Kel huvi pealinnas toimuva vastu, see külastagu järgmisi linke:
www.aspit.com/uputus/
www.hot.ee/nokrt
www.local.ee/sammy/paldiskimnt/

Näete, mis saab, kui linn väikeseid tänavaid ehitab. Ai-ai-ai. Oi, selle unustasin muidugi mainimata, et Jaanus mõne päeva eest oma sünnipäeva tähistas... Ee, see lõppes varavalges siin samas Aedvilja Street'il. Koos ühe kummalise daamiga, kes meie diivanikesel une ära magas. Aga vaat ei ütle, kes see oli.

Võiks ju midagi kobiseda ka, mitte tähtsa näoga muljet jätta, justkui oleksime me veel Soomes. Ihihi. Tegelikult jõudsime tagasi juba esmaspäeva õhtul pärast Helsingis shoppamist ja Karl Fazeri kohviku hiiglaslikku mangojäätist. Pärast sain veel kõhuvalu ka. Viimased päevad on kui uinamuinasjutt - midagi ei tee ja midagi ei toimu. Ei, valetan - eile sai siis oma silmaga "Chicago" ära nähtud. Oi-va-li-ne. Tõsiselt. Väärt vaatemäng, milles saab kõike vaid omadussõnaga "suurepärane" kirjeldada - valgus, heli, kostüümid, näitlejad, koreograafia... Võib-olla tõesti olen liiga kiitev, ent asi on siiski seda väärt. Eelmise muusikalielamusega ei anna võrreldagi. Asi oli seda nauditavam, et kogu etenduse lahmas taevast meeletu veelaviin (tänasel päeval on pool pealinna juba vee all, sest "soe suvine" vihmatorm on uputanud mitmedki linna tänavad - Maakri ja Tuukri on loomulikult esimeste seas), ent ometi suutsid näitlejad-tantsijad kaldteedel käpuli käimata jalga vibutada. Tubli, Merle! Nii et need kadedikud, kes ennustasid "Chicagole" (ka kunstilist) hukku - vihma sajab ja rahvas ei tule ja blää-blää-blää -, peavad paraku oma sõnu sööma. Ja mis siis, et tänaõhtune etendus ära jäetakse, sest vihmavaling on laululava enda kütkeisse mähkinud. Homme jälle :)

Sekundi eest lajatas taevaluukidest Pori kohal alla mee-eeletu vihmavaling, nii et hetkeks tekkis hirm pressibussi lae pärast. Aga en ole hullu - tegu on hoovihmaga. Mis siis, et korraldajad murelikult pidevalt lakke piiluvad ja näpuga vehkides teineteisele midagi seletavad. Poole tunni pärast algab Alicia Keysi pressikonverents - no, on alles mutt - mul pole temalt nagu kohe mitte kui midagi küsida. Et kuidas te nii kuulsaks saite vä? Ah, ma parem lähen ja kuulan, mis diiva pajatelleb. Ai, kurat, valing hakkas jälle pihta. Meil ônnestus Henriku ja Silviaga pääseda ülilahedale sisekontserdile, millele jagati välja üksnes 40 piletit KOGU festivali peale. Hea, et meid oli eile eelteavitatud - üks vahva laulusônade mees, kes teadis rääkida oma jubedast kogemusest Harku järve kantril (ôlgu vôdistav liigutus lisandub siinkohal minu poolt), viis meid eile asjaga kurssi. Projekti nimi oli Le Petit Circus ja algas ühe muheda olemisega härra saabumisega, kes veeris teatrisaali kogunenuile soomekeelset "Viimast korda linnas! Viimast korda Poris" ja tatsas siis veidra konstruktsiooniga lauakese taha ja hakkas möllama. See, mida ta tegi oli lihtsalt us-ku-ma-tu, eksju Henrik? Tal oli hunnik motoriseeritud lelusid, kes tsirkuseareeniks kujundatud lauakesel ringi vurasid ja klôbistasid, ukerdasid ja veeresid. Iga mütsatusega kaasnes muidugi konkreetne heli. Lisaks oli tal lauanurgas pisike kandleke, millel keerlesid vurrid, mängurotid (loomulikult "laulsid" nemadki pillikeeltega kokkupuutel) ja trapetsid ööpimeduses säravate akrobaatidega - trapetsitekski olid pillikeeled - vôite juba arvata, et nemadki üürgasid oma joru. Kôik see kokku moodustas 25-minutilise kontserdi, mille järel suutsin vaid ôhata: "Kôik on kokku muusika!" See oli nii sheff, et edaspidi peabki Poril keskenduma pigem intiimsematele sisekontsertidele ning nentima, et kôik pealavadel toimiv on vaid rahalôhnaline peibutuspart. Noh, eks see nii tegelikult ju olegi - tuleb vaid teada, et elamusi pakuvad väikeruumid märksa enam. Ja eks tuleb neid esinejaid ka teada, sest ma poleks ealeski osanud oodata, et leian Väikese tsirukuse-nimelisest projektist nii kaifi elamuse. Vot-vot.

