Miks töötavad Postimehes ajukääbikud, kes...

... kes endiselt ajavad segamini poolvendadest Margus Tsahkna (IRL) ja Anders Tsahkna (RE). Masendav lollus.

Mõni aeg hiljem tabas keegi tarkpea siiski pildi vahetada:


Ahjaa, soovitan õhtupoolikuti Piritale viivat mereäärset ratta- ja rulluisurada külastada. Küll hakkab ikka inimeseloomi silma, kes kõik õhtupäikese käes end vormi vuhivad. Mnjah, seltskonnategelasi ja pseudotähti väga mitte, sest need suretavad liha tõenäoliselt järgmise mojitoklaasi taga, aga nii näiteks vurab teile rulluiskudel vastu peaminister Andrus Ansip, turvamees truult rullidel järel - huvitav, kas tema peas keerleb mõte a la mida kuradit ma siin teen, miks ma ei võinuks raamatukoguhoidjaks hakata. Või siis kepikõndiv Rein Karemäe. Või mõni muu raamatukangelane. Siit saaks ühe põneva telesarja. Nagu "Gossip Girl" vms: "Spotted at Pirita Road, alone with his sticks. My-my, is life really that boring?" või siis "Spotted at Pirita Road, followed by a humble security guy. Wonder, what's cooking in his head tonight". :) Ma jään nüüd vait - õhtune sõit (sedapuhku Kakumäe poole) ootab ees!

Rattad tegid rat-tat-taa, piilupart jäi tukkuma!

Ma olen oma taasavastatud rattasse armunud. Mu väike eksperiment on tõestanud, et linnas on kuratlikult ohtlik liikuda - 1. juuni tõi avarii ainuüksi seepärast, et autojuhtidele oled sa nähtamatu. Ka siis, kui sul on erkkollane seljakott seljas. Nii soovitavad vanad rattagurud sõita täiesti ülbelt sõidurea keskel, mitte viisakat mängida ning teeveeres liigelda üritada. Ainult et see on päris korralik julgustükk, ma pole veel nii julgeks läinud. Küll ma muidugi harjun - rattateid siin linnas niikuinii ei ole, kui ellu jään, siis saan ehk ka pealinna ummikutes liiklemise selgeks. Aga teine avastus on positiivne: vähemalt päise päeva ajal saab oma ratta suuremate kaubanduskeskuste ja teiste asutuste ees üpris edukalt lukustada ning - oo imet! - viie minuti pärast ei oldagi tangidega kallal. Kuigi eile kuulsin Loomanaiselt, et mul on lihtsalt vedanud, tegelikult on murd- ja rattavarguste arv suurenenud, ka mitme meie tuttava juurde on sisse murtud ja jalgratas jultunult ära hiivatud. My-my!

Ja kui eelmine nädal tõi ootamatu (ja ülilõbusa) Rootsi-retke ja sõprade sünnipäevad, siis panime nädalale vähemalt kultuurse punkti. WAF-kooli kontsert Vene kultuurikeskuses ja seejärel Eri Klasi juubelikontsert Raekoja platsis.


Olime Kapiabikaasaga nagu ühed kultuurigurmaanid ning ahmisime muudkui võrratuid viise endasse. Ning kohvitopsi peidetud brändit samuti: erinevalt ilmarahva ees oma jooki limpsinud Liis Tappo-Treiali seltskonnast turvamehed meiesuguseid nutikaid kohvilimpsijaid ei tülita.

Õhtu leidis meid Nokust, kus sai lisaks hõrkude kotlettide ja veini mekkimisele elatud kaasa europarlamendi valimistele. Mul on hea meel, et minu eelistusest parlamendisaadik sai. Kesikute fännkonna pingutusest hoolimata jäi neile siiski vaid kaks kohta. Palju õnne! :)

Petetud üürnik pageb kodumajast

Kodus on kõike muud kui vaikne - ehituskära, pidev tagumine, saagimine ja lihvimine on mõtlemisvõime halvanud ning nii tuli mul oma korterist pageda. Vastasel juhul ei saaks ma üldse enam tööd teha. Majarahvaga vesteldes selgus üllatav tõsiasi: võlaõigusseaduse paragrahv 284 isegi luba sääraseid ehitustöid ilma, et elanikele poleks kaks kuud ette teatatud. Aga meile ei teatanud sellest keegi- ühel hetkel olid tellingud püsti ning trepikoja stendil rippus imetilluke sildike sellest, et nüüd siis on fassaaditööd.

