25.11.07

"Julia". Eelviimast korda. Täna õhtul.

"Ma tahan magada sinu kõrval ja käia sinu eest poes ja tassida su kotte ja rääkida sulle kuidas ma armastan sinuga olla aga nad sunnivad mind tegema lollusi.

Ja ma tahan mängida peitust ja anda sulle oma riideid ja öelda mulle meeldivad su kingad ja istuda põrandal kuni sa oled vannis ja masseerida su kaela ja suudelda su jalgu ja hoida su kätt ja minna söögi järele ja mitte pahandada kui sa sööd minu toitu ja kohtuda Rudy’ juures ja rääkida mis päeval juhtus ja trükkida su kirju ja kanda su kaste ja naerda su paranoia üle ja anda sulle plaate mida sa ei kuula ja vaadata suurepäraseid filme ja vaadata jubedaid filme ja viriseda raadio üle ja pildistada sind kui sa magad ja tõusta üles ja teha sulle kohvi ja saiakesi ja minna Florenti juurde ja juua keskööl kohvi ja lasta sul varastada mu sigarette ja mitte kunagi leida tikke ja rääkida sulle mida ma eile telekast nägin ja viia sind silmakliinikusse ja mitte naerda su naljade üle ja tahta sind hommikul aga lasta sul veel magada ja suudelda su selga ja silitada su nahka ja öelda sulle kuidas ma armastan sinu juukseid sinu silmi sinu huuli sinu kaela sinu rindu sinu perset sinu…

ja istuda trepil suitsetades kuni su naabrid tulevad koju ja istuda trepil suitsetades kuni sina tuled koju ja muretseda kui sa jääd hiljaks ja hämmastada kui sa tuled varem ja anda sulle päevalilli ja minna sinu peole ja tantsida kuni ma olen sodi ja kahetseda kui ma eksin ja olla õnnelik kui sa andestad ja vaadata su fotosid ja soovida et ma teaksin sind igavesti ja kuulda sinu häält oma kõrvas ja tunda sinu nahka minu nahal ja ehmuda kui sa vihastad ja su silm on läinud punaseks ja teine silm siniseks ja juuksed vasakule ja nägu idamaiseks ja öelda sulle sa oled suurepärane ja kallistada sind kui sa oled rahutu ja hoida sind kui sa oled haige ja tahta sind kui ma su lõhna tunnen ja solvata sind kui ma sind puudutan ja niutsuda kui olen su kõrval ja niutsuda kui ma ei ole ja lakkuda su rindu ja lämmatada sind öösel ja külmetada kui sa võtad teki ja higistada kui sa ei võta ja sulada kui sa naeratad ja aurustuda kui sa naerad ja mitte aru saada miks sa arvad et ma tõukan su ära kui ma ei tõuka ja imestada kuidas sa võid mõelda et ma iialgi sinu ära tõukaks ja imestada kes sa oled aga tunnustada sind ikkagi ja rääkida sulle puu-ingli võlutud metsapoisist kes lendas üle ookeani kuna ta armastas sind ja kirjutada sulle luuletusi ja imestada miks sa mind ei usu ja tunda nii et selle jaoks ei leia ma sõnu ja osta sulle kassipoeg kes mind armukadedaks teeb kuna ta pälvib rohkem tähelepanu kui mina ja hoida sind voodis kui sa pead minema ja nutta nagu laps kui sa lähedki ja saada lahti prussakatest ja osta sulle kingitusi mida sa ei taha ja võtta need jälle ära ja paluda sul minuga abielluda ja sa ütled jälle ei aga jätkata küsimist sest kuigi sa arvad et ma ei mõtle nii mõtlen juba esimesest korrast peale ja hulkuda linnas kui see on tühi ilma sinuta ja tahta mida sina tahad ja mõelda et ma kaotan enese aga teada et ma olen kaitstud sinuga ja rääkida sulle endast halvimat ja rääkida sulle endast parimat kuna sa ei vääri vähemat ja vastata su küsimustele kui ma parem seda ei teeks ja rääkida sulle tõtt isegi kui ma tõesti ei taha ja püüda olla aus kuna ma tean sa eelistad seda ja mõelda et see kõik on läbi aga jääda veel kümneks minutiks enne kui sa viskad mu välja oma elust ja unustad kes ma olen ja püüda sulle lähemale saada kuna sinu tundmaõppimine on ilus ja pingutust väärt ja rääkida sinuga halvas saksa keeles ja rääkida sinuga veel halvemas heebrea keeles ja magada sinuga kell kolm hommikul ja kuidagi kuidagi kuidagi edasi anda natuke sellest masendavast lõppematust vallutavast tingimusteta kõikehaaravast südantrikastavast mõistustavardavast jätkuvast lõppematust armastusest mis mul on sinu vastu."


