Seksist, linnast ja identiteeditutest koopiatest

Nüüd on see siis nähtud. Ma pean silmas palju kära tekitanud "Seks ja linn", mille USA (nagu ka kogu maailma) esilinastus on alles täna. Tore ju, et Cosmo-tshikid filmi Kobarkinos päev varem ette kandsid.


See tüüpiline Hollywoodi naistekas on täpse, nutika ja terava huumoriga sarja hale vari. Kahjuks. Kui sarjaformaat eeldab tõsiseid pingutusi, et valida, milline nali sisse panna ja milline välja jätta, või otsutada, milliseks arendada süzheeliin, siis filmi puhul on mindud lihtsama vastupanu teed ning jäädud lootma sellele, et küll kuulus nelik rahva kinno meelitab. Oojaa, meelitas küll - Merle Liivaku hinnangul oli kohal 500 filmisõpra.

Ning end iga hinna eest nende naistega samastada püüdev naiskond (huvitav, miks on bravuursed neljakümneaastased Eesti naised veendunud, et nemad ongi Samanthad? Haa-haa!) õgis ekraanil toimuvat pilkudega: saaks sest isegi osa, saaks kord isegi niimoodi elada, et Manolo Blahniku kingi kanda, Vivian Westwoodilt kingituseks pulmakleit saada või Manhattanil penthouse'is elada. Ent sellest samastumissoovist ja identiteediihalusest lihtsalt ei piisa. Mitte filmielamuseks.

Pigem suutsin ma nüüd portreteeritud filmineliku peale vihastada - for god's sake, te saate filmi lõpuks viiekümneseks ning käitute nagu arutud kahe- või kolmekümnendatest plikad, kellel puudub igasugune elukogemus, õppimisvõime ja arusaam, kuidas mingeis tüüpsituatsioonides käituda. Aga nagu ütlesin, naistele-neidistele see film kindlasti meeldib. Kohe nii väga, et kui me R-iga korra saalist väljas käisime (ma ei suutnud ilma kiire tualetitiiru ja sigaretita enam edasi vaadata) ning tagasi jalutades ütlesin, et pane tähele, nüüd kõik löristavad nutta! - siis nii oligi.

Mullune sildisaaga saab uut hoogu

Ehk mäletate, et mullu suvepäevadele sõites tabas mind vahvate siltide pildistamise kiiks. Nüüd on hea kirjasaatja Marina saatnud vahva foto kevadisest Kadriorust:

Sattusin pühapäeval Kadriorus jalutades Vilmsi ja Vesivärava tänava vahel asunud maja lammutushunnikule, millel selline armas silt. Väga armas teadaanne kaaskodanikele, kes ehk juba praegu on jaanitule materjali otsinguil:)

Põnevaid, peaasjalikult poliitilise alatooniga pilte pakkus muuseas ka Belgrad. Näitan teilegi - mõlemad on pildistatud Zemunis. Esimene viitab Kosovo iseseisvumisele, teine on graffiti, mis meisterdatud ühe erakonnajuhi toetuseks.


Seegi pole veel kõik: paar ülesvõtet sai tehtud ka üliveidras hotellis Excelsior, millest varasemates sissekannetes ka pajatasin - võidunud diivanikatted ja väsinud välimus, lisaks veel tulikuum survepesu ja kartuli praadimise lehk trepikojas. Inglise keelega on neil probleeme, aga nagu ma kuulsin, vahetati minu pildistamise järel vähemalt liftile riputatud esimene silt ("not work!" korrektse keelega paberilehekese vastu. :) Ju nad siis hakkasid kõhklema ja kutsusid keeleabi välja.


Ja veel - et linnarahvas teaks, kellele tänulik olla, on mõni Belgradis vurav liinibuss varustatud vajaliku teabega annetajaist. Näitan teilegi:

Üle oja mäele, läbi oru jõele

Eesti keeleteadlased aitasid välja selgitada kümme eesti keelele kõige iseloomulikumat lauset. Mulle meeldib, et me oleme selliste häälikute (l, s) friigid. :)

Üle oja mäele, läbi oru jõele.
Kalli ema hella soojust jagub üle mitme põlve.
Kuula, kulla külanaine - kuuled külla tulnud vaime.
Küll küllale liiga ei tee.
Mahlakas jõhvikas maitses soisel kaldal hää.
Ämber läks ümber.
Millal maksan memme vaeva.
Tilluke talleke tatsas tasasel pinnal.
Ema tuli koju.
Pöidlad pihku, pöialpoisid!

