30.4.07
Eesti kallimad reklaamid
Naljakas ja nutikas - ent pigem siiski valusalt hinge lõikav. Tänase päeva veetsid vastupanuliikujad linnaliiklust takistades. Ikka viis kilomeetrit tunnis ja ilge pasunaga. Mulle meeldis Susani ennastohverdav tige ja kohati mõrtsukalik pilk, mille ta ühe tuutuja suunas heitis, mispeale too ehmatusega käed rooli ja signaalinupu küljest lahti lasi. Õige!
Meenus
To see a world in a Grain of Sand,Mulle tuli see William Blake'i kirjutatu jälle meelde... Ning kuidas on võimalik, et ükskõik millise raadio avan, tuleb sealt "Meie lugu". Täitsa kentsakas. Lahe!
And a Heaven in a Wild Flower,
Hold Infinity in the palm of your hand,
And eternity in an hour.
28.4.07
Miks see kopter küll magada ei lase?
Ma saan aru, et kopter on politseioperatsiooniks väga vajalik sõiduriist, ainult et see võiks oma kahesuunalised prozhektorid siis ka sõjatsoonis hoida, mitte natoliku järjekindlusega minu korterit valgustada. Okei, mõnikord on võib-olla tõesti häda, et pole raha elektrit maksta, aga no nii hädas ma siiski ka pole, et peaks mu elamist humanitaarkopteriga valgustama.
Koolitants rokib, Eesti elu sakib
Sellal, kui kogu kesklinn ja kodu ümbrus on kui sõjatsoon, leiab ka midagi positiivsemat. Nagu näiteks Koolitantsu festival, mis juba teist päeva Tallinnas toimub. Laamendamise, rüüstamise, varastamise ja lõhkumise kõrval näed sa supersäravaid noori, kes müttavad rõõmuga lavalaudadel ja tahavad sõbralikult läbi saades ühist asja ajada. Olgu nad eestlased või venelased - vahet pole. Kui eile olid estraaditantsud, siis äsja saabusin lastetantsude kontserdilt. Lahe!
Muidugi, ega hing ja mõistus saa unustada neid rõvedusi, mida eikellegi (sic!) poolt armastatud marodöörid kahe öö jooksul Tallinnas korda on saatnud. Viimase ülevaate sain ka ise varahommikul erandkorras tunni võrra pikemat Vikerhommikut tehes. Masendav. Lihtsalt masendav. Tegin õhtupoolikul ka tiiru purustatud akendega tänavail, eelkõige muidugi Pärnu maanteel. Hiidkividest sisse visatud aknad, siin-seal suured vineeritahvlid akende ees - neist suurim rida tahvleid segi pekstud Westmani äri vitriinide ees. Kuradi alaeaelised tiblad, raisk! Mind rahustas kolleeg Viktoria Korpani, vene Postimehe juhi hommikuses usutluses öeldu - neid tegusid ei õigusta ka muukeelne elanikkond. See on tõepoolest riigita ja rahvuseta kõnts. Ja selle va on-ei-ole-hauatähis-Aljoshaga sel pistmist pole.
Ja kuigi viimased päevad on tõestanud, et Eestiski ei maksa enam millegi üle imestada hämmastab mind ikkagi, miks Tallinna linnavõim vankril värisevate utekestena peitu on pugenud. Kümned raadiosse helistanud kuulajad küsivad, mis imeloom see Tallinna linnapea on, et teiste Eesti poliitikutega koostööd ei tee. "Kas ta on linna pea või linna narr," küsis üks ärritunud meeshääl-raadiokuulaja. Arvan, et tean vastust. Meenutagem näiteks 9/11 sündmusi, mil riigi ladvik ja NYCi linnapea Rudolph Giuliani (isegi, kui ma temast väga palju ei pea) tegid omavahel tihedat koostööd. Viimane oli see, kes päästetöid juhtis - ja muidugi endale sellest poliitilist profiiti lõikas. See selleks. Tähtis oli see, et see oli kõigi ühine asi. Nüüd redutab Edgar Savisaar võpsikus ning on justkui unustanud, et linnas on olemas munitsipaalpolitsei ja tohutuid summasid linna rahast haukav Falck (teistest turvafirmadest rääkimata). Miskipärast neid välja ei saadeta, et rahva tervist ja vara kaitsta. Kurb. Ja nii tänitab linnapea tädilikult üksnes oma ajaveebis, mitte linnaelanike ees.
