Õnnelik lõpp. Igatahes.

Milline imeline pühendumus mu isiklikule blogile, minu mõttesõelale - küll olen alles tänavu palju kirjutanud, meeles pidanud ja tallele pannud! (See siin oli iroonia, kui sa veel aru ei saanud). :) Aga õnnelik on see 2011nda lõpp küll. Mitmes mõttes. Minu jaoks oli see suuremaks, targemaks, kogenumaks ja tugevamaks saamise aasta. Lisaks muidugi ühe suure asja ära tegemise aasta. Niisiis, minu aasta emotsionaalseimad märksõnad - ma tegelikult kirjutasin need juba eelmisel nädalal Ilusa Inimese juures paberile, aga siis unustasin jälle ära. No, proovin uuesti:

Sina. Kõiki järgnevaid tähthetki läbiv, neid läbi minu ühendav ja mind elutervena hoidev, laule ja luuleridu valima ja kuulama panev, enda eest seismist ja negatiivse vastu külmaks jäämist õpetav tugiliim. Aitäh. Usutavasti on see vastastikkune.

Gruusia. Seda, miks see mulle eriti oluline oli, on sõnadesse raske panna. Tegelikult - raske on seda avalikesse sõnadesse panna. Sest - kes teavad, need teavad. Teavad, et need inimesed, kellega oli mul au nii jaburlahedalt pähe tulnud seiklus ka päriselt teoks teha, on olnud minu selle aasta säravaimad kaasteelised. Oleme ühiselt palju, väga palju üle elanud ja ära teinud, palju ja ausalt tundnud ja tunnetanud - imeline Gruusia oli kui selle koosmeele kinnitajaks, liimiks, ühtesõlmijaks. Selle ühisnimetaja alla liigituvad märksõnad hotellide pulmasviidid, Puškin, sünnipäevamaasikad ja pidžaama, piknik trammiteel, puulaasimine, Vabandus, Kapp, - "kus tuhatoos on?" - "sinu paremal käel muidugi", -"kes julgeb seda Andrile ütlema minna?" - "Eks ma lähen...". Ja muidugi - v i i s jäätist!

Haara härjal sarvist. 2011 andis sellele "kui ise ei tee, siis kes teine" mõttele hoo. Alguse. Väga palju sõltub minust endast juba lähikuudel, kuid mõne olulise sammu tegin juba tänavu. Tegin kodus remondi. Paigutasin mööbli ümber, tegin selle just niisuguseks nagu mina tahan. Nii istun ma aasta viimasel päeval, mõni tund enne numbrimuutmispeole minekut õndsalt oma kodus, vaatan laual või riiulitel võbelevaid küünlaid, mandariini- ja piparkoogikuhilat, seikluslikku postkaardiseina ja lõbusat VIP-nagi ning teen Smaugile pai. Mulle meeldib oma nurgake. Nii kauaks, kui seda jagub. Mõte on muidugi laiahaardelisem, nagu mainisin, sest eks oma nurgakest otsi me siin elus kõik ka laiemas plaanis.

Minekud. Ehkki mõni sel aastal mu elu mõjutanud minek (või mu enda jaburail hetkedel korda saadetud ja teiste elu mõjutav minek) lõppeb (seni õnneks) alati õnneliku tagasitulekuga, valades südamesse rõõmu sõõmudena tagasi - ning paneb küsima, kas need minekud ja tulekud jäävadki mu elu lahutamatuks ja igikestvaks osaks -, siis mõni minek on lõplik. Ehkki segatud segaste tunnetega, lahkus minu ja mu lähedaste elust tänavu mitu olulist, meid vorminud, kasvatanud ja mõjutanud (ka siis, kui me seda alati tahtnud pole) inimest. Rahulikku ja leppimist täis teed neile kõigile. Nagu ütles Sõber: oleme suureks saanud, nüüd pole meil neist minekutest enam iial pääsu.

