Obama inaugureerub koos Arethaga!

See on küll lahe, et Obama inauguratsioonil lauldavat "My Country 'Tis of Thee" laulab Aretha Franklin. Ta näeb välja küll nagu üks jõulupakk oma hiiglasliku shlehviga kübaral, aga see ongi tore. Neegriteajastu USAs on saabunud? Igal juhul on kõik veebiportaalid täna pasundanud Martin Luther Kingi omaaegset kõnet, kes korrutas pidevalt - pange tähele, ükskord saab ka neegrist USA president. Jee-jee-jee! :)


Muide, huvitav on seegi, et Obama ei jõudnud täpselt keskpäeval oma vannet anda, ent sai konstitutsiooni järgi ikkagi automaatselt presidendiks. Selline komme on neil nimelt.

Säästlikust tarbimisest ja prükkaritest

Ma arvan, et ilma mõningase koduse surveta ma nii säästlik poleks, et viitsiks ligi pool aastat toanurka maksumärgistusega pudeleid koguda, et need siis lähimasse (mis tavaliselt pole üldse lähedal) vastuvõtupunkti lohistada. Esiteks tundub see jõuluvanana pudelikottide läbi linna lohistamine pisut alandavana. Teiseks olid omaaegsed taarapunktid inimlikumad, kus nähti vaeva siiski ka selleks, et läppand õllehaisu aeg-ajalt ruumist välja saada.
Nüüd viitab mattev õlleläpp juba kaugelt sellele kohale, kust võib leida järjekordse vastuvõtuautomaadi. Ent õlleläpa kirbesse aroomi pressib ka kuudepikkuse pesematuse võigas lehk: enamjaolt ummistavad neid udupeeneid automaadipilusid prükkarid, kes alandatust miskikski pannes on linna pealt järjekordse pudelikoguse kokku õngitsenud ning üritavad taaral lipendavaid maksumärke iga hinna eest aparaadile loetavaks teha, lükates oma räbaldunud labakutega siltidelt eemale püdelat munakoore ja halvaks läinud salatitükkide massi. Vabandage mind, aga see on lihtsalt jälk - mul ei teki selles haisupilves passides kuidagi meeleolu, et olen ümbritsevale keskkonnale mingil moel kasulikum. Pärast sellist aktsiooni tahaks esmalt oksendada ja seejärel end pealaest jalatallani puhtaks pesta. Viimane tegevus raiskab omakorda tahes-tahtmata palju vett, nii et säästlikkus ongi küsimärgi saanud.

Teine tähelepanek viib Keskerakonna palju kirutud valimisreklaamide juurde. Mulle meeldib, et kavalpead on need rõverohelised platakad hinnasiltidega kaunistanud, andes kõigile teada, palju selline aktsioon maksma läks. Teisalt aga ei saa ma sellest kampaaniast irooniata mööda vaadata. Kesikud on sedapuhku oma löögirusika järjekordselt võimuerakondadele suunanud, lootes, et säärane hala toob pettunud valijad nende kausikese manu. Aga miskipärast on nad unustanud, et Eestis on veel teisigi erakondi kui pelgalt kolm.
Ka juhul, kui keskerakondlaste süüdistused tõele vastaksid, annab see võimaluse pöörduda pigem ja esmajärjekorras teiste Eesti erakondade poole, kes liiatigi end ingumise ja irisemisega ei musta ning tegelevad konstruktiivsete lahenduste otsimistega. Või jääme ootama Keskerakonna valimiskampaania uut lainet: varsti saavad teisedki erakonnad "musta pori näkku", nagu viimasel ajal on kombeks öelda.
Sellisel juhul kaevab see partei mõtlevate inimeste ees endale ise auku, sest poriloopijaid ja tülinorijaid pole kunagi armastatud. Ja mitte-mõtleva inimese pärast ei pea kesikud ju muretsema ega nende häälte pärast valimiskampaaniale kulutama: lolli massi hääled on neil niikuinii olemas.

Pealtkuuldud kõnelusi

- Vabandage, kas teil wifi on siin?
- Köök! Kas meil keegi Wifi-nimeline töötab siin?

Ahjukana ja -õunad pani nädalavahetusele punkti

Ja mitte mingi igava ja tavapärase punkti. Ikka väärika. Ega siis iga päev viitsita ahjus tunde kana väntsutada või õuntesse usinalt mandli-rosina-pähklimödi pressida. Pealegi, ega siis iga päev viitsita see kõik korraliku cava'ga kõrist alla loputada. Aga näe, esmaspäeval viitsisime. Aga et sama päeva hommik tõi ka varase raadiotöö, siis polnud ime, kui ma kella kolme paiku vaikselt voodi suunas niutsuma hakkasin. Õnneks on mul mõistvad sõbrad. Õndsale söögipeole eelnes üks küllaltki kentsakas nädalavahetus, mis kõik siiski hirmhästi laabus. Elu taas nagu sinusoidtabel. Aga mina ratsutan vähemalt laineharjal!

