Ajakirjanikke ründab taas nõdrameelsus!

Alles mõni sissekanne eespool näitasin, kuidas meedias tegutsevate ajukääbikute käes pannakse ka vale mees kinni - peaasi, et perekonnanimi on õige (Anders/Margus Tsahkna juhtum). Täna õhtul tuli mul taas jook kurku tõmmata, sest Postimehe ajukääbiklusele ei näi keegi piiri panevat. Nüüd röögatab PMi portaal Anu Saagimi allkirja kandva uudisega, et popikoon Michael Jackson suri südame seiskumise tõttu! Ja nii teatavat meile veel rahvusvahelised agentuurid! Sa armas Mooses! Ja ega siis Postimees ainsana, sama pasundab toimetajale või loo tõlkijale viitamata ka ERRi uudisteportaal:


Kui nüüd pisutki järele mõelda, siis teab iga mõtlev inimene, et see organism, mille südamelihas on seiskunud ja mille vereringe seetõttu enam ei toimi (meenutagem, südamelihas on organ, mis tagab oma talitlusega organismi vereringe), ongi surnud. See ei ole kindlasti "rahvusvaheliselt tõsiselt võetav" surma põhjus. Ehk teisisõnu, kõik inimesed surevad südame seiskumise tagajärjel. Ka mina suren siis, kui mu süda jääb seisma.

Aasimine aasimiseks, kas polnud ajakirjanikel võimalik uurida, mis siis Jackoga ikkagi juhtus? BBC uudist lugedes näeme, et olukorra kirjeldamisel kasutatakse uudisloos terminit cardic arrest, mida Euroopa Elustamisnõukogu kliinilisest surmast elustamise ravijuhendis tõlgitakse kui südame äkksurma ehk kardiaalset äkksurma. Kui surma oletatavat (!) põhjust teada tahta või teaduslikele allikatele tuginedes välja pakkuda soovida, tasub ajakirjanikul lugeda nt nimetatud elustamisnõukogu originaaldokumenti, mis ütleb:

Sudden cardiac arrest (SCA) is a leading cause of death in Europe, affecting about 700,000 individuals a year. At the time of the first heart rhythm analysis, about 40% of SCA victims have ventricular fibrillation (VF). (https://www.erc.edu/index.php/guidelines_download_2005/en/)

BBC uudist veelgi põhjalikumalt lugedes näeme aga, et surma põhjus on endiselt teadmata, sest selle väljaselgitamine nõuab lahangut:

Spokeswoman Karen Rayner said he was not under criminal investigation but the car "may contain medications or other evidence that may assist the coroner in determining the cause of death". (http://news.bbc.co.uk/2/hi/entertainment/8120606.stm)

Minu jutu mõte? Tõestab veelkord, et Danielil ei olnud õigus - kiirus ei taga adekvaatsust. Ning kaotab seetõttu igasuguse mõtte ja vajaduse säärase "kuuma uudise" järgi arvutisse tormata. Ning olgu see ka õpetuseks kõigile neile, kes arvavad, et iga enda arvates keelt tönkav (ent mitte allikavõrku ega tervet mõistust omav) inimene võiks suuta ajakirjanikku mängides teistele teada anda, mis meie ümber toimub. Punkt. PS. Kõige kurvem oleks, kui sarnast lugu loeksime üks-ühele online'ist võetuna ka homsest paberlehest. :)

Daniel Vaarik, ära ole nii IT-entukas! :)

Vikerraadio tänases "Meediatunnis" arutlesid Tarmu Tammerk ja Daniel Vaarik muutuva meediapildi üle ning leidsid ühiselt, et trükimeedia tulevik on tume.

Väljavõte Vikerraadio "Meediatunnist", 26. juuni 2009.
Kogu saade kuulatav ja allalaetav siin.

Tunnistades, et ühes ajaühikus toodetava teabe kvantiteedi osas jääb trükimeedia veebile all, pean paraku juhtima nii Tarmu kui ka Danieli tähelepanu sellele, et apokalüptilised kuulutused sellest, justkui trükimeedia hääbuks, on pehmelt öeldes naiivsed - trükikunsti leiutamisest kuni tehnilise revolutsiooni lõppfaasini (mis pole ju saabunud) pole ükski meedium kadunud, vaid pidevalt arenenud ja uuenenud (parem paber, analoogist digitaalseks jne). Paber eksisteerib tänini kõrvuti raadio ja televisiooniga, ehkki nendegi saabumisel on eakamale meediumile alati hävingut kuulutatud. Huvitav, ehk peaks siis ka elektrooniline traditsiooniline meedia veebi ees oma saatuse pärast värisema (nt miks peaksin ootama telesarja x sisseostu, kui saan veebis seda tasuliselt=legaalset vaadata?)

