Kuulge-kuulge, kas te nägite eileõhtust (ja täna korratud) filmi "Kuu varjupool" ("Operation Lune, Prantsuse 2002)? Lihtsalt fantastiline, tõesti. Eriti hea meel oli mul selle üle, et ma lihtsalt sattusin seda vaatama: seda polnud haibitud ja kellatud. ETV tutvustus oli muuseas päris tabav: "Kuidas olid Hollywoodi režissöörid seotud NASAga? Kuidas aitas meedia kaasa USA kosmosevallutustele? Neile huvitavatele küsimustele keskendub dokumentaalfilm, milles käsitletakse üht 20. sajandi tähtsündmust - inimese jõudmist Kuule. Ameeriklased vajasid kosmose hõivamiseks avalikkuse toetust, mis saavutati televisiooni ja filmikunsti kavalal kaasabil. Rabavad kosmosekaadrid olid sageli osavalt kokkumiksitud võltsingud. Kerkib küsimus, kas tänapäeva tehniliste võimaluste juures saab vaataja üldse olla kindel selle ehtsuses, mida ta vaatab." Just viimases küsimuses peitub filmi võti. Aga väärt on ka filmi autorite endi ülevaade sellest, mida siis lõppude lõpuks meile näidatakse.

Originally, in 2001, director William Karel wanted to make a film on Stanley Kubrick, one year after his death. While talking to his widow, he discovered the extent of the collaboration that existed between Kubrick and the NASA. It turns out that Kubrick and other Hollywood producers contributed largely to the popular success of the US space programme by turning it into a show (design of astronauts’ suits, colour fo the Apollo capsule, positioning of the rocket launcher in Cape Canaveral, etc…)

Starting with this true story, we came up with our own… What if…? What if Nixon - under pressure to put the first man onto the moon before the end of the decade – had asked for a film of the landing on the moon be produced just in case the Apollo 11 went wrong and no pictures would be available…

A documentary intrigue, a subtle blend of facts, fiction and hypothesis, around an event that marked the 20th century: the landing on the moon. What if it’s all been a big hoax triggered by the race of the two super-powers to be the first to conquer the moon ? What if there have been no “live transmissions” from the moon – as many claim? The progress of film and television technology has made it possible to manipulate images without it being obvious. Even the use of archive pictures is no guarantee for authenticity since they can be used to substantiate very different “facts”. How can the spectator KNOW what he watches?

Navigating carefully between lies and truth, the film mixes fact with pure invention. We will use every possible ingredient : ‘hijacked’ archive footage, false documents, real interviews which have been taken out of context or transformed through voice-over or dubbing, staged interviews by actors who reply from a script and, of course, interviews with astronauts such as Neil Armstrong who refute our claim or still others who believe for all what it’s worth that it was all a hoax.

This is not an ‘ordinary’ documentary… It’s intent is to inform and entertain the viewer, but also to shake him up, make him aware of the fact that television can get it wrong (intentionally or not) .We want to achieve this aim by using a universally known event (the landing on the Moon) that is surrounded by question marks (which is a fact) and spin some tale around it, that sounds plausible but isn't a fact (although there are elements in it that are real!). Confused? It will all be revealed before the end of the film... once the viewer is hooked, strung along and starts really wondering.

Täna lahkuvad meilt taas mõned inimesed töölt. Ma jään üha üksikumaaks :)

Appi-appi, toimetajatöö õpetab mind varastama. Järgneks pikk lugu tähekehade kunstlikust vähendamisest, aga ma säästan teid sest. Kes teab, saab aru, et miinus 15 asemel on võimalik ometi teksti ka miinus kahekümne viiega küljele pressida, nii et tavasilm ei seletagi miskit... Noh, nii hoidun ma karmist toimetaja otsusest "ning"-id "ja"-deks kirjutada ja kõikvõimalikud tekstikaunistused kosmosesse visata. Ihihii, I'm bad. Aga see on nii lõbus, sest ainult mina tean, millistes kohtades ma pisut pättust olen teinud. Kolleeg juba rõkkas, et näe, oligi aeg noortel varastamine selgeks saada, mis nad siin tühja sebivad. :)

Ma tean ühte keerulist matemaatilist valemit. X+Y=Z. Kusjuures kunagi ei tea, mida üks või teine muutuja tähendab, aga põnev on ikka... Sest kunagi ei tea, mis välja tuleb. Kusjuures see, mida õpetaja võib öelda oma elukogemusele ja matemaatilistele tõekspidamistele tuginedes, pole sugugi see, mis lõpuks vastuseks tuleb. Sest õpetaja ei pruugi teada massikommunikatsiooniteooriast tuntud mõistet "müra". Ausõna.