PÄEVA PARIM: Hitler vihastab lugejate peale

Kes on nii andeka videolõigu autor? :) (UPDATE: Niisiis, Daniel - tubli töö!)

Rahahäda muudab meediailma

Kord ülikoolis ajakirjandust õppides armastasid õppejõud mõningaid dogmasid taguda kui rauda. Näiteks seda, et pole midagi jäävamat, kui mustvalge, nappide piltide ja ebamugava formaadiga Frankfurter Allgemeine Zeitung. Aastad läksid, ajalehe formaat muutus ning leht läks värviliseks ja sai fotosid täis. Õppejõud kehitasid vaid õlgu. Näiteid oli veelgi, aga ega siis kõik varasel hommikutunnil kohe meenu. Loodetavasti on tänapäeval ülikoolis antav meediaõpe liberaalsem ja muutustetundlikum. Sest just sellisel ajal me elame - infotööstus muutub mitte enam aastate, vaid päevadega. Ning kui mõningaid omaaegseid dogmasid raiuvad õppejõud muutustega kaasa ei lähe, siis pole neil meediaõpetuses ega praktilise meedia analüüsijate hulgas enam kohta.

Viimased teated "muutumatutest väärtustest" tulevad Prantsusmaalt, mille avalik-õiguslikku televisiooni on ajast-aega reklaamiraha eest ülal peetud. See oli ka paljude reformimeelsete poliitikute igavene näide - näete, isegi Prantsusmaa paneb oma avalik-õiguslikku televisiooni reklaamiraha, aga meil ei tohi. Nüüd kaob see vilets argument ära, sest Sarkozy tahab avalik-õiguslikust ringhäälingust reklaami minema peksta. Eks ikka selleks, et "olla nagu BBC".

Ning üks "muutumatu väärtus" veel - New York Times on jõudnud omadega nii kaugele, et otsustas esiküljel reklaami avaldama hakata. Tänini hoiti ajalehe esikülg kui väljaande visiitkaart sellisest "jälkusest" prii. Aga rahahäda ajab ka vingemad haua äärele. Oh ajad, oh kombed! :)

Palju õnne sünnipäevaks!

No miks mitte laste nupsikutel pupsikutel laulda sulle hispaaniakeelset sünnipäevalaulu, ah?! :) Ning palun vabandust oma oskamatuse pärast õigel ajal õiges kohas olla, õigeid sõnu öelda. Ma õpin veel, ausõna!

Ja kõigile teistele - head uut aastat! Ehkki leidsime täna Kapuga kontoris jutustades, et tegelikult võiks soovida head uue aasta lõppu ning hakata homsest 2010. aasta vastuvõttu tähistama. Hmm...

Aasta kummituslikuim lugu

Head vana aasta lõppu - õigemini, pigem olgu kõva häälega välja öeldud: 2009. tuleb erakordselt hea aasta ning kõik saast ujub minevikku... :) Olen viimastel päevadel üritanud taas jälile saada sellele kogu aasta mind kummitanud loole - ehkki mul oli see juba käes. Aga vana pea ja väsinud lingid ei võimalda kõike internetis ka igavesti säilitada. Niisiis, selle looga saadame selle aasta ära. Kraaps!



Santogold "Les Artistes"

What's Another Year...

2008. aasta, nii ilus, valus või kummaline kui see ka ei olnud, hakkab lõppema. Ajalehtede kokkuvõtteid vaadates läheb süda tõtt-öelda pahaks: igalt leheküljelt vaatab vastu häda, valu ja viletsus. Õnnetused. Pseudokangelased. Müüdid. Ning poliitikute oi-kui-igapäevaseks saanud vastastikkune ärapanemine, et enda ego upitada ja oma jätkuvat juhirolli õigustada, üritades ennast endiselt veenda, et teavad, mis suunas seda riiki kõige paremini juhtida. Ära on tüüdanud. Sestap teen hoopis enda kokkuvõtte.