Ja veel. Tänane päev on toonud alkoholikeelu kõikjal Eestis. Mul suhteliselt ükskõik, kas kesvamärjukest saab poest osta või mitte. Minu jaoks, kes ma elan päev-päevalt ja tund-tunnilt oma n-ö epitsentris elavatele sõpradele kaasa ning pean samas ka ise pead murdma, mida kuradit kogunevad räuskavad banded minu akna all, miks nad ümberkaudseid maju sodiks peksavad ning kas ma koduuksest ikka välja saan, on see mitte isegi teise- vaid umbes viiekümneteise-järguline mure. Aga paljudel teistele eestimaalastele pole.
Muidugi, võib ju rõhuda ka näiteks tartumaalaste ja võrumaalaste südametunnistusele, et riik ja rahvas peavad kokku hoidma jne, kuid paljud neist ei tule eladeski Tallinnasse või käivad siin nii harva, mistap nende jaoks ongi see üks vandaalide, joodikute, pattude linn. Nii vaatavad nad telepilti, võdistavad hetkeks õlgu ning lähevad oma eluga edasi.
Ning nende elus on oluline, et tööandja annab 1. mai vabaks. Nende elus on oluline oma pere või sõpradega vabal päeval värsket õhku hingata, ilusa ilma korral kas või grillima kukkuda ja paar rüübet õlut, veini või midagi muud võtta. Tänavu läheb tööinimese auga ära teenitud vaba päev, nende rutiin nurja. Ning see pigem tõepoolest süvendab viha venelaste vastu juba kõikjal Eestis. Inimene mõtleb - kuradi venelased, nende pärast ei saa ma nüüd napsu ka võtta.
Tartu meeriks valitud tundmatust metsaelanikust (NB! Tartu linna kodulehekülg väidab endiselt, et linnapea on Laine Jänes, muahaha!) ei tahaks muidugi üldse rääkida: võtta volbriöö peoõigus ainsalt linnalt Eestis, kus see pole adumatu lällamine ja rögastamine linnaväljakuil, vaid sajandipikkuste traditsioonidega akadeemiline püha, on lihtsalt idiotism. Mnjah, aga see vennike ei tea ju ülikooli traditsioonidest midagi, sest on jätkuvalt keskharidusega elvakas. Mingu ja kuivagu Elvas, mitte ärgu rikkugu Tartu rahu. Mul on tartlasena piinlik, et reformierakondlaste meeripink enam kui 100 000 elanikuga linnas otsa sai. (Huvitav, kas ta möldis end tartlaseks?)
Muidugi, ega hing ja mõistus saa unustada neid rõvedusi, mida eikellegi (sic!) poolt armastatud marodöörid kahe öö jooksul Tallinnas korda on saatnud. Viimase ülevaate sain ka ise varahommikul erandkorras tunni võrra pikemat Vikerhommikut tehes. Masendav. Lihtsalt masendav. Tegin õhtupoolikul ka tiiru purustatud akendega tänavail, eelkõige muidugi Pärnu maanteel. Hiidkividest sisse visatud aknad, siin-seal suured vineeritahvlid akende ees - neist suurim rida tahvleid segi pekstud Westmani äri vitriinide ees. Kuradi alaeaelised tiblad, raisk! Mind rahustas kolleeg Viktoria Korpani, vene Postimehe juhi hommikuses usutluses öeldu - neid tegusid ei õigusta ka muukeelne elanikkond. See on tõepoolest riigita ja rahvuseta kõnts. Ja selle va on-ei-ole-hauatähis-Aljoshaga sel pistmist pole.
Ja kuigi viimased päevad on tõestanud, et Eestiski ei maksa enam millegi üle imestada hämmastab mind ikkagi, miks Tallinna linnavõim vankril värisevate utekestena peitu on pugenud. Kümned raadiosse helistanud kuulajad küsivad, mis imeloom see Tallinna linnapea on, et teiste Eesti poliitikutega koostööd ei tee. "Kas ta on linna pea või linna narr," küsis üks ärritunud meeshääl-raadiokuulaja. Arvan, et tean vastust. Meenutagem näiteks 9/11 sündmusi, mil riigi ladvik ja NYCi linnapea Rudolph Giuliani (isegi, kui ma temast väga palju ei pea) tegid omavahel tihedat koostööd. Viimane oli see, kes päästetöid juhtis - ja muidugi endale sellest poliitilist profiiti lõikas. See selleks. Tähtis oli see, et see oli kõigi ühine asi. Nüüd redutab Edgar Savisaar võpsikus ning on justkui unustanud, et linnas on olemas munitsipaalpolitsei ja tohutuid summasid linna rahast haukav Falck (teistest turvafirmadest rääkimata). Miskipärast neid välja ei saadeta, et rahva tervist ja vara kaitsta. Kurb. Ja nii tänitab linnapea tädilikult üksnes oma ajaveebis, mitte linnaelanike ees.