See uudis väärib kajastamist küll, et USA populaarseima saate juht, legendaarne Jay Leno on otsustanud väljateenitud vanaduspuhkusele minna. Esmaspäeval, kui NBC vaadatuim saade "Tonight Show" tähistas 50ndat juubelit, teatas mees, et läheb pensionile aastal 2009, andes siis saate juhtimise üle Conan O'Brienile. "Olen siis 59. aastane ja olen seks ajaks saadet juhtinud 17 aastat [--] Peale selle lubasin ma oma naisele Mavisele, et viin ta välja õhtusöögile enne 60. aastaseks saamist," lausus Leno. "Tonight..." on kõige kuulsam saate USA teleajaloos, mil on olnud 50 aasta jooksul vaid neli saatejuhti: Steve Allen (1954-57), Jack Paar (1957-62), Johnny Carson (1962-92) ja Leno. Kümne viimase aasta jooksul on Leno andnud oma suurimale konkurendile, CBSi saate "Late Night" juhile David Lettermanile vaadatavusega lihtsalt pasunasse. Jee-jee.

Pisut ajaloos tuhnimist kulub kõigile ära. Et mäletaks. Siinkohal uudisteagentuuri ETA teade kümne aasta eest.

28.09.1994, Tallinn
Peaminister Mart Laari avaldus

Kallid kaasmaalased,

Tänane hommik vapustab meid kõiki. Tormine tuul mandril annab vaid nõrka tunnistust sellest marust, mis Läänemerel põhjustas tragöödia. Seni kindlaks tegemata põhjustel uppus täna öösel avamerel Tallinnast Stockholmi teel olnud mootorpraam "Estonia", mille pardal oli vähemalt 856 inimest. Käimas on päästetööd, mõnikümmend laevahuku üleelanut on kuivale maale jõudnud, enamiku saatusest puuduvad hetkel andmed. Päästetöödel on operatiivselt tegutsenud Soome ja Rootsi päästeteenistused, abi on tulnud ka Eestist ja Taanist.

Eriti rasked on praegused hetked neile inimestele, keda see õnnetus isiklikult puudutab, olgu nad eestlased, rootslased või teiste rahvuste esindajad. See tragöödia puudutab tegelikult meid kõiki, seepärast langetagem pead.

Nii nagu 50 aastat tagasi, 1944. aasta suure põgenemise päevil hukkusid täna öösel Läänemerel sajad inimesed. Tänane päev on Eesti jaoks leinapäev. Tunneme kaasa hukkunute omastele ning lähedastele. Siiski ei lõpeta see tragöödia suhtlemist Läänemere eri kallastel elavate rahvaste vahel.

Peaminister Mart Laar

(Õnneks läks. Sedapuhku. Nüüd tuleb ainult natukene veel oodata ja närveldada.) Ma küll ei mäleta, milline oli ilm kümne aasta eest, siis, kui Saksamaalt orkestrireisilt tagasi jõudsime ja ma rampväsinuna 28. septembri praktiliselt maha magasin (sellal, kui klass Tallinnas ekskursioonil käis), läbi une vaid ema hüüatusi kuuldes raadiost kostuvate teadete peale, mis Estoniat puudutasid, ent praegune ilm on küll kõike muud kui sulnis ja sügisene. Torm on hommikust peale meie Postimehe palmi laastanud... Vaeseke on täitsa otsa jäänud. Aga vihmavarjust poleks vist ka kasu, sest see lendaks lihtsalt käest ära. Või siis teeksin ma pisut Mary Poppinsit, ah? Noh, kas seal kusagil on häid lapsi, kes mind lapsehoidjaks tahaksid? (Jesver, see kõlab natukene lapseahistajalikult - ma enam ei tee.)