Ja veel üks armas elamus - hommikukohv ja singipannini kohvik-klubis nimega Havana. Soovitan. Ma hakkan juba soomekeelsetele ajaleheartikleile pihta saama. Homme kasvavad mulle pôdrasarved ka ja juba ma kappan, kabjad kaardus, metsa poole. Tshaupakaa.

P.S. Kurat, nad lükkasid pressika tunni vôrra edasi. Lollakad. Nüüd läheme süüa otsima.

Väike peatus Pori turismiinfos. Päris naljakas päev on täna olnud, alates ülimaitsestamata viieeurosest hommikusöögist meie anonüümsete alkohoolikute villa hommikusöögilauas - linnareidi tulemuseks on aga miljonid kroonid kulutust (vähemalt mulle tundus nii), seevastu oleme mitme-setme eseme, vidina, riidetüki ja ma-ei-tea-mille-veel omanikud :) Ja päikegi on otsustanud pilvede vahelt välja tulla... Mistap kimame Meri-Porisse. Randa, noh! Oo, on ilus siin väikeses linnakeses. Keskitori piirkonda soovitan igatahes kôigile. Saab rahast ruttu lahti.

Nii. Nüüd siis oleme taas jôudnud sesse kaunisse festivalipaika Pori linnakeses. Jeehhuu! Tegelikult on muljeid küll ja veel, ent kuna see pressiala on siin nii ülerahvastatud ja täis ebameeldivaid korraldaja-töötajaid, siis ma praegu lihtsalt ei räägi :) Ilm on lihtsalt suurepärane - tundub, et päike lôômab sajakraadise kuumusega. Mida vist ei saa öelda sugugi Tallinna kohta. Ihihi. Mis sel elul praegu ikka viga - väike vein, väike piknik... ja ohjeldamatult head muusikat. Muudkui ole, toida parte (ja kuradi lollakaid kajakaid, kes partide eest kôik ära tahavad süüa) ja vaidle môttetute naistega elu môtte üle. Sorry, aga ma teen oma elusuhtlusvalikud alati ise. :)  Ujuda tahaks. Nagu mee-lee-tuult. Sest ma olen juba esimeste tundidega saanud endale pôletuse pähe, mul on tunne. Kraaps.