Vinge. Eriti veel Taavi Teplenkovi esituses. Pisut taustatööd ja teada ma saingi, et tegelikult pärineb see monoloog Sarah Kane'i lavastusest "Crave". Kes tahab originaali lugeda, see vaadaku sellisele blogiaadressile. Intertekstuaalsus rokib!

24.11.07

Vaenlane number üks? :)

Niimoodi võib tänasest Postimehest minu kohta lugeda - ERRi "ilmselt vaenlane number üks". :) Mnjah, mis seal siis ikka - teeme aga oma tööd edasi ning tervitame siin täiskuu-varahommikuselt raadiokuulajaid.

See nädal on üldse üks põnev nädal olnud. Ei pääse me mööda järjekordsest rahvusvahelisest valge kampsiku päevast (mitte segamini ajada valge kepi päevaga), mis oli 21. novembril. Kes teavad, need teavad. Sellele järgnes aga ülivahva meediapäev Eesti koolinoortega, kus neile uudisteooriat õpetasin ning neid uudiseid kirjutama panin. Midagi nii vinget pole ma tükk aega kogenud - põlevate silmadega auditooriumi tänu ja imetlust, nii et mul kohati piinlikki hakkas. Igatahes on mul hea meel, et meediast ja ajakirjandusest huvituvad noored pole kuhugi kadunud. Mis siis, et Tartu Ülikool ajakirjanike koolitusega enam ei tegele. Siis võtame aga ise oma kaasaegsetega härjal sarvist.

Ja minu hommikused tervitused lähevad eestiekspressilikult tituleeritult "meedianoortele" ehk minu kolmele kuriteokaaslasele meediatandril. :)

13.11.07

Vahva minevikuleid // Veel kentsakam olevikuleid :)

Haa-haa-haa! Vähemalt midagi lustakat sel tööpäeval, mil pole hool ega hoobil vahet.

Ja midagi märksa tänapäevasemat. See tähendab, et suisa tänast. Mul on siiralt rõõmus meel, et Delfi on taas tormanud tuult väljal püüdma. :)

"Terevisioon" muide osutus täna väga õpetlikuks. Ma poleks ehk tähele pannudki, et selline bänd nagu Mattafix annab 19. novembril välja oma uue albumi ning et selle esimene singel on väga sheff. Aitäh, harimast!

8.11.07

Kummalised hetked mu ümber

Täna hommikul tööle minnes märkasin värava taga kühmus vanameest, kapuuts silmini tõmmatud, kes enda järel käru lohistas. Lähemal silmitsemisel selgus, et tegu on postikotti lohistava postiljoniga. Muldvanaga. Värisevi käsi tegi ta jalgvärava riivi lahti ning liipas, iga oma sammu hoolikalt jälgides ja järgmist kaaludes, postkastide poole, pihus üksik tuules kergelt laperdav Postimees. Ta oli tõeliselt vana. Tõeliselt aeglane. Ja vedas posti. Kell oli 9.30 ja kindlasti ei olnud meie maja tal esimene. Ega ka viimane. Kahju hakkas temast. Ja hommikusi ajalehti ootavatest inimestest.

***

Rimi kaubanduskeskus. Pärastlõuna. Pikkade säärsaabaste, puhvis jope ja üleslöödud moega piiga, pealtnäha nii viieteistkümnene, laseb kassapidajal margariinikarbi läbi lüüa. 8 krooni ja 50 senti. Tibi koorib taskust lagedale kümnekroonise ja viiskümmend senti ning teatab seejärel kõrgilt: "Palun arvet ka!" Müüjanna suurtes silmades on siiras hämmeldus. Tibi näol peegeldub vaid kalk "kui-arvet-ei-anna-löön-maha-ilme". Järjekord ootab ja kortsutab kulmu. Müüja jalutab kassast ning naaseb mõne minuti pärast arveblankettidega. Kohusetundlikult täidab ta vajalikud lahtrid, ulatab näitsikule kahekroonise ja blanketi firma lahtri täitmiseks. Tibi kirjutab mõne kraaksa ja lahkub siis saapakontsade klõbinal. Kahju hakkas müüjast. Ja teistest järjekorras passivatest inimestest. Tibile oleks võinud selle kaheksa-viiskend-margariini välja ka teha.