Tuleb välja, et Arkaadia-nimeline haldusfirma ei viitsigi eriti seadustest kinni pidada ja üürnikest hoolida. Nii pole ime, et paljud on oma korteritest päeva pealt lahkunud ning teisedki kavatsevad seda lähiajal teha. Võib-olla leidub paarikuised uusüürnike, ent ma kahtlen, et keegi viitsiks ja tahaks nii hoolimatu üürileandjaga majas üldse pikemalt kui paar kuud elada. Mind huvitab, kas neil on tõesti nahaalsust saata juuni eest tavapärane üüriarve. Kui jah, siis sellisel juhul löön küll suuremat lokku kui vaid oma blogis - see on näkkusülitamine. Eriti olukorras, mil on teada, et sääraste hindadega nagu nemad pakuvad, ei leia nad lojaalselt üürilist kusagilt. Olen kuri. Nii hea, et on leidub mõni hea inimene, kelle juures kõrvu puhata.

Täiesti harjumatu vaikus on ümberringi - sirelilõhnast ja rohelusest rääkimata. :)

E-hääletus on suurepärane!

Ahjaa, ja europarlamendi hääletus sai ka täna tehtud. Mulle meeldib, et ma ei pea end kodust välja ajama selleks, et mingite muttide-kuttide kaagutamise saatel kusagil umbses valimiskapis ristikest tõmmata. Ent oma häält ei kavatse ma kodanikuna raisku lasta. Nüüd tulid valimised koju ning kodanikukohus on jälle täidetud. Kui koduvabariigi poliitiline ladvik niikuinii omadega sohu on vajunud, siis tasukski ehk vahepeal Euroopasse minna...? :)

Magav püüton ellu äratada!

Juuni, ei mingit kahtlust! Täna hommikul otsustasin, et - parafraseerides ühe hea semu Facebook'i sissekannet - talveund magav valge püüton (see võis väga vabalt ka mõni muu suuremat sorti unine roomaja) kõhu ümber tuleb ellu äratada ja minema kehutada. Mingu magagu mujal, mitte minu kõhu ümber. Mõeldud-tehtud! Armas ratas, mis - üllatus-üllatus! - ligi neli aastat S-i pööningul konutanud, tuli tolmust päästa. Ja mitte ainult.

Ma võiksin tänase ostunimekirja alusel end küll Hawaii Expressi kuldkliendiks pakkuda, aga miskipärast ei tahtnud keegi mulle kliendikaarti teha. Üksnes pärisid, et kas on olemas. No ei ole noh. Ainult püüton on. Aga sellega allahindlust miskipärast ei saanud. Võib-olla arvasid nad, et ma niikuinii üks simulant ole. Vaat ei ole!
Nii kuulus mu päevamenüüsse rehvivahetus, pumba (no kuidas võib üks väike ja lihtsalt installeeritav pump nii palju pahameelt tekitada?), luku, kiivri (lastekodu värk!) ja kinnaste ost. Ning olingi tõeline maantekunn valmis! Kui mitte ühte küllaltki verist ja ohtrate marrastustega lõppenud intsidenti arvestada, võib üle pika aja sooritatud rattapäeva edukalt kordaläinuks lugeda. :) Edaspidi söön ainult salatit ja joon vett, siis olen peagi püütonist lahti ning enamgi veel!

Hea on tõdeda, et suveilmad on viimaks ometi käes. Tööde-tegemiste vahepeal viis tee Stroomi randa, kus tähtsamad ametimehed me seltskonnast end ka vees leotasid, hiljem aga võtsin ette Pirita tee. Sealne rand oli kordi tuulisem ning vesi ei kutsunud sugugi, mistap ei mõika ma, mida need sinised kehad end seal keerutavad, tegelikult on ju räme külm. Päeva parimad sportlased olid igatahes rulluiskudel suhinal mööda kaldapealset sõitvad noored emad-isad, kes enda ees lapsevankrit või -käru lükkasid. Lahe vaatepilt!