Ma olen täiesti normaalne mees. Noh, okei, meditsiiniliste parameetrite järgi. Muu ei loe. Täna on ometi ju südamepäev. Oli vaja Double Coffee's lasta enda arstitädidel nõelaga sorkida ja kolesterooli mõõta. Ja vererõhku. Ja kehaindeksit arvutada. Täiesti normaalne mees, noh. Jäin väga rahule ja pahvisin rahulikult suitsu edasi, mis siis, et tädid-arstid noomivalt vaatasid ja ütlesid kõige kurjakuulutavamaid sõnu. Igatahes oli täna jummala sheff ilm, mis viis kohvikutes jalutamiste ja tõsiste teemadeni. Aga neidki tuleb mõnikord rääkida. Vist. Siis saab selgem.

- Mis vahe on bin Ladenil ja Res Publical?
- Bin Ladenil on toetajaid.
(Kuluaarijutust.)

* * *

Meri ja Rüütel lähevad Stockmanni kaubamajja. Meri sõidab liftiga, Rüütel eskalaatoril. Kaubamajas kaob elekter. Meri jääb kaheks tunniks lifti. Ja Rüütel eskalaatorile.

* * *

Nii palju siis tänasest sombusest tööpäevast.:)

Ilusat sügist teile kõigile, muuseas. Nüüd ma teen töös pausi, kiidan mõttes Tuulit tänase "Koosoleku" eest ja lähe "Mulla all" vaatama. ;)

Uudiseid välismaalt - kindral Kalashnikov müüs oma nime briti viinatootjale maha. 82-kraadist viina saab poest osta juba sellest nädalast alates: siin on lugu. :) Vaene vanainimene, rahu ka talle ei anta. Viinatootja pidi suisa kaks aastat teda mööda Venemaa avarusi "träkkima", enne kui pässi kätte sai.

Mõelda vaid, kui see olekski sellist nime kandev eelnõu :)

"Keskfraktsioon: valitsus esitas töörahva nöörimise eelarve

Eesti Keskerakonna fraktsioon on täna valitsuse poolt Riigikogu menetlusse esitatud 2005. aasta riigieelarve eelnõu suhtes äärmiselt kriitiliselt meelestatud.
Peaminister Juhan Partsi poolt, stiilis “ennast kiitmast ma ei väsi”, Riigikogule üle antud riigieelarve eelnõu jätab kohalike omavalitsuste rahakoti ligikaudu 1 miljardi krooniga defitsiiti. Sellistes tingimustes ei saa kohalikud omavalitsused täisväärtuslikult täita isegi neile täna seadustega pandud ülesandeid, rääkimata elementaarsemategi investeeringute vajaduste katmisest. Valitsemiskulude jätkuva kasvu tingimustes vähenevad oluliselt kulutused sotsiaalsfääri ja korrakaitse valdkondadesse.
Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel sõna võtnud Ain Seppik märkis, et “tegemist ei ole mitte tööinimeste eelarvega, nagu valitsus seda nimetab, vaid pigem töörahva nöörimise eelarvega.”
“Me ei saa vaadata positiivselt eelarvele, mis tulumaksu alandamise hinnaga jätab lapsed ilma tasuta koolitoidust, laseb südamerahuga laguneda kohalikel teedel, võtab lasteaia õpetajatelt igasuguse tulevikukindluse ja nii edasi. Samuti ei näe me eelarves pensionide küllaldast reaalkasvu,” selgitas lühidalt Keskerakonna fraktsiooni kriitilist suhtumist fraktsiooni aseesimees Ain Seppik."