Ja veel. Tänane päev on toonud alkoholikeelu kõikjal Eestis. Mul suhteliselt ükskõik, kas kesvamärjukest saab poest osta või mitte. Minu jaoks, kes ma elan päev-päevalt ja tund-tunnilt oma n-ö epitsentris elavatele sõpradele kaasa ning pean samas ka ise pead murdma, mida kuradit kogunevad räuskavad banded minu akna all, miks nad ümberkaudseid maju sodiks peksavad ning kas ma koduuksest ikka välja saan, on see mitte isegi teise- vaid umbes viiekümneteise-järguline mure. Aga paljudel teistele eestimaalastele pole.
Muidugi, võib ju rõhuda ka näiteks tartumaalaste ja võrumaalaste südametunnistusele, et riik ja rahvas peavad kokku hoidma jne, kuid paljud neist ei tule eladeski Tallinnasse või käivad siin nii harva, mistap nende jaoks ongi see üks vandaalide, joodikute, pattude linn. Nii vaatavad nad telepilti, võdistavad hetkeks õlgu ning lähevad oma eluga edasi.
Ning nende elus on oluline, et tööandja annab 1. mai vabaks. Nende elus on oluline oma pere või sõpradega vabal päeval värsket õhku hingata, ilusa ilma korral kas või grillima kukkuda ja paar rüübet õlut, veini või midagi muud võtta. Tänavu läheb tööinimese auga ära teenitud vaba päev, nende rutiin nurja. Ning see pigem tõepoolest süvendab viha venelaste vastu juba kõikjal Eestis. Inimene mõtleb - kuradi venelased, nende pärast ei saa ma nüüd napsu ka võtta.
Tartu meeriks valitud tundmatust metsaelanikust (NB! Tartu linna kodulehekülg väidab endiselt, et linnapea on Laine Jänes, muahaha!) ei tahaks muidugi üldse rääkida: võtta volbriöö peoõigus ainsalt linnalt Eestis, kus see pole adumatu lällamine ja rögastamine linnaväljakuil, vaid sajandipikkuste traditsioonidega akadeemiline püha, on lihtsalt idiotism. Mnjah, aga see vennike ei tea ju ülikooli traditsioonidest midagi, sest on jätkuvalt keskharidusega elvakas. Mingu ja kuivagu Elvas, mitte ärgu rikkugu Tartu rahu. Mul on tartlasena piinlik, et reformierakondlaste meeripink enam kui 100 000 elanikuga linnas otsa sai. (Huvitav, kas ta möldis end tartlaseks?)
24.4.07
Uuga-tshaka, Vonda Shepard
Taas üks õhtupoolik Rock Cafés (täitsa huvitav - hakka või arvama, et see on saanud mu lemmikkohaks, kus argiõhtuid veeta). Sedapuhku lohistati Eestisse siis Vonda Shepard, siinmail tuntust kogunud rohkem "Ally McBealist". Tegelikult teeb naine päris vahvat muud muusikat ning on kurb, et rahvas kukkus rokkima alles siis, kui mõne teletuttava loo ära tundis. Isegi pisut kahju oli, et ta koos pisipõnniga siia tuli, mistap Wonda kohe kontserdi järel rännubussi vupsas ja kaaskonnaga Riia suunas vehkat tegi - polnud mahti intervjueeridagi.
Ent tagasisõit oli vaat et menukamgi. Ootamatult on avastatud, et Kaarli kiriku kandis tuleb ilmtingimata teed parandada: siis, kui ümber Pronkssõduri tiirutasime, vuras teetööde masinaid üksteise kannul aina juurde. Justkui positsioone võttes... Ning teisalt saabus küünalde tuledes Aljosha enda juurde üha rohkem inimesi, jättes autod siia-sinna teede äärde. Justkui ka positsioone võttes... Ümber Rahvusraamatukogu tiirutas helikopter, kiriku ümber aga autodesse topitud politseinikud, raadiosaatjad suu ees. Kogu situatsioon nägi välja ja kõlas nagu mingi halvaendeline mängufilm.
Ent tagasisõit oli vaat et menukamgi. Ootamatult on avastatud, et Kaarli kiriku kandis tuleb ilmtingimata teed parandada: siis, kui ümber Pronkssõduri tiirutasime, vuras teetööde masinaid üksteise kannul aina juurde. Justkui positsioone võttes... Ning teisalt saabus küünalde tuledes Aljosha enda juurde üha rohkem inimesi, jättes autod siia-sinna teede äärde. Justkui ka positsioone võttes... Ümber Rahvusraamatukogu tiirutas helikopter, kiriku ümber aga autodesse topitud politseinikud, raadiosaatjad suu ees. Kogu situatsioon nägi välja ja kõlas nagu mingi halvaendeline mängufilm.