Tallinn 2011. Meeldib see kellelegi või mitte - mul kama kaksteist - see oli viimaste aastakümnete Eesti tulemuslikum mainekujundusprojekt, mille tegelik mõju selgub alles aastate pärast. Eestile. Tallinnale. Kultuurile. Turismile. Mul on kõrini maakonnareporterite soigumisest teemal "ma ei näinud midagi, ma ei kuulnud kedagi". Viitsigu siis bussipilet osta ja kohale tulla, mitte ärgu eeldagu, et kultuuripealinna sündmused peaks ühtäkki kõlama Tartus, Elvas, Põlvas või mujal. Küsige oma linnalt, mida ägedat meil korda võiks saata, et kõigil põnevam oleks. Kõrini on ka oma ninast kaugemale mitte nägevate eestimaalaste halast, et äh, mis see siis oli, laulupidu teame me ju niikuinii. Aga Euroopa ei teadnud sellest tänaseni miskit, sest keegi pole (hoolimata juttudest, kuidas kõik jumaldavad meie laulupidu) iial viitsinud siia miljonite lugejatega kõnelevaid ajakirjanikke kutsuda. See kõik on jama ja nii tavapärane reaktsioon.
Nagu hea Sõbraga hiljaaegu arutlesime: oluline on see, mida tehtust õpitakse. Mitte ainult Tallinnas, vaid ükskõik kus mujal Eestimaal. Kuidas oma kodukoht elanikele ja külalistele ägedamaks, armsamaks, "omamaks" muuta. Kuidas suuta kõlada kaugemale kui Eesti meedia, kuidas peibutada oma kodukohta rahvusvahelised loojad, kuidas õppida vastama küsimusele "mis Minu Kodu nii eriliseks teeb". Hala ei vii kuhugi, pigem tunnusta neid, kes sellega hakkama on saanud ja võta õppust. Ka Tallinnal on palju õppida ning nutika tegutsemise korral saaks omandatud professionaalsuse, suhtevõrgustiku, teadmised ära kasutada (praegu tundub, et kõigil on minnalaskmise meeleolu - eh, sai kaelast ära).
Jah, see oli võimas võimalus, mille me meeletult vinge meeskonna ja partneritega ellu viisime. Ja hoolimata sellest, et kogu tegevtiim vaakus emotsionaalse kriisi ja ületöötamise piiril (mind viis see tänavu isegi haiglasse), jäime me ellu. Ja tuleme sellest kõigest välja eeldatavasti vaimselt tugevamana kui eales varem. Liiatigi nimetati mind selle kõige eest aasta parima suhtekorraldaja nominendiks. Ilma häbita - teenisin selle ausalt ära.

Aga raamatu tahan sellest kõigest kirjutada küll. Õpitu ja Inimesed väärivad seda. See on koht, kus kirjastused minuga lahkelt ühendust võtma on palutud. :)

Tuulte tuhinal läheneb lõpp

Lubage mul uhkusega esitleda - see siin on uus ja hõlpsalt kaasaskantav taskuformaadis trükis. Vähemalt mõne arvates. No millegagi tuleb ju oma naerukurde stimuleerida, eksole?! :) Ehkki lõpuspurt on meeletul hool alanud ning enne 22. detsembrit tuleb veel tohutult palju jõupingutusi teha, et kõik võimalikult hästi sujuks, paistab tunnelis siiski ka valguskiir: oleme pärale jõudmas. Nagu K tabavalt FB-s meenutas:

"See on eeskätt tõsise töörügamise periood. Sul võib raske olla, sest pead töötamiseks lõivu võtma ka vabast ajast, küllap tuleb loobuda mõnest toredast koosviibimisest või reisist, kuhu hing oleks kangesti ihanud. Siiski ei tasuks norutada, sest praeguse töö eest on korralikku tasugi loota, küll lõbutsemise aeg veel tuleb."

Tänane päev tõi kummalise, meediat mõistvailegi veel taustaselgitusteta uudise Anvar Samosti määramisest Postimehe vastutava peatoimetaja kohale. Loe uudist, kuidas tahad, ikka jääb selgusetuks, mil moel jagatakse ettevõttes ära vastutus ja tööülesanded vastutava väljaandja, vastutava peatoimetaja, peatoimetaja, peadirektori ja n.ö teise peatoimetaja vahel. See meenutab ühte ammust aega, mil seal samas leiti, et  organisatsiooni arendamisele ja äritulemustele parim on juhitasandi aina laiapõhjaliseks muutmine. Peagi, nagu ajalugu mäletab, mööndi, et selline korraldus kvaliteedimuutust ei toonud ning sellest loobuti. Ehk mõisteti siis, et alustama peab alumisest astmest, meediaettevõtte puhul pädevatest/usaldusväärsetest ajakirjanikest. :) Ehk, ümber öeldes laulusõnu: "Nii ajaratas spiraalis käib..." :D

Klaaskuuli sees...

