaug soovib ju ainult süüa ja magada. Ent siis meenus, et mul on mu blogi.
