Ja protokolli märgivad nad: "Kaitsnud bakalaureusetöö hindele B". Ja diplomile kirjutavad nad: "Omandanud kõrghariduse ajakirjanduse ja kommunikatsiooni valdkonnas, kõrvalerialana politoloogias." TUND AEGA TAGASI LÕPETASIN MA ÜLIKOOLI! Ütleme nii, et ma olen pahv. Midagi ei oska enam öelda. Ja sellepärast hakkan lihtsalt pidutsema. :) Üritan pildid ka enne kodukondlikku seltskonnaüritust üles saada...

Kaitsmise protseduur:

• 1. komisjoni esimehe tutvustus
• 2. töö esitlus 10 minuti jooksul
• 3. retsensendi küsimused
• 4. kaitsja vastused retsensendi küsimustele
• 5. küsimused teistelt komisjoni liikmetelt
• 6. kaitsja vastused teiste komisjoni liikmete küsimustele
• 7. küsimused teistelt kohalviibijatelt
• 8. kaitsja vastused teiste kohalviibijate küsimustele
• 9. soovi korral sõnavõtud, kommentaarid töö juhendajalt ja/või teistelt töö tegemisega seotud isikutelt
• 10. kaitsja lõppsõna
• 11. komisjoni hinnang tööle.

Kohe varsti.

Vähemalt on hea see, et mul on juhe nüüdseks juba lahti kerinud. Selge on, et homme kaitsmine toimub (ärge küsige, mis ime läbi!) ning et päeva lõpuks on mul kõigi eelduste kohaselt Artium Baccalaurens omandatud. Aga väiklusest, lollusest ja ebaintelligentsusest (nimed tulevad hiljem, aga mõnele isikule võiks küll veel-mitte-ilmunud raamatu "Sitapeade koloonia" kinkida) tingitud närvilisuse suutis maandada üksnes prantslaste jabur "Asterix ja Obelix: Mission Cleopatra" (muuseas, selle filmi stsenarist mängis ise jobu Julius Caesari:) ). Sest ainult jaburusega saab jaburusega võidelda. Muuseas, Illusiooni kino külastamine ei ole mitte kõige parem tegu, kui sa ei taha a) külmetada, b) filmi vaatamise ajal paindes toolidelt alla libiseda, c) põlvi pidevalt vastu puust seljatugesid peksta ning d) tuletada meelde, milline võis olla kinoelamus kõige sügavamal nõuka-ajal. See kõik meid seal aga ees ootas, nii et, kallid pöffilised - teie enda tervise ja närvide huvides oleks parem teistsuguseid (loe: pisut kaasaegsemaid) box-office'id külastada. Kogu aeg oli selline tunne, et kinomehaanik läeb kohe-kohe koju ja film jookseb rullikutelt maha. Või süttib heleda leegiga, nagu filmis "Cinema Paradiso"...

Kõige keerulisemaks mureks vaat' et jääb nüüd korralike ülikonnapükste leidmine. Teate, tegin kapiukse lahti ja jäin oma pükse takseerima - ee... huvitav, millal ma neid viimati kandsin? Ja kas siis oli ka kõva läbu? Püksid teavad vastust, aga ei ütle. Vihjavad loomulikult küll :) A la rosoljerida rinnal ja soustitriip säärel: piinlik-piinlik niimoodi ülikooli lõpetama minna.

m u l o n n ä r v i d l ä b i.

Hommik. Lisasin pilte kalli klassiõe Ene pulmast. Ega neid nüüd teab, mis ohtralt pole ja ega need vist nüüd kõige paremad ei ole - aga pruutpaar see-eest näeb vastuvaidlematult kaunis välja. Ja sellest piisab. Täna tuleb oi-oi-oi, kui palju asju korda saata, niite tõmmata ja lobi teha... Ma ei tea, kas ma kõige sellega valmiski jõuan. Aga nüüd siis hop-hop! tegudele. Esimese asjana siis raamatukokku (kuidas ma vihkan seda asutust, usute ka? ei, mitte raamatukogu üldiselt, aga just ülikooli raamatukogu oma seisva õhu ja vanaldaste teenindajatega).

umm... kommentaarid on üleliigsed. toimumiskoht - hollywood. pildistaja - doris vija.