Mõnikord on tunne, justkui tunneks end kõige kindlamalt ainult Oma Klaaskuulis; selles, mida keegi ei raputaks. Või isegi, kui üritaks, ei suudaks siiski pahupidi ajada. Ja mõnikord on tunne just vastupidine - tekib selline sisemuses särisev lootus, et nüüd, jah nüüd võiks ometi midagi juhtuda. Midagi põnevat. Ka minuga. Viimasel ajal tunnen pigem viimast. Tunnen heameelt selle üle, et mul pole õrna aimugi, mida näiteks üks tavaline nädalavahetus tuua võib; kuhu päeva lõppedes sattunud või mida kogenud olen. Selline "tahan - söön kisselli; tahan - kuulan transistorit" tunne. Olgu see siis lapselik ja kohati enesepetlikki. 

Aga tänasel isadepäeval tundsin lausa lapselikku rõõmu sellest, et sain vurada Tartusse ja tagasi. Kasvõi pelgalt kolmeks-neljaks tunniks. Ja miks ka mitte - lubada endale perekonnaga hea lõuna- ja õhtusöök, pisut jutuvestmist ning seejärel tagasi koju sõita. Eks see viitsimine olegi kinni kõrvade vahel. Kui oktoobris vennal Hollandis külas käisime, polnud miski mure seigelda autoga tundide ja kilomeetrite viisi riigi ühest otsast teise, aga kodus justkui ei sobiks. Tegelikult lendab see paar tundi Tallinna-Tartu maanteel lausa linnutiivul. Ja mõtteid, palju häid mõtteid saab ka mõlgutada. Või õhtupimeduses tagasisõites raadiost David Vseviovi rahustavaid minevikumeenutusi kuulata. 

Ahjaa, mida tegite teie 11.11.11 kell 11.11? Meie otsustasime M-i ja O-ga, et tõuseme töölaudade tagant püsti ja plaksutame. Lihtsalt niisama. Et midagigi teistsutust oleks. Nagu me otsustasime, et neljapäeviti räägime meie toas vaid vene keeles. Või vähemalt üritame. Esimene päev oli päris naljakas - ma pidin O-lt kogu aeg sõnu ja lauseid küsima ning märkisin siis uued sõnad viksilt kladesse. Tegelikult olid umbes kõik uued sõnad.  :) Ja üks "teeks midagi" otsus veel - käime nüüd neljapäeviti T, R ja J-ga uutes kohtades lõunat söömas. Just sellepärast, et miks ka mitte. Algas see kultuuripealinna restoraninädalast ja Bonaparte'i restorani sooduslõunast, seejärel sattusime J mahitusel Cha Daosse, uude hiinakasse Suur-Patareis ning järgmisena seisab tantsukaardil Musi nimi. Vaatame, mis toob tulevik. Igal juhul on see äge algatus - kaua me ikka neis samades söögikohtades käime.

Tervitused Aafrikasse. Eks ma Google Mapsi abiga hoian silma peal...

A little allegory of the soul

- It's Evelyn.
- Oh, God.
   Prof. Ashford?
   Oh, God.
- I'm in town visiting my great-grandson... Who is celebrating his fifth birthday.
   I went to see you in your office... and they directed me here.
   I've been walking all over town.
   I'd forgotten how early it gets chilly here.
- I feel so bad.
- Yes, I know you do. I can see.
   Oh, dear.
   There, there.
   There, there.
   There, there, Vivian.
   It's a windy day.
   Don't worry, dear.
   Let's see.
   Shall I recite something to you?
   Would you like that?
   I'll recite something by Donne.

- No.
- Very well. Let's see...

The Runaway Bunny, by Margaret Wise Brown.
Pictures by Clement Hurd.
Copyright, First Harper Trophy edition

'Once there was a little bunny
who wanted to run away...
So he said to his mother,
'I'm running away.'

