Maikuu, suur toomepuu..

Ja ongi mai 2010 läbi. Mitte et see suurt pilti silmas pidades midagi erilist tähendaks - sest midagi suurt, laineid murdvat või keret raputavat ju ei toimunud (v.a rõõmustav tõdemus selle kohta, et olen ikka terve kui purikas) -, ent iga uus algav kuu toob kultuuripealinna aasta lähemale. Tööd on vaja veel meeletult teha: kui mais esitlesime kolme neljandikku progammist Eestile, siis juba kahe nädala pärast teeme seda Helsingis maailmale. Enne veel aga ootan põnevusega eelolevat nädalavahetust, mil viin Eesti meedia Istanbuli. Loodetavasti saab korraks ka ise hinge tõmmata ning vaadata, kas Istanbul on 2004. aastaga võrreldes väga muutunud, s.t kas ma olen sellesse hiidlinna hakanud kuidagi teisiti suhtuma.

Vahepeal olen jõudnud nii mõndagi positiivset ja kultuurset kogeda. Näiteks Ridley Scotti "Robin Hood", kus peaosades Russel Crow ja Cate Blanchett. Nii mõnegi arvates on Scott oma eepilisuseihaga küll üle piiri läinud ning kogu lugu oma suurte pintslitõmmetega naeruvääristanud, aga kõik oleneb ju sellest, mis elamust kinno otsima lähed. Võis rahule jääda küll. Pealegi, polegi väga-väga kaua üksi kinos käinud. Kummaline kogemus, sest tavaliselt saad kaaslas(t)ega kinost lahkudes nähtu üle arutada - ikkagi jagatud kogemus -, aga noh, sedapuhku siis niiviisi.

Kultuurinädal tõi ka kiire ja toreda kutse Kumusse, et heita pilk kaasaegsele Eesti kunstile (ma sellest suurt midagi arvata ei oska, aga vähemalt on Jaan Toomiku seksiviiteist pakatavad maalid üle kiigatud - mnjah!), viis kalli Maiani plaadi "Õnneleid" esitlusele (imeliselt helge plaat, mille loonud imeliselt head Eesti džässmuusikud) ning tõi muidugi Eurovisiooni. Kaks korda (sest teise poolfinaali ajal oli Maiani plaadiesitlus minule täiesti uues ja seniavastamata Tam Galeriis kodu lähedal). Ega ma suurt muud lisada oska, kui Kairega kolmapäeva hommikul "Terevisioonis" ütlesime:

"Lõppude-lõpuks on ikkagi nii, et tuleb see õhtu kätte, istume televiisori ees, sõbrad on koos, lamisevad, naeravad, heidavad musta huumorit, aga samal ajal vaadatakse. Minu jaoks on vahva see, et see on kord kokkusaamine, mahaistumine /---/ ja hiljem siis irvitamine," rääkis ETV saates "Terevisioon" Andri Maimets, kes oli enda sõnul eile õhtul ennustanud ära seitse edasipääsejat kümnest.

Ma küll ei nõustu, et ERRi uudisteportaal mind järjekindlalt fänniks kutsub, aga täpselt nii see oligi ehk teisisõnu, kõige olulisem, et head sõbrad said telerite ümber üle Eestimaa kokku ning tundsid end hästi - ise samal ajal ägedalt vaieldes ja punkte jagades. Okei, mina ei tundnud end võib-olla mitte kõige paremini, aga ega nüüd häda ka midagi ei olnud. :) Ja õhtu lõpuks sai veel sõprade pilli järgi tantsu vihtuda. Tore ju!

Hommikumeeleolu

Robyn 'Dancing On My Own' (Official Video) from Robyn on Vimeo.

City-break kallisse kodulinna

Ma lihtsalt ei satu Tartusse. Mitte et ma ei tahaks. Ma lihtsalt ei jõua end kuidagi sundida sinna minema. Sest laupäevad on tööelevandi ainsad enda ja koduga olemise päevad. Ja pühapäevad lähevad nii kiiresti, et juba tulebki mõelda sellele, mis järgmisel nädalal ees ootab. Viimasel ajal pole laupäevi-pühapäevi muidugi endalegi jäänud, sest needki on olnud tööga seotud.