Ent minu suvi ei alanud sugugi 1. juuniga. See algas juba neljapäeval - siis, kui Magister oma kraadi kaitses. Tõtt-öelda oli hästi uhke ja hea tunne: mis siis, et see ju minu kraad ei ole. Aga kellegi teise, väga olulise ja väärt inimese üle võib ka ju uhkust tunda, ei peagi iga kord enda saavutustega ärplema. Pöörane ja väga vahvate inimestega kraadipidu pani manustama ohtralt hääd veini, kuulama palju head muusikat ja magama ülikitsukesel diivanil. Järgmisel päeval tundsime T-ga end veelgi suvisemalt (või sumisevalt?): ronisime ühe maakodu juures asuva sõbraliku maja katusele ja tutvusime kajakaema ähvardavatest kriisetest hoolimata pesas säutsuvate poegadega, seejärel peesitasime meie kilekott-kodu (kuradi igikestvad fassaaditööd!) lähistel ning põikasime õhtu edenedes Kadriorgu, et ühe rõõmsa, ühtaegu nii surfava kui ka laulva seltskonnaga veini juua ja viinamarju pugida. Ning siis järgnes miskipärast täielik tujutus ja pahurus. Vabandust. Aga nii mõnikord lihtsalt läheb.

Nädalavahetus viis aga lõuna poole. Sõprade juurde. Nii mängisime üheskoos mängu "mida kõike me mais veel teha jõuame". Siia kuulus ohter puude istutamine (ehkki ma ei jõudnud kokku lugeda, mitu puud ma tegelikult mulda aitasin, kannab vaid üks istik minu nimesilti: see on tähkvaher ehk Acer spicatum), väga varajane ja ootamatu jaanituli, terve "Röhhi" pintslisse pistmine, surmtüütu sääsevõitlus (K ristis need olevused sõbralikult sääsukesteks) ning ohter päevitamine ja Raigastvere järves ujumine. See polnud muide mingi sulistamine või sisse-välja vehkimine, vesi oli tõesti mõnus. Ja armsate sõpradega on ka alati mõnus.

Põngerjas O.

Acer spicatum "Andri".

Acer spicatum "Andri" (lähivaates).

Vardast tulnud Röhh.

Öö tõi kauaoodatud vihma

Ehkki puud on juba nädalaid mitte enam hiirekõrvul, vaid suisa õites olnud, märkan ma saabunud rohelust ikka ja alati alles siis, kui vihmavaling on linnast üle käinud. Nii ka täna varahommikul, mil kogu kesklinn lõhnas värske rohu ja puuõite järgi. Ning hommikulgi jätkunud uduvihm ei häirinud põrmugi - ärataski paremini üles.

Viimaste päevade elamusist märkigem ära Tartu ja Vanemuise "Queeni", mis polnud siiski nii viimistletud kui ma eeldasin, ning hilisem sotsialiseerumine nii PlinkPlongis (no on alles veider klubi!), Kapriisi-nimelises kõrtsis kui ka ajakirjanike kevadpeol. Tegelikult ei midagi erilist, vahvate inimestega on lihtsalt tore aeg-ajalt kohtuda. Et ka laupäevane Eurovisiooni-vaatamine kaugel Kaberneemes - päris vahva oli üle aastate seda sündmust hoopis teleekraanilt jälgida, mitte koha peal ajusid kärsatada, mida kuradit oleks veel üldse ajalehte panna - venis varavalgeni, siis oli pühapäeval minu mängukavas vaid üks lavalugu: magamine. :)

Eile oli meil prilliõhtu. Muuhulgas tähendas see seda, et viisin oma shefid päikseprillid parandusse - no mis teha, odav Hiina käsitöö tõenäoliselt - ning sain prilliparandajalt soovituse minna kindlasti ka Kaubamaja Ilumaailmast läbi, sest sealt saab soetada prilliraamidega passivat küünelakki, millega on pärast hea keevituskohad üle värvida. Mida kõike ka teada ei saa... Kes tahab nüüd erkoranzhi küünelakki, mul on üle! :-D

Ahjaa, tööd on ka kuradima palju. Aga see pole sugugi nurisedes öeldud - mis siin tühja nuriseda, kui ka järgmisel kuul tahaks süüa ja üüri maksta. Pigem tunnen heameelt, et oskan siiski midagi, millega paljud hakkama ei saa - suurepärast eesti keelt. Nii et kellel on vaja vaadata üle oma lõputööd, esseed või muud kirjatükid, need pöördugu minu poole: mõõduka lisatasu eest teen ära, lisan kirjavahemärgid, parandan õigekirja ja kobestan laused!