'lf you run away,' said his mother...
'I will run after you.
'or you are my little bunny.'
'lf you run after me,'
said the little bunny...
'I will become a fish in a trout stream...
and I will swim away from you.'
'lf you become a fish in a trout stream,'
said his mother...
'I will become a fisherman,
and I will fish for you.'

Look at that.
A little allegory of the soul.
Wherever it hides, God will find it.
See, Vivian?

'lf you become a fisherman,'
said the little bunny...
'I will be a bird and fly away from you.'
'lf you become a bird
and fly away from me,' said his mother...
'I will be a tree
that you come home to.'

Very clever.

'Shucks,' said the little bunny.
'I might just as well stay where I am...
and be your little bunny.'
And so he did.
'Have a carrot,' said the mother bunny."

Wonderful.
Time to go.

"And flights of angels sing thee to thy rest."

Eesti on sügise maa

Eesti on sügise maa ja eestlased sügise rahvas. Olen selles veendunud. Esmalt ilm - kui kevade, suve või talve tulekut ennustatakse küll nii-, küll naapidi, ent ikka on ilmal mõni vemp varnast võtta, siis sügis tuleb alati vääramatult ja õigel ajal. Tänavu koos 1. septembriga. Ei päevagi varem, ei päevagi hiljem. Nädalavahetusel kogetud Uue Maailma tänavafestival andis sellele mõnusa alguse, tänane esmaspäev on lihtsalt jumalik. Ehkki õhk on karge, leegib päike mõnusalt varasügiseselt, nii et lausa lust on tööpäev lõpetada, rahvusraamatukogus Peeter Langovitsi fotonäitust külastada (ja tagasihoidlikul moel paar lilleõit saada), et seejärel kuldse sügise säras koju uitada.

Ahjaa, aga eestlased ja sügis. Mulle tundub, et sügisega kaasnev melanhoolia on see, mis meid kõige enam iseloomustab. Sugugi mitte halvas mõttes. Oleme usinad, töökad, püüdlikud - seda kõike kohati liiga palju ja sageli ennast hävitavalt -, ent  meis kõigis põksub salasoov end kas või korrakski tühjaks nutta, ilusaid ja ülevaid tundeid tunda ja tihkuda. Üksi, kaksi või hulgakesi. Teate ju küll seda Ervin Abeli lausutud ja kinoklassikaks saanud tsitaati "nutta tahaks!" Sellised me olemegi. Siin me olemegi. Ning kui meilt me ohkelootus ära võetakse, siis oleme löödud. Iseenda ja üksteise peale pahased. Justkui oleks keegi midagi püha ja puutumatut pihta pannud (mõelgem või palju kirutud "Vabaduse laulule" - nutta ja koos laulda ei saanud, öeldi; mis siis, et poolteise kuu eest laulupeol sai seda kõike teha).

Nii me siis otsimegi ilusaid, hingematvaid elamusi, mis karmi argiellu lohutust tooks. Sügis oma meeletus heitlikkuses, lokkavas ja lopsakas, ent samas vääramatut lõppu ette tajuvas viimses eluagoonias talvesurmale alluvas värvikirevuses ja külluses, pakub seda kõige enam. Jah, sellised me olemegi. Sügise rahvas.

Iga aasta üks sama tants... Ja laul

Puhkuse veedame kõik Viljandis! Nii olen ma siin vist juba aastaid rõkanud. Aga mis teha, kui see minu pärisosa on. Nüüd veel vaid Kuldmuna lastega peale võtta ja padavai! minema.

Oi, aga palav on. Oi, kui palav. Mingil hetkel tuleb meil küll tee kõrvale tõmmata ja end kusagil kasta. Kontorirahvast hakkas täna hetkeks majast läbi hüpates ning Assistendile ja Pärimusele õnne soovides kohe kahju, nii ma siis utsitasin neid vähemalt välikontorid mere ääres sisse seadma. :)

Laura laulab: "Meid ootab tee, meid ootab tee, see, milles võid kindel olla..."