Seda suurem oli mu rõõm, kui end laupäeval üle pika aja viimaks kokku võtsin (tervis lihtsalt nõudis, et end Tartusse viiksin) ning läbi suvise Eesti kodupaika vurasin, samas liikluskaamerate vaateväljas püüdlikult spidomeetrit haarata püüdes - äkki olen jälle ühe kilomeetertunnikese järjekordsele fotosessioonile lähemale lipsanud. Suutsin end vist ohjata.

Ent Tartusse sõitsin rõõmuga kas või ainuüksi selleks, et oma ema ja õega aega veeta. Sest nad on minu kallis ja väga lähedane perekond. Ja mul on hea meel selle üle, et meie perekond nii tihedalt läbi käib, end teineteise tegemistega kursis hoiab ja hoolib. Isegi siis, kui end aeg-ajalt kaugele pealinna kadunud rongapojana tunnen, teavad nad, et olen alati olemas - rohkem ajast küll täpselt nii kaugel kui lähim telefon, sel nädalavahetusel aga täiesti füüsilisel kujul ja kombel.

Ja kokkuvõte - lihtsalt fantastiline! Lisaks õetütre Anni ärasilmamisele ja asjaolule, et suutsin talle salaja kõrva sosistada, et just mina olen tema lemmikonu (eat that, venna!), jõudsime isegi ühiselt Eesti laulu peo 100. aastapäevale pühendatud kontserdile Maarja kirikusse (okei, EPA võimlasse), kus Mamma täiest hoost laulda hõiskas, trumm mürtsus ja pasun üürgas. Ma ei tea muidugi, mida arvata Mattiase otsusest kultuuriminister Laine Jänese kõne ajal väsinult, ent siiski enesekindlalt "blaa-blaa-blaa-blaa!" teatamast, aga muus osas oli üks ütlemata lõbus rahvusromantilise naivismi vaimus veedetud õhtupoolik, mille lõpetas niisama kodusolek, hea vestlus ja maitsev vein.

Emme (koertega) ja Mattias (rattaga).

Pühapäeva aga värskendas ema ja minu ühine otsus pisut Tartu kohvikuid külastada. Piinlik tunnistada, aga minu äraolekul on Tartust saanud vist Eesti kohvikukultuuri koht number Üks ning mina ei teadnudki seda. Nüüd aga tean, et suvel võib kunagises kodulinnas ilmselt ülimõnus olla - väliterrassidel veini rüübata, mõistliku hinnaga praade pugida. Kui oskaks vaid tänavused üliogarad sääseparved endast eemal hoida...

Eks teinekord kohtun ka sõpradega... :) Panen siia ka ühe fotomeenutuse ühest mõnusast sõprade õhtust - seda küll mitte Tartus, vaid päikseloojanguhurmas Tallinnas.

Ahjaa, veel Helsingist

Soome poole purjetades küsis kolleeg E mu käest, kas mulle meeldiks Helsingis töötada. Ei, vastasin spontaanselt. Miks? Sest mulle ei meeldi Helsingi, teatasin uhkelt. Ent hiljem imelise päikese käes linnas jalutades, Senati väljakult Mannerheimi teele patseerides ja seda-no-teate-küll-seda-mõnusat parki läbides tuli mulle E küsimus uuesti meelde. Võib-olla olen Helsingi suhtes aastaid ülekohtune olnud. Võib-olla olen oodanud sealt midagi sellist, mis mind ootab ees Londonis. Või New Yorgis. Barcelonas. Prahas isegi. Ent Helsingi on teistsugune. Ta on ilus, viisakas ja rahulik. Nagu selle elanikud - viisakad ja veel aeglasemad kui meie. Tõsi, võib-olla hakkaks mul igav ainuüksi Helsingis elada, aga sealse töötasu eest saab ju mõne ülalmainitud sitibreigi ikka teha... Ning hiljem laevale tagasi jalutades lõi mulle ühtäkki selgeks, miks mulle Helsingi ei meeldi. Sadama pärast. Selle vastikult väikese, õllest ja longerost läppunud jõminat ja täis, eemal ja nurga taga asuva Länsiterminaali pärast, mis on olnud aastaid eestlaste sisenemispaik (ja soomlaste väljumiskoht!). Just see kuvand on mu mällu säärase sallimatuse pitseri vajutanud - hoolimata sellest, et olen oma elu jooksul ohtralt teisigi sadamaid kasutanud ning lennujaama kaudu saabunud.