"Käesoleva aasta 22. mail leiti Tallinnas, Ädala tn.4f .maja tagant Stroomi metsast 3-4 päeva vanuse tundmatu poisslapse surnukeha." :( Inimese-e-d, miks nii!!! (Kuri ja pahane olen)

Mulle meenus siinkohal kunagine keelenali, mida Katsiga küljelt vaatasime ja itsitasime. Meediaküljel pole mitte haruharv juhus, mil räägitakse midagi teleka naljadest. Ja saa sa siis nüüd aru, mida ma sellega mõelnud olen, kui reas ootamatult seesugune poolitussõna esineb: teleka-nali. Natuke mõtlemist ja siis mõistabki :)
 
Ühesõnaga, jäägu see huumor siis keelefriikidele. Aga põhimõtteliselt on täna mu ametliku suvepuhkuse teine päev. Jee! Täna ei tahaks teps mitte oma kalleid kolleege õrritama minna... Nagu ma eile juba tegin. Aga oli vaja ju ometi töölt läbi käia ja kurblik-irooniliselt naeratada, et näe - teie siin muudkui töötate, aga mina ei tee mitte kui midagi. Nad olid valmis mulle kambakat tegema. Ma olen selles enam kui kindel. Seepeale võtsin oma seitse asja ja putkasin shopping-tuurile. Kuidagi tuleb ju kättevõideldud puhkuseraha laiaks lüüa. Näiteks ujumisriideid ostes. Tore, et igal pool on ujukate allahindlus - kauplused on loobunud tuhandete sisseostetud ujumisriiete eest mõistlikku tasu saamast. Sest eks see hooaeg hakkabki juba lõppema. Masendav. Nüüd ootame autot, et Viinistusse kimada. Ehk midagigi suvist näha-teha, ehkki pilved pealinna taevas kogunevad juba viimaseid tunde üpris hirmuäratavalt. Täna varahommikul ärkasin puhkusehirmuhigi otsa ees. Sest miks muidu mu laup üleni märg oli. Aga võib-olla oli lihtsalt palav. Äkki peaks talvetekist loobuma... Hmm... Hea mõte.
 
Nädalavahetus oli tormiline. Nagu ikka, kui Postimees suvepäevi peab. Sedapuhku Käärikul. Sedapuhku Kekkose sauna ja muheda järve kaldal. Ujuma! Paadilaenutama! (Oo, ja see polnudki mina, kes täisrõivis järve kukkus. Nojah, kolmeinimese paat oli meie tarvis seitsmekohaliseks laienenud ja eks sel oli kõrini järgmisi tegelasi endasse oodata. Nii ta paadisillalt eemaldus, visates viimase reisija karsumm! järvesügavusse. Ei, kõik laabus ülhästi. Ausõna.:)) Lõkkesussutama! SaunaõhtutamaJa lisaks veel rahvaste pall (aia, mu sõrm!), mis oli heaks alternatiiviks suisa jubedale Almer Jansu tantsutrennile ja Artur Raidmetsa õhtujuhtimisele.
 
Ja pühapäev tõi seiklused Lõuna-Eesti avarusis. Nämma! Kas te teadsite, et Tõrvas (teine välde!) on kaubahall Tõrvik ja FIE Kassi-Endel laenutab videokassette. Hiljem nägime üht ontliku onu rattaga mööda maanteeavarusi ringi väntamas ja kujutasime ette, et see ongi see va Kassi-Endel, kes Altnurga Endlale parasjagu mingit mõnusat seiklusfilmi kohale kärutab. Ihihi. Ja Tõrvast sain endale ka uue hambaharja Moonika (näe, jäigi Henriku autosse!), kelle juba pärast Tõrvat käiku lasime, et metsa vahel Katsi ja Henrikuga endale kaubanduslikku välimust anda. Noh, nice try, anyway! Pärnusse kärutasin ma juba ise, sest Henrik pidi ometi töönägu tegema. Väike pikniku-shoping ja juba me räntsatasime külili Silvia mõnusasse Raeküla-koju, et bruschettasid pista ja mune kugistada. Saatjaks mahlased marjajoogid... Ee, okei, see oli lihtsalt alliteratsiooni huvides. Tegelikult löristasime küll Saku on-ice'i. Ja kui Päike oli meie kallal oma töö teinud (nagu ka punased sipelgad, kes mind liigselt kõrvast hammustasid), kolistasime Haapsallu. Singer-Vingeri ja Dagö kontserdile. Viimane neist oli täitsa tore. Esimese etteaste rikkus ära vaid kahtlaselt mööda lava ringi tuikuv ja kakerdav Hardi Volmer, kes kontserdi alul ootamatult "Tere, Kuressaare rahvas! Te olete parimad!" karjus. Ee, kui ta ei lugenuks kõiki laulusõnu paksust kladest maha, oleks ma selle talle isegi andestanud. Aga kui ta isegi endakirjutatud sõnu ei mäleta, siis... Ja tal oli mingi kahtlane kana kõikide leheneegrite kitkuda. Sest need olid tal kogu aeg hambus. Hõmm...
 