Ehkki Eesti trükimeedia ei paku kaasajal tõepoolest veebimeediale konkurentsi ka kvaliteedi osas (ja see pole meediumi, vaid siinsete kiirkasumile orienteeritud ajakirjandusettevõtete probleem) ei tähenda see, et pabermeedia roll (päeva)uudiste ammutamisel kunagi kuhugi kaoks. Sest lõppude lõpuks on internet (sotsiaalse võrgustiku ja blogindusega või ilma) siiski meedium, pelk kanal. Sisust ikka sõltub, miks sinna pöördutakse.

Esiteks tahan küsida - kuhu kütame? Kas ma oma elu elava kodanikuna (ja alles seejärel meediatarbijana) ikka jään väga palju vaesemaks, kui ei loe/kuule/näe uudist nt sellest, et riigikohus tühistas 200 hääletussedelit, ligikaudu pool või kolmveerand tundi pärast seda, kui sündmus on toimunud, vaid loen seda ajalehest järgmisel, võib-olla ülejärgmisel või ka üleülejärgmisel päeval? Teame ju, et ei jää.

Teiseks on pabermeedium alati mugavam. Üha vanem inimene (ja elanikkond - üllatus-üllatus! - vananeb) tahab, et ta elu oleks aina mugavam. See puudutab ka meediatarbimist. Inimene ei pea lugemiseks läpakat või moblat (olgu see nii väike kui tahes - ehkki selge on see, et väikselt ekraanilt ei näe ka noor inimene mitte midagi) kaasa lohistama ega elektrivõrgu või täisaku pärast muretsema.

Kolmandaks on populistlik väita, et arvuti on paberist keskkonnasõbralikum. Mul on käes Euroopa trükiliidu kogumik "The Facts of Our Value Chain", mis lükkab ümber enamiku saastemüütidest. Üks neist puudutab just elektroonilise ja paberkommunikatsiooni kahjulikkust keskkonnale. Autentsuse huvides ja mitte soovides terminites eksida ma seda siinkohal ümber ei tõlgi, vaid tsiteerin ingliskeelset originaaldokumenti:

Electronic communications are more environmentally friendly than paper. We should be careful not to criticise the IT sector too much as it does offer considerable economic and social benefits in Europe. Nevertheless, we must challenge current opinions where they are not correct.

Wrong: Electronic communications are not necessarily more environmetally friendly:
1. A single PC emits upwards of 495 kg of CO2 annually (more than 2 percent of household emissions). This compares to 14 kg for the mail volume of an average European household (less than 0.1% of household emissions).
2. The techical university of Stockholm (Kungliga Tekniska Högskolan) concluded that, with a "European" mix of electricity and waste management systems, the web-based newspaper with just 30 minutes reading time created 20% more CO2 emissions that the physically distributed newspaper. (The Facts of our Value Chain. EMIP: April 2009. Tänu Trükiliidule ja Külli Tammesele.)

Pöörake tähelepanu numbritele. Liiatigi tasuks nt vihmametsadest jutlustajatel samast dokumendist uurida fakte, mis kinnitavad Euroopa metsade kogupindala 30% tõusu alates 1950ndaist. Ainuüksi Venemaal suureneb metsaala alates 1990ndast keskmiselt 805 000 ha aastas. Venemaad arvestamata on suurus 607 000 ha.

Siin toodud argumendid ei tähenda sugugi, et ei saaks möönda tõde Tarmu ja Daniel arutelus, mis puudutab kohalike ajalehtede tulevikku. See, mitte meedium per se, on tõesti tume, sest küsimus - mille poolest erineb paber online'ist või mis on paberlehe müügiargument - jääb endiselt alles. Praegu on online-huligaansus (mitte ajakirjandus) pabertegijaile pähe istunud ning nii on "avalikkusele" kultiveeritud mulje, et see (kiirus=vigaderohkus, lühidus=pealiskaudsus, odavus=harimatus) ongi Eesti ajakirjanduse tulevik. Sellest on kahju.