Suvi! Nii siin- kui sealpool Soome lahte!

Juba teist päeva ei tunne Tallinna enam äragi: nappides rõivastes vastutulijad naeratavad kahtlaselt avalalt, peesitavad jäätist limpsides pargipinkidel ja põõnutavad ei-tea-kust ühtäkki suureks kasvanud murul, tänavakohvikud on rahvast täis ning öine vihm on linnaõhu imeliselt värskeks löönud... Suvi! Olgugi petlik ning võib-olla kohe taas külmalaine ees kaduv. Ikkagi on olnud kaks imelist päeva (palju sa neid siinses parasvöötmes ühe aasta jooksul ikka kohtad, eks!).

Täpselt samasugune, ehkki pisut kargem ilm ootas mind eile ees Helsingis, kus kuu aja pärast saab teoks kultuuripealinna tänavune suurim välisturundusüritus, Senaatintori pidu. Võite isegi mõista, et silkasin päevaks üle lahe töökoosolekute tõttu. Ometi oli mul tagasisõidu eel aega, et viimaks ometi ka Kiasmasse jõuda - mõelda, olen Helsingis vist oma öljard korda viibinud, ent Kiasmasse pole iial sattunud. Nüüd siis viimaks võtsin kätte, sain kaheksa euro eest pruuni K-kleepsu rinda ning lasin end kunstist kaasa haarata.

Kes Kiasmas käinud pole (okei, ma olin kindlasti ise see viimane eestlane), see teadku, et tegu on samaaegselt mitmest erinevast näitusest koosneva kompleksse kunstihoonega. Ega ma päris hästi mõistnud, kas seal on ka mõni püsiekspositsioon...  Ilmselt mitte.

Seekord oli fookuses rootslanna Denise Grünsteini fotonäitus "Figure Out", mille sõnum oli lausa liigutavalt lihtne - hea vaataja, mõtle ise välja, mida ja milleks... Ent tema fotodes oli miski müstiline lumm. Ei mina viitsinud suurt juurelda, mida ja milleks. Ma lihtsalt vaatasin neid Taani salapärastes metsasügavustes lavastatud fotosid ja tundsin, kuidas need naelutavad su paigale... Tõeline "pildi sisse minek". Grünsteini näituse teine osa keskendus (just naise) juustele, mis lääne kultuuriruumis pidavat võimu ja erootika sümboliks olema. Fotod rääkisid selle metafoori eest ise: fotod lämmatavatest juustest, juukselõikusest, juustekaost, juuste välja tirimisest ning sugestiivne videoinstallatsioon juuste tagasi pähe "kasvamisest".

Teine suurnäitus kandis pealkirja "It's a Set-up" ja koosnes ühtekokku enam kui neljakümne kaasaegse kunstniku tööst. Üks tähelepanu pälvivam taies oli sel näitusel näiteks ungarlanna Hilda Kozari "Õhk" / "Air", mis koosnes kolmest akrüülkerast, kuhu oli "püütud" Helsingi, Budapesti ja Pariisi lõhnad. Kera sisse ronides nägid minutilist videoinstallatsiooni iga linna tänavapildist ja võisid nuusutada, kuidas üks või teine linn lõhnab. Hoolimata põnevast ideest lõhnas kerade sees lihtsalt kolme erineva parfüümi järgi. :) Teine silma jäänud töö oli aga Johanna Lecklini "Lugude kohvik" / "Story Café" - see oli tuba täis telereid, milles igaühes jooksis videolugu erineva inimesega, kes oma lugu jutustas. Pane aga klapid pähe ja kuula lugu ära. Nii muutusid lugusid kuulvad vaatajad osakeseks installatsioonist, luues lugude rääkijaile (teleris) tänuväärse kuulajaskonna (lives) ja tekitades igaüks eri nurgas istudes tõelise Lugude kohviku. Miks mitte sarnast kontseptsiooni ka kultuuripealinna mereäärsete lugude puhul kasutada?

