13.10.10
New Yorgi hõnguta ei saa...
Ühe pildi meie imelisest reisist riputan blogisse ikkagi üles. Olgu või endale - näiteks taustaloo asemel hoopis taustaemotsioonfotoks. See võtab kogu hilissuvise ja varasügise õnnelik olemise tunde kokku. :)
Kui kätte ei võta, siis ei sünni ka blogi
Blogipidamine on ju nagu iga teinegi hobi - vabast tahtest võetud meeldiv kohustus, mille juurde pöördud ikka ja jälle tagasi. Kas või juba sellepärast, et endale meeldib. Ja see aitab mõttevirvarri paremini seedida ja reastada. Aga ikka läheb nii, et mõni tegevus jääb aeg-ajalt unarusse. Isegi siis, kui mõne järjekordselt kogetud emotsiooni ajel tunned, et aju otsib õigeid formuleeringuid, kuidas kogetu kõige õigemate sõnadega blogisse kirja panna... No mis teha, kui põnev ja ülikiirelt tuhisev aeg viib iga päevaga kultuuripealinna aastale üha lähemale (praegu kujutlen end raamatusse "80 päevaga ümber maakera", sest umbestäpselt nii palju päevi ongi jäänud), ent õhtuks oled sind deadline'ipakul passivate ja süüdistavalt silmitsevate tegemate tööde ära teha püüdmisest nii väsinud, et oma tähelepanekute kirjapaneku asemel rehmad mõttes pigem käega ning, teinud mõned järjekordsed üldkasulikud majapidamisliigutused, heidad hoopis magama. Ja isegi siis, kui vahepeal on ka taas oma lemmiklinnas NYCis ära käidud, sekka überpatriootlikku Washingtoni või suviselt koketeerivat Madridi kaetud, ei jõua end kokku võtta, et meenutusi ja muljeid jagada. Õnneks on tänapäeval muidugi Facebook, mis seesugused emotsioonid kerge vaevaga endasse talletab.
Tänane emotsioon sel sügisel alanud meediaklubiga pani end aga taas kokku võtma. Alates sellest sügisest vean Eduard Vilde muuseumi lahkel kutsel (ja muidugi loal) nende ruumes Kadriorus meediaklubi, kuhu ootan eelkõige kõiki abituriente ja esmakursuslasi, aga laiemalt võttes kõiki neid, kel meedia vastu sügavam huvi kui argitarbijal. Ja ehkki üks rõhuasetusi on muidugi ajakirjanduse toimemehhanismide ja ajakirjandusmeisterlikkuse tunnetuse õpe, on sel - klubilisel - moel hoopis põnev arutleda ja analüüsida meediaruumi laiemalt, jättes ajakirjandusliku ruumi piltlikult öeldes meediamaja üheks toaks ning kiigata siis koos entusiastlike kaasamõtlejatega ühiselt ka maja teistesse tubadesse täis kultuuritaju, sotsiaalseid konstrukte, manipulatsiooni, eneseregulatsiooni ja enesekriitikat. Nagu ikka pimedate tubadega tundmatus majas - pane tuli põlema ja tondid kaovad. Siis tekib mõistmine, miks mõni vari algul nii hirmutav näis.
Ehkki avaõhtul huviliste külluse üle just kurta saanud, pani kogetugi ja kohale tulnud esimeste klubiliste ring heameelest silma särama. Juba seepärast, et praktikuna meedia- ja kommunikatsioonisektoris töötava inimesena kogen harva nooruslikku avatust ja siirust, liiatigi, mida ilmestaks silmist seletatav taiplikkus ja analüütiline mõtlemisvõime. Pigem kohtame süvenevat künismi ja kapseldumist, mentaliteeti "ma tean küll, kuidas need asjad on" või iroonilist "no mida sa mulle täna müüa tahad" mõtlemist, seltsiks rutiinist sündinud soov lihtsaid ja kiireid lahendusi otsida. Ja kas ma siis ise teistsugune olen - ilmselt mitte. Nii ongi lahe taasavastada, et noortel seda häda pole, et kusagil kuklas iriseks mõni järjekordne eluraskusi meenutav, läbipõlemist kaagutav ja pidevalt "küta edasi! kiiremini! kaugemale! vaata, mis naaber teeb!" näägutav kuradike. Noortega suheldes, nende elurõõmu ja teada tahtmise janu imetledes õpid ise ka. Või õigemini - meenutad. Eelkõige mõistmist, et kuigi sa võid majas, mida tunned enda meelest läbi ja lõhki, kas või pimesi jalutada, tasub endalgi aeg-ajalt tuli süüdata ja ümbritsevat teise pilguga kiigata.