Ilm on ikka imelik. Tallinna Raepress teatab Kuku raadios, et nooh, autovabast päevast meil veel ülevaadet ei ole, ei tea, kui palju linnavalitsusest autota tuli tööle, aga et Aaviksoo tuli kindlasti autota, ta naine tõi ta autoga ära. :) Ihihi, as freaky as it gets!
Peale selle kostub Emajõe Chicagost kentsakaid sõnumeid - emm ja iss ärkasid täna ootamatult mingite klõpsatuste ja plaksatuste peale üles ja tabasid kogu naabermaja esise tuleleekides. Mingi kohalik arveteõiendamine - vastas elava ärimehe auto oli lihtsalt põlema süüdatud ning kogu majaesine oli põlevat bensiiniriba täis. Hea, et empsi auto õnnestus ära sõidutada. No, on ikka ajad - mina mõtlesin, et see ärikate autode põletamine jääb nii umbes kümne aasta tagusesse aega, mil esimesed uusärikad sinna kolisid. Hmm.
Teate, ma olen kogu aeg mõelnud, miks ma kohtan tänaval neid inimesi, keda parasjagu kohtan. Et kuidas on võimalik, minnes suvalisel hetkel kodust välja ja valides tööleminekuks üpris juhusliku marsruudi, põrkad ikka tuttavate-sõpradega kokku. Ja täna viis see mu hoopis uuele mõttele. Mis siis, kui see polegi üksnes "juhus" või "saatus" või "kokkusattumus", vaid ehk on see selleks, et sa mõtleksid mingitele oma eluettapidele... Ikka ju mõtled, kasvõi hetkeks, sellele inimesele, keda nägid; kuidas elu teid kokku viis; mis sind temaga seob ... Ja siis tuleb juba palju muid asju meelde - see aeg, see koht, see lõhn, see tunne, see mälestus. Kentsakas, aga nii see täna hommikul mulle tundus, kui kahte head minevikusõpra nägin. Eh, minevikusõber ise on juba imelik sõna.

Tagantjärele ruttu-ruttu palju õnne Renole, kel just sünnipäevapäev lõppes... Käed-jalad tööd täis, ei jõua kohe midagi kirja panna. Ehkki tahaks. Nüüd võtsin kätte ja kuulan Carrerast. Nojah, ajendiks ikka see Brightmani kontsert. Päev läbi on Puccini ooperi "Turandot" aaria "Nessun dorma" kummitanud. :S Siinne skribeerimine võib pisut segane olla, sest brauser ei pruugi itaalia tähestikku ära tunda... Aga noh, muutke siis lihtsalt encoding'ut ja kõik on jälle hästi. Laulan kaasa, nii kaua, kui veel und pole... :)1

Nessun dorma! Nessun dorma…!
Tu pure, o Principessa
nella tua fredda stanza
guardi le stelle
che tremano d'amore
e di speranza.

Ma il mio mistero
è chiuso in me,
il nome mio nessun saprà!
No, no, sulla tua bocca lo dirò
quando la luce splenderà!

Ed il mio bacio scioglerà il silencio
che ti fa mia!

Dilegua, o notte!
Tramontate, stelle!
Tramontate, stelle!
All'alba vincerò!
Vincerò! Vincerò!

Imeline ilm imelikul ajal... (Smaug poeb nagu hulluke ja ei lase kirjutada). Saabusin just Sarah Brightmani kontserdilt. Ja teate, erinevalt oma eelarvamusist, mulle meeldis. Ja sellele eestimaalaste hordile ka. Aga võib-olla on mu veider tuju ses süüdi. Katki.

Mõtted sinust ammu,
heitma pidin peast
Kui küsid kas ma sain tast üle
Ma ei teaks, ei teaks

Kuid üks kõne võib muuta
Põhjust tal loota
Siit tagasi olen pea
Nõutult seisan ning ei tea
Kas on see hea

Ref: On külm ja on hilja,
Kuid ma sellest ei tee välja
Kell kolm, siin sillal
Ootan sind, sa ju lubasid tulla

Kas keegi ütleks mulle
Miks teed sa vahel nii
Mind jätad üksi mitmeks päevaks
On see vast piin

Kuid üks kõne võib muuta
Põhjust tal loota
Siit tagasi olen pea
Nõutult seisan ning ei tea
Kas on see hea

Kui pimesi torman su poole
Kui mulle miski muu ei loeks
Kas saaks pihta su nooled mu poole
Kui su juurde varju ma poen (...)

A-i-a.

:(

Täna on Rasmuse sünnipääev, seda ei juhtu iigaa pääev :) Muud ma öelda tegelikult ei oskagi. Peale selle, et vihkan rumalaid põtru. Urr.

Tulenevalt tänasest Postimehest on minu kallid kolleegid otsustanud helistada peagi haridus- ja teadusministeeriumisse, et paluda luba kirjutada reportaazh ministri päevast. "Me sooviksime teha reportaazhi sellest päevast, kui te mett lakute," harjutavad nad telefonikõneks. Ihihi. Nüüd on töö tehtud ja kõht tühi... Aga ma ei tea, mida süüa teha või osta või jaa. Andke nõu!