Aga tegelikult on hinges kerge segadus. Tõenäoliselt sellepärast, et pole jõudnud end möödunud nädala emotsioonidekuhilast maha laadida. Oli vaja tööle minna. Ma küll ei saa aru, miks ma päeva vabaks ei võtnud - oleks ehk homme juba märksa meeldivamas tujus olnud.

Segadus tuleneb tõenäoliselt sellest, et sain suurepärase reisielamuse. Nii Belgrad, kuhu ma oma enda väikese aruga tõenäoliselt iial poleks läinud (no kes see ikka niisama heast peast sinna sõidab, eksju) ning mida siin endiselt halvustavalt pommiauguks nimetatakse, kui ka minuga koos olnud head kolleegid ja sõbrad, moodustasid imeliselt armsa terviku, millest oleks võimatu midagi lahutada või juurde liita. Kõik oli(d) täpselt nii nagu peab (pidid). Isegi puu all kössitavaid veidraid sõbralikke kaarte või malet taguvaid vanakesi täis malepark või imeline öine romantika kohaliku kangema-lahjema kraami ning mobiilist kostuva Gotan Projecti saatel õhtuti Pionerski pargis olid omal õigel kohal. Ja kuigi aitäh selle lõppenud nädala eest saab öelda paljudele, väärib üksainus seda kõige rohkem. Küll sa ise tead! Kraaps.

Eks tagasitulek rutiini ole alati raske. Õnneks piisab vaid silmad avada ja avastada - oo, kõik on ju hästi! :)

Järgneval pildil on meie enim käidud koht, Moskva hotell linna südames.
Jajah, kohtume seal...
Vinge arhitektuur.

Ihihii, õelad eestlased! Piisab vaid ühel Saksa kekutisel intervjuud andma hakata, kui taustale ilmuvad kui võluväel Eesti lipud. Mu-ta-bor! Loodetavasti oli televaataja õnnelik.

Belgradi imearmas eeslinn Zemun, mis laiub Doonau kaldal. Super! Ehkki võib-olla oli siin oma süü ka kohalikul veinil, mida jõeäärse restorani üks ettekandjaist meile lahkelt pidevalt serveeris ning siis, kui eestlastel hammas verel, ütles hästi häbelikult: "You drink everything. Unfortunately, no more!"

Kõrvad puhkavad! Lõpuks ometi!

Pärast päevi kestnud euroviiside vilet kostub pressikeskuse kõlaritest viimaks ometi Nelly Furtado. Uhh, kui hea on olla...

Ise võtsin täna aja maha ja tegime K-ga tuuri Nikola Tesla muuseumi. Mitte et ma mingi eriline füüsikaspets oleksin, aga pärast lustakat demonstratsiooni hakkas elektromagnetiline induktsioon taas meenuma. Miks küll meie ajal neid asju visuaalselt ei näidatud - muudkui aga tuhni, nina raamatus, ja ürita aru saada, mida see kuramuse Tesla endast üldse mõtles! Aga nüüd - hoopis teine asi. :)

Ning pidupäev on mul ka. M sõitis kohale. Küll tahaks öelda, et päike tuli välja, aga tegelikult läks hoopis jahedaks, pilve ja hakkas vihma sadama. Näed siis nüüd.

Rahetorm Belgradis: ja me ei märganud miskit

Tänane päev läks hoogas töörütmis. Sisseelamine - töökohtade sisseseadmine ja korraldamine, materjali liigendamine, fotode töötlemine, intervjuude kokkuleppimine - võtab ikka parajalt kaua aega. Ent sellal, kui väljas on 30-kraadine kuumus, on Sava keskuse jaheduses täitsa normaalne.

Siis, kui meie rõõmsalt (mis siis, et kergelt väsinult, sest nii kuumus kui ka pikemat sorti kappamine ühest kohast teise võtab päris läbi) lugusid vorpisime ning ilusat ilma nautisime, möllas pelgalt paar kilomeetrit eemal linna südames meeletu rahetorm. Ja seda me hotelli poole jalutades imestasime - miks on linnatänavad lehtede ja puuokstega kaetud ning igal pool meeletud veevaalud. Äsja helistas Karel ja andis väikese selgituse. Kui pilte tahate näha, kiigake tema blogi. Päris veider! Minu vaieldamatu lemmik on foto lehtede alla mattunud autost.

