Üldiselt oli "Austraalia" üks põnev ja vaatemänguline bazluhrmannilik filmielamus, mille pikkusele ma hiljem järele mõeldes erilist õigustust ei leidnud: kolm tundi (!). Aga see selleks, vähemalt ei hakanud kordagi nii igav, et oleks pidanud kella kiikama, hakkama toolil nihema ning mõtlema, mille kuradi pärast oli CC Plazas vaja järjekordne 120 krooni välja käia.
"Luhrmanniliku" all pean ma silmas Baz Luhrmanni kunstilisi ja lavastuslikke eripärasid, mille kirjeldamisel saab paralleele tõmmata ka "Moulin Rouge'iga" - teatav nukufilmilik stseenivahetus, eetrigraafika (tekstid, ornamentika), stilistikas liialdatud koloreerimine ("üle keeratud" tumedad, räpased, sünged ja kurjad toonid - sõda, õnnetus, valu, häda vs heledad, "üle keeratud" soojad, värviküllased, muinasjuturaamatulikult illustratiivsed toonid - hea elu, armastus, õnn, harmoonia) on vaid mõned sellele rezhissöörile iseloomulikud märksõnad.
Muidugi oli narratiivis küsitavusi. Näiteks, kuidas "head" piisoniajajad siiski Eikunagi-Eikunagi-maalt läbi tulid, kui nad õhujõudude poolt tegelikult ikkagi surnuks kuulutati? Või miks sai Sarah Ashleyst, Mrs. Bossist ühtäkki närvihaige ja overprotective mutt, kes aborigeeni soost Nullah'il, kelle ema ta loo alguses hindas ja austas, oma identiteedirännakule minna ei lasknud. Ning miks ta siis ühtäkki jälle normaalseks muutus. Ning miks Sarah, kes nii väga oma Droverit, Mr. Bossi armastas, viimase siiski justkui hetkeemotsiooni ajel ühe näpuliigutusega kodust välja ajas? Või miks Drover ikkagi ballile läheb ning oma iseolemise hülgab? Sel hetkel jääb muutus ("ma homme ajan maha habeme," nagu laulis kord Marko Matvere) mõistetamatuks, selginemisshetk on paremini välja mängitud siis, kui viimaks ikkagi Sarah't ja Nullah't otsima minnakse. Loogilisuse asemel on ohtralt äkkpöördeid, mis lõppude lõpuks kuhugi ei vii.
Tõtt-öelda meenutas mulle Nicole Kidmani mäng selles filmis mitmes kohas Kate Winsleti rolli "Titanicus" - nõrk stsenaarium ja sidusstseenide puudus (suutmatus või viitsimatus neid välja mõelda?) viib selleni, et kangelanna käitub kohati kui nõdrameelne: tema tegevusel või reaktsioonil puudub ajend, raison d'etre. Nii ta rapsib ja rapsib ega anna vaatajale mõista, kes tema tegelaskuju siis ikkagi on. Dünaamilise arengu asemel on kohati skisofreeniline tõmblus. Hugh Jackmani Mr. Drover seevastu on eeskujulikumalt lahendatud: endassetõmbunud karmikoelisest ja karusest metslasest saab mehine armastaja ja isakuju.