Mulle meeldib

Mulle meeldib, et on linnakodu ja maakodu. Et täna oleme linnakodus, aga siis jälle maakodus. Ja kui tuju tuleb, siis võib sõita ka päris maakoju. Valikuid kui palju! :)

Mulle meeldib, et käes on suur lõpetamiskevad; et eile jõudis Õde kauaoodatud doktorikraadini ning et kogu nädal on selles võtmes kulgenud - nii Õe ääretult erudeeritud ja põneva oponendi Philip Taggi avalik loeng kaasaegse muusika mõtestamisest (oo, propaganda, sa oled suur ja üllas!) kui ka Õe eilehommikune kaitsmine. Ma tõtt-öelda kartsin, et ehk ei saa ma millestki aru, ent kogu kaitsmine kujunes intellektuaalselt ülipõnevaks vaatemänguks, mis a) haris ka ennast ning b) pani mõtlema sellele, et mis oleks, kui jätkaks ka doktoriõpingutega (sest nüüdsest olen ma ju ametliku kinnitusega magister, oo püha võrdsustamise lihtsust!). Ja mulle meeldis ka eileõhtune äraolemine Boheemis, et Õe suurpäeva ikka eeskujulikult tähistada. Ning see, et hiljem koju minnes tuletasin ka ise üle väga pika aja meelde, kuidas kõlas Pärdi "Spiegel im Spiegel".

Ning mulle meeldib, et suuri lõpetamisi on lähiajal veel teisigi - ajee!

Mulle meeldib ka, et ühe suure kevadüllatusena sattusime täna juba teist korda nädala jooksul teatrisse. Tõsi, Kersti Kreismanni ja Maria Klenskaja mängitud "Leekrüübe" oli suurem elamus kui tänane "Mängud tagahoovis ehk Because", ent eks see võrdlus jäägi pelgalt meeldib-ei meeldi pärusmaale, sest materjalid on lihtsalt niivõrd erinevad: maitsekas ja väga haaravate dialoogidega komöödia vs eksperimentaalne sotsiaalteater.

Mulle ei meeldi, et segastest aegadest tulenevalt on tervis jupsima hakanud. Ei meeldi ka see, et näen unes juba pikemat aega mingeid õudukaid; st, ma lahendan kogu aeg mingeid jaburaid ülesandeid ning ärkan iga järgmise ülesande lahendamise järel üles. Ning kell on siis neli. Siis viis. Siis kuus. Ja päeval olen unine.

Mulle meeldib veel väga palju asju. Näiteks selline lause:

"Kindlasti võib mineku põhjuste ja soovide osas olla kindel ja reaalne ning võtta neid nii nagu need on, sest on Eesti arste piisavalt palju välismaal ja siinolevatel ei ole olnud raske saada ülevaadet mujal toimuva kohta."

Mulle meeldib ka lause, mida täna Postimehe kohta kuulsin: "Kuii litsimaja sisse ei too, pole voodite vahetamisest kasu!" Lubasin endale pisut naerumuginat. :)

Head rahvusvahelist ajakirjandusvabaduse päeva!