Nüüd aga linnapea vastuvõtule. Kuigi tõttöelda tunnen heameelt, et sõbraliku valvelauavana abiga viimaks wifi käima sain ning et võin oma voodikesel lösutades teiega siinseid sündmusi vahendada. Oi, mugav... :)


Siin naeratab teile võidukas meediakollektiiv. Ja salaja olgu öeldud, et fotograaf oli tegolt hoopis Karel. Liisi kaameraga.

Tervitused kuumavast Serbiast!

Na"ed siis - enne, kui jo~udsin Hispaaniast pajatada, suutsin end juba Serbiasse lennutada. Jo~udsime u"pris va"sinult pa"rale - see on see ha"da, kui on vaja o~igeaegselt Kesk-Euroopasse j~ouda, et seal mo~ni u"mberistumine teha. Kuradi teivasjaam, a"ralennuks tuleb luugid kell kolmveerand viis lahti lu"u"a.

Hotell polegi ko~ige hullem - va"hemalt parem kui see, kuhu esimese hooga sisse hu"ppasime - mo~nusalt vo~idunud toolikatted, suitsu kimuv vastuvo~tulaua taat ja o~hus heljuv la"pp. Kaks ta"rni. Excelsior. Ent teiselpool parki ootas meid o~dus(am) Splendid, korralikult inglise keelt ra"a"kiv vastuvo~tuto"o"taja. Kuum vesi ei tahtnud ku"ll esimese hooga kambrikese dushiruumi jo~uda, ent polnud hullu - peagi oli ko~ik okei. Ikkagi kolm ta"rni.

Ning veel u"ks kiirteade pressialalt Sava keskusest - ja"rgmistel pa"evadel saab mind ka"tte kohalikult numbrilt. Kel vaja, see helistagu mu kolleegidele (Heili, Helen, Karilin) ning ku"sigu numbrit. SMS-id on ju ikka teretulnud.

Cheerio!

Absoluutselt!

Milline veidralt armas nädalavahetus. Värske salati ja "Laululahinguga". No mis teha - töötegemine lihtsalt ei sobi mulle. :) Eile Katsiga kodu poole jalutades pidi meist üks ülbe bemm üle sõitma. Kats nentis seepeale, et BMW-dele ei olegi pidureid sisse ehitatud. Mõni minut hiljem tuli mul ühel järgmisel ristmikul sama tõdeda - olgu fooris või punane tuli, mis teha, põmmpeabemmid lihtsalt ei peatu. Nii kahju, äkki peaks BMW ehitajatele vihjama, et pange ikka pidurid ka oma autodele kaasa. No nii igaks juhuks. Teistest on kahju.

Hommikuselt raadioeetris istudes sattusin ETV "Erisaate" koduleheküljele. Ma polnudki nende anagrammofonist kuulnud:

Vabariigi Valitsuse ametlik anagrammofon:
ANDRUS ANSIP - PARUN ISSAND
IVARI PADAR - PIIRAV RADA
URMAS PAET - PETA SURMA
TÕNIS LUKAS - SÕIN KALTSU
SIIM-VALMAR KIISLER - MARKSISMI RAVILEIL
JAANUS TAMKIVI - MATKIV SIUNAJA
JAAK AAVIKSOO - SAJA VAIA KOOK
LAINE JÄNES - NÄLJA ESINE
JUHAN PARTS - PUHJA NARTS
HELIR-VALDOR SEEDER - ORELLEHISED VARRED
MARET MARIPUU - ERI TUUMAPARM
REIN LANG - LANGNIRE
URVE PALO - PELUORAV
JÜRI PIHL - JÜRI PIHL (see nimi on meie hinnangul valmis anagramm).

He-he! Ahjaa, ehkki ma pole suutnud end kokku võtta, et Hispaania (Barcelona, seejärel Kataloonia, Aragoni, Navarra, Baskimaa), Lõuna-Prantsusmaa ja Andorra seiklustest pajatada, vihjan, et pildid on vähemalt üleval. Kel huvi, kiigake Nagisse. Igav meil seal vähemalt küll ei hakanud. Nojah, mulle, valgenahalisele põhjaeuropiidile piisas jubas Hispaania mõnusast päikesest (mis siis, et Andorrasse küttes langes õhutemperatuur nulli lähistele ning ehmatas mu mandlid päris ära). :) Oh, elu elukest!

Tagasi!

Nüüd siis viimaks ometi tagasi oma imetabaselt road-tripilt Hispaaniasse. Küll jõuab kõigest tasapisi rääkida, aga seniks - muusikat! :)