Ah, ehkki metafooride hulk läks ühel kirjareal juba üüratuks, loodan, et saate aru. :) Järgmisel korral, s.o 26. oktoobril rühime meediaklubiga aina edasi - loodetavasti tuleb juurde neid, kel huvi meediaruumi ja enda rolli selles mõtestada.
Tänane emotsioon sel sügisel alanud meediaklubiga pani end aga taas kokku võtma. Alates sellest sügisest vean Eduard Vilde muuseumi lahkel kutsel (ja muidugi loal) nende ruumes Kadriorus meediaklubi, kuhu ootan eelkõige kõiki abituriente ja esmakursuslasi, aga laiemalt võttes kõiki neid, kel meedia vastu sügavam huvi kui argitarbijal. Ja ehkki üks rõhuasetusi on muidugi ajakirjanduse toimemehhanismide ja ajakirjandusmeisterlikkuse tunnetuse õpe, on sel - klubilisel - moel hoopis põnev arutleda ja analüüsida meediaruumi laiemalt, jättes ajakirjandusliku ruumi piltlikult öeldes meediamaja üheks toaks ning kiigata siis koos entusiastlike kaasamõtlejatega ühiselt ka maja teistesse tubadesse täis kultuuritaju, sotsiaalseid konstrukte, manipulatsiooni, eneseregulatsiooni ja enesekriitikat. Nagu ikka pimedate tubadega tundmatus majas - pane tuli põlema ja tondid kaovad. Siis tekib mõistmine, miks mõni vari algul nii hirmutav näis.
Ehkki avaõhtul huviliste külluse üle just kurta saanud, pani kogetugi ja kohale tulnud esimeste klubiliste ring heameelest silma särama. Juba seepärast, et praktikuna meedia- ja kommunikatsioonisektoris töötava inimesena kogen harva nooruslikku avatust ja siirust, liiatigi, mida ilmestaks silmist seletatav taiplikkus ja analüütiline mõtlemisvõime. Pigem kohtame süvenevat künismi ja kapseldumist, mentaliteeti "ma tean küll, kuidas need asjad on" või iroonilist "no mida sa mulle täna müüa tahad" mõtlemist, seltsiks rutiinist sündinud soov lihtsaid ja kiireid lahendusi otsida. Ja kas ma siis ise teistsugune olen - ilmselt mitte. Nii ongi lahe taasavastada, et noortel seda häda pole, et kusagil kuklas iriseks mõni järjekordne eluraskusi meenutav, läbipõlemist kaagutav ja pidevalt "küta edasi! kiiremini! kaugemale! vaata, mis naaber teeb!" näägutav kuradike. Noortega suheldes, nende elurõõmu ja teada tahtmise janu imetledes õpid ise ka. Või õigemini - meenutad. Eelkõige mõistmist, et kuigi sa võid majas, mida tunned enda meelest läbi ja lõhki, kas või pimesi jalutada, tasub endalgi aeg-ajalt tuli süüdata ja ümbritsevat teise pilguga kiigata.
Ah, ehkki metafooride hulk läks ühel kirjareal juba üüratuks, loodan, et saate aru. :) Järgmisel korral, s.o 26. oktoobril rühime meediaklubiga aina edasi - loodetavasti tuleb juurde neid, kel huvi meediaruumi ja enda rolli selles mõtestada.
31.8.10
Imeline august hakkab selja taha jääma
Näed nüüd - varsti ma juba paarkümmend päeva 31-aastane, aga pole hetkekski mahti leidnud, et korra siin peatuda ja pisut mõtteid mõlgutada. Põhjus ilmselt suuresti ka selles, et Facebook tundub oma ringiuitavate mõttekildude, neid saatvate videolugude ja muidugi värvi andvate fotode jaoks nii mugav keskkond olevat.