20.4.07
Kummalised sissekanded ja lõbus lugemine
Kodusesse konnatiiki tagasitulek on alati põnev - mis sind seekord ees võiks oodata. Sedapuhku kuulsin, et mingi appi-tõttab-debiilne-duo oli mind otsustanud mingisugusse lapseohtu omaloomingusse pista ja isekeskis kodus kahekesi naeru kihistades kentsaka pingerea koostada. Mnjah, nö avalik-õigusetul internetiajastul ei saa ju ühtegi hullu keelata. Nii et las debiilikud lammutada, normaalsed inimesed üritavad ka siinses konnatiigis ära elada. Vähemalt on tegu nö vaiksete hulludega, kes seni kaaskodanike peal vaid vaimset vägivalda proovivad. Mis siis, et tegelikult pole neil halli aimugi, kes on need inimesed, kelle kallal nad mögisevad või mis elu nad tegelikult elavad. Thank god, tugevamatel isenditel on sellisele totrusele võimalik vaimselt ka vastu panna. Aitäh, internet, et sa peldikuseina ja antidepressandi rolli enda kanda võtsid. Vastasel juhul jääks üle vaid palvetada, et debiilduo enda iga hinnaga kuulsaks teha tahtes kirveste ja kaigastega tänavale koogerdama ei tormaks. Sest siis pole keegi kaitstud.
Aga lõbus lugemine tuleb ajakirjast Hippokrates, mis mõeldud arstidele ja patsientidele (ja mida aastate eest sotsiaalreporter olles isegi pidevalt jälgisin - huvitav lugemisvara!). Nimelt on nad avaldanud hüpohondriku käsiraamatu, mis kirjutab no näiteks anestesioloogide kohta järgmist:
Aga lõbus lugemine tuleb ajakirjast Hippokrates, mis mõeldud arstidele ja patsientidele (ja mida aastate eest sotsiaalreporter olles isegi pidevalt jälgisin - huvitav lugemisvara!). Nimelt on nad avaldanud hüpohondriku käsiraamatu, mis kirjutab no näiteks anestesioloogide kohta järgmist:
Anestesioloogi psüühika sarnaneb kirurgi omaga. Anestesioloog on teoinimene, kes peab end asjatundjaks kõigil erialadel. Kahjuks seisneb tema igapäevatöö igavas ja tüütus patsientide uinutamises ("Nüüd jääb proua Larsson magama" või "Ärgake üles, proua Larsson, ärgake üles!"). Kõigele lisaks saab ta kirurgide pideva sõimu ja kriitika osaliseks. "Kurat võtaks, ma ei saa ju edasi lõigata, patsient hakkab üles ärkama!" kirub ta. Või: "No nii, kell on juba üheksa, kaua ma pean veel ootama, miks patsient ikka veel ei maga?" Anestesioloogi selline pidev irisemine loomulikult ei rõõmusta. Küll aga rõõmustab teda see, kui olukord äkki ohtlikuks ja dramaatiliseks muutub, näiteks kui teda kutsutakse vastuvõtuosakonda kedagi elustama. Siis muutub ta äkki draama peakangelaseks, säravaks rüütliks, kes mitte küll valgel hobusel ja mõõk käes, vaid valgetes puukingades ja intubatsioonitoruga sündmuskohale lendab. Nüüd tunneb ta end nagu kala vees. Äkki oleks tal justkui neli kätt: ta paneb üles tilguti, teeb südamemassaazhi ja annab hapnikku. Need on hetked, mille nimel anestesioloog elab. Tema elavneb siis, kui keegi teine hakkab ära surema.Mul on nüüdki seda lugedes igatahes väga naljakas.
19.4.07
Welcome To Estonia...
Tere tulemast tagasi kodusele muldrikule! Mul on kuramuse kahju, et arvuti siiski jäädavalt pillid kokku pakkis ning et ma ei saa teile praegu näidata vahvaid filme ja/või pilte meeleolukast Belgia-tripist, kus seltsiks vanad lesknaised, ohtrates kogustes "Will&Grace'i" ning pidutsemised klubides, kuhu ma tõenäoliselt kunagi enam tagasi ei satu, ent kus mul sellest hoolimata endale sissepääsuks klubikaart teha tuli.