Anneli, tänu eilsele Raivo sünnipäevale (palju õnne veel kord ja head "kojulendu" Londonisse) tuli mulle meelde, kuidas on saksa keeles mäng. "Spiel". Me nimelt ei suutnud meelde tuletada, et kui "Spiegel" on "peegel", siis kuidas see mäng oligi... Oeh, enam ei piina see mind. Reedel tuleb tukk jälle lehvima lükata, sest Hollywood võõrustab "Seksi ja linna" viimast hooaega peoga "Diivad on tagasi" :)

Oi-oi-oi-oi. "Me valmistame ja muume kottid riidedele, seljakottid riidedele, kaitse kottid riidedele, kottid reisimiseks , kottid riide koliktsioonile ja tellimused soovi korral – kohe baazist voi valmistamine soovi korral. [--] Lippud / Laudlinnud. Kottid pustetatud riidehoidjatele. [--] Kuidas ja kus välja leida? - Materjaal - Näidendid [--] Te võite otsida meie suurest asordimendist seda kauba või kudas see töötab. [--] Näidend kasutamiseks, kui te midagi otsite mileega te võiksite transporterita oma kolektsiooni no ei tea kuidas selle toode nimi on?" Loetelu seesuguse eesti keelega võiks veel jätkuda, aga te vihastage või naerutage ennast ise, külastades kodukat http://www.gioconda.de/est/products.htm. Viimane väljavõte on kõige meeldivam - mõelge, kui mõnele teatrikonkursile esitatakse töö "Näidend kasutamiseks, kui te midagi otsite mileega te võiksite transporterita oma kolektsiooni no ei tea kuidas selle toode nimi on?" Ja kui siis veel mõni postmodernne teater selle ette kanda võttab... Hmmm :) Somp va kuriloom, on riigis lahti.

Kuulutan tänase päeva looks O-Zone'i "Dragoste din tei" - eriti seepärast, et meenus eilne artiklikirjutamine Neros, mil selle laulu peale kogu letitagune seltskond kaasa üürgamaja kätega vehkima kukkus. Ja mitte ainult nemad, vaid ka enamus kliente. Mina kaasaarvatud. Ihihi. Ja mis siis, kui kellelegi see laul ei meeldi - minu kodukas ja vaat tahan ja kiidan. :) Elu on ilus, kui kodumaa karged tormivad ja murduvad puud, nagu ka katkine köögiaken (töömees ei tule vist mitte ku-na-gi!) välja arvata. ... Ja lugu polnudki tänases lehes. Ei saadud kujundusega hakkama, nenditi. Noh, ootame siis neljapäevani.

Kodu, magus kodu. Nagu ikka öeldakse, noh :) Natuke on kurb ka... Natuke on hea ka. Eriti meeldiv oli muidugi tagasilend. Sest esmakordselt suutis lennuk arendada sellist liuglemiskiirust, et maandus Tallinnas enam kui pool tundi enne ajagraafikut. Uskumatult lõbus - taganttuul kiirustas meid koju lihtsalt. Ja tänu stjuuardessile (appi, nimi läks meelest ära!) möödus reis eriti rutakalt - Peetri klassiõde nimelt otsustas meid täis joota. Okei, nii hull see nüüd ka polnud, aga fun oli ikkagi. Ärge mind homse artikli pärast süüdistage, ma olin väga väsinud ja Nero kohvikus Sohos käis kohutav melu... Hiphip!

Siin me Anneliga Clarence'is õlut joome ja lehele pilte üles laeme. Kõik, kes telefoniarve maksmisel õla alla panna tahavad, on teretulnud. (Muuseas, selle kirjutas nüüd Anneli - mina käisin sel hetkel tualetis ja kui ma hakkasin trepist alla minema, tuli mulle vastu üks rohelise kampsuniga pikajuukseline poiss, kes, näppu vibutades, röögatas: "It wasn't me!" Sekundiks ei saanud ma tast aru, aga kui tualetti jõudsin, siis sain aru... Siin mu jutustus vaikib, sest pilt oli päris ... eee.... las jääda. :)) Ühesõnaga, töö tehtud ja meel hea, rohkem toksima ma'i pea. Jalutasime täna Anneliga mööda Hyde Parki ja kõikvõimalikke imperialistlikke maanteid pidi (The Mall) - nii tore pühapäev. Vott. Ja peagi tuleb end pidurõivis kontserdile lohistada.