Jaanuari algul kirjutasin: "Loodetavasti tuleb see aasta meile kõigile parem, hingeliselt tasakaalukam ja igas mõttes väljakutsuvam." Päris selliselt see vist välja ei kukkunud. Aga võib-olla nurisen ma liialt - võib-olla peaks majandustõmblusist tulenenud infotööstuse koondamislainet tõepoolest väljakutsena mõistma ja mõtestama. Üks elukümnend on ju lõppemas, ehk tulekski korraks pidurit tõmmata ja uusi sihte seada, mitte jääda kurtma selle üle, et esimese koondusringiga end, reporterist toimetuse juhatajaks ülestöötanut ühtäkki "tänavalt" leidsin.
Uued töised väljakutsed ei lasknud end kaua oodata. Kuid võib-olla oli seegi hüpe liiga rutakas. Juba seepärast, et sõnapaari "intelligentne meelelahutus" definitsioon on alati subjektiivne. Ning kui paari kuuga avastad, et sinu aju võiks mõnes tuleviku lindude välimäärajas juba puhtesulestikus lesiva tombuna kujutada ning sinust üritatakse teha mingit tühisuse maskotti, oleks aeg enda vastu ausaks jääda ja "aitab!" öelda.
Seda enam, et Postimehest lahkumine meenutas mulle ühe kulunud, ent unustatud tõe - töö külge ei pea klammerduma, sest töö ei ole elu mõte. Töö ja töö tegemine on vahend enda elatamiseks, oma elu elamiseks. Muidugi, katsu sa öelda seda neile, kellel julmalt ja kahetsuseta palka vähendati ning soovitati hoopis rõõmu tunda, et seegi töökoht alles jääb. Ja kaasa tunnen ka neile, kel tool ettehoiatamata alt tõmmati ning tema töökoht teise inimesega täideti.
Pealegi võimaldas 2008. aasta mul viimaks ometi panna end proovile meelelahutusäris ning vaadata, kas pakkumiste mõttes ülekuumenenud, ent rahalises mõttes alajahtunud sisekontsertide turul on võimalik ellu jääda. Tegime ära Rolfi ja Nele-Liisi jõulutuuri.
Kokkuvõte? Ellu jääb küll, kuid riskida ei tasuks 2008-2009 kellelgi. Juba detsember on näidanud, et oma investeeringutega riskimine on enesetapp. Pealegi on majandusraskustes tõmblevate tuhandete perede meelelahutustarbimise ennustamine väga raske.
Ent väljakutsed jätkuvad: järge ootab üks uus raamat, jätkub koolitustegevus ning ees ootab midagi, millest veel suure suuga ei pajata. Aga kui kõik õnnestub, küll siis räägin juba lähemalt. Nii vaatan paari päeva pärast algavasse uude aastasse vägagi lootusrikkalt.

Loodetavasti jääb ka viimastel kuudel hoogustunud negatiivsete uudiste laviin 2008. aastasse. Kuritegevust ja alatust oli mu lähedal ja lähedastel tänavu palju. Nii murti sisse mu autosse ning kui politseile avalduse tegin, sain loomulikult ise sõimata - mida ma endast õigupoolest mõtlen, majandusraskuste ajal on autovargused täiesti "normaalne nähe" ning mingit lahendust ei tasu teil küll oodata. Mõne kuu pärast murti autosse uuesti sisse. Mis siis, et sealt enam suurt miskit peale uksenuppude enam võtta polnud. Nii müüsin ma oma auto viimaks maha. Ostjaks üks ääretult tore tshikk, kes teadis autodest ilmselgelt mäekõrguselt minust enam, mistap loodan siiralt, et Suusi kohe varuosadeks ei veetud.
Ega vargused siis sellega lõppenud. Nii otsustas üks harimatu ja vastutusvõimetu meeskodanik, kes end kunagi sõbraks julges nimetada, mu koju sisse murda ja minu tagant ligi 7000 krooni sularaha varastada. Seda loetud päevad pärast minu koondamist. Kõige halenaljakam oli selle juures muidugi tõsiasi, et ta keeras pintslisse ka kilo viinamarju ja tühjendas külmkapi. Hiljem tema tausta uurides sain teada, et see tänamatu jobu tegi rahast lagedaks ka oma endised kolleegid MTV Eestist, varastas samast firmast arvuti, seejärel tühjendas Plektrumi kontori ning röövis kamaluga veel oma lähedasi. Halenaljakusel pole piire - inimestel on kaduma läinud kingad, triikrauad, muusikakeskused... Kas tõesti usub mõni pätt, et sellised detailid jäävad märkamata?
Pole siis ime, et enamik on selle mehe lindpriiks kuulutanud ning nii mõnigi oma korteril lukud vahetanud. Kahjuks leidub piisavalt heausklikke, kes tema tempudest veel midagi kuulnud pole ning teda pimesi usaldavad. Loodetavasti jääb neid õige pea väheseks, kuni kaovad kõik ta ümbert. Head lugejad, vaevalt ma selle tegelase nime siinkohal kordama pean - nii tühiseid inimesi on parem lihtsalt mitte mäletada. Politseile pakuks noormehe elu kindlasti huvi.
Kurb ka, et 2008. aasta lõpp tõi raskeid haigusi, mitu ebaõiglast surma ja sellest tulenevalt võikaid konspiratsiooniteooriaid. Ei, roosiline see 2008. aasta kindlasti ei olnud... Ent teisalt - mina saan siiski tänulik olla, sest tervis on korras ja mõne mõttetu ja pigem varga enda elu ära rikkuva kuriteoga ei suuda keegi mulle ja mu lähedastele jäädavat kahju tekitada.