Alles hiljuti, läinud nädalavahetusel, tuli Facebooki ja sotsiaalvõrgustike üle pisut arutleda, kui Maire oma saatesse kutsus ning sel teemal sõna võtta palus. Heh, olime Merlega kahekesi ühtäkki kui sotsiaalvõrgustike maa peale laskunud kaitsepühakud, kes pealtnäha kriitilisema meelega vanemale generatsiooni ees uue meedia võlusid kaitsta võttis. Saate edenedes jõudude vahekord tasapisi küll muutus ning lõppkokkuvõttes mõistis igaüks, et targa või oma tegevust mõtestava meediatarbija jaoks pole ükski uus meedium ületamatu takistus või "hirmuäratav koll toanurgas". Oluline on neisse mitte uppuda ja meeles pidada, et meedium on siiski jätkuvalt vahend, mitte eesmärk.
Kuid uue eluaasta esimesed paarkümmend päeva on kulgenud küll põnevalt, ergastavalt, väljakutsuvalt ja nauditavalt. Sest mis viga töölt koju jõudes eneselegi tunnistada, et taas on möödunud üks huvitav koolipäev (õppeaine on ilmselt tööõpetus, pidades eelkõige silmas peatükki "Terase karastamine"). Või mis viga nädalavahetuselt naasta ning eneselegi tunnistada, et taas on möödunud üks avastusi, üllatusi ja lõõgastust pakkunud kvaliteetaeg.
Luban endale, et sirvin pisut oma paarikümne päeva jooksul tehtud Facebooki sissekandeid ning tõstan mõned eredamad hetked ka siin esile.
Alles hiljuti, läinud nädalavahetusel, tuli Facebooki ja sotsiaalvõrgustike üle pisut arutleda, kui Maire oma saatesse kutsus ning sel teemal sõna võtta palus. Heh, olime Merlega kahekesi ühtäkki kui sotsiaalvõrgustike maa peale laskunud kaitsepühakud, kes pealtnäha kriitilisema meelega vanemale generatsiooni ees uue meedia võlusid kaitsta võttis. Saate edenedes jõudude vahekord tasapisi küll muutus ning lõppkokkuvõttes mõistis igaüks, et targa või oma tegevust mõtestava meediatarbija jaoks pole ükski uus meedium ületamatu takistus või "hirmuäratav koll toanurgas". Oluline on neisse mitte uppuda ja meeles pidada, et meedium on siiski jätkuvalt vahend, mitte eesmärk.
Kuid uue eluaasta esimesed paarkümmend päeva on kulgenud küll põnevalt, ergastavalt, väljakutsuvalt ja nauditavalt. Sest mis viga töölt koju jõudes eneselegi tunnistada, et taas on möödunud üks huvitav koolipäev (õppeaine on ilmselt tööõpetus, pidades eelkõige silmas peatükki "Terase karastamine"). Või mis viga nädalavahetuselt naasta ning eneselegi tunnistada, et taas on möödunud üks avastusi, üllatusi ja lõõgastust pakkunud kvaliteetaeg.
Luban endale, et sirvin pisut oma paarikümne päeva jooksul tehtud Facebooki sissekandeid ning tõstan mõned eredamad hetked ka siin esile.
3.8.10
Tööl tagasi - kas puhkus oli uni?
Sellest nädalast tööl tagasi ning kaks nädalat puhkust tundub nüüd, teise tööpäeva õhtul tõepoolest kui unenägu. Ent see-eest üks ilusamaid unenägusid, mida ma viimasel ajal näinud olen. Tänu M-ile sain endale nädalaks "tiivad", mis mind mööda Eestit kandsid, ning lõpuks koju tagasi tõid.
Teise puhkusenädala märksõnaks oli muidugi imelise ilmaga rand - lisaks varem kogetule kindlasti Vääna-Jõesuu, kuhu õnneks suisa mitmel päeval sattusime. Sest polnud midagi, et väike torm oli merevee temperatuuri taas nullinud - jõgi elas ju ikka oma karastavat ja kirgastavat elu. Ning puhkuse viimasel päeval oli merigi mõistliku soojuse saavutanud. Luksus!
Ning mu teine sellesuvine puhkusepärl oli laupäevane Eestimaa-avastus täis vanu sildu, mõnusalt korda tehtud mõisaid, ajahambast puretud kolhoolsikeskusi, rahu ja vaikusega ahvatlevaid turbaväljasid, põnevat Lavassaare raudteemuuseumi kogemust ning üliarmast muulikõndi Pärnus. Ega ma vist oskagi selle imelise tripi eest piisavalt oma tänu väljendada, aga see oli tõepoolest mu suve üks hingepaitavamaid päevi.