Tere, tõlkefriigid! Vaatan näiteks kogupere-märul-seriaali "A-Team" ning pean piinlikkusega lugema subtitreeritud pahade meeste vestlust raadiosaatjatega. "Teeme nagu alati. Üle tunni aja." Ja mõtle, mis sa mõtled, aga mis pagana tunni aja? Siis taipasin, et vestlus oli: "The same as always! Over and out!" Teletõlgid, minge kooli!

Võin ennast täieõiguslikuks kõrvaleriala (politoloogia keskastmes) läbinuks nimetada. Sest hommikueine Tiffany juures (elik eksamihommik Toomla koduses miljöös) möödus edukalt ning kokkuvõtete tegeminegi... Taas üks samm neljapäeva poole. Jube uni on, uskuge või mitte. Aga positiivne on see, et saba-arvutiklassi liinuks-süsteem võimaldab mul siiski ka oma bloogi täita. Kuigi keskkond näib selline, nagu ei saaks ta millegagi hakkama. Vanarauast mäkid ei suutnud igatahes osakonnajuhatajale avaldust toksides endast täpitähti välja võluda, mistõttu oli tekstis sõnad "uliopilane", "oppejoud", "labipaas" jne... lõbus.

Vara üles, hilja voodi - nii end lõpuks ohvriks toodi... ma ei tea millele. Haridustemplile? Oh, ikka tulevikule, tulevikule ohvriks. Ühesõnaga, ma tahtsin küll alustada sõnadega, et nõnda rikkus või tarkus majja toodi, aga need pole küll nii kindlad, kui see rahvsuuu väidab. Selle asemel, et Eesti erakonnad ette võtta, lähen söön mõned ahjusoojad juustusaiad ja mõtlen, et tegelikult on üks tavaline teisipäeva hommik ja et ma peangi kella veerand seitsmest üleval olema:)

Ei noh, tere toredust. "Varas poos end tartu vanglas voodi külge". Kingapaeladega. Siin pole midagi imestada, kui lähikuudel (miks mitte ka aastatel) sagenevad teated ülipopulaarsest vanglalinnakust Tartust ja sellest, kuidas üks rets teise järel midagi ülimarumõnusat korda saatis, end üles poos, aasal lambaid vägistas või Emajõe luhal prügikorjajaid shokeeris. Või midagi veegli rõvedamat. Ebatsensuurne väljenduslaad? No, aga palun - just selliseks siinne kliima muutuda ähvardabki. Palju õnne loomulikult kõigile, kelle visa püüd on olnud aastaid vanglat linna infrastruktuuriga lõimida...

baka-baka-baka-bakhanaalid... võiks ju laulda, et baka-baka-baka-bakalaureus :)

Niisiis, taas uudiseid akadeemilise kõrghariduse radadelt. Täna võib juba sajaprotsendilise kindlusega öelda, et lõputöö sai kaante vahele. Sest ma käisin köitmas. Aga see ei tähenda veel midagi - homme varahommikul lähen Rein Toomla juurde kohvi jooma ja moosisaia sööma. Seejärel tuleb oodata, mis viimasest osakonna ainest kuulukse... Ei te-a-a-a, miks aeg kaob kä-ä-est, ei te-a-a-a! Igatahes olen päev läbi ringi rahmeldamisest ja rassimisest "täitsa läbi" (tsitaat "Jääajast"), kuidas teiega on? Veel pole hetk sisse ja välja hingamiseks, sobivat hetke ootan veel mõne päeva jagu.

Ooh, missugune unine ja külm pühapäev... Töö tahab tegemist. Äsja käisin just osakonnas oma otsi kokku tõmbamas. Õnnestus küll. Tegelikult:) Ja pealegi, nüüd, tööd kirjutades, kuulan taustaks muusikali "Rent", mida ma oi-oi, kui palju aega enam kuulanud pole. See teeb samuti meele rõõmsaks ja mälupildid helgeks.

