Nelly Furtado "All The Good Things (Come To An End)"

Honestly what will become of me
don't like reality
It's way too clear to me
But really life is daily
We are what we don't see
Missed everything daydreaming

[Chorus]
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
come to an end come to an
Why do all good things come to end?
come to an end come to an
Why do all good things come to an end?

Traveling I only stop at exits
Wondering if I'll stay
Young and restless
Living this way I stress less
I want to pull away when the dream dies
The pain sets in and I don't cry
I only feel gravity and I wonder why

Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
come to an end come to an
Why do all good things come to end?
come to an end come to an
Why do all good things come to an end?

Well the dogs were whistling a new tune
Barking at the new moon
Hoping it would come soon so that they could
Dogs were whistling a new tune
Barking at the new moon
Hoping it would come soon so that they could
Die die die die die

Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end
come to an end come to an
Why do all good things come to end?
come to an end come to an
Why do all good things come to an end?

Well the dogs were barking at a new moon
Whistling a new tune
Hoping it would come soon
And the sun was wondering if it should stay away for a day til the feeling went away
And the sky was falling on the clouds were dropping and
the rain forgot how to bring salvation
the dogs were barking at the new moon
Whistling a new tune
Hoping it would come soon so that they could die.

Anonüümne eestlane on üks haige inimene

Aina loe ja imesta! Internet võimaldab tänapäeval kõigil ja kõike öelda. Ja tigedusse uppuvad eestlased kasutavad seda võimalust agaralt. Oma töö tõttu pole mul pääsu sellest, et iga mu välja öeldud mõtte järel on mingi anonüümne plägin ning tõtt-öelda olen ma aastate jooksul nii paksu naha kasvatanud, et minu hinge see ei puuduta; sel pole tähtsust.
Aga mõnest asjast ei saa ma aru. Loen siin näiteks tänast Postimehe lugu sellest, kuidas Ines USAsse näitlemist õppima läheb. Lihtne ja kiretu uudisnupp. Aga anonüümsel eestlasel on vaja täiesti lambist plägisema kukkuda: "Ines on /-- /artistile piisava egota, enesekehtestamise jõuta. Võib õppida sada aastat ja jäädagi... nagu praegu ta on." Ning talle sekundeerib keegi, kes tõenäoliselt loo kõrval asuvat fotot vaadanuna vaimutseb: "või silmadkohe nii paistes;)" Viimaste päevade jooksul võib sääraseid sisutühje ja puhtast õelusest, loomuomasest sapist või siis lihtsalt rumalast igavusest toodetud - ja ko-hu-ta-valt kirjaoskamatuid - näiteid internetist suisa kulbiga oma kaussi tõsta. Huvitav, teeb see "oh kuidas ma ta nüüd ikka nii jõle vaimukalt perse saatsin" kedagi õnnelikuks?
Haigetest inimestest on mul alati kahju olnud. Ja tuleb vist mõista, et arstijärjekorrad on ka pikad... Ei mõista, miks Peeter Marveti sugune veebiedvik näiteks seesuguse lolluse vastu ei võitle? Selle asemel on ta ootamatult avastanud, et veebibännerid on nõmedad, räägib sellest lapsemeelse õhinaga Eesti Televisiooni "Terevisioonis" ja lubab täna Äripäeva ette piketti pidama minna. Okei, mul on hea meel, kui inimestel piisavalt vaba aega on. Järgmine kord võime Marveti leida leivatehase ees kõigile tasuta leiba nõudmas. Siis näeme teda juba Eesti Energia ees tasuta elektrit nõudmas. Maha kapitalistiraisad, maha!? Marvet võiks oma planeeritavate pikettide nimekirja avalda, siis teab, kus täna või homme liiklus häiritud on.

