August: aasta aega hiljem

Pärast tänast surmväsitavat tööpäeva helistas M ootamatu kutsega teatrisse minna, et Draamateatris ära vaadata Priit Pedajase "August". Tõsi, ma võinuks ju teada, et seda lavastust otse mu nina all mängitakse ning et täna oli selle hooaja viimane etendus. (Tõsi, nii paljust muustki toimuvast võiks teada - kogemisest rääkimata -, et end kultuuris koduse ja kogenuna hoida, mitte vaid kultuurikorraldajana kultuurisündmuste kampaaniaid planeerida ja nende suhteid korraldada, aga selleks pole lihtsalt aega. Ja endisel ajakirjandustöötajal seda luksust juba ei ole, et sulle toimuvast teada antakse... Kutsumisest rääkimata:)).

Ent alguse juurde tagasi tulles - ma võinuks ju teada, et tegelikult oleme seda lavastust juba näinud. Enam-vähem täpselt aasta tagasi Music Boxi Theatre's Broadwayl, kuhu Juniori soovitusel piletid ostsime, teadmata tegelikult, mida Tracy Lettsi "August: Osage County" endast õigupoolest kujutab (kui jätta kõrvale tõsiasi, et 2008 oli tükile antud parima draamalavastuse Tony jt priisid).

Oma suureks rõõmuks avastasime, et tegu oli äärmiselt meeldivalt üllatava teatrielamusega, millesarnast polnud ma juba ammu kogenud. Eks omajagu meeldiv oli seegi, et Broadwayl, millele meie meedias tavatsetakse tihtipeale pelgalt muusikalipäitseid pähe tõmmata, võib kogeda ka sootuks muud - näiteks haaravalt lavastatud draamatükki, kus põhiliseks väljendusvahendeiks on siiski näitleja kõnekeel ja intonatsioon. Uskuge, Lettsi mahlakat, ent naelapea pihta lajatavat elulist künismi ja üdini musta huumorit on võõrkeeles põrgulikult raske jälgida.

Muidugi poleks Pedajase "Augustit" ja Anna Shapiro "Augustit" omavahel paslik võrrelda: lavastajate rõhuasetused ja (nii lavastajate, näitlejate, auditooriumi kui ka lavastusmaa) kultuurikontektst on erinev. Ent ühena vähestest on mul see võimalus olemas. Meie näitlejate töö oli vapustavalt nauditav - Ita Ever riiaka ja sõgeda kõiketeadja pereproua ning Ülle Kaljuste tema keskeale läheneva frusteerunud kontrollfriigist tütrena riisuvad tänu neile suunatud rambivalgusega kiituselt muidugi koore -, ent minu jaoks nappis seda siirust, mis oli Ameerikas, loo tegelikus tegevuspaigas, nii ilmeksimatult vaataja silme ees olemas.

Kas või juba ainuüksi seepärast, et ameeriklasel on ameeriklast ja oma maa rahva lugu lihtsam ja loomutruum mängida. Ning ameeriklasel on enda üle lihtsam ja loomutruum naerda, sest mitme põlvkonna traagika, seesama lõunaosariiklase kolkast pagemise soov unelmana tunduvasse New Yorki kui tšehhovlikku "Homme sõidame Moskvasse!" on näitlejais ja nende suguvõsade lugudes olemas. Seda ei pea konstrueerima.

Nii on ka tulemus loomutruum. Pedajase "Augusti" puhul nautisin ma pigem hiilgava trupi kokkumängu, näitlejameisterlikkust, kentsakate-kummaliste-karikatuursete karakterite kehastusi ja loomulikult Krista Kaera nutika täpsusega loodud tõlget, ent loost, sest mahajäetusest ja inimhingede üksildusest - olgugi need kui universaalsed tunded tahes - on selles kastmes, siin ja praegu raske sotti saada. Pedajase lavaloos oli mingit kunstlikult loodud ängi enam - rohkem, kui sõnadesse pandud oli; sellist tõdejaõiguslikku eestimaist ängi, mida ma USA lavastuses ei tundnud. Repliik: Tõsi, kui Broadway tipud "Tõde ja õigust" mängima panna, oleks tulemus ilmselgelt sama, s.t kultuurikonteksti tunnetuse puudumise tõttu nende kahjuks.

Ja ikkagi on mul hea meel, et selle lavastuse Draamateatris ära nägin. Seda enam, et olgu Broadway tipp, ülivaimustav Estelle Parsons nii hea kui tahes, sama kaalukategooria Eesti täht Ita Ever ei jää grammigi alla. Tnx!

Kevad on käes: soojemaks läheb...

