Luhrmani, Kidmani & Jackmani "Austraalia"

Mis siis, et eile õhtul oleks võinud tööd teha - nii et näost kaame. Ei tahtnud. Üksi ka ei tahtnud olla. Nii läksime Juristiga kinno. "Austraaliat" vaatama. Täna pisut taustauuringut tehes oli üpris veider avastada, et Oscarile seda filmi ei soovitatagi. Nominentide hulgast leiame vaid kostüümikunstniku: umbes nagu juhtus ka "Moulin Rouge'iga". Aga samas - mida see kuldmehike õigupoolest näitab? Seda, et film meeldib ameeriklastele. Ja kõik.


Üldiselt oli "Austraalia" üks põnev ja vaatemänguline bazluhrmannilik filmielamus, mille pikkusele ma hiljem järele mõeldes erilist õigustust ei leidnud: kolm tundi (!). Aga see selleks, vähemalt ei hakanud kordagi nii igav, et oleks pidanud kella kiikama, hakkama toolil nihema ning mõtlema, mille kuradi pärast oli CC Plazas vaja järjekordne 120 krooni välja käia.

"Luhrmanniliku" all pean ma silmas Baz Luhrmanni kunstilisi ja lavastuslikke eripärasid, mille kirjeldamisel saab paralleele tõmmata ka "Moulin Rouge'iga" - teatav nukufilmilik stseenivahetus, eetrigraafika (tekstid, ornamentika), stilistikas liialdatud koloreerimine ("üle keeratud" tumedad, räpased, sünged ja kurjad toonid - sõda, õnnetus, valu, häda vs heledad, "üle keeratud" soojad, värviküllased, muinasjuturaamatulikult illustratiivsed toonid - hea elu, armastus, õnn, harmoonia) on vaid mõned sellele rezhissöörile iseloomulikud märksõnad.

Muidugi oli narratiivis küsitavusi. Näiteks, kuidas "head" piisoniajajad siiski Eikunagi-Eikunagi-maalt läbi tulid, kui nad õhujõudude poolt tegelikult ikkagi surnuks kuulutati? Või miks sai Sarah Ashleyst, Mrs. Bossist ühtäkki närvihaige ja overprotective mutt, kes aborigeeni soost Nullah'il, kelle ema ta loo alguses hindas ja austas, oma identiteedirännakule minna ei lasknud. Ning miks ta siis ühtäkki jälle normaalseks muutus. Ning miks Sarah, kes nii väga oma Droverit, Mr. Bossi armastas, viimase siiski justkui hetkeemotsiooni ajel ühe näpuliigutusega kodust välja ajas? Või miks Drover ikkagi ballile läheb ning oma iseolemise hülgab? Sel hetkel jääb muutus ("ma homme ajan maha habeme," nagu laulis kord Marko Matvere) mõistetamatuks, selginemisshetk on paremini välja mängitud siis, kui viimaks ikkagi Sarah't ja Nullah't otsima minnakse. Loogilisuse asemel on ohtralt äkkpöördeid, mis lõppude lõpuks kuhugi ei vii.

Tõtt-öelda meenutas mulle Nicole Kidmani mäng selles filmis mitmes kohas Kate Winsleti rolli "Titanicus" - nõrk stsenaarium ja sidusstseenide puudus (suutmatus või viitsimatus neid välja mõelda?) viib selleni, et kangelanna käitub kohati kui nõdrameelne: tema tegevusel või reaktsioonil puudub ajend, raison d'etre. Nii ta rapsib ja rapsib ega anna vaatajale mõista, kes tema tegelaskuju siis ikkagi on. Dünaamilise arengu asemel on kohati skisofreeniline tõmblus. Hugh Jackmani Mr. Drover seevastu on eeskujulikumalt lahendatud: endassetõmbunud karmikoelisest ja karusest metslasest saab mehine armastaja ja isakuju.