Öösel algasid jõulud

Nüüd on minu jaoks jõulud käes. Oligi kõrini sellest rohelisest rohust ja korduvkasvavatest seentest, mis vihmapladina saatel ikka ja jälle nina maa seest välja pistsid. Ma saan muidugi aru õhetest, et küttekulud on nüüd madalamad jne., ent kaua võib! Kui ma tahan aastaringset rohelust, siis sõidan ma säärasesse piirkonda elama. Siinses parasvöötmes võiks talviti ikkagi lund näha.
Eile õhtul hakkas see siis peale - ühtäkki oli kogu linn lumesajus, ja hommikuks maa lumevaibaga kaetud. Super! Öö oli taas valge, päev oli taas helge (taevas läheb lumesaju järel ju siniseks ja selgeks, eks ole!) ning tuju läks heaks. Hommikul ootas mind hoovis lõbus pilt: kõik autoomanikud sahmisid ümber autode ja kraapisid neilt jääd-und-lund. Võtsin kampa ja siuh-säuh, auto pääses taas vabadusse.
(Kui autost veel rääkida, siis otsustasin nädalavahetusel selle enne kuurortlinna firma jõulupeole sõitu puhtaks kasida. No mis kasu on Statoili survepesust, kui pühapäeval pealinna tagasi jõudes oli masin sama sopane. Ho-ho-hoo, stupid me!)
Nüüd, mil Diana Kralli jõulualbum on tuju veelgi soojemaks teinud, on aeg hakata sellele mõtlema, mida kingikottidesse pakkida. Grr. :)

Aga viimased nädalad on olnud rasked. Kahjuks.

Karge hommikune valgus

See karge hommikune valgus / Mida magajad ei näe. Nii laulis kunagi Folkmill ning see pala meenus täna hommikul tööle komberdades. Kogu Tallinna kesklinna kohal heljus roosakas-oranzhikas valgus, mida üritasin parema puudumisel telefoniga tabada. Näed siis, mis välja tuli! Igatahes oli see valgus ilmatumalt ilus. Ilusam kui senised rögahommikud siin Tallinnas. No, kuhu see jõulutunne küll jääb, imestan ma juba pikemat aega hommikuti ärgates.

Taas üks lumetu nädal

Jälle üks nädal möödas. Kesknädalal sattusin tänu K sünnipäevale üle ülipika aja säärasesse söömapaika nagu Kloostriait. Kuidagi ei meenunud, kas ma olen üldse seal käinud pärast seda, kui õdusast folgipubist fänsi vanaaja restoran sai. Hoolimata imagomuutusest näib see olevat päris muhe koht. Kui mitte ainult...
Kui mitte ainult arvestada seda, et ehkki uksel rõkkas hiiglaslik teadetetahvel "avatud südaööni", teatasid ettekandjapiigad kell 23, et nüüd minge minema, me paneme kinni. Minu imestust täis küsimuse peale teatas neidis nipsakalt, et kliente on vähe ning ega meie pärast nüüd ka kohta lahti ei hoita. Seesugust suhtumist pole Tallinna teeninduses kaua kohanud. Ju siis neil on piisavalt soomlasi, kes nende karmanid-kaukad kullaga täidavad. Ei hakka mina neid nende äritegemise viisil segama ega soovi sellist paika küll mõnda aega külastada. Jõudu tööle, Kloostriait!

Reede tõi aga positiivse rongisõidu Tartusse - nautisin rõõmuga oma "pluss üheks" olemise staatust ja osalesin Eesti Raudtee aastalõpuvastuvõtul Tartus. Ega siis raudtee juhtkond presidendipaari uitmõttele alla saanud jääda: rahvas rongi ja Tartu suunas ajama. Sõitu reklaamiti küll kestvat kaks ja pool tundi, ent ikkagi tuli meil rööbastel üle kolme tunni kõõluda. Samas hoolitses sõbralik Frens Catering selle eest, et rongirahval kurk ei kuivaks ega kõht tühjaks läheks. Lustlik oli seegi, et Tartusse jõudes kobisid kõik elavalt sumisedes rongist maha ja lootsid bussidega vaksalist kontserdimajja pääseda... Ent keegi tarkpea oli teise ja kolmanda perrooni vahel asuva tunneli lukku keeranud. Nii seal siis oodati ja oldi... Meie otsustasime elupõliste tartlastena linnapääsuks Näituse tänava ülesõidukohta kasutada.
Ja vastuvõtt ise? Mis siin pikalt ikka lobiseda, Maarja ja Noorkuu olid lahedad.