Hoolimata sellest, et mulle usaldatud laptop tundub olevat maailma kõige aeglasem, olen suutnud ma hotelli Ambassador in Bloomsbury elektrivõrgu viia nii kaugele, et ta aktsepteerib kontinentaalset pistikusüsteemi. Tänu Annelile, loomulikult, kes siin juba kui vana kala on. Nii et, unustage ära kõikvõimalikud mitmenaelased adapterid – piisab vaid teelusikast, millega maandusauku eksitada. Ja ma ei saanudki surma, nagu kartnud olin. Ettevaatust – Anneli sõnu korrates -, ärge lusikat paarisaukudest ühte toppige. Siis on aamen. Aga proovige seda va ülemist üksikut ja siis on kõik korras. Seni.

Tulin hetkeks linna pealt jauramast puhkama, sest muidu jääkski digikaamera laadimata. Ja homme ei saaks pilte teha. Ja-jaa, digikaamera, see sama, mille olin suutnud koos mantliga Viini jätta (noh, ega ma siis kõike ka algul kirja panna ei taha), suutsin täna hommikul mööda Heathrow’d ekseldes taas kätte saada. Oli teine mulle Viinist siia saadetud (aitäh, Erika „Fundbüro” Bechterile, kes telefoni otsas nii abivalmis oli ja mu bilongingud siia saareriiki saatis. Ihihi. Oli see vast sõit – jah, Picadilly liin on see küll, aga kaart on petlik, ausõna. Lennujaama sõidab tund aega ja õiget kohta, kust pakikest nõuda, otsib ka oma tund aega. Nämma. Pärast seda aga tuli see, mis end kümnekordselt õigustas – 11. septembrile pühendatud tantsushow St. Pauli katedraali treppidel. Kaks tantsijat (kelle nimed suutsin ma juba ära unustada) hingestasid („tantsisid” pole õige sõna) kolme aasta möödumist 9/11-st, taustaks Arvo Pärdi „Spiegel im Spiegel”. Võimas, ausõna. Jahu, millest oli treppidele ja siseõuele inimkujutised tõmmatud, oli tuvide vaieldamatu lemmik. See oli eriti lustakas. Vahemärkusena olgu öeldud, et kunsti nautlesime ka eile õhtul – jaapanlaste produktsioon „Elephant Vanished” oli ikka hingematvalt võimas küll. Ma ei ole seesuguseid lavastuslikke lahendusi veel kohanud, ehkki põhimõtteliselt oli see kõik imelihtne. Üksnes fantaasiat nõudev. Mmm… Muusika, stsenaarium ja teostus olid suurepärased. Ja Anneligi jõudis lõpuks, pärast kolmetunnist meie tagaajamist oma kingipakikestele järgi. (Pikk jutt.)

Aga tänasest. Seepeale kooberdasime Peetri, Märdi, Mareki, Anneli ja Chrisiga Tate’i modernse kunsti galeriisse (see on see, mis millenniumisilla otsas on) ja nautisime Warholi ja muud seesugust. Eriti tore oli ekshibitsioon New Yorgi metroost – istud pilkasesse ruumi, jõllitad videoekraanilt elusuurusi metrooreisijaid ja kuulad, klapid peas, nende mõtteid. Väga depressiivsed olid need väljavalitud küll. Üks pilusilm hädaldas, et keegi teda ei armasta ja üleüldse on ta väsitav ja vihkab oma mööblit. Teine tots tunnistas, et ega ma tõesti ei mäleta, milles seisnes Versailles’i rahu… Tõepoolest, jälgige mõnikord inimesi ühistranspordis või kohvikutes. Millest nad küll mõtlevad, arutlen ma alati… Aga hiidämblik Tate’i fuajees pani mind kergelt võdisema… Okei, mitte kergelt, aga päris palju, tegelikult. Väkk, loll hiidämblik. Ja tänu isa (kuigi üpris lünklikule, ihihi) mälule lohistasime endid piki Thamesi jalutades peagi The Clarence’isse White Hall Street’il ja lürpisime Adnamsi õlut. Oli küll veel olemas, ehkki vaat oli algul baaridaami tagumiku taga peidus. :) Ning kui lõpuks otsustasime, et muusikalibisnes täna katki jääb, kooberdasin mina hotelli ega viitsinud Inksu ja teistega Lexingtoni Wagamamasse sööma minna. Eelkõige seetõttu, et olin juba pisut einestanud. Aga muidu, tuginedes eileõhtusele kogemusele, julgen Wagamamat vägagi soovitada. Neid on Londonis tervelt 24 tükki, ent toit on igal pool sama sheff. Okei, kana, mille eile sõin, oli pisut puine, ent jaapani nuudlid ja leem olid täiesti vahvad.