Ilma bussi-wifita jääks paljud asjad tegemata

Kui Eesti tehnoloogilist arengut vaadata, siis võib vaid uhkust tunda - kui käed-jalad tööd täis, ent vaja samas leida aega Tallinnast Tartusse jõudmiseks, siis pole midagi lihtsamat kui bussi istuda ning kaks ja pool tundi läbi riigi loksudes mitte passida, vaid wifi abil tööd teha. Ent sellega Eesti areng (see kuradi "positively transforming", järjekordne imagoõudus, mille peale Wally Olinsi sugune imagoloog üksnes pihku itsitab - tuletame meelde, imago saab toimida ja ellu rakenduda vaid siis, kui imago omaja seda tunnistab ja sellest üheselt aru saab; käesoleval juhul on vaja, et ühiskond positiivsemaks muutumist tunnistaks ja tunneks, mitte et EAS oma klaastornis jälle pabereid määrida saaks) ka lõppeb.

Noh, räägime näiteks liiklusest. Pühapäeval tuli sama maanteed pidi teises suunas liikudes taas kiirust alla tõmmata ning elu eest teepervele lähemale nihkuda - maanteel vandaalitsevad ja jõhkrutsevad endiselt enesetapjatest kuulipildujad, kes liikluseeskirju ja kurvilist maanteed millekski pidades sinust lihtsalt üle rammivad.
Jah, surgu ise, kuid kahjuks kipuvad nad teisi ka kaasa võtma. Kõige haigemaks mölakaks osutus MK-Autobusside idootülburjuht, kes, tundes tõenäoliselt alandust, et temast 90 km/h-ga mööda sõideti, hiilis hetke pärast möödasõitjale tagumikku - lähemale kui liikluseeskirjades nõutud "pikivahe" - ning lajatas eessõitjale mõnitavalt peale täistuled. Sõnu polegi vaja. See maanteemunn andis mõista, et peab end ise maantekunniks: litsus siis mõnuga (tõenäoliselt omaette naeru möherdades) 120 km/h rauda ja kimas pimestatud eessõitjast ülilibedas sisekurvis mööda, endal bussis sõitmas enam kui poolsada inimhinge.
Ei maksa vist meenutada, et mõnekümne minuti pärast Mäo risti jõudes tuli sel kurjamil nagu teistelgi mõne aja eest toimunud ränga avarii tõttu politsei suunamisel Piibe maanteele pöörata. Huvitav, kas see ilmse ajuhalvatusega debiilik avariist kuuldes ka millelegi mõtles või litsus samas vaimus edasi, endamisi vandudes, et peab nüüd 90 km/h liikuvas autorongis pealinna põrutama. Leian, et sellised tuleks juba preventsiooni korras vangi panna. Ja kahjuks on sääraseid nõmedikke nagu see, kes pühapäeva pärastlõunal autobussiga (numbrimärk 654 MET) Põlva-Tallinna liinil sõitis, ühistranspordiäris piisavalt. Ja raskel majanduslikul ajal tuleks nad kõik päeva pealt vallandada - uute juhtide järjekord pole sugugi lühike.

Pisut veel Obamast ja hiinlaste tsensuurist

Uudisteagentuur AP toob lugejateni järjekordse näite ajakirjandusvabaduse puudumisest ja jätkuvast tsensuurist kommunistlikus Hiinas, täheldades, et Obama eilse ametisse vannutamise kõne ajal keeldus Hiina riigitelevisioon tõlkimast USA presidendi mõtteavaldust kommunismist, fashismist. Selle asemel Obama kõne hoopis katkestati ning anti kiiresti sõnajärg stuudios passivale uudistelugejale, kes asus kergelt kohmetudes hoopis kapitalistliku Ameerika majanduslangusest rääkima:

At one point, Obama said earlier generations "faced down communism and fascism not just with missiles and tanks, but with sturdy alliances and enduring convictions." He later addressed "those who cling to power through corruption and deceit and the silencing of dissent — know that you are on the wrong side of history." The Chinese translation of the speech, credited to the Web site of the official China Daily newspaper, was missing the word "communism" in the first sentence. The paragraph with the sentence on dissent had been removed entirely.

Kogu artiklit saab lugeda siit.

Mis on "Heade uudiste" mõte?