Kuulan ja imestan - tänase päeva puhul on Ave Marleen Plukk Kukusse külla kutsunud praegu Postimehes tööjõu ja lehe visiooniga kimpus oleva peatoimetaja Merit Kopli. Mul on heast Meritist kahju, sest kurb on kuulda, kuidas ilma ilmse põhjalikuma ettevalmistuseta intervjueerija puterdab eetrisse õõvastavaid ja amatöörlikke küsimustelohesid. Nii suutis oma parimatel päevadel teha üksnes Reet Oja - alustas punktist A, siis heietas kohutava selle ümber jutumulli, jõudis küsimusega punkti B ning lisas siis naeratades: "Või kuidas sellega siis täpselt on?" Intervjueeritav sai seepeale üksnes kulme kergitada - mida mult siis lõppkokkuvõttes ikkagi küsiti. Ai, piinlik! Sarnaseid eelkoolituseta jutumulliliigutajaid leiab ETV ekraaniltki tänaseni. Nii nad siis meie makstud eetriaega kulutavad, et vaatajate ees õndsate nägudega moodustada küsimusi a la "No ma tahaksin nüüd teilt küsida, et..." (verbaalne mõttepaus, parasiitväljend; küsi, mis sa jahvatad!) või siis kasvatavad ühest küsimusest taas reetojalikult välja teise, kolmanda ja neljanda (eksitab vaatajat ja intervjueeritavat; teabetulv hajutab tähelepanu, paneb kanalit vahetama).

Aga ilm on meil ilus. Umbes-täpselt selline nagu nädala eest, mil vanematega Eismat läikima lõime ja vajalikud puu- ja taimeistikud mulda pistsime. Umbes-täpselt selline nagu teisipäeval-kolmapäeval, mil suurem tähelepanu kuulus Eestisse lennutet latiinohurmurile. Ning kontsert, tänan küsimast, õnnestus suurepäraselt. Enrique Iglesias lihtsalt oskab. Nii publiku kui ka korraldajatega suhelda. Vahetult, siiralt ja omamehelikult. Ja ilm on umbes-täpselt selline nagu 30. aprillil - 1. mail, mil head sõbrad Tartust pealinna vurasid, et me ühiselt koos saaksime olla, Madise katsikul käia ning hiljem - pärast seda, kui Kadriorg kahekesi taasavastatud -, kevadpüha puhul taas klaase kokku võiksime lüüa. Oli ilus kevadnädal.

Kihtrünkpilved Tallinna kohal

Tänasest Õhtulehest loeme lisaks Kais Allkivi tublile tööle järgmisel kolmapäeval Tallinnas esinevatest Enrique Iglesiasest ja Esmee Dentersist ka selle kohta, et pühapäevane taevas pealinnas kattus kui mannavahuga - tegu oli haruldaste kihtrünkpilvedega, mis kesklinna kohale vajusid. Sellega seoses meenus mulle, et märkasin seda nähtust ka päev varem ning käsi suisa sügeles mobiiliga pilti tegema. Jäi mulje, nagu oleks linna kohale laskunud üks kahtlasem õhusõiduk või nagu oleks me kohe-kohe kokku põrkamas mingi muu planeediga. Vahva igatahes.

Aga muus osas on elu normaalne, tänan küsimast! Et vahepeal ratsa rikkaks pole saanud ega rantjee-elu elama hakanud, siis askeldan endiselt ringi, nuhutades ninaga õhku ja kätega klaviatuuri, et välja sõeluda, mis meie tööturul pakutakse inimestele, kes valdavad oskuslikult sõna ja suhteid nii kõnes kui ka kirjas, kuid kes toruparandamise, trammijuhtimise, katlakütja ja söögitegemisega tõenäoliselt vaeslapse ossa jääksid. "Ülekvalifitseeritud!" kõlaks ilmselt hinnang. Huvitav, äkki peaks alustama projektiga "Hunt Andri 9 ametit" ning kõigist oma leitud juhutöödest ka blogis või mujal kirjutama hakkama. Lõpuks olengi nagu Ervin Abeli tegelaskuju "Noores pensionäris", kes katsetab küll hobusetalitaja, küll puuraiduri, küll tallimehe ametit. Huvitav, kus küll minu "seltsimees tshellokunstnik Sorgi suur terts" ees ootaks... :)

- Kus te töötate?
- Ma ei töötagi? Ma puhkan.
- Miks?
- Ma olen pensionär.
- Nii noor pensionär!
- Jaa, nii noor pensionär!
- Kohe päris pensionär või?
- Pensionär. Pensionär.
- Nagu minu vanaisagi. Aga minu vanaisal ei ole kunagi aega karusselliga sõita. Hommikul ta parandab neid asju, mis poest ostes kohe katki on. Äratuskelli ja... ja teeb krantiiremonti. A päeval on ta lektor. Räägib, et jumalat ei ole. Aga õhtul käib jalgpalli mängimas. Öösel on valvur. Autubaasis. Ennem ta valvas loomaaias, aga seal ei saanud magada. Valve ajal.