Öösel tagasi pealinna jõudes otsustas H mu oma äsja soetatud lõhnaveega üle piserdada. Kurat, nüüd õhkub seda parfüümi igast toanurgast. (Huvitav, mis selle nimi oli - Davidoff, näiteks?) Igatahes ei tulnud uni enne, kui "Muppet Show" ma-ei-tea-mitmendat-korda jälle ära sai vaadatud.

Ehk siis uutmoodi...

Pärast neli aastat kestnud blogimist olen end nüüd bloggerisse üles tõstnud. Põhjusi on siinkohal mitmeid - vaatame, kuidas asi edeneb. Siinkohal ütlen aastaid möllanud kujundusele head aega - baibai! :)

Detsember on saabunud igatahes hoogsalt - jõuluaeg läheb mürinal ning sestap ka mitmed aastalõputoimetused, mis aja nüüd vaat et topelt röövib. Aga pole hullu, selle kõige juures õnnestus pühapäeva õhtul lõpuks ometi ka tantsusaate lõpuüritusel käia ning tõestada mõned tunnid hiljem politseile, et ma olen tõepoolest kaine autojuht. Ei, mul pole tegelikult midagi selle vastu, et Tallinna (või ka kogu Eesti) tänavad on politseinikke täis, kes aeg-ajalt ka liiklejate kainust kontrollib, ent pühapäeva õhtul kobis liikluspolitsei TV 3 lähistele üksnes sellepärast, et seal olla tantsusaate finaal - ju mõni ikka vahele jääb, mõtlesid "korrakaitsjad". Ja see on tõeline tõprategu. Mulle on isegi teada, kust nad selle lõpupeo kohta kuulsid, aga... Las ta jääda. Vähemalt pidi politseineiu tõdema, et olin tõepoolest kaine. Hip-hip!

Eile õhtul me tantsukunstiga igatahes jätkasime. Et Vanemuine tõi oma I.D.A. tantsufestivali Estoniasse, siis kiikasime, kuidas tantsija-koreograafi Inaki Urlezaga balletitrupp Argentina tangot tantsis. Tantsulavastuse esimene osa "Apollo ja ta tädid" oli väga igav. Ega mul tantsutehnikale ju etteheiteid polnud - liiatigi on hea tulla jutust kõmisevast toimetusest Jacques Offenbachi päris hea muusika saatel tantsisklevat vaikelu vaatama-kuulama; saab enda mõtteid mõelda -, ent mulle ei meeldinud selle meesprimadonna koreograafia. See oli seosetu ja ebakorrapärane. Olgu, võib-olla oli kehade asümmeetriline paigutus ja sünkroonist väljas olev liikumine laval taotluslik, ent sellisel juhul jäi see taotlus mõistetamatuks. Teine osa "Destiny Buenos Aires" oli sellepärast lahedam, et vähemalt sai hea tango saatel ehtsaid lõunaameeriklasi tangot vihtumas näha. Samas polnud ka siin üheksa esitatud tantsunumbri vahel mingit seost.. Peale hämara jutu kavalehel, kuidas koreograaf mööda maailma rändas, tantse vaatas ja jõudis ikka oma koju Buenos Airesesse tagasi. Mnjah.