Nüüd aga vakatan, sest suvi tahab oma osa nõuda - õue!

Oo, sa, õigusemõistmise pikk ja väsinud silm, nüüd siis saabud sa ... ;) Aeg minna.

Ma lihtsalt pean siinkohal vahendama teieni katke ühest kirjast, mis tõmbas mu suu mitmeks ajaks naerule. Sest ma kujutasin seda kõike väga elavalt ette: "Tegelikult oli [see briti] tädi ilgelt šeff tüüp. Bussis rääkis ta mulle põhjalikult ära Briti siseministri juhtkoera (Blunkett on pime, nimelt) hingeelu. Sain näiteks sellist "kasulikku" infot, et tema eelmise koera nimi oli Lucy ja praegune on Seyla vmt ning ta peaks olema Lucy nõbu (mida iganes see ka koerte puhul tähendab:).Koer pidi teadma kogu Home Office'i maja peast, kuid väljaspool seda ja Blunketti kodu temast suurt kasu pole, eriti Euroopas, kus ta tegelikult ei juhi midagi ega kedagi. Nimelt olla probla selles, et koer on välja õpetatud Briti liiklusskeemi järgi ning Euroopas tormaks ta ilmselt kohe autoalla, Briti siseminister ühes temaga:)" Hea siiski, et meie valitsuskabinet juhtkoeri ei vaja. Vist.

Ma liht-salt ei jõua enam :(

Tere, Tallinn! How low can you go? Igasugused kommentaarid on üleliigsed, ent seesugune variserlik mölakus, mis siin toimub, on küll häbiväärne. Urr.

Tallinlastel on võimalus öösel baarist viina koju tellida

Möödunud nädalal Tallinnas kehtima hakanud alkoholimüügi piirangud jätavad linlastele võimaluse öösel restoranidest avatud pudelites alkoholi koju tellida.
Kui toitlustusettevõte on kaubandustegevuse registris ja tal on luba pakkuda teenuseid väljaspool oma tegevuskohta, on ettevõttel võimalus viia klientidele öösiti avatud pudelis alkoholi.
Tallinna ettevõtlusameti juhataja Kairi Teniste nentis, et 7. juulist kehtima hakanud alkoholimüügi piirangud keelavad toitlustuskohtadel müüa kinnises pakendis kaasaviimiseks alkoholi. Lahtikorgitud pudeli kohaleviimist Tallinna linnavolikogu määrus ei keela.
Tallinnas tegutseb mitu toitlustusettevõtet, mis tegelevad ka söökide ja jookide klientidele koju toimetamisega.
Teniste rõhutas, et see puudutab ainult restorane ja baare ning kauplused ei tohi pärast kella 23 klientidele alkoholi müüa ega seda ka neile koju kätte toimetada.
"Näiteks Westmanni pood tegeleb inimestele kauba kohaletoomisega, kuid kella 23-8 ei tohi kauplus klientidele alkoholi viia," sõnas Teniste.
Teniste sõnul ei ole Tallinna elanikel võimalik seaduslikult endale taksoga viina kohale tellida.
"Taksoeeskirjad ei võimalda inimesel helistada öösel taksofirmasse ja nõuda, et takso sõidaks väljaspool Tallinna piire asuvasse müügikohta, ostaks sealt pudeli viina ja toimetaks selle kohale," sõnas Teniste.
Väljaspool Tallinna saab taksoga viina ostma minna vaid siis, kui klient on ise taksos sees.
Ettevõtlusameti juhataja sõnul ei lähe Tallinnas läbi süsteem, et mõni ettevõte hakkab öösiti viina müüma rendiviina nime all. Selle skeemi järgi tegutseks viinapood sarnaselt videokassettide laenutusega. Klient rendib endale pudeli alkoholi ning jätab kassasse teenustasu ja tagatisraha. Tagatisraha peaks klient viinapudeli tagastamisel tagasi saama. Kui klient viina tagasi ei too, jääb tagatisraha ettevõttele.
"Tallinnas selline asi ei toimi ja ei ole ka kuulda, et mõni ettevõte oleks üritanud sellist teenust pakkuda. Vajadusel võtame juristid appi ja teeme analüüsi, kas Tallinna alkoholi müügi kord võimaldab sellist skeemi kasutada. Kui midagi muud üle ei jää, saab kehtivat määrust vastavalt muuta," lausus Teniste.
Tallinnas hakkas 7. juulil kehtima uus kord, mis keelas alkoholi jaemüügi kella 23-8. Sellel ajal võivad alkoholi müüa toitlustusettevõtted, kuid suletud pakendis alkoholi müük on seal keelatud.