Jalutuskäik Tallinnas

Ilm on palav... Oo, kui palav! Kuna mul pole eriti aega end mõnda veekokku heita, siis veedan töised tunnid oma varjulise(ma!)s korteris. Ennist patseerisin aga linnas ning sattusin taas neid Tammsaare pargi kerjusindiaanlasi kuulama. Igal juhul etem kui päevast päeva samal kellaajal üle linna lärmavad hare-krishna-krishna-hare-mehed. Just mehed, sest viimane kord, kui nende kambaga samaaegselt foori taga passisin, avastasin, et naised olid kõik koju jäetud. Või koondatud.

Keskpäevane äratus: NATO hävitajad linna kohal

Kriban varahommikust peale tööd teha, luristan vaheldumisi kohvi ja punase greibi nektarit ning tunnen end ütlemata mõnusalt. Ühtäkki tekib heli, mis meenutab kas katuse maha rebimist majalt või midagi veel hullemat. Päikese käes peesitav Smaug tardub soolasambaks, arvates tõenäoliselt, et fassaadiehitajad on tagasi tulnud ning üritavad tema elunatukest millegi veel õudsemaga lõpetada. Aga ei hullu - need on kõigest paar pisikest NATO hävitajat, kes keskpäeval üle Tallinna kimavad ja siis kaugusse kaovad, kaks peenikest pruunikashalli suitsujutti taga. Turvatunne missugune! Hetkeks jahmunult tänaval seisatujad ärkavad tardumusest ning jalutavad-jutlevad edasi, justkui poleks neid hävituslennukeid olnudki. Väljavõtteid Näoraamatust, kuhu samasisulise sissekande jätsin:

TR: Võimas oli ju :-)

MU: veits ei jooksnudki ukse taha peitu. Ja jube hea oli vaadata, mis käitumishäired sellises "ehmumise olukorras" tööle hakkavad . :)
TT: Ma ehmatasin just ära, mõtlesin, et sõda!
RM: jumal ma mõtlesin et lennuk kukub mu majja sisse... huligaanid poisid jätke järgi prouad erutuvad..."
EM: Võimas. Õnneks oli Vikerraadio nii operatiivne, et kommenteeris kohe asja:)
MN:Õudne
SL: näh :( miks mina ei kuulnud... hävitajad on ühed mu kõige lemparimad asjad :/
EK:Juuube!!!
RV: a olidki hävitajad ? pirital oli tunne, et 747 lendab kohe aknasse
MP: päris hirmus oli! mõtlesin, et hetk hiljem kuulen, kuidas lennuk majja sisse raksatab!
MP: Postimajas olles pensionärid arvasid, et tramm sõitis kiirustades mööda...
KV: kohalolekut tuleb ju näidata;)

Jaaniaeg läks kui üks lust ja lillepidu - pärast seda, kui varalahkunud Orava rist sai ühes suure rahvamassiga 22. juuni hilisööl vastu 23. juunit avatud ning selle Swarowski kristalli meenutava hiidristi küllaltki tugev marurahvuslik (et mitte ühte vängemat sõna kasutada) maik alla neelatud ja taas meie 700 aasta pikkust orjapõlve, mitte aga pidupäeva rõhutav oratoorium kuulatud, oli aeg võidupäeva auks pealinnast lahkuda.

Lahkuda ikka selleks, et eestimaiste mõisatega (Palmse, Sagadi, Vihula) taastutvuda, seejärel tundide kaupa merekaldal kiikudes Prosecco (see on üks võõramaine jook, millest - selgus! - Varblase terrassi teenindajad ilmaski kuulnud polnud; masendav rumalus), lõkkes küpsenud vahukommide ja maitsva lambapraega maiustada ning vanematele järgmisel päeval õnne soovida (no küll mõni on mõnda juba aastaid üle talve pidanud).
Kui end eile pärastlõunal muidu üsna inimtühjale Härgliiva rannale päikese kätte kõhutama keerasime, pidin sinna saabunud ja ranna oma lamina, lolli jutu ja nilbitsemisega paari sekundiga täitnud jormeestlaste pärast taas silmad peast häbenema.