Ühes Genti lähedal asuvas Kocorico nimelises klubis valiti tol peavalurohkel reede õhtul (ausalt, ma olin veendunud, et seda maandumist ma üle ei ela - nohust paks pea ähvardas vahelduva õhurõhu mõjul lihtsalt õhku lennata) järjekordset klubimisterit. Tõesti, kõik misterihakatised nägid välja nagu Rolf Roosalu. Noh, mõni oli nagu koledam Rolf, mõni ilusam Rolf. Äkki see on mingi Kesk-Euroopa shnitt, millest ma midagi ei tea... Hmm... :) Võitis igatahes kogu klubirahva lemmik, Rolf number 3. Tema päris nimi ei jäänudki mulle meelde. Ah, kui kahju ! :)
Ning kas te olete proovinud Genti linnaväljakul istudes põrgukuumust leevendada jääkülma shampanjaga? Mina nüüd olen. Või õhtusöögist tulenevat raskust leevendada tervisliku boat-trip'iga pisikesel ja ülimaalilisel järvel? Selle koha nimi oli muide Oud Heverlee. Kusjuures kõige vingemaks aerutajaks osutusin mina - aga see oli ka mõistetav, sest belglased polnud harjunud shvipsus peaga kõikuvas paadis püsima :)
Pühapäevane Gent oli üleüldse mu vaieldamatu lemmik, sest see linn näeb välja nagu nukumajade laguun; linnaelanikud veedavad oma aega sellega, et tõmbavad selga maailma kõige jaburamad kostüümid ja kukuvad võistkonniti ümber kanali jooksma, endal käes kandik, mille peal veiniga täidetud klaas. Võidab see, kes suudab kõige vähem muidugi maha valada ja ümber kanali kõige kiiremini joosta. See oli tõepoolest üks naljakas võistlus!
Aga minu tervitused lähevad Frangile, Christianile, Annikale, Lynile, Dieterile ja eelkõige Kristole, kes mind kõik need päevad välja kannatas, viisakalt võõrustas ja kes mulle uute teleseepide headust tutvustas. Superluks! Olen kui või sees, päikest saanud, puhanud ja jõlerõõmusõnnelik. Okei, kodumaal on rõõmustamiseks põhjusi teisigi... :) Teistele riputan siinkohal tervituseks üles Jennifer Saundersi ja Dawn Frenchi ülilaheda sketshi Britney Spearsi ja Madonna ühisvideost. Muahaha!
Ühes Genti lähedal asuvas Kocorico nimelises klubis valiti tol peavalurohkel reede õhtul (ausalt, ma olin veendunud, et seda maandumist ma üle ei ela - nohust paks pea ähvardas vahelduva õhurõhu mõjul lihtsalt õhku lennata) järjekordset klubimisterit. Tõesti, kõik misterihakatised nägid välja nagu Rolf Roosalu. Noh, mõni oli nagu koledam Rolf, mõni ilusam Rolf. Äkki see on mingi Kesk-Euroopa shnitt, millest ma midagi ei tea... Hmm... :) Võitis igatahes kogu klubirahva lemmik, Rolf number 3. Tema päris nimi ei jäänudki mulle meelde. Ah, kui kahju ! :)
Ning kas te olete proovinud Genti linnaväljakul istudes põrgukuumust leevendada jääkülma shampanjaga? Mina nüüd olen. Või õhtusöögist tulenevat raskust leevendada tervisliku boat-trip'iga pisikesel ja ülimaalilisel järvel? Selle koha nimi oli muide Oud Heverlee. Kusjuures kõige vingemaks aerutajaks osutusin mina - aga see oli ka mõistetav, sest belglased polnud harjunud shvipsus peaga kõikuvas paadis püsima :)
Pühapäevane Gent oli üleüldse mu vaieldamatu lemmik, sest see linn näeb välja nagu nukumajade laguun; linnaelanikud veedavad oma aega sellega, et tõmbavad selga maailma kõige jaburamad kostüümid ja kukuvad võistkonniti ümber kanali jooksma, endal käes kandik, mille peal veiniga täidetud klaas. Võidab see, kes suudab kõige vähem muidugi maha valada ja ümber kanali kõige kiiremini joosta. See oli tõepoolest üks naljakas võistlus!
Aga minu tervitused lähevad Frangile, Christianile, Annikale, Lynile, Dieterile ja eelkõige Kristole, kes mind kõik need päevad välja kannatas, viisakalt võõrustas ja kes mulle uute teleseepide headust tutvustas. Superluks! Olen kui või sees, päikest saanud, puhanud ja jõlerõõmusõnnelik. Okei, kodumaal on rõõmustamiseks põhjusi teisigi... :) Teistele riputan siinkohal tervituseks üles Jennifer Saundersi ja Dawn Frenchi ülilaheda sketshi Britney Spearsi ja Madonna ühisvideost. Muahaha!