Sel nädalal on küll hinges ilmeksimatu tunne - kevad on käes! Juba teist päeva järejst ei pea enam kartma, et rutakalt liiga kergelt riietudes võiks vilus tuul põue pugeda ning tervise viia. Ning see teeb tuju heaks.

Soojemaks läheb ka teistel radadel. Tänahommikuse seisuga jõudsime tööga nii kaugele, et julgeme 15. mail enestele häbenemata silma vaadata - kultuuripealinna programm (tõsi, kevadel siiski veel 75 protsenti kogu programmist) on valmis avalikkuse ette astuma ja end esitlema. 15. mai ettevalmistused on hoos, ent üks väga mahukas eeltöö sai täna hommikul tehtud. Ja see teeb taas tuju heaks.

Oma blogis pani mind mõtteid mõlgutama aga üks äsja lõppenud kohtumine. Nimelt tõdemus, kuivõrd raske on inimestega silmast silma kohtumata ja põlevil silmil selgitamata mõista anda, mis see Euroopa kultuuripealinn ikkagi on. Inimeste pealiskaudsus või ajanappuses teemasse süvenematus, pigem selle hoomamatus on liikumise taga soovinud näha vaid üksikute isikute paraadi, kelle töö väljundiks, täpsemalt tööriistaks on sellenimeline sihtasutus.

Nii võetakse kultuuripealinna programmi üle arutledes pigem kaitsepositsioon: te ärge tulge mulle seda, teist või kolmandat pähe määrima. Kui teemat enam on mõistetud, saadakse aga ühtäkki aru, et tegu ei olegi ühe institutsioonikeskse kultuurikavaga a la mõne omavalitsuse kultuuriosakonna aastaplaan või mõne üritusturundusettevõtte järjekordne firmapidu, vaid et selle müütilise "kultuuriprogrammi" moodustavadki tõelised meie riigi ja linna loomeinimesed - nii kodumaised kultuuritipud kui ka rahvakultuuri (edasi)kandjad.

Tõsi, kultuur ei ole ühtne tervik, mis ümmarguse, ilma väiksemate-suuremate okasteta kerana kõigile meeldib (a la Jaan Toomik ja tema kuulus junniinstallatsioon versus tipphelilooja Arvo Pärdi teosed), aga see on meie Eesti kultuur. Ning kultuurile ei saa alati läheneda pigem uudisajakirjandusele omaselt skeptilisel moel ("no, mida te nüüd korda olete saatnud; mis kräpp see on, mis niikuinii uudiskünnist ei ületa"), vaid pigem kultuuriajakirjandusele omaselt avatud, mängleval, diskuteerival ja kaasa mõtleval moel ("aga mis oleks, kui...").

Alles siis, inimestega vesteldes, oma tööd tutvustades ja selgitades näed nende nägudel ühel hetkel ootamatut äratundmisrõõmu, mis peegeldub kas või heldinult naeratades öeldud "oo, tema kontserdile läheksin mina alati hea meelega!" (personaalne ja mitte institutsionaalne kontakt) või siis ka mõistmist, et kultuuris - erinevalt institutsionaliseeritud käsitlusest - pole lõplikke lahendusi. On vaid vähem ja rohkem teostamist võimaldavad ideed. Ja see tegi taas tuju heaks.

Käed jalad tööd täis ehk On alles elu siin tuhapilvede all

Nagu näha ei ole ma oma blogi taasavamises eriti järjekindel... No olgem ausad, kui inimene on enda virtuaalelu Facebooki kolinud, siis on sealt ikka kuradima raske välja saada... Või väljas käia. Kõige parema meelega näeksin vidinat, mis minu Facebooki postitused siin toimuvaga ühtlustaks. :)
Aga mis ma ikka soiun - aeg on olnud ütlemata toimekas. Kultuuripealinn on saanud lennuki, nüüd tõttame palehigis selle suunas, et 15. mail kolmveerandi programmiga avalikkuse ette tulla; et 7. juunil Istanbulis edukas Arvo Pärdi kontsert korraldada ning et 11.-13. juunini Helsingis Senaatintoril end põhjanaabreile tutvustada. Mõnikord on küll tunne, et oleme kui üliinimesed, kes kuuel käel ja ühel häälel peavad maakera paigast nihutama. Lennuki puhul oli küll nii - kolm nädalat ei saanud korralikult und...