Tagasitulek pealinna venis - vaja ju kõik Põhja-Eesti liivarannad ja unised kalurikülad oma silmaga ära näha ja üle lugeda ning ka Stenbockide Kolga mõis ära vaadata. Kahju, et nii võimas mõisakompleks on labase maitse küüsi langenud: mõisasse on rajatud kummalise nimega ÄraKardaPubi, selle välisukse kohal tilbendab A le Coqi reklaamtahvel, härrastemaja ühes tiivas tegutseb pudipadipood ning "renoveeritud tallihoone hotelliga" tähendab lamedat odavat euroremonti. Selles suhtes on Palmsel (Virumaa Muuseumid), Sagadil (RMK) ja Vihulal (inglastest omanikud) hästi läinud - need on siiski maitsekalt ellu äratatud.

Facebook tahtis URLidega raha teha?

Olen nüüd ka üks neist Vanity URLi omanikest ning seda huvitavam oli lugeda Business Insiderist tänast selleteemalist artiklit:

Why Facebook turned down millions to give away vanity URLs for free

Instead of giving Vanity URLs away for free, like it did last weekend, Facebook originally planned to auction them off to the highest bidder, a Facebook spokesperson has confirmed. Facebook's first idea was to auction them off in a standard 'ascending' auction, where the URL and user name would have gone to highest bidder at the highest bid. The problem there was Facebook would have had to close millions of real-time auctions in a very short period of time, creating a tremendous load on its servers. Facebook also worried about giving wealthier users advantages over poorer ones. To reduce that load, Facebook next thought about going with a Vickery auction - where interested parties submit one bid and the highest-bidder wins, but only pays a penny more than the second-highest bid. That idea was nixed as too complicated. Facebook also said that users it tested the auctions with gave them hard pushback on being asked to pay for Vanity URLs at all. The main point raised in feedback was that competitors like Twitter and MySpace already let users have URLs to correspond with their user names for free.

Ise otsustasin paariks päevaks pealinnast pageda. Ehkki pühapäeval-esmaspäeval toimusid sõpradega lõbusad ühissöögid ja filmivaatamised, leidsin, et lõunas on siiski rahulikum. Ja soojem. Kasvõi natukenegi. Oluline töö sai viimaks valmis. Tubli-tubli, Andri.

Miks töötavad Postimehes ajukääbikud, kes...

... kes endiselt ajavad segamini poolvendadest Margus Tsahkna (IRL) ja Anders Tsahkna (RE). Masendav lollus.

Mõni aeg hiljem tabas keegi tarkpea siiski pildi vahetada:


Ahjaa, soovitan õhtupoolikuti Piritale viivat mereäärset ratta- ja rulluisurada külastada. Küll hakkab ikka inimeseloomi silma, kes kõik õhtupäikese käes end vormi vuhivad. Mnjah, seltskonnategelasi ja pseudotähti väga mitte, sest need suretavad liha tõenäoliselt järgmise mojitoklaasi taga, aga nii näiteks vurab teile rulluiskudel vastu peaminister Andrus Ansip, turvamees truult rullidel järel - huvitav, kas tema peas keerleb mõte a la mida kuradit ma siin teen, miks ma ei võinuks raamatukoguhoidjaks hakata. Või siis kepikõndiv Rein Karemäe. Või mõni muu raamatukangelane. Siit saaks ühe põneva telesarja. Nagu "Gossip Girl" vms: "Spotted at Pirita Road, alone with his sticks. My-my, is life really that boring?" või siis "Spotted at Pirita Road, followed by a humble security guy. Wonder, what's cooking in his head tonight". :) Ma jään nüüd vait - õhtune sõit (sedapuhku Kakumäe poole) ootab ees!

Rattad tegid rat-tat-taa, piilupart jäi tukkuma!