Huvitav, kas siinkohal oleks paslik öelda "nüüd siis Päris Elus tagasi"? Tegelikult tahaks just möödunud kahe nädala kohta öelda Päris Elu, sest see oli just selline, milline üks elu olla võiks. Põnev, seikluslik, põrgulärmine ja äikesetormine, tantsu- ja laulurohke, šampanjapudeleid paugutav ja maitsvat toitu vitsutav, samas rahustav, hingepaitav, kindlustunnet sisendav, Oma Inimstega olla võimaldav ja enne magamaminekut väsinult, ent rõõmsalt "mulle meeldib see kõik" õhkama panev... :)
Teise puhkusenädala märksõnaks oli muidugi imelise ilmaga rand - lisaks varem kogetule kindlasti Vääna-Jõesuu, kuhu õnneks suisa mitmel päeval sattusime. Sest polnud midagi, et väike torm oli merevee temperatuuri taas nullinud - jõgi elas ju ikka oma karastavat ja kirgastavat elu. Ning puhkuse viimasel päeval oli merigi mõistliku soojuse saavutanud. Luksus!
Ning mu teine sellesuvine puhkusepärl oli laupäevane Eestimaa-avastus täis vanu sildu, mõnusalt korda tehtud mõisaid, ajahambast puretud kolhoolsikeskusi, rahu ja vaikusega ahvatlevaid turbaväljasid, põnevat Lavassaare raudteemuuseumi kogemust ning üliarmast muulikõndi Pärnus. Ega ma vist oskagi selle imelise tripi eest piisavalt oma tänu väljendada, aga see oli tõepoolest mu suve üks hingepaitavamaid päevi.
Huvitav, kas siinkohal oleks paslik öelda "nüüd siis Päris Elus tagasi"? Tegelikult tahaks just möödunud kahe nädala kohta öelda Päris Elu, sest see oli just selline, milline üks elu olla võiks. Põnev, seikluslik, põrgulärmine ja äikesetormine, tantsu- ja laulurohke, šampanjapudeleid paugutav ja maitsvat toitu vitsutav, samas rahustav, hingepaitav, kindlustunnet sisendav, Oma Inimstega olla võimaldav ja enne magamaminekut väsinult, ent rõõmsalt "mulle meeldib see kõik" õhkama panev... :)
27.7.10
Piisake puhkust ja siis saabus vaikus
Ma tean küll, et allpool on üks sissekanne puudu - teisisõnu, allpool on üks pealkiri üpris üksik. No mis teha, kui palavus on võimaldanud teha kõike muud kui arvutis passida (või siis teistmoodi - mis teha, kui palavus ei võimalda ajul isegi arvutisse kiigata). Kiirelt edasi hüpates käivad selle pealkirja alla aga märksõnad, mis puudutavad tööedu (merepäevad olid - kui lubate mulle tagasihoidlikku võõrväljendit - a great success!, mis suutis sellele eelnenud skepsisest hoolimata korda minna 80 000 külastajale), isiklikku ja tänini väga raskelt hingest lahtuvat pettumist ühes olulises inimeses, paari meeleolukat peoõhtut laululaval, mille emotsioonidiapasooni ühes ääres särab Scissor Sistersi üliväga väge täis kontsert ning teises sureb soomlaste HIMi läbikukkumine, ning imeline puhkepäev päiksesäras ja merevees (no mis nii viga, kui kaks kallist inimest annavad niigi kuumavale päikesele õige läike).
Aga uus nädal, s.t minu esimene puhkenädal tõi veelgi mõnusama ja vaheldusrikkama briisi. Viis Haapsallu, andes lisaks mõnusale mereveele tantsukingad isegi öiste purskkaevude tarvis; saatis kukeseenekastme maitsega Lääne-, Harju-, Pärnu- ja Viljandimaa teedele ekslema (nagu hiljem mõistsin, sõidab vaid loll Haapsalust Viljandisse kaardil näpuga ristsammu mõõtes sellal, kui tark Pärnu kaudu eesmärgini jõuab - ent samas, kus mujal saaksin ma Märjamaa, Kullamaa või Vändra taguste teesihtide vastupidavust proovida?); juhtis mind eesootavale folgifestivali neljapäevakule tujunullivat ja kurvastavat avapauku andma ning viis viimaks kaua nägemata sõprade juurde, et me ühiselt ühe järjekordse rammus-rammestava festivali ära võiks teha.