Kajakadraama

Uskumatu. Olen siin elanud aastaid, kuid sellist kajakadraamat pole oma kodus eal kogenud. Põhjuseks üks õnnetu paks kriiskav kajakapoeg, kes on a) autolt riivata saanud, b) depressioonis või c) lihtsalt jobu, et lendama õppida. Nii ta lihtsalt paterdab mööda käidavaid-sõidetavaid tänavaid-parklaid, lööb end vastu tänavanurki, hädaldab ja krääksub (ei, siiski kriiskab), tema korralekutsujast linlasest isa (linlasest sellepärast, et see vana linnatüüp kindlasti teab, et mõni tahab äkki magada) istub minu köögiakna vastas laternaposti otsas, pahandab temaga, ning hüsteeriline emakajaks teeb tiire ümber kogu kvartali lootuses a) piirkonda turvata - autod, eksole - või b) see stseen kõigil peast oma rõvekriiskelise paanikaga pühkida. Paraku ei saa mina looduse allüürnikuna kuhugi pageda ega isegi kaasa aidata sellele, et draama lõppeks.

Seda vahvam oli õhtu täiesti ootamatuisse tegevustesse ja hiljem veel ootamatuisse külalistesse unustada. Näiteks otsustada ühtäkki, et tahad proovida midagi sellist, milleks isegi ei usu suuteline olevat - küpsetada kukeseene-peekoni- ja kodujuustu-basiilikupirukaid - samal ajal Facebookis imestavaid-kummastavaid kommentaare saades, ent ühtäkki selles üksindusküpsetuses tohutut poolehoidu hoomates. Või võõrustada kallist, ent keerulistes hiljutistes aegades kadunud Sõpra, ning leida, et mõistame teineteist endiselt - me vajame ainult aega ja analüüsivõimet (uskuge, seda polegi nii lihtne käigult leida). Või olla nii avatud, et ootamatult avada uksed inimesele, kelle kohalolek on samaaegselt äge kui ka kohatu.

Nii saan öelda, et puhkus on hästi alanud. Oi, kuidas räägiks merepäevadega saabunud kommunikatiivsetest väljakutsetest (Liibanoni neljapäev, Krusensterni reede, Sadamarahva laupäev), nende lahenduskäikudest ja lõpptulemustest, samaaegselt arenenud heaolemishetkedest ja nende kaotamistest... Aga ei viitsi. Midagi peab ju raamatu jaoks ka jääma. :)

Pärast haapsallikult torminädalavahetust tahan kummardada Amy ees (Norras juhtunust pole mul lihtsalt jõudu rääkida). Nagu Sõbraga täna tõdesime, oleme 27-klubist lootusetult ilma jäänud. Viimasest pärlist pidanuks kindlasti osa saama. Ja ma räägin meist, kel olnuks võimalusi küll ja veel tema live'iga ammu silmast silma kohtuda. Aga läks teisiti. Nii jään selle väga hea ja mõnusa video juurde, junkie või mitte. (Meenutagem lõputsitaati filmist "Džässis ainult tüdrukud: Well, nobody's perfect! - lause Ameerika filmiajaloo 100 parima filmitsitaadi hulgas nii-umbes 48ndal kohal). :)

Lahkus Inimene

Nii keerukas ja kummaline. Olen selle emotsiooni üle kaua, oi, kui kaua juurelnud; end sellesse hetke, sellesse päeva kujutanud. Et mida siis tunnen, millele mõtlen. See polnud aga pooltki selline nagu olin mõtteis läbi mänginud. Aastakümnete jooksul alateadvusesse ladestunud ning seal omavahelist mõttemaailma pimesikku mänginud emotsioonid, rusikaid täiskasvanunagi vihakrampi ajavad teadasaamised ja lood, samas mälestused suureks saamiseks ja olemiseks nii vajalikest õppetundidest ning tundest, et su eest kanti hoolt, tõstsid ühtäkki korraga pea ja tormasid teadvusesse. Pahinal. Kõndima hakkamise juttudest, oma esimestest mälestustest ja Marati midivuplitest tuhinal läbi kuuendast sünnipäevast ja kukeseentest, jõnglasele nii kummalisena tundunud seebivarudest ja vativirnadest, hirmutavalt nagisevast linoleumpõrandast, porgandisiirupist tehtud "Fantast" või kiiremaks ülesärkamiseks piima ligunema pandud krõbuskitest tänapäeva maailmamõistmise, ilmaasjadest vestluseni, veidrate jänesehaakidena mõtteis siia-sinna seigeldes. Leppimise ja rahuni.