Ma olen oma taasavastatud rattasse armunud. Mu väike eksperiment on tõestanud, et linnas on kuratlikult ohtlik liikuda - 1. juuni tõi avarii ainuüksi seepärast, et autojuhtidele oled sa nähtamatu. Ka siis, kui sul on erkkollane seljakott seljas. Nii soovitavad vanad rattagurud sõita täiesti ülbelt sõidurea keskel, mitte viisakat mängida ning teeveeres liigelda üritada. Ainult et see on päris korralik julgustükk, ma pole veel nii julgeks läinud. Küll ma muidugi harjun - rattateid siin linnas niikuinii ei ole, kui ellu jään, siis saan ehk ka pealinna ummikutes liiklemise selgeks. Aga teine avastus on positiivne: vähemalt päise päeva ajal saab oma ratta suuremate kaubanduskeskuste ja teiste asutuste ees üpris edukalt lukustada ning - oo imet! - viie minuti pärast ei oldagi tangidega kallal. Kuigi eile kuulsin Loomanaiselt, et mul on lihtsalt vedanud, tegelikult on murd- ja rattavarguste arv suurenenud, ka mitme meie tuttava juurde on sisse murtud ja jalgratas jultunult ära hiivatud. My-my!

Ja kui eelmine nädal tõi ootamatu (ja ülilõbusa) Rootsi-retke ja sõprade sünnipäevad, siis panime nädalale vähemalt kultuurse punkti. WAF-kooli kontsert Vene kultuurikeskuses ja seejärel Eri Klasi juubelikontsert Raekoja platsis.


Olime Kapiabikaasaga nagu ühed kultuurigurmaanid ning ahmisime muudkui võrratuid viise endasse. Ning kohvitopsi peidetud brändit samuti: erinevalt ilmarahva ees oma jooki limpsinud Liis Tappo-Treiali seltskonnast turvamehed meiesuguseid nutikaid kohvilimpsijaid ei tülita.

Õhtu leidis meid Nokust, kus sai lisaks hõrkude kotlettide ja veini mekkimisele elatud kaasa europarlamendi valimistele. Mul on hea meel, et minu eelistusest parlamendisaadik sai. Kesikute fännkonna pingutusest hoolimata jäi neile siiski vaid kaks kohta. Palju õnne! :)

Petetud üürnik pageb kodumajast

Kodus on kõike muud kui vaikne - ehituskära, pidev tagumine, saagimine ja lihvimine on mõtlemisvõime halvanud ning nii tuli mul oma korterist pageda. Vastasel juhul ei saaks ma üldse enam tööd teha. Majarahvaga vesteldes selgus üllatav tõsiasi: võlaõigusseaduse paragrahv 284 isegi luba sääraseid ehitustöid ilma, et elanikele poleks kaks kuud ette teatatud. Aga meile ei teatanud sellest keegi- ühel hetkel olid tellingud püsti ning trepikoja stendil rippus imetilluke sildike sellest, et nüüd siis on fassaaditööd.

Tuleb välja, et Arkaadia-nimeline haldusfirma ei viitsigi eriti seadustest kinni pidada ja üürnikest hoolida. Nii pole ime, et paljud on oma korteritest päeva pealt lahkunud ning teisedki kavatsevad seda lähiajal teha. Võib-olla leidub paarikuised uusüürnike, ent ma kahtlen, et keegi viitsiks ja tahaks nii hoolimatu üürileandjaga majas üldse pikemalt kui paar kuud elada. Mind huvitab, kas neil on tõesti nahaalsust saata juuni eest tavapärane üüriarve. Kui jah, siis sellisel juhul löön küll suuremat lokku kui vaid oma blogis - see on näkkusülitamine. Eriti olukorras, mil on teada, et sääraste hindadega nagu nemad pakuvad, ei leia nad lojaalselt üürilist kusagilt. Olen kuri. Nii hea, et on leidub mõni hea inimene, kelle juures kõrvu puhata.

Täiesti harjumatu vaikus on ümberringi - sirelilõhnast ja rohelusest rääkimata. :)

E-hääletus on suurepärane!

Ahjaa, ja europarlamendi hääletus sai ka täna tehtud. Mulle meeldib, et ma ei pea end kodust välja ajama selleks, et mingite muttide-kuttide kaagutamise saatel kusagil umbses valimiskapis ristikest tõmmata. Ent oma häält ei kavatse ma kodanikuna raisku lasta. Nüüd tulid valimised koju ning kodanikukohus on jälle täidetud. Kui koduvabariigi poliitiline ladvik niikuinii omadega sohu on vajunud, siis tasukski ehk vahepeal Euroopasse minna...? :)

Magav püüton ellu äratada!