Aga "Shokolaad" on ikka üks meeldiv film - just midagi muinasjutulist nostalgromantilist filmi ma täna vaadata tahtsingi. Tuju lihtsalt selline. Sellele eelnes venna sõidutamine kuhugi Tartu taha metsa ning kusagil pärapõrgus auto veenmine, et ta siiski endal hääled sisse võtaks ja mind tagasi koju toimetaks. Jonnis, raisk. Aga ma olin kavalam :)

oo, ma p e a n siia üles tähendama ja igavesest ajast igavesti meelde jätma: persoonilugu Põlva kirikuõpetajast Üllar Kasest ja teema-feature Eesti põlevkivi energeetika plussidest ja miinustest Euroopa Liidus. No comments!, aga need, kes teavad, need teavad...

Kas te ikka Marili MSN-i aliast olete juba näinud-kuulnud? "Hõrk tibu"!? Umm ... marvellous, ihihi! Ja nüüd siis Toomla uurimistööd kirjutama - nipet-näpet mul mõtteis juba liigub... aga võib-olla on see hoopis hiiliiv pohmell? Ei tea. Tõesti ei tea. Mulle tundub, et iga päevaga jääb järjest vähemaks neid asju, mida ma tean või milles kindel võin olla...

Hiljuti ütlesin vist, et how low can you go, eestlased. Kas nüüd peaks kordama? Enda kohta? Taas "eestlaste" kohta? Ma jälle ei tea... :( Ajada umbe mu ülikooliplaanid? Okei. Aga varastada telefon - see mu, sorry, aga vajalikum töövahend üldse - on maa-il-ma kõige a-lan-da-vam. Kui mitte neile amelevatele jorssidele klubis Tallinn, siis mulle küll. Nüüd enam allapoole VIST ei saa minna. Piinlik on igatahes. Kaasmaalaste pärast. Nüüd tuli üks lugu meelde ... "Life goes on," laulab keegi Lee Ann Rhymes.... Laulgu hästi kõvasti - nii kõvasti, et ma oma muremõtteid ei kuuleks. Head ööd. P.S. Kas KEEGI võiks mind millegagi na-tu-ke-ne-gi rõõmustada? Oo, meenus - Anneli ja Maris on ikkagi parimad diivad maailmas. Kui Rassel välja arvata! Ja Gerru muidugi ka ;)

Tantsiv gränni - see teeb tuju heaks :)

Mul on tunne, et horoskoobid on head ainult haledaks ja hambutuks eneseõigustuseks. Või ettekäändeks. Ma ei tea. Eile, jah, kirjutab Postimees, et istu parem kodus ja lesi - parim päev lõõgastumiseks, noh. Nii ma siis istusin õhtul ja vaatasin "Kabaree" filmi. Aga täna!? No, palun. Niigi on s... tuju ja tohutu melanhoolia ning siis peaks veel kuidagi ehk sobitama/identifitseeruma parastavate lausetega nagu "oled rahul, et valisid just sellise eluviisi - tore perekond ja head sõbrad täiendavad kõike, mis sul juba on; sul on kaaslastele üsna palju pakkuda." Midagi ei ole mul juba. Isegi kõrgharidust ei saa ega saa omandatud. See oli siis nüüd päeva vingmõte. Edaspidi olen vaiksem ja rahulikum hull palatist nr. 6, kes, klaaskappi panduna, üksnes tatimulle puhub ja külastusajal pead vangutavatele sõpradele segaduses otsa jõllitab... nagu nurka aetud loom, noh. On ju rõõmustav väljavaade?

"Meie vahel on elekter," lausus Konn, kui oli Andri ära ajamata habemesse sõrme susanud ja sest suraki! elektrit saanud. Tegelikult ei ole vaja elektriga ei kala püüda ega habet ajada, mõtlen ma. Ihihi! Muu teema (tänase päeva teema, vist): vihkan-vihkan-vihkan, et väikesed inimesed suurena näimise nimel nii õelalt ja lühinägelikult lollilt võivad käituda, nagu neid viimased päevad mu eluteele on paisanud. See, kes mõistab, võtab õppust vana aja tavadest... Jutte õnnelikust lõpust, kõik me peame lugu sest :)

life is a cabaret, old chump ... come to the cabaret!

isegi, kui ma väga tahaks, ei jõua ma enam üleval olla. Raske ööpäev, mis seal muud. Mitmete võõramaiste nimedega artistide plaatide presentatsioon Tallinnas, piduline öö ning vut-vut-vut Tartusse tagasi. Homme hakkan siis jälle viimast võtma - täna saatis osakond isegi ametliku lõpukuupäeva e-maili. Palju õnne Andri, sul on veel oi-oi-oi, kui palju asju teha :( oh.