Ehkki näitus reklaamis ka eestlanna Kristina Normanni skandaalset Kuldsõdurit ei leidnud ma seda kuskilt. Ilmselt oli öö varjus ... mujale viidud. :) Küll aga pahandas mind näituse "It's a Set-up" ametlikus raamatus kirjas olnud lause: Estonia became independent in 1920. Et tegu oli poliitkultuurilise taustaseletusega Normanni enda näitusele, siis tundub kummaline, et kunstnik valeinfot levitas või enda kohta käiva materjaliga ei tutvunud.

Kultuuri, tormi ja hingerahu

Mul on hea meel, et olen suutnud end kultuuris kodus hoida - mõne aja eest endale pühalikult antud lubadus olla taas kultuurselt aktiivsem ka väljaspool tööaega ning tõepoolest üritada end kultuuriüritustele vedada on seni sujunud. Nii põlgasin ära - ega häbene seda tunnistada - võimaluse "Ühtse Eesti" idiootlikku propagandapidu külastada ning seadsin sammud hoopis Artisesse Michael Haneke filmi "Das weisse Band" / "Valge lint" esilinastusele.

Ega ma tõtt-öelda suurt oodata osanud. Jah, "Funny Games" ja selle kaasajastatult räigem remake on eredalt mällu sööbinud. Ja "Klaverimängija" samuti. Võib-olla seepärast arvasin ka Haneke käekirja tundvat. Ent säärast, te vabandage mind, üheülbalist kinojutustust ma küll ei oodanud. Veider, hiljem sünopsist lugedes jäi mulje, et meid kutsuti hoopis ühe teise Haneke ühte teist "Valget linti" vaatama - sinna kirjutatud salapärased kuriteod, pealtnäha igava ja unise külakese sisemuses mäslev viha, varjus hoitud lapsepilastus, abielurikkumised ja laste sadismiiha oli peidetud mittemidagiütlevusse ning rüütatud naiivsevõitu kooliõpetaja hirmigavasse jutustusse. Võib-olla suutnuksin ma seda leebemalt võtta, kui vaatajateni oleks jõudnud korralik koopia, mis võimaldanuks juba avaminuteil filmi siseneda. Ent juhtus nii, et esimesed 16 minutit ajasid heliriba, pildijada ja eestikeelsed subtiitrid igaüks oma asja. Ega kohtunud enne 16ndat minutit kordagi. Tõsi, kino küll vabandas, aga niisugust filmi tahaks juba avakaadreist nautida... Ehk siis mõistnuks paremini. Võib-olla.

Hoolimata ülitoredast E ja L-i sünnipäevapeost jäi reedest ometi mõru maik suhu. Kui ma oma mälus ringi tuulan, siis on seda viimasel ajal palju juhtunud. [...] Nii tõmbasin reedele purjed peale ning seilasin täistuules pühapäevani, nautides sõbralikku laupäeva, restoran Aia ülihead menüüd ja toredaid sõpru, kõrvus just see laul (ehkki laul on hea, on see minu jaoks kihvtine...)



Pühapäeva õhtu tõi kaua oodatud hingerahu tagasi (aitäh selle eest!) ja lubab tööloomal taas edasi rabada - peagi alustab trükikoda minu ja kahe K ühise lapsukese menetlemist. Kaua tehtud - kaunikene! Või siis ?

Nuta või jäta... Labased reklaamid jälle väljas

Väga masendav.