Tõtt-öelda võtsime mõne nädala eest end koos Loomanaisega kätte ja külastasime Tööturuametit, et teada saada, mis üldse toimub. Ning kui kiiresti käib töötuks registreerimine. Väga kiiresti see küll ei käi. Üks lahke olekuga korpulentsem saalitöötaja lõi meid nähes kahte kätt kokku ja rõkkas: "Noo, mis tuttavad näod!" Hetkeks oli uudistavate pilkude ees ebamugav. Aga seejärel jätkas proua lahkelt selgitamist, et pärast kella 9 pole mõtet ametisse enam tulla, sest siis ootama peab vaat et õhtuni. "Tulge kell pool 9 järjekorda, siis on rohkem õnne," sosistas ta usalduslikult. Samas on niikuinii selge, et me pole esimesed ega viimased, kes neil päevil Endla tänavale satuvad - ja mitte parastavaid reportaazhe tegema (lugege meie ajakirjandust, töötuks jäämist kuvatakse kui kohalikku klounaadi, mida siis veel tööd omavad zhurnalistid lehtede täitmiseks reportaazhlikult "läbi teevad"), vaid ikkagi lootusekiirt otsima.

- Ma kuulan teid!
- Ma ei ole oma tulevase eriala kohta veel otsust langetanud.
- Ahsoo! Aga... Milleks te olete siis võimeline, suuteline?
- Ma olen - oi, andke andeks, ma olin balletisolist.
- Ahsoo!
- Jajah, ehk olete kuulnud - Pukspuu?
- Ei ole juhtunud.
- Nojah. Ja siis ma viiuldan.
- Jaa. Aga ma mõtlen nimelt, millist professiooni?
- Kuidas?
- Palun?
- Kuidas?
- Ja, ma mõtlesin nimelt, millist tööd?
- See on, see oligi minu töö.
- Sel juhul, millise auväärse professiooniga on teil kavatsus tegeleda?
- Ma ei tea.
- Ah nii! Jaa, momendil on meil puudus raiduritest, ekspressidest ja tallimeestest.
/--/
- Ah see olete teie, väga rõõmustav. Palun istuge! Palun! Nimelt vajatakse kunstikallakuga koduõpetajat. Ilmselt koolieelikule. Kes on võimeline andma ka järeleaitamisetunde viiulikunstis.
- Ahsoo, see sobib. Mulle.

Ja kuigi ma olen nii kaua vait olnud ja enda tegemistest rohkem Facebookis kirjutanud, siis tahan Susan Boyle'i nimelise ande ka oma blogis avaldada. Sest siis jääb see imeline pärl ka tulevikus meelde. Paraku tuleb mul vaid lingi vahendajaks jääda. Siinkohal meenub, et lugesin hiljuti Hollywoodi kõmublogija Perez Hiltoni veebipäevikut, milles samuti Briti uuest talendist räägiti, ning seal lajatas üks kommentaator ikka eriti kurjalt: "No mis kuradi üllatus see Susan Boyle nüüd ka on, mis te alles nüüd ärkasite või? Miks teid üllatab, et koledad inimesed ka laulda oskavad!" Mnjah.

Piisab mul natukene ära käia :)

... Ja juba ongi midagi normaalset juhtunud - idiootide blogi on suletud. Ja tõtt-öelda pole suurt vahet, et nad kiiresti uusi blogisid avama kukuvad, sest kes neid ühe k-onkreetse erakonna hääli vahendavaid jobukesi ikka enam lugeda viitsib: nali on niikuinii kaduma läinud. :D

Aga oma maailmarännakutest räägin kunagi ka. Märksõnaks Minu Inimesed. Või nagu kirjutas Teatrineiu: "oo, taaskord katkeid tööpuuduse talumatust kergusest... tramaeivõi :)" Ihihi!