Oi, tule taevas appi! Saabusin just kodumuusikali "Herpese kannul" esietenduselt. Noh, tegelikult saite ju aru, mis muusikalist ma siinkohal oma nokka paotan. Muusika on ju tegelikult nauditav ja paljupakkuv - mõnusaid ja meeldejäävaid aariaid on üksjagu. Aga, oi jumal, miks küll ei leia mõni lavastaja, et tal oleks aeg lavastamisest loobuda. Sellest ei tule mitte kunagi mitte kui midagi välja. Appi, appi! Jaskar ruudus - hetkeks on laval piinlik vaikus ja tasane sebimine... oi, teiseks hetkeks ka... oi, kolmas hetkki saabub samas võtmes. Simmani suurim võlu oligi vist ehk lavastuspaik Pirita velotrekil, millel näitlejad-noored mootorratastega ringi vurasid, Tanel Padar kõige ees. See oli sheff. Nagu me isekeskis leidsime, nüüd on vaid ühe käe sõrmedel loetavad tuntumad ja arenenumad popmuusikud muusikalituuridest eemal. Ines siiamaani, meenub esimeses jaos. Aidake, öelge, et keegi on veel. :)

Ma ei küsi teilt, kust tulevad unenäod. Küll aga huvitab mind, kust tulevad ärkamisjärgsed laulud, mis pähe mingit viisijuppi keerutama jäävad. Täna hommikul ümisen Folkmilli ühte jõululaulu, mis siis, et seda viimati vist paar aastat tagasi kuulsin. Veider...