Oi, aga head oli ka! Palju head. Selle üle on küll siiralt hea meel, et aasta algul loodetud "hingeliselt tasakaalukam" on paika pidanud. Sellele on palju kaasa aidanud varem nii võimatuna näinud koosolemise aeg. Viimaks ometi saan enda üle uhke olla, et eraelu ja sõpradega koosolemise arvelt enam töötunde ei pikenda.
Milleks - homme on ju jälle tööpäev, mis mõtet on siis kontori(te)s passida ja arvata, et kui täna teed kaks korda rohkem, siis on homme kaks korda kergem. Ega töö hulk niikuinii vähene ega pangaarve sellest suurene. Oma elu libiseks aga vastasel juhul küll sõrmede vahelt. Nii meenutan siira rõõmuga kahte ülihead reisi, mis viisid meid Serbiasse ja Londonisse. Tõsi, New Yorgist leiame kevadel kindlasti parema öömaja kui meie viimasest peatuspaigast. Aga samas - lõbus oli ka! Nii meenutan iga koos oldud päeva, õhtut ja ööd, kui sõpradega veini- või mõne muu klaasi taga elust rääkisime, pubis või klubis maailma parandasime, kotlette, lasanjet või piparkooke tegime, autoga Lääne- või Põhja-Eesti lummavasse loodusesse sõitsime, vaidlesime või jagelesime ning elu, üksteise ja maailma üle hullunult naersime.
Sõprade üle on mul alati hea meel - eriti siis, kui nad tõepoolest otsustanud näiteks emaks-isaks saada, abielluda, maailma teise otsa kolida või siis, vastupidi, koju tagasi tulla. Ma tean, et mul on maailma parimad sõbrad. Ma tean, et mul on maailma parim perekond. Ma tean, et mul on maailma parim kallim. Ka siis, kui alati kõik kõige paremas korras pole, kui jonn peale tuleb ning kui trotsist või ajapuudusest üksteisele ei helistata või üksteist tähele ei panda. Lõpuks tuleb ikkagi päike välja. Aitäh teile selle eest!

Mida veel? Elamusi jagus aastasse meeletult. Järgnev loetelu paljudele suurt midagi ei ütle, aga mulle seevastu küll: Belgradi loomaaed, meeletu road-trip Hispaanias, Cannes'i rahvusvaheline reklaamifestival, sumedad sügisõhtud Leuvenis ja karged sügishommikud Berliinis, vihmamärg Oxford, muusikafilm "La Mome", draama "Lepitus", muusikalifilm "Mamma Mia!", ulmepõnevik "Videvik", Depeche Mode, Celine Dion, Timbaland, Kerli Kõiv, Jaak Joala, "Ken Lee", "Eesti meeste laulud", Öölaulupidu, Pädaste seenesaaga... Eks ma siis täiendan, kui jälle meelde tuleb.

Need olid minu 525 600 minutit aastas 2008.

Nii palju vaikust ka kasuks ei tule

Sry, sõbrad! Et veeb mind väega vallutanud, siis pole oma maailmanurgakese täitmiseks enam mahti. Mitte et tahtmist poleks - pidevalt hakkab silma midagi, mis rõõmustab, kurvastab või täiega närvi ajab. Kogu aeg ei jõua ega saa paraku siia jutustada. Ausõna, küll kiired ajad mööduvad ning ma hakkan taas jutuluuaga pühkima. Tshekake ikka tagasi, ma pole kuhugi kadunud. Seniks - muusikat!



Ja tulge kindlasti Rolfi ja Nele-Liisi kontsertidele - Tartus Vanemuise väikeses majas 19. detsembril kell 17 ja kell 20 ning Tallinnas Vene kultuurikeskuses 22. detsembril kell 17 ja kell 20. Ma mitte ei usu, vaid tean, et tuleb väga hea kontsert. :)