






Ka igavad teosed õpetavad midagi, kasvõi seda, et nendest tuleb eemale hoida.
To see a world in a Grain of Sand,Mulle tuli see William Blake'i kirjutatu jälle meelde... Ning kuidas on võimalik, et ükskõik millise raadio avan, tuleb sealt "Meie lugu". Täitsa kentsakas. Lahe!
And a Heaven in a Wild Flower,
Hold Infinity in the palm of your hand,
And eternity in an hour.
Anestesioloogi psüühika sarnaneb kirurgi omaga. Anestesioloog on teoinimene, kes peab end asjatundjaks kõigil erialadel. Kahjuks seisneb tema igapäevatöö igavas ja tüütus patsientide uinutamises ("Nüüd jääb proua Larsson magama" või "Ärgake üles, proua Larsson, ärgake üles!"). Kõigele lisaks saab ta kirurgide pideva sõimu ja kriitika osaliseks. "Kurat võtaks, ma ei saa ju edasi lõigata, patsient hakkab üles ärkama!" kirub ta. Või: "No nii, kell on juba üheksa, kaua ma pean veel ootama, miks patsient ikka veel ei maga?" Anestesioloogi selline pidev irisemine loomulikult ei rõõmusta. Küll aga rõõmustab teda see, kui olukord äkki ohtlikuks ja dramaatiliseks muutub, näiteks kui teda kutsutakse vastuvõtuosakonda kedagi elustama. Siis muutub ta äkki draama peakangelaseks, säravaks rüütliks, kes mitte küll valgel hobusel ja mõõk käes, vaid valgetes puukingades ja intubatsioonitoruga sündmuskohale lendab. Nüüd tunneb ta end nagu kala vees. Äkki oleks tal justkui neli kätt: ta paneb üles tilguti, teeb südamemassaazhi ja annab hapnikku. Need on hetked, mille nimel anestesioloog elab. Tema elavneb siis, kui keegi teine hakkab ära surema.Mul on nüüdki seda lugedes igatahes väga naljakas.
Episood 1. Neljapäev. Stseen 1. Deja vu. Aastane sünnipäev. Vahva ja rahvarohke. Peagi umbne ja rahvarohke. Kaua ikka jõuab vahuveini ja/või Cuba Libret limpsida? Stseen 2. Hollywood. Tanel Padari kontsert. Laval alles kella poole kahest. Ent see ei seganud, sest VIP-korrusel shnibistatud Cuba Libred võimaldasid all tantsujalga keerutada ja go-go girl'ide tantsuplatvormilt otse suhu valatavat Sprite'i-viina segu mekkida. Pealegi oli kontsert ise vinge. Polegi ammu live-muusika järgi jalga keerutanud. Liiatigi siis veel The Suni. Äge. Steen 4. Intermezzo. Tualetipeatus Valli baaris. Stseen 5. Ööklubi Angel. Rahvarohke, ent ikkagi lõbus. Varahommikune klubivõileib kohvikus (ma ei jätnud jonni ja erinevalt Klassiõest keeldusin veel teele üle minemast). Eesriie.
Episood 2. Reede. Stseen 1. Tatrapuder Klassiõe juures. Intermezzo. DVD "Ida-Lääs". Tõsiselt hea film. Imelik, et ma seda varem pole kunagi vaatama juhtunud. Stseen 2 (märksa hiljem). Lounge 8. Mitmevärvilised kokteilid ja eksperimenteerimine, milline jook võiks pälvida meie lemmiku tiitli. Sedapuhku sellist veel ei tuvastanud, aga erinevalt Klassiõest sain mina valgusfoori kokku. Tuleb tagasi minna. Stseen 3. Kolumbus Krisostomus. VLÜ kontsert. Ainsad, kes esimesel pilgul kontingenti ei sobitunud, olime meie. Peagi ei pannud me seda enam tähele. "Nõia elu" ju. Juba teine live-kontserdi jalakeerutus. Sellega võib ära harjuda. Stseen 4. Kiikasime ka Angelisse. Jälle. Igav-igav. Kodudesse laiali. Eesriie.
Episood 3. Laupäev. Intermezzo. (Kuidagi vara, kas pole?) DVD "James Bond ja Casino Royale". Ühelt poolt tore, teisalt kohati veniv - eelkõige lõpp. Stseen 1. Rock Cafe. Reamonni kontsert. Väga vinge bänd. Huvitav, miks ma neile varem tähelepanu pole pööranud? Vinge-veel vingem-väga vinge. (Kuulge, jälle üks live-kontserdi tantsujalg. See stoori hakkab ennast kuidagi kordama. Samas, võib-olla ongi see mu jutustust läbiv peenike punane joon.) Stseen 2. Angel. Ansambli Laine live. (Jälle!) Huvitav, kui vanad nad tegelikult on? Eesriie.
Aplaus ja kojuminek. Tuli meelde, et lõõgastusele järgneb töö... Peab ju lõõgastusele kulutatu kunagi tagasi teenima :)