Pizza on mõnus. Panin äsja terve pannitäie hakkama - ei, mitte kõhtu, vaid ahju. Ja siis, tsip-tsip-tsip, oligi valmis. Mämm. Nüüd on kõht täis ja meel hea. Mis siis, et tainas pisut vedel tuli või tomatipasta see kõige õigem ei olnud ... "Paras pirukas igaljuhul," nentis ema. Aga söönuks said kõik. Ja nüüd midagi veel minevikust. Keldritest on kasu? Veel enne seda aga edastan Konna info, et la-ketshup on nüüd ka eestikeelne: "ma tahan veelveelveel kuni õllest ja viinast nüristun..." HOW LOW CAN YOU GO, EESTLASED? Nüüd siis aga pilk minevikku...

Lenini juurde vastuvõtule soovijaid oli nagu alati palju ja sekretär suutis vaevu kõigiga korda saada. "Seltsimees Sokolova, kas teie olete Siberist?"

"Siberist. Mul on kiire asi." "Astuge sisse, Vladimir Iljitsh juba küsis teie järele." "Seltsimees Vassiljeva, jäite natuke hiljaks, teil tuleb oodata. Kas saate? "Ootan nii kaua kui tarvis."

/--/ Eriti rõõmsaks muutus endine kodutu sel päeval, kui direktor lõunalauas ütles: "Meile saadeti tangu. Terve kotitäis. Lenini poolt." Oma sõnade kinnituseks vedas direktor koti laost kohale ja sõlmis selle pidulikult kõigi laste silme all lahti./--/

Katkendid Viktor Telpugovi lasteraamatust "Kuldvöödiga pall". Tallinn. "Eesti Raamat". 1982.

Oo, Rait on nüüdsest siis b-kategooria paberitega. Nii et, Tallinna tänavatel ei ole enam turvaline liigelda, seda ma ütlen. Ja kõige kurvem on see, et viimased numbrid on kõigutamatult nullid - ei mingeid pidustusi ... :)

Võrguavarus ahvatleb - Aurora temporalis on üks apokalüptiline kodulehekülg, mis esiti pühendet' küll teatrile, kuid mis näeb nii sürr oma lahenduselt ja teostuselt välja, et suudab tõepoolest aja kõiksuse su'sse peletada...:

kõik algas sellest, et ühel aastal - 1582 - võeti ajast ära kümme päeva. ja tagasi ei pandud. 1580ndal aastal sisustasid ignazio danti ja veel mõned paavstlikud astronoomid oma aega vatikani tuulte tornis. nad mõõtsid ja arvutasid ja neil oli väga chill olla. siis märkasid nad midagi veidrat. tuulte tornis on üks maal, millele maalitud lõunatuule-jumala huulte vahele on puuritud auk. aegaajalt langeb päikesevalgus läbi selle augu põrandale ja käitub nagu mõõteriista seier. momendil kui paavstlikud astronoomid parajast chillisid, läks lõunatuule jumala suulaest langev seier üle kuumeridiaani ja astronoomid said kohe aru, et selle aasta kevadine pööripäev on 11. märtsil, kuigi peaks olema 21. märtsil. edasi arenevad sündmused jõuliselt. astronoomid lähevad paavst gregorius XIII juurde ja kaebavad talle ära, et aeg on iseendast kümme päeva ees. gregoriuse käsu peale järgneb 1582. aasta 4. oktoobrile 15. oktoober. sellega on kümme päeva ajast jäädavalt kadunud ja keegi ei tea täpselt, mis sellel ajal juhtus või juhtumata jäi. küll aga osutub, et gregorius XIII katse aega parajaks teha oli harukordselt edukas: järgmine kord kaotab inimkond ühe päeva 3280ndal aastal. ja neid lugusid on väga palju. me ei jõua ilmaski kõiki ära rääkida. sellepärast me tegime neist etenduse. etenduse nimi on «aurora temporalis». 1616. aastal on galileo galilei öösiti kaua üleval ja näeb virmalisi. ta paneb neile nimeks aurora borealis. seos on lihtne ja selge...