Kui ooperist juba juttu tegin, siis - ma ei saa aru, mille kuradi pärast on Rahvusooperi ja Eesti Kontserdi koduleheküljed fänsi-mänsilt võõrkeelsed: www.opera.ee ja www.concert.ee. Rääkimata sellest, et kui eilse lavastuse kohta rohkem teada tahtsin, keeldus esimene aadress üdlse avanemast. Kuid see pole peamine.
Peamine on see, et kui igal pool mujal tänavapildis eeldatakse olevat normaalne keeleseaduse järgimine, siis veebis see miskipärast ei toimi ega peagi toimima. Ausõna, suvalisel välismaalasel on kama, kas see aadress on ooper.ee või opera.ee - kui ta tahab, leiab ta meie Rahvusooperi kohta niikuinii infot.
Miks ei võta keelenärijad seesuguste nõmeduste kallal närida? Sellest tulenevalt võiks ju Eesti Televisiooni veebiaadressi liiginime arvestades hoopis ent.ee-ks nimetada, sest see on siiski Estonian National Television ('national' rõhutab rahvuslikkust), või siis näites epst.ee-ks, sest see võib olla ka Estonian Public (Service) Television. Nõme-nõme!

Sellest kultuuriplahvatusest (loe Jüri Naela kommentaari tänases Hip!-is avaldatud loole tantsusaate finaalist) tõugatuna lõpetasin õhtu hoopis filmikultuuri elamusega, vaadates ära filmi "Perfume". Ma ei tea, kas seda saab muidugi elamuseks nimetada. Ehkki Ben Whishaw mängis peategelast, suhtlemishäiretega Jean-Baptiste Grenouille'id väga hästi, niisamuti tegid hea rolli minu alatine lemmik Alan Rickman (Antoine Richis) või Dustin Hoffmann (Giuseppe Baldini), jättis lugu kolmeteistkümne neitsi mõrvamisest paradiisilõhna nimel suhteliselt ükskõikseks. Võib-olla sellepärast, et filmi lõpus ei saanud mõrtusaks mitte teenitud karistust, vaid rahvas kukkus teda nii jumaliku parfüümi loomise pärast taevalikuks ülendama. Natuke liiga veider muinasjutt minu jaoks. Ent ära vaadata tasub ikka - eriti soovitan siis, kui te tahate head inglise keelt kuulda (see on muidugi eriti naljakas, arvestades, et tegevus toimub 18. sajandi Prantsusmaal, üks tegelaskujudest on itaallane ning filmi rezhissöör on hoopis sakslane Tom Tykwer, kes on teinud näiteks ka "Lola jooksu").

W

No, nüüd on Mr. W vähemalt elusalt ja tervelt Kadriorus. Kujutan ette julgestusüksuste juhte, kes õhkavad endamisi: "so far, so good". Viimaste päevade ümberehitus- ja piiramistööd linnas on igatahes väga lõbusad olnud. Kui eile Kinomaja poole jalutasime, et "Tommy põrgu" ära vaadata, siis tuli meil sisuliselt politseiorkestri suuruse valve all vanalinna jalutada. SAS Radissoni võis kiigata muidugi üksnes teiselt poolt teed - ei ole siin lihtrahval midagi hotelli läheduses ringi kongerdada, kui tipp-poliitikud omi asju ajavad. Ja kesklinna kohal tiirutas poole ööni helikopteri valve.
Saa sa nüüd aru, kas W külastus on hea või halb, ent vähemalt on linnakodanike kannatus nüüd küll proovile pandud: enam turvalisemat järelvalvet siin linnas saada oleks vist võimatu. Igatahes, kui silmad veerand üheksa paiku lahti lõin, võisin oma koduaknast kiigata, kuidas tema hiigeleskort akende alt mööda vuras, saatjaks üksikud unised teeäärsed lipulehvitajad ja fotokaamerad. Liiatigi olid meie maja välisukse politseijõud blokeerida otsustanud. :)
Tuleks nüüd vaadata, kas ajal, mil Kadriorus juttu veeretatakse, ka tööle pääseb. Ma lähen igatahes üritama, ID-kaart hambus ja käed nähtavalt pea kohale tõstetud. (See viimane õpetus pärineb esmaspäevast "Ärapanijast".)