Panin Green Parki metroojaamas linnakaardi-aparaati kaks naela, lootuses saada endale väike pocket map, aga see tobe masin neelas raha hoopis alla. Siis tuli üks neiu ja teatas, et pöördugu ma kohaliku jaamatöötaja poole. Peagi leidsin ühe muheda välimuse ja olemusega noormehe, kes, pead vangutades, vandus: „No, ma ju räägin ja keegi mind üldse ei kuula!” Ja soovitas helistada aparaadi peal olnud klienditeeninduse numbrile. „See pole üldse esimene kord, need teevad kogu aeg nii. Eks niimoodi see firma rikkaks on saanudki,” lausus ta mulle silma pilgutades. Nii ma kahest naelast ilma jäin. Lihtsam on linna kaarte vist turismilõksudest osta. Jesver, rääkides neist lõksudest, siis ärge laupäeva õhtul Leicester Square’ilt viimase-võimaluse-muusikalipiletitele eriti lootkegi. Alles on tavaliselt ainult üpris mõttetud tükid… Kuigi „Lion Kingi” võinuks isegi ju vaadata… Hmm… Aga oo, mis hinnad. Parem läheks kinno. Oh, tulebki tõtata.

Aga põhimõtteliselt ma vististi ikkagi armastan seda linna. Jepjep. Mis siis, et lennukid iga kahe minuti tagant taeva alla tõusevad või et linnatänavad liiklusumbes on. Okei, ma tõesti ei räägi siin linnas äraelamisest, seda ma vist ei suudaks, ent siin ikka ja jälle käia ja „seda kõike” hingata… Uskuge, see on seda väärt. Aga nüüd suumulk kinni, sest Soho, see üle küla kuulus patupesa, tuleb ju taas üle vaadata :) Oo, üks asi veel – vaadake Robbie Williamsi „Listen to the Radio” videot. Nämma.

Vana nali, aga mis siis: "Bhoutros-Bhoutros Ghali ja Hendrik Sal-Saller läksid ro-ro tüüpi laevaga Baden-Badenisse jo-jo võistlustele ja seejärel Duran-Durani kontserdile, maksid fifty-fifty ja jõudsid jeeli-jeeli pärale." Nohu, mine ära! Urr!

Minu vaikimine on olnud põhjendatud, ausõna. Viini-hüpe põhjustas ajakavas ja tööplaanis kenakese segaduse, mistap olen viimased päevad ainult jooksnud ja sekeldanud, et kõik tööd saaksid ikka õigeks ajaks valmis. Seda enam, et täna koogerdan oma seitse asja ja iseenda Londonisse. Ehk nagu kirjutavad ajakirja Just! otsetõlkijad: "Tema on selline passin-kodus-kutt, aga mina olen just linnapeal-lippamas-plika," selgitab Kirsten Dunst. Viin oli iseenesest tore. Kui ainult köha-nohu poleks nendel pikkadel lennureisidel kallale kippunud. Aga see ei üllata enam kedagi, et ma ringi käies vaikselt krõbisen. Ja naeran hüääni kombel, nagu Massu kirjutas. (Whatever that means!) I-ha-ha-ha... Ega ma tegelikult ei tea, mis häält hüäänid teevad. Pärast meeletut askeldamist, ootamist ja aja surnuks löömist sain lõpuks Michael Stipe'i jutule ja olin äärmiselt-äärmiselt rahul. Sest see vend on tõsilahe tegelane. Ega ma nüüd mingi meeletu R.E.M.-i fänn pole kunagi olnud, ehkki mulle väga paljud laulud neilt meeldivad. Aga nüüd hootan juba täiesti tõsiselt neid kodukanti kontserti andma (see kõlab nagu punt esineks kusagil Luunja kultuurimajas või midagi sellist). Ja kui Viini H&M oli vallutatud, kampsikud ja püksikud ostetud, siis oli aega linna peal jalutada (oo, ma tean, köha ja nohu tulid kindlasti tuulisest metroost) ja lõpuks Raekoja platsi kõrval laiuvas Café de l'Europe'is maha prantsatada, et pudel Rioja veini ja hiiglaslik biifsteek endale sisse keerata. Nämm-nämm. Hommikul magasin peaaegu et sisse ja lendasin kui tuulispask lennujaama. Siis selgus, et tehnilise rikke tõttu on samaljootik edasi lükatud... Noh, ühesõnaga, tagasi ma jõudsin ja nüüd lähen Viini lennujaama ununud mantlile hoopis Heathrow'sse järgi. No questions asked! :)
Vahepeal suutis Tuuli oma sulni avasaate teha ja, mis seal salata, mulle meeldis. Muidugi on inimene esimeses otsesaates krambis ja närvis, aga mis siis. Mina hoian talle igatahes kümmet pöialt. Noh, okei, mul pole neid nii palju. Siis kümmet suurt varvast.