Juhhussussuu! Saabusime Silvia ja Henrikuga just meeletult jalgrattarallilt mööda Pirita teed Jahisadamasse ja tagasi. Ja tõik, et väljas ladistab kui hullumeelne, ei takistanud meid põrmugi. Heeh. Noh, nüüd me vähemalt teame, et on vaja kindaid (sobivad ka langevarjuhüppeis kasutet mullatöökindad) ja prille. Ja kilepükse. Noh, muidugi meil neid polnud. Silvial olid vähemalt püksidki. Aga lõbus oli ikkagi. Nägime porilaudadeta välja kui mingid iseliikuvad purskkaevud. Heeh. Nüüd, pärast sooja dushshi olen juba täitsa reibas.
Taustaks käib "Presidendi lennuk", järjekordne USA rahvuslikku uhkust, riiklikku julgeolekut ja ülimat võimu ülistav Hollywoodi linateos. Mitte et see filmitehniliselt poleks nauditav vaatemäng, ent siiski - miks küll üks rahvas seesugust ajupesurlust vajab. Et ilma niisuguste ühtehoidvust promovaid filmideta poleks rahvust või kokkukuuluvust? Või rahvuslust? Hmm... Mis meil vastu pakkuda on? Nimed marmortahvlit. Võib-olla. Ometi näikse meie rahvas märksa ühtehoidvam olevat omaaegse filmiklassika abil: Mehed ei nuta, Siin me oleme, Noor pensionär. Või tundide viisi telearhiivis peituvaid huumorisaadete mäletamise ja olemasolu tõttu. Või ma eksin? Võib-olla. Või on küsimus ikkagi ses, et rahvusena oleme piisavalt kultuurijuurtega, et teame end kuhugi kuuluvat, kuskilt pärit olevat. Vaevalt me nüüd valitsuse toetatud linateoste abil kuidagi erilisem Rahvas oleks. Ah ei tea kah. Mõtteainet on ses igal juhul piisavalt. Mis teeb rahvusest rahvuse? Ma olen ju tegelikult sest varemgi arutlenud - see on juu seesama meie-tunde küsimus. Tunnete end tänu marmortahvlile rohkem meiena?

Nala: Have you guys seen Simba?
Timon: I thought he was with you.
Nala: He was but now I can't find him. Where is he?
Rafiki: You won't find him here. The King has returned.
Nala: I don't believe it. He's gone back.
Timon: What?
[Looks up to see Rafiki has disappeared]
Timon: Hey, what's going on here? Who's the monkey?
Nala: Simba's gone back to challenge Scar.
Timon: Who?
Nala: Scar.
Pumbaa: Who's got a scar?
Nala: No no no. It's his uncle.
Timon: The monkey's his uncle?
Nala: No. Simba's gone back to challenge his uncle to take his place as king.
Timon, Pumbaa: Ohhh.

Tõeline pühapäev - eriti, kui see humoorika "Lõvikunigaga" veeta. Muuseas, eile vaatasime peagi (huvitav, kunas küll) kinodesse jõudva "80 päeva ümber maailma". See, mis on peaasjalikult Jackie Chani keskne, ent siiski ülimalt vaatemänguline ja muhe. Tõesti. Ses filmis teeb, muuseas, oma viimase filmirolli praegune California kuberner Arnie. Üpris eneseirooniline roll on tal kehastada: Türgi prints Hapi, kes end muudkui imetleb, on lasknud Rodinil endast elusuuruse skulptuuri vorpida ja nõuab ümber ilma reisivat naiskangelat endale seitsmendaks naiseks. Heeh, kentakas stseen. Ses filmis on niikuinii üpris muljetavaldav näitlejate paraad. Näiteks Macy Gray, kes vaid pisikese kõrvalosa teeb, ärgates unesegasena oma Pariisi kodukeses, sellal kui Chan akna tagant õhupalli nöörist kinni hoides kõrgustesse pürib. Ja muidugi Jim Broadbent õela ja pahelise lord Kelvinina. Aga nii palju siis harivast filmijutust - et viimased päevad on suvelõhn uksest ja aknast sisse tõtanud, siis raban ratta ja kiman taas tööpostile. Mis muud... Puhkuseni on vaid loetud päevad jäänud...