16.4.07
Tervitused kuumad palmisaarelt! :)
Okei-okei, valetasin! Tegelikult pole ma sugugi kuumal palmisaarel, vaid hoopiski kuumas-kuumas Belgias. Hetkel Brüsselis, aga viimaste päevade jooksul ka Leuvenis, Gendis ja paljudes väikestes külakestes, mille nimed ei jäänud meelde ning mida minusugusel Põhja Konnal on täiesti võimatu ka hääldada. Kui ma just kõripõletikku ei põe. (Mnjah, mõni arvab muidugi tänini, et Gent on Saksamaal:)) Minu uus sõbranna on neil päevil keegi vana lesknaine Clicquot, kelle näolapp ehib jääkülmi shampanjapudeleid. Nämma! Homme õhtul tagasi, küll siis saan jututada :)
10.4.07
Haigusrindel muutusteta :(
Mulle tundub, et pigem hullemaks läheb kui vastupidi. Nüüd on nina ka punane nagu purjus jõuluvanal ja pealuud täidab tatimeri. Pea käib ringi ja kõrvad kohisevad. Ma vist lähen ja ostan ise endale va kalmistukoha ära. Siis teistel hooleta! No kurat, kuhu see kevad ükskord ometi jääb?
9.4.07
Kuidas m-i-t-t-e terveks jääda
No kui te juhtumisi e-i taha tuulisel kevadel terve püsida ning naudite tilkuvat nina, kipitavat kurku ja valutavaid silmi, siis soovitan teil kindlasti täna öösel lahtise aknaga magada. Sest tänane öö pidi tulema viimaste aegade külmem. Ise tegin seda eelmisel ööl - oli ka parajalt krõbe. Nii krõbe, et varahommikul olid autoklaasid hoovis härmas. Kuradi idioot ma ikka olen! Aga ega sellest siis veel piisa - täiusliku naudingu saavutamiseks tuleb hoolitseda sellegi eest, et teie töölaud oleks kuklasse puhuva konditsioneeri all. Ja istuge seal võimalikult kaua. Nüüd on minu sõpradeks Vipise ninatilgad ja Goldrex. Ja üks südant soojendav soovitus läbi nina kurku sügada. Tnx! :(
Empsile suur änu kahe postkaardimeenutuse eest. Ühel neist olid briti mutikesed, kellest üks hüppas keksu, teised passisid niisama. Ning tekst ütles: "Growing old is inevitable, growing up is optional." Teisel postkaardil passisid kaks siilikest ülekäiguraja ees ja vaatasid neist mööda kihutavaid autosid, ise soovides üle tee minna. Lisatud tekstike andis mõtte: "If zebra could not make it, do we have a chance?"
Ja Maris - palju õnne sünnipäevaks ometi! Miskipärast kangastub mul perversne Johnny Logan aastate tagant: "What's another year..." :)
Empsile suur änu kahe postkaardimeenutuse eest. Ühel neist olid briti mutikesed, kellest üks hüppas keksu, teised passisid niisama. Ning tekst ütles: "Growing old is inevitable, growing up is optional." Teisel postkaardil passisid kaks siilikest ülekäiguraja ees ja vaatasid neist mööda kihutavaid autosid, ise soovides üle tee minna. Lisatud tekstike andis mõtte: "If zebra could not make it, do we have a chance?"
Ja Maris - palju õnne sünnipäevaks ometi! Miskipärast kangastub mul perversne Johnny Logan aastate tagant: "What's another year..." :)
8.4.07
Teguderohked munavõttepühad
Kahju, et ma alati siis sissekandeid ei tee, kui mingid sel hetkel endale olulised mõtted pähe hüppavad. Sest need mõtted suudavad ju õige pea kohalt kihutada. Allpool esitatud sissekanne on see lugu, mis juba teist nädalat on mind kummitanud. Huvitav, et ma seda kusagilt mujalt ei kuule, kui vaid Uno raadiost (ja sestap üksnes autos). Veider. Teine laulusoovitus tuleb tänaõhtusest ajast. Jube superstaari-saade võimaldab vähemalt ohtralt Sony Ericssoni reklaami vaadata-kuulata, kus kõlab üliarmas lugu. Uurisin välja, millega on tegu. Lugu pärit aastast 1970. Rotary Connection ja Minnie Ripperton "Want You To Know". Ent olgem veelgi täpsemad. Reklaamis kõlab tegelikult selle kunagise pala kaver, mille on meisterdanud punt nimega The Freelance Hellraiser. Oi hea. Mitte siis nimi, aga lugu. Ka uues kuues.