"And now, something completely different" - väike varahommikune reis Viini. Tssh, ega ma ise ka veel päris täpselt ei tea, mida ma nüüd sinna ära kaotasin, aga ... noh, kuuleme :) Smaugist on saanud Eesti harilik kusev kodukass. Täna lasi täis mu meeletult toreda diivani. Ma olen vihast nõrkemas ja kui mul nii kiire poleks, lööks ta maha. Uhh! Okei-okei, loomakaitsjad, hoidke oma hobuseid - ei hakka ma kedagi tapma, aga tunne on küll selline. Steriliseerijad, siit ma tulen!

Väljas on päike... Ja siis on tuul... Ja siis ronib mingi pilv taeva alla ja hakkab dushitama. Saa sa nüüd aru, mida selga panna sellistel päevadel :) Ja päeva alustuseks üks meeleolukas tsitaat tänasest SLÕhtulehest. "Selliseid olendeid liigub ja loksub meie ümber üksjagu. Ainult me ei tunne kõiki kategooriaid - meil on Eesti vabariigi kodanik, haldjas, humanoid ja tulnukas. Oleme piiratud ehk nagu loll arst, kes tahab kõike sapikivideks mõelda" /teadmamees Igor Volke/

Reisisaatja Kärt, bussijuht Ülo ja Tulp Fanfani film tõid mind reaalsusesse tagasi. Sest mööduv nädalavahetus on lihtsalt nii ... unistuslik olnud. Katsi ja Parveli pulm ikkagi. Taagepera lossis ja sellele järgnenud sõbralikul "teisele päeval" Elistveres. Noh, rääkimata veel Luke mõisapargi kivilõvide külastamisest pulmapaanikalt tagasiteel. Sheeff! Maris-Maris, olen kärsitu ja ootan pilte :) Ehkki me kimasime reedel Eeva ja Vadiga Tartusse, et ma jõuaksin ikka korralikult oma osa etendada ja Katsile-Parvelile katoliiklike palveid tseremoonia käigus ette lugeda, unustas leedulasest preester selle sootuks ära ja vuristas minu osa ise ette. Heeh. Eelenvalt oli ta muidugi just Meie Isa palve ka ära unustanud ja tema tekstist oli praktiliselt võimatu aru saada - sama hästi võinuks ta näiteks sporditulemusi või horoskoopi ette lugeda. Selgus, et tal pole õrna aimugi, mida ta raamatukesest ette veeris. Aga sellest polnud midagi, pruutpaar oli ikkagi hullult ilus. Ja teel Taageperasse üritasime Kalmeero autokonnaga pulmarongis võidu kimada... Meie võitsime, ihihi - ja Konn "The Very Important Person" näitas, juus tuules lehvimas, ülbelt rusikat. Ai-ai-ai!
Kui oma zõbraliku Hugo Hiibuse zirgeldatud zarzi Tartust kätte saan, skännin sisse ja panen teilegi irvitamiseks üles. Sest, ausõna, sarnasust pole nüüd küll grammi eest. Seda enam, et lugupeetud maestro kõik noored kolmkümmend aastat vanemaks ja eakad daamid selle võrra nooremaks joonistas. Eile hommikul, kui pulmalistest valminud zarzid Taagepera lossi fuajees rippusid, tundsin end vaid ülikonna krae järgi ära. Ihihi.