Paljud mu seltsilised on imestanud, et mis ses folgis siis nii imetabast on, et peaks end seks puhuks väiksesse Viljandisse vinnama; et see torupilli tutulutu ja viiuli vingutamine käib ju ajudele ega lase selgelt mõeldagi. Võib-olla. See, kuidas minust folgiuskne (tegelikult Folgi-uskne, pidades silmas vaid konkreetset seltskonda ja kindlat festivali) sai, on puhtalt minu lugu. Ja hoolimata sellest, et enamik mu lähedastest mõningaid seiku teavad (alates oh-ma-olen-siiski-Liiviimaa-parim-noorkanneldaja loost või lõpetades legendaarsete etnolaagritega Häädemeestel või Kihnus), ei saagi kõrvalseisja mõista seda kultuurisügavat ja elu mõtestavat mõõdet, mida kultuurikolledži esimene lend ehk nooruslikult uljad Ando, Mäux, Ülle, Raivo, Krista ja Ott minusse ja minusugustesse omal ajal süstisid. Ning mille me kõik ühiselt endaga oma ellu kaasa võtsime. Tõenäoliselt ei peagi. Sest Folk on lõppude lõpuks üks sõprade ja sõprade sõprade pidu, kus on hea olla ning kus võib ka ilma kontserdilt kontserdile käimata end naerusuisena tunda. Aga mulle jääb mu kasvamise lugu, mis on sellest neljapäevasest oi-kui-tore-on-koos-olla väga palju kordi suurem. Sest see on minu tõekspidamisi, väärtushinnanguid ja maailma mõistmist (või maailmast aru saada tahtmist/oskamist) oluliselt vorminud. Tõesõna - lahe!
Seda vahvam ja hingepaitavam oli, et Sussu ja M tänavu taas minuga sel mulle olulises "töö- ja puhkelaagris" liitusid ning sest kõigest oma emotsioonid koju kaasa võtsid - olgu seks öine äike ja õlletopsi hüppav kohtlane rohutirts või hapnikupuudusest hoolimata eestlaste hinge lõikav hispaania muusikute temperament ja ütlemata armas armeenia köök. Vahepalad vahepaladeks - nalja, tantsu ja laulu sai rohkem kui rubla eest (huvitav, kas peaks hakkama juurutama väljendit "rohkem kui euro eest"?) ning ehkki sabakondine kukerpallitamine või liigne ärkvelolek minu eaga enam ühte sammu ei käi, on mulle sellest kõigest hoolimata jäänud veel üks nädal end elusa puhkavana tunda. :)
Täna tegime seda siis Austraallast ära saates - saatjaks imeline pastaroog, ohtralt huumorit ja kerge nöök vaikivate jutudaunikute aadressil. :)
Aga uus nädal, s.t minu esimene puhkenädal tõi veelgi mõnusama ja vaheldusrikkama briisi. Viis Haapsallu, andes lisaks mõnusale mereveele tantsukingad isegi öiste purskkaevude tarvis; saatis kukeseenekastme maitsega Lääne-, Harju-, Pärnu- ja Viljandimaa teedele ekslema (nagu hiljem mõistsin, sõidab vaid loll Haapsalust Viljandisse kaardil näpuga ristsammu mõõtes sellal, kui tark Pärnu kaudu eesmärgini jõuab - ent samas, kus mujal saaksin ma Märjamaa, Kullamaa või Vändra taguste teesihtide vastupidavust proovida?); juhtis mind eesootavale folgifestivali neljapäevakule tujunullivat ja kurvastavat avapauku andma ning viis viimaks kaua nägemata sõprade juurde, et me ühiselt ühe järjekordse rammus-rammestava festivali ära võiks teha.