***

Rimi kaubanduskeskus. Üks teine. Õhtul hilja. Kas te teate, mis asi on "shop of last hope"? Nii saab nimetada seda jäägivirna, mis kassadele lähenedes ajalehevirnade, nätsupakkide ja habemeajamisvahendite vahelt välja turritab. Teate ju küll - inimene ostab paki kohvi, aga siis saab kas a) raha otsa või b) ta siiski otsustab, et ei soovi seda. Milleks see omale kohale tagasi viia, eks? Parem virutan selle Kulta Katriina siiasamma. Las teised muretsevad. See viis mind mõttele, et ehk tasuks niisama, testi mõttes, kord tühja korviga poodi siseneda ning kohe sammud kassajärjekorda seada (niikuinii tähendab õhtune aeg ja kolm õnnetut müüjat seda, et järjekorrad ulatuvad kassadest poe teise otsa: umbes sinna, kus on piim, või ja munad). Ning siis vaadata, mida põnevat täna osta saaks. Minu seekordses "viimase lootuse poes" olid väljas juba nimetatud pakk Kulta Katriina kohvi, Kalevi shokolaad ja kommid, Nivea niisutavad salvrätikud, üks vitriinist võetud ja paberkotti pakendatud lihapirukas, sädelevad hambakleepsud (!) ja jäätee. Sekund varem oleks Just!-i ka saanud, aga selle rabas üks eesseisja endaga kaasa. G mainis, et selline väljanäitus pole veel midagi - sageli laovad inimesed oma kärud kraami täis ning jätavad need siis mingil põhjusel niisama vahekäikudesse vedelema.

Kummalised hetked mu ümber.

***

Ent minu siirad ja südamlikud õnnitlused lähevad tagantjärele Merlele, Tuulile, Birgitile, Rasselile, Hiiele, Mairele ja tänasele pidupäevalisele Meelisele. Kraaps.

31.10.07

Enesepaljastuse aeg on käes

Sellal, kui õues samm-sammult külmemaks läheb, koorivad kodumaised staarihakatised end vähehaaval üha enam riidest lahti. Mis teha, Playboy on toonud meie muldrikstaarikeste pähe suise aja. Klantsajakirjadele omaselt fotobotoksi (Photosop kui Botox) populaarsusest ei maksa vist üldse rääkida. :) Nüüd on siis ka Rahutu Tuhkatriinu koos Sietsega end paljaks koorinud ning koos teistega esikaantele roninud.

26.10.07

"Terevisiooni" hambutus Kesktelevisiooni intervjuus

Tagasi tulles avastasin, et Tallinna võimupoliitikutel eesotsas Mati Elistega on nüüd lisaks omaaegsetele linnalehekestele tekkinud idee käivitada oma digikanal. Aasivalt on seda juba Kesktelevisiooniks kutsumagi hakatud. Täna hommikul võtsid ETV "Terevisiooni" juhid Priit Kuusk ja Kaileen Mägi Elistet ka intervjueerida, et teada saada, millega tegu on, küsides muuhulgas ka päris lapsikult, et kas Edgar Savisaar ise ikka saadet juhtima hakkab ning kas Tallinna televisioon tähendab "päris televisiooni" suure maja, suurte stuudiote, tohutu inimhulga ja oma tehnikaga. Ning kas keegi seda ikka vaatab. (Kuuse mõttekatke "televisioon on viimasel ajal nii populaarseks saanud, Kruuda ja Kersnani välja" on eriti kummaline, see justkui annaks mõista, et igasugused tühikargajad siin ka kobisevad sellal, kui meie tähtsat televisiooni teeme.)