Milline pühaduseteotus, ma polnudki Maire ja Rutiku "Häid uudiseid" tänini näinud. Nüüd pean tunnistama, et ega ma millestki ilma ka ei jäänud. Palun tehke mulle selgeks, millest see saade räägib? Miks arvatakse, et mulle peaks korda minema ühe suvalise panga rõvepiinlikult mööda laulev koor või miks ollakse veendunud, et televaataja teisipäevaõhtusse passib kõige paremini Tiibeti meditsiinist pajatav vanataat. Nad on kindlasti toredad inimesed, aga milleks raisata niigi nappi rahvusringhäälingu raha selleks, et need inimesed telepurki pista ja kogu külarahvale näitamiseks välja panna? Mulle pole mingi (ei hea ega halb) uudis see, et Mairele saatejuhi töö istub, meeldib ning et ta sooloprojekte naudib. Aga mille pagana pärast on talle siis kõrvale vaja näotut murumütsikest kandvat tötskääbust Emil Rutikut, kes suust misikt asjalikku välja ei aja ning kes passib pigem teise järgu üritusi või lotosaadet vedama. Uhh, nii nürimeelne saade ajas tõepoolest tuju ära.

Obama inaugureerub koos Arethaga!

See on küll lahe, et Obama inauguratsioonil lauldavat "My Country 'Tis of Thee" laulab Aretha Franklin. Ta näeb välja küll nagu üks jõulupakk oma hiiglasliku shlehviga kübaral, aga see ongi tore. Neegriteajastu USAs on saabunud? Igal juhul on kõik veebiportaalid täna pasundanud Martin Luther Kingi omaaegset kõnet, kes korrutas pidevalt - pange tähele, ükskord saab ka neegrist USA president. Jee-jee-jee! :)


Muide, huvitav on seegi, et Obama ei jõudnud täpselt keskpäeval oma vannet anda, ent sai konstitutsiooni järgi ikkagi automaatselt presidendiks. Selline komme on neil nimelt.

Säästlikust tarbimisest ja prükkaritest

Ma arvan, et ilma mõningase koduse surveta ma nii säästlik poleks, et viitsiks ligi pool aastat toanurka maksumärgistusega pudeleid koguda, et need siis lähimasse (mis tavaliselt pole üldse lähedal) vastuvõtupunkti lohistada. Esiteks tundub see jõuluvanana pudelikottide läbi linna lohistamine pisut alandavana. Teiseks olid omaaegsed taarapunktid inimlikumad, kus nähti vaeva siiski ka selleks, et läppand õllehaisu aeg-ajalt ruumist välja saada.
Nüüd viitab mattev õlleläpp juba kaugelt sellele kohale, kust võib leida järjekordse vastuvõtuautomaadi. Ent õlleläpa kirbesse aroomi pressib ka kuudepikkuse pesematuse võigas lehk: enamjaolt ummistavad neid udupeeneid automaadipilusid prükkarid, kes alandatust miskikski pannes on linna pealt järjekordse pudelikoguse kokku õngitsenud ning üritavad taaral lipendavaid maksumärke iga hinna eest aparaadile loetavaks teha, lükates oma räbaldunud labakutega siltidelt eemale püdelat munakoore ja halvaks läinud salatitükkide massi. Vabandage mind, aga see on lihtsalt jälk - mul ei teki selles haisupilves passides kuidagi meeleolu, et olen ümbritsevale keskkonnale mingil moel kasulikum. Pärast sellist aktsiooni tahaks esmalt oksendada ja seejärel end pealaest jalatallani puhtaks pesta. Viimane tegevus raiskab omakorda tahes-tahtmata palju vett, nii et säästlikkus ongi küsimärgi saanud.

Teine tähelepanek viib Keskerakonna palju kirutud valimisreklaamide juurde. Mulle meeldib, et kavalpead on need rõverohelised platakad hinnasiltidega kaunistanud, andes kõigile teada, palju selline aktsioon maksma läks. Teisalt aga ei saa ma sellest kampaaniast irooniata mööda vaadata. Kesikud on sedapuhku oma löögirusika järjekordselt võimuerakondadele suunanud, lootes, et säärane hala toob pettunud valijad nende kausikese manu. Aga miskipärast on nad unustanud, et Eestis on veel teisigi erakondi kui pelgalt kolm.
Ka juhul, kui keskerakondlaste süüdistused tõele vastaksid, annab see võimaluse pöörduda pigem ja esmajärjekorras teiste Eesti erakondade poole, kes liiatigi end ingumise ja irisemisega ei musta ning tegelevad konstruktiivsete lahenduste otsimistega. Või jääme ootama Keskerakonna valimiskampaania uut lainet: varsti saavad teisedki erakonnad "musta pori näkku", nagu viimasel ajal on kombeks öelda.
Sellisel juhul kaevab see partei mõtlevate inimeste ees endale ise auku, sest poriloopijaid ja tülinorijaid pole kunagi armastatud. Ja mitte-mõtleva inimese pärast ei pea kesikud ju muretsema ega nende häälte pärast valimiskampaaniale kulutama: lolli massi hääled on neil niikuinii olemas.