Hoo, mul meenub küll, kuis Henrik kunagi moka otsast mainis, et sai samuti bloogi valmis. Ja nüüd, pärast mõningaid aegu niisama veebilahendusi näppides leidsin ma sellegi üles. Eriti armas on Henriku aus ülestunnistus jääaja teemal: Ja mida me teamme Ice Age'i treilerist? Üks idiootne orav, kes tammetõrusse panustades põhjustas jääaja ning sellestsamast tammetõrust siis iga hinna eest kinni hoides satub see idioot kogu looduses naerualuseks.Ja veel, kui teil on kodulehekülgi, mil ohtramalt pilte, kui näiteks minu bloogis, siis külastage kindlasti Ässotroni - saate põsetäie naeru pugistada... ma proovisin pisut enda koduka kallal ja pidin tõdema, et Miss Saigoni foto peale oli keegi palju tagumikuga onu roninud... Ei, külastage-külastage, teeb tuju paremaks.

Hyvää homentaa! Oo, somp, sa oled mu ära tüüdanud - miks ei võiks sa lihtsalt siit parasvöötmest kaduda? Keeldusin täna üles tõusmast kell kaheksa ja nii lugesin varahommikul lihtsalt raamatu "Alice Imedemaal" taas läbi. Ma tean jah, et ma ei ole väga normaalne, aga... vähemalt olen ise sellega harjunud :) Ega's midagi - töö ootab.

Okei-okei, isegi summary suutsin valmis saada... Vaatame, mis edasi saab...

kas tunned mind ära?
näe akendes süttivad tuled
tuul keerutab lehti ja lehtedel juba on hall
mõnd üksikut tähte võid näha kui silmad vaid suled.
need tähed on meie ja külmunud taevas seal all.

kõik läbi on saanud.
üks minevik tarretab jalus.
kui rammestav uni su laugudelt äkitselt kaob,
näed kõike, mis oli, kuid imelik - polegi valus.
seal eespool me silmapiir sinisse laotusse vaob.

kas tunned mind ära?
kui ei, see ei olegi paha
sa vaatad ja mõtled, et olen nii võõras ja kurb.
kõik see, mis meid sidus, jäi kunagi kuhugi maha
ei jäänud vaid vihm ja veel millegi nimetu surm

su minevik olen.
ja lumm, mida mõnikord tajud.
ja ootus ja igatsus, valulev killuke head.
märg pargitee olen ja sügise lõputud sajud.
pelk mälestus olen.
ja kunagi saadetud read

Bakalauruse kaitsmiseni on jäänud k ü m m e päeva. Shit!

Kell on, üääähh, liiga hommikune, et asjalikku juttu ajada. Nii meenubki, et laupäeval pidas Ene pulmad, saades Kaimoga ühiseks perekonnanimeks Kuusk. Bye-bye, Mustad! Oli meeletult harras pulm, nii et "Pulmamarsi" avataktidel kiskus silma ikka märjaks küll. Ja imede ime, tallinnlased mängisid puhtalt, mitte nagu aastate eest Tartu perbüroos kogetud hingemattev kädin-kägin... Ene nägi suurepärane välja ja tema ilu ei suutnud varjutada ka ilmavanamees Peep Taimla, kes vabal ajal pulmalisi hirmutab ja noori paaritab, ning Wigla Sõus Mart Laari tribuutkangelasest fotograaf, kes piiksus vaid: "Sina, naine, tule siiapoole, sinust paistab ainult tutt!"
Ja shampusesaal tuleks neil küll kiiremas korras remonti saata, sest aastatepikkune shampatraditsioon on keldriruumile halvasti mõjunud - läppunud ja lääge pahvak tervitab sind juba uksel ning ka teravatipuline metallehistöö tuhmunud seinal ei suuda oma "kaunidusega" lehka vaigistada...
Pärast tegime Tallinnasse saabunud Helle-Mai ja Britt-Mariaga pub-crawling'ut ja rüüpsisime kõikjal kesvamärjukest. Õhtul jätkasime seda minu pool - Britt küll lahkus, ent pulmaetenduselt "Pianoola" saabunud Klassiõde oli sellest hoolimata meiega. Ja muläänruuzh, lõpuks ometi, samuti. Oeh.
Ehk just kõige selle pärast pidasin eile paremaks voodis lesida ja teki alt telekat piiluda. Õhtul oli vaja niikuinii Tartusse minna...