Tänavustel munavõtteil oli kaks märgusõna - DVD-kogu laiendamine ja pub-crawling Klassiõega. Avastasime, et Tallinnas on ikka igasuguseid kohti, mida me kumbki miskipärast kuigi sageli ei külasta. Nüüd, mil ära käisime, tuli meelde, miks see nii on. Lühikokkuvõte? Proovime telegramm-stiili.
Tänavustel munavõtteil oli kaks märgusõna - DVD-kogu laiendamine ja pub-crawling Klassiõega. Avastasime, et Tallinnas on ikka igasuguseid kohti, mida me kumbki miskipärast kuigi sageli ei külasta. Nüüd, mil ära käisime, tuli meelde, miks see nii on. Lühikokkuvõte? Proovime telegramm-stiili.
Episood 1. Neljapäev. Stseen 1. Deja vu. Aastane sünnipäev. Vahva ja rahvarohke. Peagi umbne ja rahvarohke. Kaua ikka jõuab vahuveini ja/või Cuba Libret limpsida? Stseen 2. Hollywood. Tanel Padari kontsert. Laval alles kella poole kahest. Ent see ei seganud, sest VIP-korrusel shnibistatud Cuba Libred võimaldasid all tantsujalga keerutada ja go-go girl'ide tantsuplatvormilt otse suhu valatavat Sprite'i-viina segu mekkida. Pealegi oli kontsert ise vinge. Polegi ammu live-muusika järgi jalga keerutanud. Liiatigi siis veel The Suni. Äge. Steen 4. Intermezzo. Tualetipeatus Valli baaris. Stseen 5. Ööklubi Angel. Rahvarohke, ent ikkagi lõbus. Varahommikune klubivõileib kohvikus (ma ei jätnud jonni ja erinevalt Klassiõest keeldusin veel teele üle minemast). Eesriie.
Episood 2. Reede. Stseen 1. Tatrapuder Klassiõe juures. Intermezzo. DVD "Ida-Lääs". Tõsiselt hea film. Imelik, et ma seda varem pole kunagi vaatama juhtunud. Stseen 2 (märksa hiljem). Lounge 8. Mitmevärvilised kokteilid ja eksperimenteerimine, milline jook võiks pälvida meie lemmiku tiitli. Sedapuhku sellist veel ei tuvastanud, aga erinevalt Klassiõest sain mina valgusfoori kokku. Tuleb tagasi minna. Stseen 3. Kolumbus Krisostomus. VLÜ kontsert. Ainsad, kes esimesel pilgul kontingenti ei sobitunud, olime meie. Peagi ei pannud me seda enam tähele. "Nõia elu" ju. Juba teine live-kontserdi jalakeerutus. Sellega võib ära harjuda. Stseen 4. Kiikasime ka Angelisse. Jälle. Igav-igav. Kodudesse laiali. Eesriie.
Episood 3. Laupäev. Intermezzo. (Kuidagi vara, kas pole?) DVD "James Bond ja Casino Royale". Ühelt poolt tore, teisalt kohati veniv - eelkõige lõpp. Stseen 1. Rock Cafe. Reamonni kontsert. Väga vinge bänd. Huvitav, miks ma neile varem tähelepanu pole pööranud? Vinge-veel vingem-väga vinge. (Kuulge, jälle üks live-kontserdi tantsujalg. See stoori hakkab ennast kuidagi kordama. Samas, võib-olla ongi see mu jutustust läbiv peenike punane joon.) Stseen 2. Angel. Ansambli Laine live. (Jälle!) Huvitav, kui vanad nad tegelikult on? Eesriie.