Ning kui vulkaanist Eivõibollaküll (või Ei-jah-jälle-öökull, mis on einarkraudilikule hääldusõpetusele "eija·fjaDla·jöökhüDhL" kõige lähemal) tingitud tuhapilv lennuliikluse seiskas ning nii mõnegi olulise objekti Eestisse jõudmise küsimärgi alla seadis, siis... Siis oli küll tunne väga sant. Aga näe, kõik läks imeliselt. Ehk nagu kõlab see filmis "Shakespeare in Love":

Philip Henslowe: Mr. Fennyman, allow me to explain about the theatre business. The natural condition is one of insurmountable obstacles on the road to imminent disaster.
Hugh Fennyman: So what do we do?
Philip Henslowe: Nothing. Strangely enough, it all turns out well.
Hugh Fennyman: How?
Philip Henslowe: I don't know. It's a mystery.

Ja nii läkski. Ma muidugi ei tohiks oma asjade pärast hädaldada - neid, kes tuhast ja ärajäänud lendude pärast tegelikult kannatasid (ja tänini kannatavad), oli ikka meeletult. Kas või president, kes ühe kummalise, Istanbulist Tallinna väldanud roadtripi osaliseks sai.

No aga vaadake seda Oskarit - päris nunnu teine... :)

Aga nüüd võime endale lubada klaasi šampanjat - kaktuste sünnipäeva puhul! :)

Oh neid elu-kakskend-neli-kirjanikke...

Tegelikult tahtsin ma muidugi kirja panna oma mõtted filmist "Alice imedemaal". Ning arutleda pisut selle üle, mis muusikastiil iseloomustab nullindaid. Aga no ei jõua kõike. Või kui jõuab, siis pisut hiljem. Praegu pean lihtsalt aasima Postimehe ajakirjaniku Raul Sulbi kirjutise kallal, mis kajastab Margus Müili lahkumist Kroonika peatoimetaja kohalt. Muuseas loeme:

Seltskonnaajakirja Kroonika esimene number ilmub aastast 1996. Ajakirjal on olnud selle aja jooksul neli peatoimetajat: Maire Aunaste, Einar Ellermaa, Ingrid Tähismaa ja Margus Müil.

Ning mul läheb kohe hing hellaks, mõeldes sellele, kuidas see ajakirja esimene number ilmub juba 14 aastat - ilmub ja ilmub... Aga ei saa kuidagi ilmutud. Vaesekene. Äkki viies peatoimetaja saab esimese numbri ka lõpuks välja antud. :)

Lennuki hädamaandumine paneb irvhambad tööle

Eilne õnnetus (ei teagi, kas õnnelik või õnnetu, sest Ülemiste joogivesi sattus ikkagi löögi alla) on pannud irvhambad tööle:

Infoks tallinlastele


Tallinna linnavalitsus väljastas pressiteate, et seoses lennuki hädamaandumisega ning kütuse lekkega Ülemiste järvel tõstetakse vee hinda alates 1. aprillist 2010 seoses kütuse aktsiisi lisamisega joogiveele.

Ning lisaks ka väike foto:

Okei, pisut "Eesti laulust" samuti

Esiteks tuleb ERRile aitäh öelda. Mitte selle eest, et nad minuga lepingu lõpetasid, mistap ma märtsist enam "Vikerhommiku" saatejuht ei ole, vaid selle eest, et nad võimaldavad ETV-d vaadata ka võõrsil. Ja see pole üksnes minu, seniks pelgalt aeg-ajalt kodumaalt eemale silkava meeskodaniku tänusõna, vaid paljude mu sõprade tänu, kes võõrsil elavad, ent tänu Vikerraadio ja ETV veebile kodumaa eluga kursis on. Tänu sellisele liigutusele on ju Kodu jälle lähemal.

Ning nii heitsime sõpradega tänavusele "Eesti laulule" pilgu peale Rumeenias, olles Bukaresti mõnusas üürikorteris end äärimselt hästi sisse seadnud, s.t joogi-und-söögiga varustanud (sest just nii peab õiget teleshow'd vaatamagi!) ja jalad seinale löönud. Et netiühendus (või koormus) sakkis piisavalt palju, et tervikust ülevaadet saada ning abiks tuli võtta R2 ja "Eesti laulu" enda lehe live-streamid (s.h green room), siis pole mõtet otsesaate osas sõna võtta.