Pealtkuuldud kõnelusi

- Vabandage, kas teil wifi on siin?
- Köök! Kas meil keegi Wifi-nimeline töötab siin?

Ahjukana ja -õunad pani nädalavahetusele punkti

Ja mitte mingi igava ja tavapärase punkti. Ikka väärika. Ega siis iga päev viitsita ahjus tunde kana väntsutada või õuntesse usinalt mandli-rosina-pähklimödi pressida. Pealegi, ega siis iga päev viitsita see kõik korraliku cava'ga kõrist alla loputada. Aga näe, esmaspäeval viitsisime. Aga et sama päeva hommik tõi ka varase raadiotöö, siis polnud ime, kui ma kella kolme paiku vaikselt voodi suunas niutsuma hakkasin. Õnneks on mul mõistvad sõbrad. Õndsale söögipeole eelnes üks küllaltki kentsakas nädalavahetus, mis kõik siiski hirmhästi laabus. Elu taas nagu sinusoidtabel. Aga mina ratsutan vähemalt laineharjal!

PÄEVA PARIM: Hitler vihastab lugejate peale

Kes on nii andeka videolõigu autor? :) (UPDATE: Niisiis, Daniel - tubli töö!)

Rahahäda muudab meediailma

Kord ülikoolis ajakirjandust õppides armastasid õppejõud mõningaid dogmasid taguda kui rauda. Näiteks seda, et pole midagi jäävamat, kui mustvalge, nappide piltide ja ebamugava formaadiga Frankfurter Allgemeine Zeitung. Aastad läksid, ajalehe formaat muutus ning leht läks värviliseks ja sai fotosid täis. Õppejõud kehitasid vaid õlgu. Näiteid oli veelgi, aga ega siis kõik varasel hommikutunnil kohe meenu. Loodetavasti on tänapäeval ülikoolis antav meediaõpe liberaalsem ja muutustetundlikum. Sest just sellisel ajal me elame - infotööstus muutub mitte enam aastate, vaid päevadega. Ning kui mõningaid omaaegseid dogmasid raiuvad õppejõud muutustega kaasa ei lähe, siis pole neil meediaõpetuses ega praktilise meedia analüüsijate hulgas enam kohta.

Viimased teated "muutumatutest väärtustest" tulevad Prantsusmaalt, mille avalik-õiguslikku televisiooni on ajast-aega reklaamiraha eest ülal peetud. See oli ka paljude reformimeelsete poliitikute igavene näide - näete, isegi Prantsusmaa paneb oma avalik-õiguslikku televisiooni reklaamiraha, aga meil ei tohi. Nüüd kaob see vilets argument ära, sest Sarkozy tahab avalik-õiguslikust ringhäälingust reklaami minema peksta. Eks ikka selleks, et "olla nagu BBC".

Ning üks "muutumatu väärtus" veel - New York Times on jõudnud omadega nii kaugele, et otsustas esiküljel reklaami avaldama hakata. Tänini hoiti ajalehe esikülg kui väljaande visiitkaart sellisest "jälkusest" prii. Aga rahahäda ajab ka vingemad haua äärele. Oh ajad, oh kombed! :)

Palju õnne sünnipäevaks!

No miks mitte laste nupsikutel pupsikutel laulda sulle hispaaniakeelset sünnipäevalaulu, ah?! :) Ning palun vabandust oma oskamatuse pärast õigel ajal õiges kohas olla, õigeid sõnu öelda. Ma õpin veel, ausõna!

Ja kõigile teistele - head uut aastat! Ehkki leidsime täna Kapuga kontoris jutustades, et tegelikult võiks soovida head uue aasta lõppu ning hakata homsest 2010. aasta vastuvõttu tähistama. Hmm...