Aplaus ja kojuminek. Tuli meelde, et lõõgastusele järgneb töö... Peab ju lõõgastusele kulutatu kunagi tagasi teenima :)
Maarja ja Traffic "Meie laul"
kui su käed on külmad
lähemale mulle poe
sind alati võin soojendada
sõna lausumata
mulle näidata sa võid
mida tunned kui sind hoian
keegi ei ole veel
ära eksinud sel teel
vead andeks anda me
saame teineteisele
küsimustel vastused
kahekesi leiame
las peatub aeg
sel ööl
see laul on meist
kes on leidnud teineteist
keera raadio valjemaks
sest seal kõlab meie laul
kõik on kui peab
meile mõeldud on need read
igal hetkel ta meid saadab
see laul on meie
alguses
ühtemoodi me
ootasime
tagasi veel tundeid hoidsime
oma pilgud nüüd me
päikse poole pöörame
ja varjud meie taha jäävad
keegi ei ole veel
ära eksinud sel teel
vead andeks anda me
saame teineteisele
küsimustel vastused
kahekesi leiame
las peatub aeg
sel ööl
see laul on meist
kes on leidnud teineteist
keera raadio valjemaks
sest seal kõlab meie laul
kõik on kui peab
meile mõeldud on need read
igal hetkel ta meid saadab
see laul on meie
lähemale mulle poe
sind alati võin soojendada
sõna lausumata
mulle näidata sa võid
mida tunned kui sind hoian
keegi ei ole veel
ära eksinud sel teel
vead andeks anda me
saame teineteisele
küsimustel vastused
kahekesi leiame
las peatub aeg
sel ööl
see laul on meist
kes on leidnud teineteist
keera raadio valjemaks
sest seal kõlab meie laul
kõik on kui peab
meile mõeldud on need read
igal hetkel ta meid saadab
see laul on meie
alguses
ühtemoodi me
ootasime
tagasi veel tundeid hoidsime
oma pilgud nüüd me
päikse poole pöörame
ja varjud meie taha jäävad
keegi ei ole veel
ära eksinud sel teel
vead andeks anda me
saame teineteisele
küsimustel vastused
kahekesi leiame
las peatub aeg
sel ööl
see laul on meist
kes on leidnud teineteist
keera raadio valjemaks
sest seal kõlab meie laul
kõik on kui peab
meile mõeldud on need read
igal hetkel ta meid saadab
see laul on meie
4.4.07
Mina ja tehnika - appi, hoidke meid lahus!
Nüüd siis otsustas minu Mäkktopp mind taas pikalt saata ja lõpetas eile õhtupoolikul tegevusega. Grr, esmalt diktofon, nüüd läpakas. Huvitav, mis järgmiseks? Kodus lendab kineskoop näkku? Kohvimasin löratab kohvi kassile selga? Külmkapp ja pesumasin hüppavad öösel mulle voodisse ja teevad kambaka? Mnjah, pidanuks elektrikuks õppima. Nüüd oskan vaid kätega vehkida ja öelda nii nagu teadustas mu hangunud arvuti - panic: now we're haning here...
Viisin masina esindusse. Te ei kujuta ette, millise malbe naeratuse ja meeldiva hääletooniga nad teatavad: hmm, tõenäoliselt on see kõvaketas. Küsin, kas andmeid taastada saab. Vastus kõlab nii (muuseas, säilib malbe naeratus!): no garantiid ei anna teile küll keegi, aga homme helistame ja küsime, millise uue kõvaketta me teie arvutile paneme. Huvitav, KUS nad seda küll õpivad!
Nüüd kiusan teid brittide "Superstaariga". See on lihtsalt nii vaimustavalt naljakas, et te lihtsalt peate seda nägema. Eesti-versioon mulle sellegipoolest ei meeldi. Õnnetu kodune katsetus.
Viisin masina esindusse. Te ei kujuta ette, millise malbe naeratuse ja meeldiva hääletooniga nad teatavad: hmm, tõenäoliselt on see kõvaketas. Küsin, kas andmeid taastada saab. Vastus kõlab nii (muuseas, säilib malbe naeratus!): no garantiid ei anna teile küll keegi, aga homme helistame ja küsime, millise uue kõvaketta me teie arvutile paneme. Huvitav, KUS nad seda küll õpivad!
Nüüd kiusan teid brittide "Superstaariga". See on lihtsalt nii vaimustavalt naljakas, et te lihtsalt peate seda nägema. Eesti-versioon mulle sellegipoolest ei meeldi. Õnnetu kodune katsetus.
2.4.07
Hommikuti on külm
Varast hommikut, kallid kuulajad... Eee, lugejad... Eee, whatever! Arvestades asjaolusid, võib pöördumine vabalt ka "kuulajad" olla, sest mida muud ma nii vara ikka ärkvel teen :) Nädalavahetus on möödas ja nagu alati vaevab mind küsimus, kuhu see küll kadus - mitte ei tea. Tean vaid seda, et eile oli üks viimaste aegade koledamaid päevi. Kõik läks halvasti. Absoluutselt kõik. Õhtul töölt koju sõites jubenaersin endamisi, et nüüd teen kindlasti autoga ka avarii, sest kõik oli juba niigi masendav. Nii see õnneks ei läinud. Järelikult pole veel kõige lootusetum juhtum. Tean ka seda, et tehnikat ma enam ei usalda. Kõtt! Ning tean, et hing on haige. Igatsusest vä? Tõenäoliselt. Tõenäoliselt. Mnjah. Mis toimub?
Subscribe to:
Posts (Atom)