Küll aga tahan avaldada võistluse võitjaile, Robert Juhkentalile ja Malcolm Lincolnile kaastunnet. Juba seepärast, et paari aastaga Eesti muusika ainsaks tõsiselt võetavaks laulukonkursiks haibitud võistluse peaauhind ei ole mitte nt plaadistusleping või mõni muu muusikatööstuses tarvitatav motivatsioonipakett (minu pärast kas või priipääse mõnele kontakte loovale ja poiste professionaalset tulevikku sillutavale muusika-expole, mida žüriis istunud Tallinn Music Weeki aju ja juht Helen Sildna kindlasti soovitade oskaks), vaid "pääs" võistlusele, mis on ju Eesti vaatajate jaoks ammu igasuguse tõsiseltvõetavuse minetanud ning võrreldav nt mõne Monte Carlo tsirkuseshow ülekandega, mis eetris kehvadel kellaaegadel teisejärgulistes kanalites.

Ehk teisisõnu, ikka ja jälle astuvad "Eesti laulu" loojad eos enda üritusse kodeeritud ämbrisse, kuulutades ühelt poolt, et ajavad Eesti muusika asja ja väites, et sellele püünele pääsevad tõelised kaasaegse Eesti muusika pärlid, ning saates parima neist siis - seda uhkusega preemiareisiks nimetades - kuhugi trallile, mida väidetavalt vaatavad ja fännavad ainult peded ja eurodiskopersed (keda on Emori tele-uuringute andmeil vähemalt Eestis ligi nelisada tuhat).

Nii et tunnen kaasa, Malcolm Lincoln! Vaieldamatult ei vääri Eurovisiooni lauluvõistlus teid, aga kui ETV nii arvab, siis - mis seal ikka! Siis tuleb kingitud hobuse suu kinni suruda, kehv priis vastu võtta ja karutantsusammul Oslosse minna. :)

Ahjaa, mulle meenus, et Hip!-i aegadel sai "Kahte takti" ju kajastatud. Siis oli Robert ka rivis.

Back in business!

Ma olen tagasi! See hüüatus oli pigem mulle endale, et mitmekuulise blogipausi järel taas oma veebinurka sisse astusin. Tõsi, minu Facebooki-sõbrad teavad, et ma pole kuhugi kadunud. Ma lihtsalt ei viitsinud vahepeal seda mõttesõõla kasutada. Võib-olla ka seepärast, et sügis ja talv tõid nii meeletult palju tööd, et päris enda isiklikke mõtteid pähe ei mahtunudki. Või kui mahtus, siis polnud neid aega lihtsalt üles tähendada. Ent nüüd võib ju - et mitte vettpidavaid lubadusi loopida - taas proovida.

Tõenäoliselt andis mulle naasmiseks tõuke üks muhe äraolemine Transilvaanias, kust alles eile õhtul tagasi jõudsin. Tõsi, ettevõetud reis ei viinud meid mitte üksnes sellesse popkultuuris lugematul hulgal kordi vampiiride elupaigaks nimetatud Rumeenia mäeahelikega palistatud maakonda, vaid ka lootusetult määrdunud Bukaresti, mille ainsaks pärliks on endiselt linna südames trooniv kommunistliku minevikku meeles pidav hiidpalee, ning samuti ammu südamelähedaseks saanud Budapesti, kus kevad meid viimaks kätte sai ja mütsi-salli-kindad viimaks ometi nurka viskama sundis. Ent retk Transilvaaniasse oma siia-sinna vonklevate mägiteede, lummavate, ehkki kurjakuulutavate sügavikega vaadete ja kergeid judinaid tekitavate salapäraste metsadega oli elamusterohkeim. Olgugi, et üks pilt räägib tuhandest sõnast enam (ja neid näeb Facebookis niigi), tahan oma liistude juurde jääda ning end ümbritsevat oma mõtteilmas toimuvaga sõnas tervikuks siduda. Nii et - tere tulemast koju, Andri!

Meeleolukontsert "Rõõmsa tujuga uude sügisesse!"

Mäletate ju omaaegset pühapäevaõhtust raadiokontserti "Rõõmsa tujuga uude nädalasse"? Väike Andri kuulas, kõrv vastu oma Okeani, kuidas välismaised biidid ta Karlova toakesse voogasid... Nüüd oleme siis rõõmsa tujuga uude sügisesse jõudnud. Vahepealne mudru, masu, mäsu, peataolek, nii-palju-on-teha, nii-tühjad-on-päevad ja kõik muu on nüüdseks eilne päev, tänasest keskendun teotahteliselt sellele, et veel ka 2012. aastal saaks õhata: "Oi, olid alles aastad". Eks saate aru, millest räägin. Ja sestap tööl oma isiklikus blogis rohkem ei peatu. Võib-olla hoopis kusagil mujal ja kunagi muul ajal. :)