Ja üldsegi, leidsin ma, et kui Klassiõde ei viitsi täna minuga muläänruuzhi vaadata ja kokteili lürpida (plaan sest mõttest küpseb meie peades juba oi-oi, kui kaua!), siis lähen hoopiski reklaame sööma. Vähemalt midagigi seks viieteistkümnenda reede õhtuks. Või on mingeid muid plaane? Mul ei tule praegu miskit meelde...

Nii, kuna kallid sõbrad Konn ja Kalmer on Tartumaal nimedest marmorvahvlis juba kinoelamuse saanud, siis pean ma selle siinmail kellegagi ära vaatama. Kui peab.. peab ju, eksole, öelge seda mulle. Ses mõttes, et tegu on ikkagi Eesti oma filmiga, mis üle mitme-setme aasta vaat' et linnulennul valmis sai (meenutuseks siinkohal "Karu süda", mis polekski valmis saanud, kui Siberi karule mõnd elundidoonorit ja rahasüsti poleks leitud)... Aga ikkagi on kuidagi võõrastav tunne omamaist filmi mitte teleekraanil, vaid kinolinal kaeda. Nagu Valgre festivalil, kus Vanemuise teatrilavale projitseeriti Karoliine Hõbelõng, Need vanad armastuskirjad ja mida kõike veel... Aga saal oli nii tühi ja kõle, kuna keegi ei viitsinud seal neid passida. Näe, kuidas mõte hüpleb. Päeva teemaks võin vabalt kuulutada arved, arved, arved... (Arved Haugi), sest neid kuhjus ühtäkki määratul hulgal, mis nii minu kui ka mu panganeti (sõnast neti, kena neidis?) lausa ägisema pani... võeh!

Oo, mind vaevab unitõbi. Vist. Ehk on kellelgi mõni nipp varuks, kuidas unisust vältida? Mina igatahes ei oska. Ja seepärast vaatangi ohates tegemata tööde virna ja mõtlen helgemale tulevikule...:)

Lõbusat lugemist kõigile lapsevanematele. Või ehk peatseile lapsevanemaile...

Are you a parent? Do you sometimes find yourself unsure as to what to say in those awkward situations? Worry no more

• Go away. You bother me.
  
• Why? Because life is unfair.
  
• That's a nice drawing. What is it?
  
• Children should be seen and not heard.
  
• You'll be the death of me.
  
• You'll understand when you're older.
  
• Because.
  
• Wipe that smile off your face.
  
• I don't believe you.
  
• How many times have I told you to be careful?
  
• Just beacuse.

On ülimalt meeleolukas sõita autoga Tallinnasse seks puhuks, et lennujaamast kallid (sõna otseses mõttes) väliskülalised vastu võtta - isa laborile saabusid business-klassis hiired :) Jesus Christ! Aga nüüd on siis välisloomad loodetavasti Tartusse jõudnud, mina ajan oma asju juba Tallinnas...

Ma leidsin tolmusest raamatuvirnast ühe luuletuse. Ja, kujutage ette, ma lihtsalt õppisin selle pähe. Noh, proovimaks, kas mu aju vähemalt lasteluuletusegi veel kinni peab. Varahommikul :) Peab küll, selgus.

Kell ühtvalu käib
ja minuteid läheb
Ja aeg on kõigil
nii võimatult vähe.
Küll silkame siia,
küll silkame sinna,
võiks kelladest hoopiski
eemale minna.
Ei näeks me siis
aja kaduvat ruttu
Saaks sõbraga rääkida
paar sõna juttu.