Juuni, ei mingit kahtlust! Täna hommikul otsustasin, et - parafraseerides ühe hea semu Facebook'i sissekannet - talveund magav valge püüton (see võis väga vabalt ka mõni muu suuremat sorti unine roomaja) kõhu ümber tuleb ellu äratada ja minema kehutada. Mingu magagu mujal, mitte minu kõhu ümber. Mõeldud-tehtud! Armas ratas, mis - üllatus-üllatus! - ligi neli aastat S-i pööningul konutanud, tuli tolmust päästa. Ja mitte ainult.

Ma võiksin tänase ostunimekirja alusel end küll Hawaii Expressi kuldkliendiks pakkuda, aga miskipärast ei tahtnud keegi mulle kliendikaarti teha. Üksnes pärisid, et kas on olemas. No ei ole noh. Ainult püüton on. Aga sellega allahindlust miskipärast ei saanud. Võib-olla arvasid nad, et ma niikuinii üks simulant ole. Vaat ei ole!
Nii kuulus mu päevamenüüsse rehvivahetus, pumba (no kuidas võib üks väike ja lihtsalt installeeritav pump nii palju pahameelt tekitada?), luku, kiivri (lastekodu värk!) ja kinnaste ost. Ning olingi tõeline maantekunn valmis! Kui mitte ühte küllaltki verist ja ohtrate marrastustega lõppenud intsidenti arvestada, võib üle pika aja sooritatud rattapäeva edukalt kordaläinuks lugeda. :) Edaspidi söön ainult salatit ja joon vett, siis olen peagi püütonist lahti ning enamgi veel!

Hea on tõdeda, et suveilmad on viimaks ometi käes. Tööde-tegemiste vahepeal viis tee Stroomi randa, kus tähtsamad ametimehed me seltskonnast end ka vees leotasid, hiljem aga võtsin ette Pirita tee. Sealne rand oli kordi tuulisem ning vesi ei kutsunud sugugi, mistap ei mõika ma, mida need sinised kehad end seal keerutavad, tegelikult on ju räme külm. Päeva parimad sportlased olid igatahes rulluiskudel suhinal mööda kaldapealset sõitvad noored emad-isad, kes enda ees lapsevankrit või -käru lükkasid. Lahe vaatepilt!

Ent minu suvi ei alanud sugugi 1. juuniga. See algas juba neljapäeval - siis, kui Magister oma kraadi kaitses. Tõtt-öelda oli hästi uhke ja hea tunne: mis siis, et see ju minu kraad ei ole. Aga kellegi teise, väga olulise ja väärt inimese üle võib ka ju uhkust tunda, ei peagi iga kord enda saavutustega ärplema. Pöörane ja väga vahvate inimestega kraadipidu pani manustama ohtralt hääd veini, kuulama palju head muusikat ja magama ülikitsukesel diivanil. Järgmisel päeval tundsime T-ga end veelgi suvisemalt (või sumisevalt?): ronisime ühe maakodu juures asuva sõbraliku maja katusele ja tutvusime kajakaema ähvardavatest kriisetest hoolimata pesas säutsuvate poegadega, seejärel peesitasime meie kilekott-kodu (kuradi igikestvad fassaaditööd!) lähistel ning põikasime õhtu edenedes Kadriorgu, et ühe rõõmsa, ühtaegu nii surfava kui ka laulva seltskonnaga veini juua ja viinamarju pugida. Ning siis järgnes miskipärast täielik tujutus ja pahurus. Vabandust. Aga nii mõnikord lihtsalt läheb.

Nädalavahetus viis aga lõuna poole. Sõprade juurde. Nii mängisime üheskoos mängu "mida kõike me mais veel teha jõuame". Siia kuulus ohter puude istutamine (ehkki ma ei jõudnud kokku lugeda, mitu puud ma tegelikult mulda aitasin, kannab vaid üks istik minu nimesilti: see on tähkvaher ehk Acer spicatum), väga varajane ja ootamatu jaanituli, terve "Röhhi" pintslisse pistmine, surmtüütu sääsevõitlus (K ristis need olevused sõbralikult sääsukesteks) ning ohter päevitamine ja Raigastvere järves ujumine. See polnud muide mingi sulistamine või sisse-välja vehkimine, vesi oli tõesti mõnus. Ja armsate sõpradega on ka alati mõnus.

Põngerjas O.

Acer spicatum "Andri".

Acer spicatum "Andri" (lähivaates).

Vardast tulnud Röhh.