Esiteks teavad juba kõik, et "tohutu maja" ja "tohutu inimhulk" ei taga vaadatavust. Liiatigi on kahe kodumaise erakanali ruumid ja inimhulk üüratult väiksemad ning näe, ikka tehakse programmi ning ikka on tegu "päris televisiooniga". Teiseks hämmastas mind, kuivõrd tagasihoidlikuks jäid rahvuskanali saatejuhid oma ajakirjanduslikus intervjuus. Kas rahvas valib poliitikuid selleks, et see neile tädi Rutti ja Tipp-Täppi teeks ning aeg-ajalt "Reklaamiklubilikult" neile tsirkust ja leiba jagaks? Või ikkagi selleks, et oma häält ehk mandaati andes delegeerivad nad neile vastutuse (ja ka võimu) avalike asjade üle otsustamiseks. Poliitiku asi ei ole ajakirjandust teha - seda isegi mitte mängida -, vaid linna/riiki juhtida ehk rahva heaks töötada. Mul on kõrini juba terminitest "linnaisad" ja "riigiisad". Need pole muud kui meie endi poolt tööle pandud esindajad, mitte võimutäiust nautivad autokraatsed kuningakesed.

Ent teine varahommikune mõte samuti. Keegi võiks filmida varahommikust askeldamist näiteks Stockmanni parklas. Ei midagi kahtlast, lihtsalt kaup saabub. Kogu hoov on täis sinna-tänna sagivaid kaubikuid, kes üksteisele pidevalt ette jäävad, et oma nänn ikka kiiremini Stockmanni päratusse kõhtu lükata. Kaubanduskeskuse toitmine, et meiesugused selle kaubakõhu päeva jooksul ikka kärmelt tühjaks tõmbaks. :)

24.10.07

Strasbourgi täiskogu on silmaringi avardav

Paar viimast päeva olen veetnud Strasbourgis, kus Euroopa Parlament oma järjekordset täiskogu istungit peab. Ehkki mu siinviibimise eesmärgid on küll pisut teised kui täiskogul toimuva jälgimine ja kajastamine, on vabadel hetkedel siinsetel pressikonverentsidel tõsiselt põnev käia.

Eile külastasime Manuel Barroso ja Franco Frattini pressikat, mis puudutas kolmandate riikide immigrantidele antavat "sinist kaarti" (vastukaaluks ameeriklaste rohelisele kaardile). Ent kui kõik olid viksilt ja varmalt rääkinud sellest, kuivõrd tore on see, kui Euroopa tööjõuturg avatakse näiteks Senegali kõrgelt haritud tohtritele, kes saavad oma pere kaasa võtta, siin töötada ning siis koju minna, et õpitut ka Senegalis rakendada (ning siis uuesti Euroopasse tagasi tulla), siis ei pidanud ma enam vastu. Esitasin Barrosole küsimusele, mis talle silmnähtavalt ei meeldinud. Nimelt tuli tal taas tunnistada kõigi ajakirjanike ees nn Esimese Euroopa ja Teise Euroopa olemasolu.

See tähendab, et ehkki me räägime juba tipptasemel kolmandate riikide tööjõust (ja automaatselt legaalsest immigratsioonist) Euroopa Liidus, jäävad uued euroliidu riigid ehk Ida-Euroopa liikmesriigid tööjõu vaba liikumise osas samale tasemele nagu praegu. Ehk teisisisõnu, enamikul euroliidu riikidel tekib õigus osta tööjõud sisse Senegalist ja Eestist samadel alustel. Sellega ei tohiks nüüd küll nõus olla, et meid võrdsetel alustel ei kohelda.

Hilisemal õhtusöögil tunnistas ka üks meie MEPe ja mõned euroametnikud, et nii see põhimõtteliselt ongi. Ning ega keegi sellel teemal väga peatuda tahagi - nii oli nende meelest loogiline, et Barroso ja Frattini Postimehe ajakirjanike küsimuste peale kergelt ärritusid.

15.10.07

Muu ei olegi oluline!

Pärast lõõgastavat ja üliarmsat nädalavahetust võiks ju kirjutada sellest, kuidas Tartusse rajatud (järjekordne) klubi Tallinn üritab üle oma varju hüpata ja pakub tudengilinnas mõttetut pseudoglämmi, aga niipea, kui postkasti poppavad nädalavahetusel kodus tehtud pildid, siis selgineb mõistus hetkega - muu ei ole lihtsalt oluline! On lihtsalt üks üliarmas õepoeg Mattias, kes on vahepeal mööda tuba ahvi kiirusel kihutama õppinud. (Et Donnat vaikima sundida, osteti talle muidugi piiksuv pall ning tulemuseks oli see, et kui Donna piiksatas, siis Mattias kilkas. Ee... Mõne aja pärast ajasid kõrvad juba vett välja. Aga see ei morjendanud üldse!)