Paljud mu seltsilised on imestanud, et mis ses folgis siis nii imetabast on, et peaks end seks puhuks väiksesse Viljandisse vinnama; et see torupilli tutulutu ja viiuli vingutamine käib ju ajudele ega lase selgelt mõeldagi. Võib-olla. See, kuidas minust folgiuskne (tegelikult Folgi-uskne, pidades silmas vaid konkreetset seltskonda ja kindlat festivali) sai, on puhtalt minu lugu. Ja hoolimata sellest, et enamik mu lähedastest mõningaid seiku teavad (alates oh-ma-olen-siiski-Liiviimaa-parim-noorkanneldaja loost või lõpetades legendaarsete etnolaagritega Häädemeestel või Kihnus), ei saagi kõrvalseisja mõista seda kultuurisügavat ja elu mõtestavat mõõdet, mida kultuurikolledži esimene lend ehk nooruslikult uljad Ando, Mäux, Ülle, Raivo, Krista ja Ott minusse ja minusugustesse omal ajal süstisid. Ning mille me kõik ühiselt endaga oma ellu kaasa võtsime. Tõenäoliselt ei peagi. Sest Folk on lõppude lõpuks üks sõprade ja sõprade sõprade pidu, kus on hea olla ning kus võib ka ilma kontserdilt kontserdile käimata end naerusuisena tunda. Aga mulle jääb mu kasvamise lugu, mis on sellest neljapäevasest oi-kui-tore-on-koos-olla väga palju kordi suurem. Sest see on minu tõekspidamisi, väärtushinnanguid ja maailma mõistmist (või maailmast aru saada tahtmist/oskamist) oluliselt vorminud. Tõesõna - lahe!
Seda vahvam ja hingepaitavam oli, et Sussu ja M tänavu taas minuga sel mulle olulises "töö- ja puhkelaagris" liitusid ning sest kõigest oma emotsioonid koju kaasa võtsid - olgu seks öine äike ja õlletopsi hüppav kohtlane rohutirts või hapnikupuudusest hoolimata eestlaste hinge lõikav hispaania muusikute temperament ja ütlemata armas armeenia köök. Vahepalad vahepaladeks - nalja, tantsu ja laulu sai rohkem kui rubla eest (huvitav, kas peaks hakkama juurutama väljendit "rohkem kui euro eest"?) ning ehkki sabakondine kukerpallitamine või liigne ärkvelolek minu eaga enam ühte sammu ei käi, on mulle sellest kõigest hoolimata jäänud veel üks nädal end elusa puhkavana tunda. :)
Täna tegime seda siis Austraallast ära saates - saatjaks imeline pastaroog, ohtralt huumorit ja kerge nöök vaikivate jutudaunikute aadressil. :)
18.7.10
Üks väga lõbus aktsioon: aita väiksem koju!
Vahelduseks ka midagi lõbusat - sel nädalal juhtus nii, et tuli Rebane koju aidata - niipea, kui ma talle ei meenuta, et kontrolliks korterivõtmete olemasolu oma ridikülis enne koduukse sneprisse laskmist, unustab ta selle lihtsalt ära. Ühelpoolt on see väga armas. Teiselt poolt väga kulukas, sest lukuabi pole just odav teenus. Tänu M-ile esitan teile nüüd lõbusa etüüdi "Aita väiksem koju". Aitäh, M, pilti tegemast!
Kõigepealt proovin ma heaga, s.t pääseda esimese korruse aknani elektrikilbilt.
Lootusetu ettevõtmine. Mul saabus hetkega kõrgusekartus.
Siis meenus mulle, et ma olen seda teed tegelikult juba käinud - koridoriaknast!
Ja vaat kui libedalt see läheb...
Vupsti-vupsti...
Ja sees ma olengi. Väiksem sai koju!
15.7.10
Vihmapiisad toovad rabandusele leevendust
Üle Tallinna rullub mõnusalt karge ja kosutav vihmasagar. See ja üks telefonikõne tõi naerunäo taas ette. Tegelikult polegi ju palju õnneks - okei, õnnelikuks olemiseks - vaja. See ei tähenda, et minu sees mäslevad mõtted (need seal allpool täheldatud) kuhugi kadunud oleks. Need on sees olemas ja ulbivad aeg-ajalt pinnale. Siis, kui ma väga väsinud ja viimase piirini viidud olen. Eks lõppude lõpuks annab aeg arutust. Vahepeal tuleb lihtsalt tubli ja tugev olla ning loota parimat.
Kohutaval kombel tahaks ujuda - just selle äikesega...
Kohutaval kombel tahaks ujuda - just selle äikesega...
Subscribe to:
Posts (Atom)