Jutukas mina

Küll ma olen ikka viimastel nädalatel jutukas olnud! Pole ime, et sõbrad Tshehhist saadavad ahastavaid kirju, et ei tea, kas ma ikka elus olen. Tegelikult olen küll. Haigusega saabunud kohutav jõuetus on nüüd möödas ning ainus, millega mul veel maadelda tuleb, on rõve nohu. Küll on tore see kodumaine oknotsember ikka. Nii mõnigi, kes mu armsast töökollektiivist endale gripivaktsiini süstis, hädaldas juba paar päeva hiljem peapöörituse ja iivelduse pärast. Ma otsustasin, et tänavu endale vaktsiini kehasse ei süsti - mine sa tea. Eelmise nädalavahetuse eest tahan aitäh öelda Empsile, kellega võtsime kätte ja käisime "Fame'i" vaatamas. Noh, ja siis tegime sadu muid asju veel. Igatahes oli lõbus.

Täna otsustasin "Valge gospeli" lastekoori gospelkontserdile minna. Hoolimata sellest, et Raekoja platsil jõuluturu avanud jõuluvana meenutas tõelist kommionu, oli laste laul jõle lahe. Kõrged mäed ei peata mind... ajee-ajee! :) Nagu Raigo tunnistas, tegelikult võinuks Maiken publikuga võõrkeeles suhelda, sest enamik pealtvaatajaist olidki end vürtsikast glögist juba keskpäevaselt end täis kaaninud sommid. Rõve!

Ei loomalihale!

Ja "Paar" on juba iganeljapäevane lõbus vaatamine. Loomakaitse seltsi mahitusel otsustasime me nüüd viinerisöömise maha jätta. Just-just! Ja singi hõrku maitset me enam ka ei naudi, sest me pole endale Rimist ostes kunagi piisavalt ette kujutanud või müüjalt täpselt üle küsinud, kuidas seda vaest põrsast nüüd ikka tükeldati ja kas ta ikka väga kaua piinles. Ja verivorstid - kõtt! Kuidas ma sain seda nädal tagasi nautida? Rõve! Unustage jõululõuna!
Mul on vähemalt selle üle hea meel, et ma kala ei söö. Siis ei saa mind keegi vee-elukate tapmises süüdistate. Marko muidugi ei jätta jonni - küsib, kas kärbseid tohib ikka tappa. Ja loomakaitsja on omadega kimpus. Vladislav Korzhets valab õli tulle ja küsib, et mis - tuleb sitikad ja ussid tappa ning kalasöödaks panna. Mul on juba väga naljakas!

Vaene loomakaitsja ei saa aru, et ta on vaid meedia tööriist, mitte mingi oma asja ajaja. Ta on kutsutud ühe nende äpardunud telelõigu kriminaalsüüdistuse esitamise järelkajastusele ennast õigustama ehk tegelikult sattus ta meediasituatsiooni, kus sündmus toodab sündmust ning vaatajatele on see juba jaburnaljakas.

Kaks, me kaks!

No nii, nüüd on meid juba mitu! Saame eraldi tubades siruli lesida ning vastastikku kraadiklaasinäite küsida. Tema võitis, sest tal on praegu 39. Mul on praegu "vaid" 37 kraadi. Varjus-varjus, kus siis veel! Smaug ei saa millestki aru - ainult trallib mööda maja ja vaatab, et allüürnikud on lolliks läinud. Noh kus see tasuta arstiabi siis on, kes meid päästma tõttaks :)

Aga "Paari" ajal oli aega YouTube'is ringi jalutada. Keegi levitab poliitilist satiiri. No muidugi, valimised tulekul. Aga selliseid katsetusi on ikkagi põnev vaadata.