Svenil on vist õigus, kui ta pakub Tallinnas toimiva alkoholikeelu lõpetuseks kuu aega. See on ikka veidramast veidram, tuleb tunnistada. Mitte et keegi surema hakkaks, kui alkoholi ei saa, vaid et küsimus on asja põhjendatuses. Miks? Et alaealised vägijooke ei pruugiks? Et tarbimismäär langeks? Heeh, kes tahavad, need saavad alati. Lihtsalt imelik on see, et nüüd peaks justkui hakkama pidusid või vastuvõtte planeerima. See ei ole asi, mida planeeritakse a la nooh, saame siis täna kokku ja hakkame viina võtma. Või hea küll - joome klaasikese veini või konjakit. Veider on see küll. Taksojuhtki tõdes, et küll see jaburdus kord otsa saab - on nõuka ajal üle elatud, küll möödub seegi. Ja et Viimsi Statoil olla linna populaarseim kogunemiskoht. Sest sealt saab veel siidrit ja õlu ja veini ja... Ma-sen-dav. Aga muidu oli reedene päev vaikne ja armas. Isegi töötegemiskohustus nii väga ei häirinud. Miks peakski, kui kodus internetiühendus sees on. Nämma! Ja eilne Maarja Õllesummeri dzhässi- ja veinialas oli lihtsalt vapustavalt armas. Tõesti. Summer jäi selle kõrval kuhugi häirimatult kaugele. Oli vaid armas kontsert. Vott.

Ma ei saa üle ega ümber laulust "You Follow Me Down". No, ei saa. Mis siis, et mõni kolleeg seda süldiks peab. Muuseas, tahaks praegu sülti süüa küll. Muuseas, minge kohe ETV kodukale. Seal on maailma kõige maitsvamate maasikate hiidsuur pilt. Neid tahaks küll ampsata.

Mitte et mul midagi selle vastu oleks, aga tahes-tahtmata tuleb kõrvu laul "Nii need päevad läevad, nii need päevad läevad, ilma et ei juhtuks midagi..." Eks üht-teist juhtub ikka, aga täna hommikul, kui silmad lahti tegin, arvuti taha liipasin, e-kasti sisu tühjaks imesin, dushi all käisin, teed ja võileiba tegin ning seepeale ühe sigari pahvisin, tundsin, et selline hommik on kord juba olnud. SelliSED hommikUD on kord juba olnud. Võib-olla on see subjektiivne ja kohustuslik, ent tunnetamata rituaal, mida lihtsalt vajan seks, et üles ärgata, et peagi ratta selga istuda ja siis Maakrisse vurada. Võib-olla ka. Ometi oli kentsakas istuda köögilaua taga, taustaks tavapärase Marko-Anu asemel hoopis "Kodu keset linna". Dzhiisös, isegi see on juba olnud. Huvitav, kas teil ka kõigil mingisugused individuaalsed ärkamisrituaalid on? Moekalt väljendudes peaks kohe tõttama orkutisse ja looma hommikuste ärkamiste kommjuuniti. Aga mina küsin lihtsalt siinsamas. Et kuidas ärkate teie?
Huvitav, kas peaks ehk alustama programmi "Homme ärkan teisiti kui täna!" Siis võin endale pika ärkamisplaani teha, et mõnikord panen esimese asjana end kohe riidesse, siis lähen teen võileiva ja lähen täisvarustuses dushi alla. Võib ju ratta kaasa võtta dushi alla. Või ärkan üles, keeran end voodis tagurpidi, nõuan, et voodisse toodaks võileib ja jalgratas ning valataks mind teega üle. Või peaks tegema plaani, et "Iga päev ärkan erinevas kohas!" Värisege, sõbrad - ma tulen :)
Nii ootangi pigem puhkust. Kuigi ma ei usu, et ma siis kuidagi eriliselt teistmoodi ärkaksin. Ma ei saa aru, kuidas inimestel rutiinist igav ei hakka. Samas, ma ei saa aru ka neist, kel mitte midagi tehes igav ei hakka. Ah, keeruline-keeruline.
Täna on selle esimene suveilm. Tore, ja ongi juba juuli keskpaik ning päikegi suvatses end välja vedada. Eestimaise ilma peale olen tige küll. Ära muretse, loll ilm, merevee jõuad sa hiljemalt novembriks soojaks kütta.