Olivia Saar

Hilisööd või varahommikust kõigile veebis hulkujatele. Palun öelge, kuidas ma suudaksin välja mõelda oma bakalaureusetöö viimase peatüki. Mõtlen ja mõtlen... ja mõtteviivud keerlevad kõikjal mu meeles ja mu ihus ... aga välja ei taha tulla. Ma olen nagu õnnetu Kummi-Zeus (viide Kummi-Tarsanile, kes paraku Tarsani mõõtu välja ei andnud), kelle peast peaks kohe-kohe üks Pallas Athena välja tulema ... no aga ei tu-le, tee, mis tahad!

Su seltsis alati on ustav sõber,
mul - kõigest tühi veiniklaas,
ja võlts kui plekist lauahõbe:
lootustest saand pelk kollaazh.

Su uhkus tervitamast keelab,
pilku pööramata käid,
ning mina pettumusi neelan,
jah, on jälle ring saand täis.

Kuid oota, sõber, aastais leebub
küllap sinu peitusmäng
ja ehkki süda praegu keeldub,
ära unusta see äng!

Karin. Teiselt poolt maakera. Brasiiliast.

Neljapäeval, 14. novembril kell 18.15 toimub Näituse 2-105 (ringauditoorium) Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühingu avalik loeng. Kõneleb Mart Laar teemal "Kas kõik on andestatav?" Ihihi! :) Siinkohal meenub "Jääeaeg": "Mina näiteks olen liiga laisk selleks, et viha pidada!"

Ma loodan, et olen saanud selle kaadervärgi nüüd siis lõpuks ikkagi käima. Ja võin rahuliku südamega uinuda... Teknika majaa!

Jesper, Jasper, Joonatan! Ma pole oma bloogi ikka jupp aega sõna saanud seada - näe, ajad on ootamatult kiireks osutunud. Oli vaja ju Halloweeniga ühes oma lõputöö eelkaitsmist tähistada (maja sai rahvast ja nemad veini täis - pildid valmivad peagi); oli tarvis pealinna põrutada ja Miss Saigoni vaadata. Kaks korda. Tulemuseks orgastiline esikapidu (mis, muuseas, oli kiiduväärt ning järele tegemiseks liig' kauge!) ning artikkel, mis vaat' et kultuuriringkonna kaheks kiskus: ühed olid need, kes Postimehes mainitut jaatasid, ja teised need, kes Päevalehes räägitud kummardasid. Kumb pool peal on või kumb pool võitis - pole ju oluline, sest tõde ju ongi vahepeal. Kahtlemata polnud see isiklik, palun mind uskuda. Ja müts maha kõigi tegijate ees. Ikkagi.

Ning siis oli muidugi vaja õppida. Õige pisut. Ja osakonna rebastepidu maha pidada - ohtralt, jõhkralt ja jõudsalt: osakonnarahvas viis Laboriteatrist kaasa kraanikausid ja ehk-ka-tualetipotid, maha jäeti aga süütus ja valehäbi :) Noh, nagu ikka! Seejärel oli kuulda, et professor Epp Lauk toimunu järel kohe nii shokeeritud oli, et 50-seks sai ja juubeli maha pidas. Ja Tallinnas tuli ülekõigepealemuu tähistada Tuuli ja Bipu sünnipäeva (Rassel ja Maire ei tulnud mul esiti meeldegi - piinlik lugu!), avada MonAmi restoran (õnne, Sulle, Kapu - prantsuse brasserie-restoran on viimase peal, külastage seda endise Cotton Club'i asemel Ahtri tänavat kaunistavat paika Tallinnasse jõudes kindlasti!)...

Ja, muidugi - Valgre festival oli ju ka. Laias laastus üksluine ja korduv, ent tänavu rõemsaste üllatusi toov. Pljuone, Rolf! Ja päev pärast festivali tagasi Friisimaale kihutavat Ivo oli ka muhe näha. Tulemuseks - jälle üks honoreeritav kirjapala... Nii see läeb, nii see läeb.