Aastaid on mu raamaturiiulil puutumatuna seisnud raamat "Saksa mõtteteri eesti vastetega", kingitus mu 25ndaks sünnipäevaks. Nüüd avasin selle huupi. Ning pilk tabas kaks järjestikust tera: "Eine Lüge schleppt zehn andere nach sich." "Eine Liebe ist der anderen wert."

Puhka rahus.

Ma tean, mis maa see on

Hammustasin endale täna huulde. Kaks korda. Vihkan seda. Nüüd häirib mind see paistes huul väga kaua ja on pealegi vastikult valus. Samal ajal habet ajades kuulsin peas kõlavat arsti häält, kes ütles, no mis sa hädaldad, võta siis valuvaigistit. Huvitav, kas arstid ütlevad seda alati. Ütlevad ka siis, kui näiteks hingel on valus? Ehk teisisõnu, kui on valus, siis ära muretse - kõige vastu on ravi. Aga miks oskavad inimesed pigem ravida kui ennetada?. Ehk pidanuks olema hoopis hoolikam ja mitte huulde hammustama. I'm obviously driven by Grey's Anatomy here. :)

Laulupidu ei lähe peast. Täna heitsin pilgu Youtube'i, kust sai eileõhtuseid emotsioone uuesti kogeda. Tegelikult polnuks mul "Mis maa see on?" klippi isegi vaadata; piisas pelgast mõttest sellele, kuidas Siiri Sisask, endal nutuklomp kurgus, tuhandete ees ja eest laulma hakkas, siis tundsin taas pisaraid silmisse saabuvat. Otsustasin, et ei šokeeri meie praktikanti ja panin laulu kiiresti kinni, asudes kiirelt järjekordset kom.strateegiat harutama ning eesseisvaid Tallinna Merepäevi planeerima.

Aga rahvas ja maa on meil ägeda väega...

Mul on aega maa ja ilm...

Maa ja ilm
Muusika: Olav Ehala
Sõnad: Viiu Härm

Minu päralt on terve ilm,
minu oma on üksainus maa.
Siin on kõike maa ja ilm –
sellest rohkem ju olla ei saa!

Minu päralt on terve ilm,
minu oma on üksainus maa!
Mul on aega maa ja ilm
seda tunda ja tajuda…

Siin tulin ilmale, valguse sisse
ilmatu ammu – ja alles, ja nüüd.
Maa võttis mu omaks. Kas omaks maailma
peaksin minagi võtma siis nüüd?

Küsida tahaksin ilmast ilma,
miks on just nii, mitte teisiti?
Omaks ma võtan oma maailma
– suure ilma teen teisiti!

Minu päralt on terve ilm…

Ilmale tullakse ilmast ilma –
ammuilma ju kannab meid maa!
Ilmavalgust vist nägid mu silmad,
armas, et sinuga kohtuda!

Tean ju, neid laule on maa ja ilm
sinust ja minust ja meist,
sellest, et peegeldub silma sees silm,
vaadates teineteist
ilmatu pikalt, ilmatu kaua,
kuni uduneb pilk…

Ilmateid käies meeles on ikka
see meie silmapilk.

Minu päralt on terve ilm…

:,:Maapõue tuli, see iginoor,
lahvatab leegina siin,
kui ma ta südames siia toon
ja pilvede piirini viin.:,:

Olemisrõõm on ilmatu…
Mismoodi saakski ilma ju
laulda ja tantsida?
Ei, ilma ei saa!
Ei, ilma ei saa!

Minu päralt on terve ilm,
minu oma on üksainus maa.
Siin on kõike maa ja ilm –
sellest rohkem ju olla ei saa!

Kuulaku pealegi maa ja ilm –
õnn on olla nii noor, nii noor,
tantsida, laulda ja hõisata,
hõisata kooris ja üheskoos!

Meie kohal on ilmaruum.
Olemisrõõm on ilmatu suur!

Jah, see on üks väega lugu; lugu, mis teeb tuju heaks ja hinge uhkeks - oma kodu, sõprade, suve ja paljude, väga paljude teiste suuremate ja väiksemate asjade pärast. Ma olen üks päris õnnelik inimene. :)