10.10.07

Sügis läinud, ostke käpikuid!

Täna oli esimene hommik, mil looduskaunis linnaosas nina välja pistes polnud õhus enam sügist. Õhus hõnguv krõbedus ja külma konkreetsus andis mõista - talv on tulekul. Põhimõtteliselt olen ma siiski elus (ehkki sissekannete nappus viimasel ajal võiks viidata sellele, et ma seda enam pole). Lihtsalt kiire on olnud. Tavaliselt ma oma tööga blogisissekannete puudust ei vabanda. Nüüd aga teen seda.

(Kuulsin muide hiljutiselt meediakonverentsilt, et näiteks rahvusringhäälingu töötajad ei tohi üleüldse oma vaadetest blogida. Rääkigu vaid lilledest ja liblikatest, ent mitte sellest, mis neid ühiskondlikult käivitab, millised vaated neil on või mida nad Eesti elust arvavad. Ometi on just rahvusringhäälingu ajakirjanikel kui mõjusamatel, haritumatel ja (ühiskondlikult) aktiivsematel kodanikel õigus oma (v)aateid väljendada - arvestades, et meediumid ja nende eesmärgid ongi põhiolemuslikult erinevad. Arvaku Tarmu Tammerk, praegune ringhäälingunõukogu ajakirjanduseetika nõunik pealegi, mida tahab. Muidugi ei pea minagi õigeks, et uudisajakirjanikuna põhjendamatult (ükskõik milliseid kanaleid kasutades) kedagi põhjendamatult lahmima hakataks - professionaalne ajakirjanik ei tohigi seda kunagi teha. Aga siin on küsimus töötaja enda intelligentsis, valikutes ja tema analüüsivõimes, mitte selles, et mõne ametiposti järgne kodanik väljendusvabaduse statement'i korras ära keelab.)

Demokraatiast, Martin Saare "80ndatest" ja muust hiljem.

1.10.07

Päästke Rutja rand!

Ma väga sageli sotsiaalsete aktsioonidega kaasa ei lähe. Aga võib-olla tuleneb see sellest, et kõik lihtsalt ei saa puudutada, mind kõnetada. Aga ranna kaitsmine Eisma ja Rutja all Põhja-Eestis on küll minu mure. Kas te olete seal käinud? Kas te olete lugenud ühtegi kaitseväe selgitust, miks peaks rikkuma umbes kaks korda aastas merre kõmmutamise nimel looduskauni ranna, mis on lisaks ilule ja puhtusele ka koduks sadadele linnuperedele?

Nädalavahetusel põgenesin tormilise pealinna eest just sinna. Puhkama. Mere- ja metsaõhku hingama. Rahunema. See on võrratu kant, mille andmine Eesti kaitseväe kasutusse oleks üks lühinägelikumaid ja keskkonda reostavamaid samme. Meenutagem: 50 aasta jooksul on kogu rannik olnud eestlastele suletud tsoon. Nüüd, mil merepiir on taas meie oma, võiks rannarahvas viimaks ometi Oma Elu elada saada. Ilma pideva püssitärina või Rutja metsalennuväljal maanduvate lennukiteta. Selle asemel tahab nüüd kodumaine sõjavägi oma killavooriga rannikut sulgema tulla. Arulage!

Mulle meeldib, et kolme küla - Eisma, Rutja ja Karepa - elanikud on valmis seesugusele tembule vastu astuma. Parem leidku kaitsevägi ja kaitseministeerium mõni kant, kus loodust, loomi ja seal rahus elavaid inimesi ei kimbutata.

Ja pühapäeval külastasime Eleviniga PERHi, et seal peesitavale Katsile vabakäiguvangidelt tervitusi viia. Heh! Igatahes oli preilna juba väga kõbus ning reageeris üleskutsele minna meeste palatitesse sehvti tegema väga positiivselt. :) Tervitused ja paranemissoovid lähevad teele!