Kultuuriannuseid siit ja sealt nurgast

Täna leidis lõppakordi üks mu lapsukesi, kultuuripealinna, Eesti Teatri Agentuuri ja Tallinna linnateatri ühine näidendivõistlus "New Baltic Drama". Hoolimata jubedast (ikka väga jubedast!) ilmast tegime selle seekord teoks vastavalt meie ideele mereäärsetest lugudest. "Seekord" ütlen seepärast, et kui konkursi välja kuulutasime, soovisime selle ühildada agentuuri sünnipäevaga ning teha üks tore pidu lõkke ja pirukatega Kalasadamas. Olen tänini veendunud, et toonane ilm, see vihm ja maru oleks nii külalised kui meedia uperkuuti merre lennutanud. Nii kolisime sel oktroobripäeval hoopis agentuuri ärklikorrusele sooja.

Ent täna otsustasime maru trotsida ning väljakuulutamise siiski Suurel Tõllul ära teha. Ja äraolemine oli ülimõnus - ei, mitte jäämurdja tekil, vaid ikka laevakõhus peidus. Päris põnev - kohati isegi romantiliselt õdus - on seesuguseid väljakuulutamisi korraldada, endal põrand jalge all kergelt kõikumas ning taustaks vastu rauda pekslevate lainte ragin. Aga sees on soe, toredad inimesed, liha- ja seenepirukad, aurav kohv ning šokolaadikook. :) Ja muidugi minu õnnesoovid Martin Algusele, kes eestlastest esikoha sai.

Teatrit jagus nädalavahetussegi. Okei, Lounge'i taasavamine, Elukunstniku hilisem sünnipäevapidu Pirita teel ning sellele järgnenud volbritrall Klubis liigituvad rohkem eluteatri alla, aga pühapäev seevastu oli teatrirohke - esmalt Katsi ja Triinega "High School Musicalile" ning seejärel juba Kati väärika taktikepi all Põhjamaade Sümfooniaorkestri laste- ja noortekontserdile Estonias.

Ega ma "HSM" kohta muud tahagi tegelikult öelda, kui seda, et ma ei nõustu Postimehe noore ajakirjaniku arvustusega, kus tükile pandi süüks liigset läägust ja roosamannat. Küsimus on ju pelgalt selles, milliste ootustega sa säärasele noortemuusikalile lähed. Hoolimata vingest rahalaeva staatusest, mis sel projektil Disney kompaniile on (ja sugugi mitte muusikali, vaid sellele eelnenud ekraniseeringute ning kõrvaläri - bränditud kleepsuvihikute, märkmike, pastakate, muu pudipahna - tõttu) ei tuleks siit muusikaliilma kõrgpilotaaži oodata. Õigemini - oleks naeruväärselt lühinägelik sellist mõtet üleüldse mõlgutadagi.

Pigem väärib nautimist, millise innuga lapsed sellele tükile kaasa elavad ning põlevil silmadega superstaari-Otti õgivad. Nii muutus "HSM" hoopis põnevaks pilguheiduks 2010. aasta Eesti noorte iidolilma. Ja lisaks oli tegu täiesti okei tantsu und tralliga - Ott, muide, näitleb mõnusalt ega ürita olla keegi, kes ta pole (kas või Zac Efron). Ja tema lauluhäälele leidub minust paremaidki kiitjaid.

* * *

Põhjamaade Sümfooniaorkestri tunniajasel kiirkursusel sümfooniailma (Max Bruchist Arvo Pärdini ) ei jõua praegu lihtsalt peatuda (ehkki vioolal soleerinud iisraellane Avri Levitan oli lihtsalt vaimustav), nii nagu ka eile õhtul Solarise kinos nähtud psühholoogilisel põnevikul "Suhtter Island" (USA 2010, rež Martin Scorsese, peaosas Leonardo DiCaprio). Nautimisväärsed olid mõlemad - esimene juba mainitud solisti ja sümpaatse Anu Tali pärast, teine eelkõige seepärast, et DiCaprio raputas minu jaoks õlult oma kohtlaste iluskraadede rollis ("Rand", "Titanic", "New Yorgi jõugud"), mängides selles kohati väga kummaliste keerdkäikude ja ootamatu lõpplahendusega thrilleris märksa segasemat (ja usutavalt segasemat) tegelast...