Ent kiirpilk augustile: pärast väikest Soome-tretti sai Venna, seejärel ma ise vanemaks pühitsetud. Noh, Elis muidugi ka! Veelgi olulisem oli aga see, et Kalmer ja Annely pärast taasiseseisvumispäeva abiellusid. Peale selle, et mul on oma sõprade üle siiralt hea meel, tundsin õnne ja uhkust sellegi üle, et meie üpris uisapäisa-sõpruskond end vahetult enne pulmi siiski kokku võtta suutis (mnjah, vaene Konnake, kes pidi hommikust õhtuni muudkui aga küpsetama ja küpsetama - seda ka nii mõnegi teise eest, kes küpsetusorjuse asemel tagatoas hoopis tshättis...) ning kõik mõttes ujunud ideed teoks tegi. Ma loodan, et fotokingitus, veel enam aga unise moega Haanja külapoe ees toimunud pulmarongirööv ja hirmnaljakas vanasõnade lahendamine ka pruutpaarile endale meeldis. Meil oli igatahes väga naljakas! Kui kunagi jõuan nii kaugele, et suudan fotoaparaadi piltidest tühjendada, siis lisan paar meenutust siiagi. Mis seal salata, see nädalavahetus oli möödunud augusti hitt!

Ja muidugi ei saa tähelepanuta jätta järjekordseid hüppeid meediailmas, eelkõige Postimehes, mis tõstis kunagise kolleegi Heili asemele teise kunagise kolleegi Ingridi. Vangerduse vajalikkusest ei saa ma tõttöelda tänini aru, aga võib-olla saame seda kunagi mõnest memuaarepopöast lugeda. No näiteks kümne aasta pärast. :)

Ja ühe uuenduse olen otsustanud veel teha: nimelt oma blogi avalikust veebielust tagasi tõmmata. Eks peagi annan huvilistele teada, kus Mõtlik Mees jätkab...

Aitäh ning kohtumiseni,
washelluftheyrs!

Leitud mees. Vananemise tundemärkidega.

Ma räägin muidugi endast - kellest siis veel. 30 saabus salaja kui laine ning viis mu uuele elumerekümnendile (oh, kuis tuli nüüd luuleline). Tegelikult saabus 30 väga vahvalt. Sõprade, vahuveini ja tantsuga: just nii nagu mulle meeldib. Ja seda muidugi hommikust saadik - lisaks varahommikusele Lesknaise-pokaalile tulid sõbrad rongiga Tartust. Nii nad seal perroonil tuterdasid, käes õhupallid ja suu naerul. Lausa lust oli cava'ga päeva jätkata, Elise aias pirukaid pugida ning siis Kohvikus varahommikuni tantsu vihtuda. Aitäh teile!

Kui kibekiire tööaeg ja sellest kohati tingitud öine vähkremine (ma näen mõningaid uue tööga kaasnevaid kohustuslikke tegevusi unes, ausõna!) kõrvale jätta, siis veereb elu kui hernes. Kohe hüppame autosse ja põrutame lõunasse, et Kalmer ja Annely paari panna - nagu kord ja kohus! Polegi sõpradega ammu pulma saanud... (taas meenub "4 pulma ja üks matus").

Täna öösel nägin unes uut sõna: "maksumaksja" asemel tasuks kasutusele võtta "masumaksja" nimetus. Lisaks masuaja kärbetele ka eesti keele sõnades annab see terminile õige varjundi: masuaja maksja ägab koormiste all ja tema tunneli lõpus särab vastu vaid rongiprozhektori pimestav valgus :)

Head mõtted sünnivad merevees

Kui tööhommikud kõrvale jätta, siis viis nädalavahetus meid Katsiga Venna sünnipäevale ning põhjakalda merevette valaskalasid mängima. Otsustasime, et sobime imehästi mängufilmi "Free Willy" kolmanda osa dublantvaaladeks. Ning sealt Vihula vallast pärineb ka järgnev rahvatarkus:

- Miks sa jood?
- Ma ei joo, ma teen päikese eest töö ära.
- ?
- Noh, ma ju võtan öösiti; siis kui päike pausi peab. Päeval võtab tema.
/Härgliiva/

Pärast seda sai esimest korda proovitud, kuidas on ise marmoleumi (ehk naturaalset linoleumi, eksju) maha panna. Kui oma oskustega enam tööd ei saa, siis lähen remondimeheks, sest kui jätta kõrvale asjaolu, et ma pealaest jalatallani liimine olin, tuli asi meil ikka väga ilusti välja.

Ja just praegu tuli päike ka välja, sest kallid sõbrad tulevad homse puhul Tartust pealinna. Oi, elu on lill! Ja tänast päeva arvestades ongi mu nimi Aiandi Ilusaim Õiend. :)