Katke kirjast Los Angeleses peesitavalt Konnalt: "t2na on mul plaanis v2ike kino, arvan ma. sestmul on siis ymbruskonnas neid 7 tykki. Meil nii hästi pole ikka läinud, et ümbruskonnast seitse kino võiks leida. Kokakoolaplaasa ja Sõprus vaid, võeh. Ei maksa unistada sellestki, et tänavune suvi meile mõne sooja-sooja päeva tooks. Õige otsus, Konnake! Praegu olen veel pi-i-sut optimist ja ühman ikkagi, et äh, meil oli see-eest laulupidu. Varsti läheb seegi emotsioon kaotsi ja siis jääbki vaid kõle kodumaine suvi. Muuseas, eile sai mu bloogil kaks aastat täis. Nagu mõnel teiselgi mõne aja eest... :) Ja tunded-mõtted on sootuks teistsugused kui aasta eest. Naljakas on see elu ikka küll. Muide, kuidas küll bloogide vanust arvutada? Kui koertel-kassidel arvutatakse inimaastaid seitsmekordselt otsa, siis kas bloogil kui koduloomal (juhul kui koduloom = harjumus) võiks olla ka midagi seesugust? Et kunas bloog täiskasvanuks saab... Sellised huvitavad küsimused. Ma pean vähem mõtlema hakkama.

Õpetussõnad boolimeistritele. Vermutit. Viina. Sprite'i. Ja oliive. Ja nii saabki ajakirjanikud suviselt vindiseks joota. Kallid kolleegid peavad verandotshkal sünnipäeva. Teised, nagu näiteks mina, aga töötan. Ma olen nii tubli. Ise ka imestan. Mul on nüüd uus telefon, ent sama number. Kurat, nüüd hoian kuu lõpuni hambad varnas, sest mobiilid pole teps mitte odavad. Ajab ikka närvi küll, kui mina teenin raha selleks, et mingitele idiootidele nädalavahetusel oma telefon lihtsalt niisama, peksu eest, ära anda. Ja kui politsei poole pöörduda, saad paari nädala pärast üksnes lakoonilise teatise: "Kriminiaalmenetlus lõpetatud kuriteo koosseisu puudumise tõttu" või "... ebapiisavate tõendite olemasolu tõttu..." Midagi nad kindlasti kirjutavad, seadus ju kohustab. Väkk...

Las jääda ükski mets lindude jaoks alles,
las jääda ükski nurk nukruste jaoks alles,
las jääda ükski laas leidmiste jaoks alles.

Lõppesid, niisiis, üldlaulupidu ja -tantsupidu. Oo, olid need alles päevad. Kuni selleni, et lõpuks ei pidanud närv pealtvaatajana vastu - võtsin aga jalad selga ja tatsasin ühendkooridesse. Mesipuu, noh. Ja Mu isamaa on minu arm. Ja paljud teised väega lood. Ikka vä-ga võimas. Ausõna. Et mõlemad kontserdid linti võtsin, siis ketran neid siin edasi-tagasi ja otsin muhedamaid palasid. Teises toas kisavad jalgpallurid - äsja on kreeklased üks-null suutnud skoorida. Nad on ikka hullud. Phäh, aga meil oli ikkagi laulu- ja tantsupidu. Kummardan kõigi üldjuhtide ees, sest mõlemad peod olid nämmad. Vott.

Oi, moi. [update: Huvitav, mida ma öelda olen üritanud... Igatahes jäägu see, miks oli vaja kell veerand neli hommikul sissekandeid teha, vaid nende teada, kes Illari soolaleivapeol jämmisid. Ui-ui.]

Lubage pidulikkusega teatada, et Suur Koristusöötöö on lõppemas. Ja ma olen nõrkemas. Mõelda vaid, kui läheneda korteris olevatele detailidele nii umbes 10 cm ulatusse, siis tekib tunne, et elaks justkui prügimäel... Hea veel, et shampanja külmkapist otsa ei saa - vastasel oleks ma juba vist hullumajas. Let the feast begin - tere tulemast, kodumaine tantsu- ja laulupidu. Ja emm. :)